Arvustus

Hammasrataste vahele jäämise lehk

Marta Näripä 16.11.2023

Carolina Pihelgas
„Vaadates ööd“
Kaksikhammas, 2022

 

„Mul on hirm, et ma ei mäleta asju päris õigesti, ei suuda tungida selleni, mis päriselt oli või ei olnud, et mingi oluline osa minu elust on kustunud, hajunud kuhugi, et see, mida ma otsin, on küll olemas, aga ma ei oska seda näha.“ (lk 52)

Kuhu ma kadusin, kui ma põrandal lamasin ja Carolina Pihelga sõnadest, ühest patakast nimega „Vaadates ööd“ toitusin? Sõnatüvi sõnatüve kõrval, lehed lendlesid ja lendlesid, tuul painutas mõtete latvu siia-sinna, üksteisega kokku, siis maadligi, mulle lähedale, kuid niipea kui ma proovisin neid puudutada, kadus tuul ja ladvad põgenesid sinna kõrgele, kuhu enam ei küündinud, taevapiiristki kõrgemale, ise muheledes oma metsiku puutumatuse üle. Meetripaksune rõske mullakiht kattis puude juuri, peitis minu eest detaile, varjas nende asukohta, olemasolu, kõike. Ainult peatüki number oli, seistes iga tüve, ladva, lehe ja juure kohal nagu põhjanael. Teejuht, mis meenutas, et on olemas veel midagi kindlat ja reaalset, midagi singulaarset, hoomatavat. Minu ainuke pidepunkt, viimane lootus, et ehk ma siiski polnud eksinud. Kuid ma olin. Ma eksisin metsa ära.

Enne kui päris ära eksisin, ekslesin niisama: noppisin seeni, peatükkide vilju, loendasin puid ning muid hingelisi, süüvisin männilõhna ning metsakohinasse, igatsesin pilvitut tähistaevast. Tajusin veel kindlat pinda oma jalge all, kui vilistades ringi jalutasin ning omaette mõtlesin, et minuga ei lähe samamoodi nagu Hansukese ja Gretekesega, et mina suudan metsa üle kavaldada, vaadates ööd. Kuid isegi kompassist ega kaardist poleks seekord kasu olnud, sest noh, nagu hiljem selgus – algust ega lõppu polnudki…

Suunataju hääbus iga sammuga. Reaalsus oli moonutatud ning sellega tuli harjuda. Tühjad, mittemidagiütlevad hetked tundusid aeglasemad kui kümnendite vaheldumised, lausutud sõnad olid vähemolulised kui kaugeimasse ajusoppi pagendatud väljaütlemata mõtted, päikeselaigu jälgimine oli sisukam kui mingisugune puänt ja nii edasi… Niimoodi väntsutati mind kogu romaani vältel: pagendati kaugele ja siis toodi ropsupealt iseendale piinlikult lähedale; keerutati mööda pöörlevat spiraali, nii et lõpuks ei saanudki aru, kas mina seisan paigal ja kogu maailm tiirleb mu ümber või vastupidi; kodumajale ehitati seinad, millele viivuks toetuda, kuid need põlesid maha enne, kui kahe jalaga majja sisse astuda sain; korraga krahmati õhk ära ning ma pidanuks lämbuma, kuid sain hoopis hapnikumürgituse, kui viimasel hetkel õhupuhuriga näkku sülitati.

Sveta Grigorjeva ütleb oma arvustuses „Tolmust ja naistest“: „Olen mõelnud, et Pihelga tekstid ei ole tihtipeale isegi niivõrd lugemiseks, kuivõrd tajumiseks.“[1] Kui võtta sihiks süžee jälgimine, jutustab romaan kolmest naisest, kolmest generatsioonist, kolmest kannatanust. Nad on kui üksteise peeglid; kohati on isegi keeruline mõista, mille poolest nad erinevad, sest nad sulavad üheks ning neist tulvav lehk on äravahetamiseni sarnane: „See lõhn, tundub mulle, on kõigi nende hüljatud mälestuste, võidunud kurbuse ja aja lõhn, selline, mis ütleb kohe kõva häälega: vanasti.“ (lk 10) Kui aga loobuda sõnade mõistmisest ning hakata hoopis neid tajuma, saab aimu tollest aja lõhnast. Abstraktne, ometi nii lihtne ja selge. Kõik, mis oli, mahutatakse ühte parfüümipudelisse, kork keeratakse tugevalt peale ning siis asetatakse see täisnurkselt sahtlipõhja nagu lapsendamispaberid, mille peitmisel saaks tõde kõduneda. Ometigi on ju selge, et enne laguneb too kirjutuslaud, kuid välja immitsenud tõe aroomidest lahti ei saa. Isegi kui päevasel ajal ollakse suutelised neid ignoreerima, koputavad nad kutsumata külalistena öösel uksele. „Ema juures käies oli mul alati natuke hirm, et see võib külge jääda, et ma tulen tagasi koju ega saa sellest lahti. Kui selline lõhn peaks külge jääma, siis eluks ajaks.“ (lk 10) Sellest emotsionaalsest lehast ei saada kunagi lahti, see kleepub talla alla, seda tassitakse kaasas, see kükitab kuklas ja irvitab näkku. See kandub põlvkonniti edasi nagu needus, kuni keegi otsustab sellele lõpu teha: „Ja mõelda, kui palju olen ise vaevelnud selle vastutuse käes, et ennast veenda ja ümber veenda, et siis lõpuks ikkagi jõuda selleni, et mina lapsi ei taha, et ma ei suuda, ei suuda sellist vastutust võtta, et juba see mõte iseenesest on niivõrd kohutav, vaat et vastik, kuigi lapsi iseenesest ma ei vihka, lihtsalt endale ühtki ei taha.“ (lk 56)

Lisaks lehale painab peegelpilt: mõlemad jälitavad, kummastki lahti ei saa. „Pisikesel peeglil, mida Leida peos kaalus, olid kulunud servad ja väikesed mõrad. Ta vaatas jupikesi endast [—]. Need tükid eraldi olid kõik kenad, aga kui ta need kokku pani, tundus tervik – tema nägu – umbmäärane ja hoomamatu.“ (lk 291) Iga peatükk oli kui kild Leida peeglist, millel olid kulunud servad ja väikesed mõrad, ning mis üksteise järel ritta seatuna tekitasid umbmäärase terviku, mida hoomata ei suutnud. Nagu kapiserval tolmu koguvad mälestusesemed: igaüks neist peegeldas mõnd kummitavat varju minevikust, kuid need kõik seal üheskoos üksteise otsas mõjusid mõne suvalise kolahunnikuna. Iga paari lehekülje tagant kogesin mõnda mälestuskildu kätte võttes mingisugust identiteedikriisi; olin sunnitud endale hulga küsimusi esitama. Kes ma olen? Mis kell praegu on? Aga sajand? Ja kes veel siin minuga on? Oodake, kuhu ta kadus? Aaa, ta on veel siin… Aga kui tema on siin, kas mind enam pole? Kas ma olin üldse olemas või oli see viirastus? Umbes selline tunne tekkis, et olen antenn, mis püüab kõigest väest õigeid raadiolaineid muust mürast eristada ning oma haardesse lõksu püüda. Mõnikord viskas mul üle, seega lasin raadiol kohiseda; eirasin kõiki signaale ja otsisin ilu sellest hallist tühjast mürast. Võib-olla oligi nii mõnusam: loobuda kinnisideest, et vaid muusika on kuulamist väärt, ning õppida nautima tumma vaikust.

Veel asus kusagil ruum, kuhu mind sisse ei lastud. Igas hetkes tundsin selle kohalolu, selle kohalolu, mille ümber aina tiirutasin ja tiirutasin, aga mida päriselt kordagi ei näinud. Teose pühitseb sisse Shen Kuo tsitaat: „Kui miski juhtub ainult ühe korra, on see mõttetu.“ Juba enne kõige algust oli teele visatud kaks asesõna, kaks x-i matemaatilises valemis, kaks müsteeriumit. Tsitaadile järgneb esimese osa esimese peatüki esimene lause: „See lõhn oli kodu lõhn.“ (lk 9) See kandus lainetena lausete ja peatükkide haaval edasi, ka romaani viimase osa viimase peatüki viimases lauses oli see kohal: „Seda, mida ei tea, on niikuinii alati rohkem – öö on seletamatu, nii seletamatu ja kutsuv.“ (lk 294) Nii matkasingi see selle haaval romaani algusest kuni viimase lauseni, põrkasin vastu tupikseina ja sain aru, et olen lootusetult eksinud.

 


[1]   Sveta Grigorjeva. „Tolmust ja naistest“ – Sirp, 06.01.2023.

 


Marta Näripä (18): „On paar asja, mis pole mul veel kordagi õnnestunud. Üks neist on end paari lausesse mahutada.“

eelmine / järgmine artikkel