Hardi
Kris tõstis parajasti ostukorvist puuvilju ükshaaval kassalindile, kui nägi seda juhtumas. See juhtus kogu aeg. Peaaegu alati. Ta tõesti, tõesti-tõesti oli proovinud seda ennetada sadu ja sadu – kui mitte isegi tuhandeid – kordi. Peaaegu alati edutult. Selle pidev kordumine kriipis ta hinge. Nii talle tundus. Niigi oli keeruline kõikidele nendele õhukestele läbipaistvatele kilekottidele majapidamises taaskasutust leida. Veel keerulisem, põhimõtteliselt võimatu oli see aga siis, kui kassapidaja kotisuule umbsõlme peale keeras. Selline kott läheb avamisel puruks ja alles jääva mõttetu õhukese polüetüleennartsuga ei ole midagi mõistlikku teha. Seda ei saa teist ega kolmandat korda kasutada. See kott ei saa enne äraviskamist end niiviisi mitte kunagi heastada selle eest, mis ta on. Ja see ei ole ju selle õnnetu koti süü. Ja mida Greta ütleks, ah?
„Kuradi treenitud hüljes!” röökis Kris kassapidaja pihta, kes kartuleid täis kilekotile umbsõlme peale tõmbas. Kassapidaja ei saanud aru, miks. Karjuja oli temast kaugel, kassalindi teises otsas, ja raske oli mõista, kelle pihta kisa lendu lasti. Ühtlasi ei kuulunud sõnad „treenitud” ja „hüljes” tema eesti keele sõnavara hulka. Instinktiivselt jätkas ta oma tööd. Inimesed ümberringi ei viitsinud tekkivale olukorrale veel väga tähelepanu pöörata. Kassapidaja käsi sirutus murelite järele, mis nüüd järgmisena lahtise suuga kotis mööda linti edasi sõitsid. Järsu liigutusega rebis Kris need kassapidaja sõrmede vahelt ja kees vihast üle. Nüüd oli kõigile selge, kes keda sõimas, ometi ei reageerinud keegi kuidagi. Ei tõtatud appi, ei joostud ära. Põhiliselt vahiti ja vaikiti. Kris seletas eksalteeritult kõigile ja mitte kellelegi olukorra tõsidust ning tõmbas ennast üha rohkem käima. Nagu käest põgenema pääsenud täistuuridel töötav mootorsaag põrkas ta kassa ees ringi. Osa oste viskas ta kandekotti, osast loobus ja proovis siis maha pudenenud mureleid üles korjata. Põrand oli kaetud lömastatud punaste viljade ja eneseväärikusega. Aga olgem ausad, tegelikult ei huvitanud see mitte kedagi, sest keegi ei saanud aru, milles on probleem, kuna Kris seletas kõike muud kui seda, mis teda tegelikult häiris.
Sama päeva õhtul läks ta sõpradega välja. Ta ütles endale, et on poes juhtunust üle saanud. Või et see ei olnud üldse mingi asigi. Ta sõbrad olid suht lahedad. Ühtlasi ka suht ebausaldusväärsed ja pingutatult kergemeelsed, aga ikkagi suht lahedad. Nad tegid joogid, siis tegid liinid ja siis veel mõned. Keegi ei lugenud kokku. Ei olnud elu parim õhtu, aga kannatas täitsa olla ja suust sitta välja ajada asjade kohta, millest midagi ei teatud, või asjade kohta, millest juba absoluutselt kõike teati. Ühel hetkel lükkas Kris Grindri sisse ja tegi tina tuhka.
Hiljem, öösel, põhimõtteliselt juba järgmisel varahommikul avas ta võõras voodis silmad. Võõra mehe kõrval. Ta oli tukkuma jäänud. Ilusa võõra mehe nimi oli Mark või Mart või Matt või midagi säärast ühesilbilist. Mark või Mart või Matt norskas. See ei olnud kuigi atraktiivne ja Kris keeras ta külje peale. Norskamine asendus nohisemisega. Mees oli alasti. Kris imetles teda hetke ja tõusis siis voodis istukile. Madrats oli väga pehme ja kui Kris istuli tõusis, tekkis selle keskele lohk ning mees ta kõrval vajus uuesti selili ja jätkas norskamist. Kris sättis minema ja mõtles, et ehk ta läheb tagasi linna peale. Ta riietus ja lahkus magamistoast. Esikus jäi ta ennast peeglist vahtima. Ta nägi enda arvates märkimisväärselt hea välja. Linna peale minek tundus üha mõistlikum.
Enne lahkumist otsis ta üles köögi ja jõi mitu klaasi vett. Ta vaatas musti nõusid kraanikausis ja otsustas, et peseb need ära. Et nii oleks kuidagi müstiline, olla hommikuks kadunud koos eelmise päeva mustade nõudega. Vesi oli tuline ja kõrvetas. Nõud said puhtaks. Ta otsis pilguga rätikut. Üks kortsus köögirätik oli toa hämaramas nurgas laua juures toolileenil. Kui ta poleks neid paari sammu astunud, et käsi kuivatada, ei oleks ta ka esikusse ilmunud mehe vaateväljast välja jäänud. Kris nägi teda. Mees Krisi mitte. Ukseavast mööduv võõras ei vaadanud pimeda kööginurga poole. Kriski nägi teda üksnes silmanurgast, aga oli veendunud, et see ei ole see mees, kelle ta voodisse oli jätnud. Kris jäi paigale ja kuulas, kuidas võõras WC ukse avas. Ta kuulas, kuidas mees kuses. Tugev juga, mõtles ta. Siis võõras mees köhatas ja Kris tundis ta ära. Sellest ühest unisest köhatusest piisas. Kris seisis täiesti liikumatult nagu saakloom enne, kui hakkab elu eest liduma. Ta ei kahelnud. Ta tundis selle hääle ära. See oli tema.
Palju aastaid varem oli Kris iseenesestmõistetavalt olnud kordi rumalam kui sel hetkel selles hämaras köögis. Hardi oli olnud üks pooltuttav. Täiesti ohutu tüüp. Võib-olla veidi ohmakas, aga heasüdamlik ja heatahtlik ja – mis veel kõige tähtsam – kuum. Selline veits tüma naabripoiss, kellel olid suured silmad ja suur vänt. Varsti õppis Kris valusalt, et sellist kombinatsiooni nagu ohutu ja heasüdamlik ja kuum naljalt ei leia. Vähemalt tema ei olnud leidnud. Ohutuse ja headuse illusioon kadus Hardi ümbert nende esimesel kahekesi veedetul õhtul. Ehk isegi enne seda, kui Hardi ta nalja pärast radikast lae alla jooksva kuuma toru külge kinnis sidus ja ta sinna enda rõõmuks kaheks päevaks sitsima jättis. Käed koos kõrgel pea kohal, näoga seina poole.
Kris ei olnud Hardi nime väga ammu suhu võtnud.
Hardiks osutunud mees lõpetas, tõmbas vett ja loivas tagasi sinna, kust iganes ta oli välja ilmunud. Krisi keha tõmbus veel rohkem pingesse. Ta ei hinganud. Ta mõistis, et tegelikult ta ju ei tea, kui suur see korter on või kui palju tube ja elanikke selles kokku on. Kõik oli vaikne. Kris seisis pikalt liikumatult. Lõpuks julges ta köögist välja hiilida. Kui enne oli ta mööda võõrast korterit täiesti mõõdutundetult ringi kolistanud, siis nüüd ta hiilis. Aga ikkagi tundus see talle nii lärmakas. Põrand krigises ja ta ajas ümber nurka toetatud sirmi. Ta haaras selle endale kaitseks kätte ja see andis talle enesekindlust juurde. Fuck it! Ta on noor ja tugev ja Hardi on juba vana, isegi kui joal oli kõla järgi survet küll, ja küllap kõik veel töötab, mis töötada võiks, mõtles Kris ja teda ajas öökima, et see talle üldse pähe tuli. Ta haistis iseenese hirmu. Ja ta vihkas, et teadis, et ka Hardi teab tema hirmu lõhna. Sekka veel mitme pesemata päeva hais.
Aga ühesilbilise nimega mees oli ka ju siinsamas magamistoas. See tuli Krisile meelde ja rahustas teda. Aga! Fuck! Magamistoa uks oli lahti. Fuck, fuck, fuck, FUCK! Ta astus sammu edasi ja mõistis, et teda on nüüd magamistuppa ka näha. Mark või Mart või Matt norskas endiselt. Kris otsustas teda hoiatama minna. Kuidas täpselt, ta ei teadnud. See ei olnud oluline. Ta hüppas helitult tuppa ja nägi õudusega, et ka Hardi lebas voodil. Ta mõnules selili, käed kukla taga kolmnurgas, sealsamas, kus Kris varem.
„Hei, tule meie juurde, äratame Matu üles,” sosistas Hardi meelalt. Kris ei vastanud. Toas oli liiga pime, et nägusid eristada.
„Ma kuulsin teid enne, aga kohe ei julgend nagu ennast kampa pakkuda,” ütles Hardi ja tõusis voodis aeglaselt istuli. Täpselt nii, nagu Kris oli seda just mõni aeg tagasi teinud. Kris seisis paigal ja oli ikka täiesti vait.
„Mis sa nüüd teed seal pimedas, poiss, ära häbene,” ei jätnud Hardi. Ta toon ei lubanud vastuvaidlemist. Nüüd virgus Matu.
„Sa oled kodus,” ütles ta pead padjalt tõstmata Hardile, „mis kudrutate siin? Ära kiusa poissi!”
Kris neelatas hästi kuuldavalt ja jooksis, võõras sirm käes, käsipuult tolmu võtmata mööda treppe alla tänavale. Ta ei karjunud. Ta ei nutnud. Ta lihtsalt jooksis, kuni jõudis koju ja oli edasi vait.
Mürsk
Välja olid otsitud parimad taldrikud. Need seisid virnas morsiklaaside kõrval laual. Klaaskausis aurasid ahjusoojad viinerid. Tol ajal oli veel kombeks viinereid suuremas seltskonnas süüa, mitte üksinda ja salaja. Kartulisalat haises jõhkralt sibula ja majoneesi järele. Külalised polnud veel kohale jõudnud. Laua alt kostis sädistamist. Oma pere lapsed ja eri külalisesinejad jaurasid seal midagi mängida. Vali muusika summutas nende jutu. Kostvatest fragmentidest jäi mulje, et omakeskis jagatakse miskit varandust. Miskit, mida kunagi maa sisse kaevati.
Korraga helises uksekell ühe lühikese törtsu, vaikis kõlava hetke ja törises siis pikemalt. Lapsed jäid vait. Köögiuks vääksus hingedel ja käis siis pauguga kinni. Laudlina varjust välja piilumatagi teadsid lapsed, et see oli ema, kes kellaandjale vastu läks. Vaevalt et isa viitsiks köögiukse enda järel kinni panna. Ta polnud kunagi aru saanud, mida seal köögis kinnise ukse taga ikka salaja teha. Jutud praadimise lõhnast elutoas ei jõudnud enamasti ta teadvusesse.
Kahe loo vahel vaikinud CD-makk vilgutas kõiki oma värvilisi tulesid ning hakkas mängima üht laste lemmiklugu. Muusikakeskusesse mahtus korraga kuus plaati, ülejäänud olid enamasti majapidamise peale kadunud. Lapsed teadsid masina korduma kippuvat repertuaari hästi. Kui makk selle loo esitamiseks valis, tõmbas see lapsed alati käima. Nüüdki olid nad hetkega laua alt diivani peal ja põrkasid läbisegi selle paljudel patjadel. See polnud päris nagu muusika saatel tantsimine. Pigem avaldasid lapsed muusikale poolehoidu. Lärmakalt, innukalt ja väga füüsiliselt. Justkui ei jõuaks lugu nende ergutamiseta finišini. Tuttav meloodia meeldis ka vanematele. Emal-isal oli sellega emotsionaalne side, mida lapsed nii noorelt veel ei mõistnud. Kunagi tulevikus, kui lapsed suureks on kasvatatud, meenub vanematele seda lugu kuuldes mõnikord aeg, kui selline muusika neis veel kirge tekitas. Mõnikord – mitte küll nii tihti, kui nad oleksid tahtnud – lõid mõned säravamad sädemed üles ka ainuüksi meenutamisest.
Üks veidi võõram küla pealt tulnud laps laulis isegi midagi kaasa. Tema käis lasteaias, kus õpetati inglise keelt. Ta tuli perest, kus peeti oluliseks, et laps enne esimesse klassi minekut võõrkeeli õpiks. Selle fakti kinnistamiseks ohkisid sääraste perede vanemad igal võimalusel, et laps võib sellise eeliseta maha jääda. Kellest või millest täpsemalt, ei olnud kunagi selge. Teised lapsed ei osanud tol hetkel veel aru saada, miks see nõme oli, aga nad said väga selgesti aru, et nõme see kindlasti oli.
Muusika mängis edasi. Emagi lubas end sellel kanda ja unustas tuvastada uksesilmast saabuja isiku. Lapsed ei näinud saabujat, neil oli diivanil tegemist. Isa ei näinud saabujat, sest ta tegi köögis tobi. Seega ei näinud mitte keegi ema lolli ilmet, kui selgus, et ukse taga trepikojas oli kaks päästeteenistujat. Kaks nõgist tuletõrjujat. Keegi ei kuulnud nende vestlust. Selle sisu võttis kokku ema. Ta marssis elutuppa ja vandus. Laste erutunud pilgud panid teda sõnu valima.
„Ussinuss!” lülitas ta end lastega arvestavamale sõnavarale ümber. Siis hüüdis ta läbi kööki ja elutuba eraldava seina: „Kuradi-kurat-kurat-kurat-kurat-kurat küll!”
Isa oli end teise kuradi peale köögist välja ajanud ja hüüdis vastu: „Kes see oli?”
„Tuletõrje! Meil on mürsk hoovi peal! Ütlesid, et peavad selle õhku laskma!”
„Mürsk?”
„Mürsk jah. Sinu esiisad on meile selle siia maasse tallele kaevanud!” See oli etteheide.
Lapsed vaatasid toimuvat huviga. Võõramat sorti laps küla pealt tahtis pissile. Tema soovi eirati. Ema suutis isale rahulikult, täpselt doseeritud passiiv-agressiivsusega selgitada, et naaberkrundi uue aia postide jaoks auke kaevanud jota oli labida lõhkekeha vastu ära lõhkunud ja seetõttu võib see nüüd iga hetk taevasse lennata. Lapsed olid sellise info peale hetkega hoovipoolsete akende juures, et plahvatust paremini näha.
Õues oli väsinud päästja, kelle vorm oli sama kulunud kui tema kannatus inimestele selgitusi jagamisel. Ta oli just neil ukse taga käinud. Ta oli just sellele naisele öelnud, et akende juurde ei tohi kedagi lasta. Mitte kedagi! Ja ikka vahtis kari pärdikuid läbi klaasi isukalt tema tegevust.
„Raisk, tatid, silmad lendavad peast!” kõlas tülpinud päästja möire. Lapsed ehmusid sammu võrra tagasi toasügavusse, ent nende punnis puurivad silmad jäid aknaklaasist täpselt sama kaugele. Õnneks süttis toas laelamp ja lapsed tiriti minema. Päästja karjus omaette edasi.
Tänavalt aga saabus hoovi inimesi juurde. Nad olid lilledega. Seesama kulunud vormiga päästja karjus ka nende peale ja ajas nad tagasi tänavale. Asjade käigule andis vunki juurde isa, kes parajasti toasussides üle hoovi olukorda hindama jooksis. Ta vehkis tulijatele käega ja kisas: „Meil on situatsioon!” Tema hääles segunes murelikkus uudishimuga pommi lähemalt näha.
„Ärge ronige sinna!” karjus päästja isale. Temaga ühinesid ümber värskelt kaevatud augu koogutavad teised päästjad. Neid oli kaks. Nad nägid enda poole tormavat meest ja asusid teda takistama. Külalised tänaval huilgasid olukorrale kaasa.
Ema seda hetke ei näinud. Tuppa oli kosta ainult karjumist. Lapsed olid pöördes ja küsisid vahetpidamata samu küsimusi. Ta käe otsas rippus nuttev teise pere laps, kes oli püksi lasknud. Keegi polnud teda vetsu viinud. Kusine väike poiss tundis, et emal on piinlik, ja röökis nagu ratta peal, mõnuga. Teda ei saanud kasimiseks vannituppa viia, sest teised lapsed oleks siis silme alt sekundiga tagasi akende alla lennanud. Kõik kaheksa last korraga vannituppa ei mahtunud. Kusine laps undas ja emal oli hästi rõve, sest ta vihkas püksi kusevaid lapsi. Eriti võõraid. Tänavapoolsetest akendest paistis päästesõiduki ümber sagimist. Ema langetas otsuse ja pööras laste tähelepanu sellele. Tänava pool pommi ju polnud. Püksimärgaja sulges ta vannituppa. Lastetoast puhast aluspesu ja dressipükse tuues märkas ta aknast isa ja külalisi. Ta sai pahaseks.
CD-makk vahetas lugu. Ema lonkis tagasi vannituppa. Ta oli neist kuuest plaadist surmani tüdinud. Osa lugusid ei osanud maki tönts tehisaju kunagi esitamiseks valida. Ta oli kindel, et muusikamasin on suisa pahatahtlik. Vastikult vilgutas masin üle toa ema poole kõiki oma värvilisi nuppe, ema sisises vastu.
Laps vannitoas ei nutnud enam. Enda täis lastud asjad oli ta vanni põhja pannud. Ema viskas need pange, suras pesupulbrit peale, ja lasi selle vett täis. Tema üllatuseks oli laps suutnud selle ajaga end iseseisvalt riidesse panna. Rutuga surus ema ta elutuppa ja kamandas ülejäänud karja kokku. Lapsed rivistusid diivanile ja said teada, et mitte mingil juhul ei tohi sealt tõusta. Ema kirjeldas millegipärast mängulist olukorda, kus elutoa põrandat katva mistra asemel on keev laava, kuhu mitte kuidagi astuda ei tohi. Lapsed muigasid.
„Saate aru?” küsis ema kolm korda, et igalt viimaselt kui lapselt noogutus välja pressida.
Hoovis olid päästjad mürsu juurest oma auto varju süüte vedanud. Nad tahtsid selle vastiku vanarauast toru kahjutuks teha ja puhkama minna. Nad olid eelmiselt väljakutselt ainukese ekipaažina seda konservikarbikriisi lahendama saadetud. Ja nüüd seisis see kuradi naine keset hoovi ja nõudis, et talle kohe aru antaks. Tal on täna sünnipäev! Päästjatest noorim karjus naisele eemalt, et mingu tuppa või teiste juurde tänavale, aga sealt tõmmaku kohe nahhui. Tal oli oma kolleegidest aastate võrra vähem valvekordi turjal. „Nahhui” oli tema jaoks pelgalt sidesõna. Selline, millega enda mõtteid lauseteks kokku siduda. Ta ei olnud nii kurnatud kui ta kolleegid, tema noorem vaim ja noorem ihu lihtsalt jaksasid kauem. Millegipärast hindas ta just selle hetke õige olevat, et enda sotsiaalse staminaga eputama hakata. Pealegi, ta oli pilkupidi kinni naise hingeldamisest tuikleval rindkerel. Lahtiste mantlihõlmade all ei katnud seda talvekülma eest muu kui maitsekalt lustakas peokleit. Naise kehasoojus muutus auruks, mis rindade kohalt taeva poole keerutas.
Lähemale silgates sai noorim päästja peale esimesi samme aru, et naine on abielus. Hullem veel – tal on lapsed.
„Palju õnne teile sünnipäeva puhul, proua! Palun minge teiste juurde!” ütles päästja teistsuguste sõnadega, kui esialgu oli plaaninud. Naine taltus. Kiivri ja visiiriga noor mees talutas ta teiste juurde tänavale. Ema haistis päästeteenistuja pika päeva kirbe higi kohal ka pettumuse noote. Päästja ei naeratanud. Külalised aga rõõmustasid väga. Isa oli olukorra tõsidust siiani püüdlike naljadega torpedeerinud ja see hakkas liiga imelikuks muutuma. Sünnipäevalast tervitati palavalt, misjärel suruti talle innukalt mitu lillekimpu pihku. Lõpuks sai need tüütud külmakartlikud teatepulgad edasi anda. Nüüd võis süüa ja viina võtta. Kokku oli tuldud tähistamiseks. Selle õnnestumiseks tuli viina juua. Muidu ei läinud tähistamine arvesse. Aga päästjad ei lubanud lauda. Hoovi ületamise range keeld kehtis.
Kõik kolm päästjat kogunesid lõpuks uuesti auto taha kügelema.
„Eee-maa-le kõik!” venitas kulunud vormiriietusega päästja valjusti. Aga mitte nii valjusti, et seda hoiatust oleks saanud hüüdmiseks nimetada. Kolmas päästja, kes polnud sel sündmuskohal kordagi suud avanud, jäi endiselt eemalolevaks ja vajutas vaikides lülitit. Sellest ei juhtunud midagi. Mitte miski ei lõhkenud.
Tekkinud vaikuse lõpetas külaliste kaeblemine, et kole külm on tänaval seista. Päästjad ei teinud seda kuulma ja vahtisid vihaselt mürsu poole.
„Me ei saa ju õhtuni siin tänaval seista!” toetas isa külalisi ja lõi rinna kummi. Ta võttis hoogu, et leida mõnd teist enesekehtestamise viisi kui noomimine. Automaatika, mis lastevanematel välja kujuneb, ei lase end aga nii lihtsasti välja lülitada. Nii ei suutnud ta nüüdki jätta näpuga vibutamata, kui päästjatele detailselt oma pahameele põhjuseid selgitas.
Toas olid lapsed kausist peoga viinereid kaasa haaranud ja piilusid aknast õues kiskuvaid täiskasvanuid. Oli selge, et etendus enam põnevamaks ei lähe. Olukord oli neile tüütult tuttav: täiskasvanud lahendavad probleemi. Juba hetk hiljem oli ühiselt vastu võetud otsus midagi paremat teha.
Täiskasvanud õues ühist keelt aga nii ruttu ei leidnud. Vaikiv päästja kükitas auto taga edasi, täpselt samas kohas, täpselt samas asendis. Ta hoidis päästikust kinni nii, nagu võiks tulla keegi seda kohe tema käest endale nõudma. Noorim päästja vahtis kissitades mürsu poole ja mõtles, et peaks kuidagi silmaarsti juurde aja saama. Kulunud vormiga päästja vaatas piineldes pealt, kuidas külalised pudelist sünnipäevaviina libistasid. Noorim päästja kontrollis kiiruga ühendust lõhkekeha ja sütiku vahel. Selleks sörkis ta peaaegu auguni, aga mitte liiga lähedale, kiikas mürsu poole ja sörkis siis, pilk maas, tagasi sütikuni. Tema tüdinud ametivend hoiatas uuesti kohe toimuva plahvatuse eest.
„Eee-maaa-le kõik!” Nagu ka esimesel korral, sai see vähenegi ind, mis temas oli, otsa juba hoiatuse teisel silbil.
Päästik tegi uuesti klõpsu, aga ikka ei juhtunud midagi ootuspärast. Naaberkrunti valvav ehituse ajaks laenatud hundikoer ärkas oma kipakas kuudis ja avas esimest korda tolle õhtu jooksul haukumiseks koonu. Tänavalt kostis itsitamist. Seejärel pingestatud vaikimist.
„Tähendab,” ütles ema ja tõstis oma bukettidest kindralikepi kõrgele, „tellitud tulevärk kahjuks jupsib.” Ta andis kõlava käsu külalistel kohe tuppa sooja minna. Kõik vaatasid päästjate poole. Nood põrnitsesid vastu. Päästjatest noorim kehitas õlgu. Seni vaikinud päästja avas suu ja tõi kuuldavale lühikese lause. Punkti panevalt kõmisesid ta sõnad üle hoovi ja tänava: „Minge tõmmake kardinad ette!”
Toas olid lapsed kõik viinerid ära söönud ja korduvalt endale ise morssi kallanud. Osaliselt põrandale. Oma pere lapsed tormasid vanematelt vastuseid nõudma. Külalisesinejad ootasid huviga sünnipäevaprogrammi järgmist osa. Nad teadsid, et täiskasvanud peavad nüüd lauda istuma ja lastele sinna õnneks kohti ei kaetud. Hetkeks olid lapsed harjumusest valvel, aga korraldusi ei antud. Parim osa peost oli kindlasti veel ees. Kellelegi lastest meenus, et maa sisse kaevatud varandus on ikka veel laiali jagamata.
