29. detsember
Ruumis oli hämar.
Istusin võidunud rohelise sametkattega pingil ja pidin seal ootama veel võrdlemisi kaua ja üksikult. Jälgisin seltskonda, keda eraldas minust osaliselt klaassein. Õnneks seisid nad kõik enam-vähem ukse lähedal. Vaid mõne leti juures seisja kuulmiseks pidin vahepeal ebamugavalt ette nõjatuma ja kaela õieli ajama. Õhtu edenedes tuli seda üha harvemini teha, kuna seal jõid noored näitlejad ja teatritudengid, kes kippusid promilli mõjul oma vastomandatud vokaalset võimekust demonstreerima.
Nad naersid täiel häälel, kehad vappumas, odavad joogid üle klaasiservade loksumas. Nad rääkisid ja vehkisid, nii et üks vaene kelner sai kõnni pealt hea obaduse vastu õlavart. Peosaalist leti juurde naastes piidles ta süüdlast tusase pilguga, aga too ei saanud midagi aru. Tema imiteeris parasjagu üht õppejõudu, ninal kelleltki laenatud prillid ja seljas pukilt krabatud nahktagi, mille omanikku kusagil ei paistnud.
„No mida te töllerdate siin?!“ räuskas heleda peaga poiss, täishäälikuid venitades. Ta vaarus raskel sammul ühe neiu juurde, kes oli teda terve õhtu aina kasvava uudishimuga jälginud. Väledalt tüdruku taha astudes krabas poiss tema piha käte vahele ja surus oma alakeha vastu tüdruku tagumikku. Tüdruk tõi kuuldavale kiljatuse.
„Või peame Lauraga poosid ette näitama?!“ käratas poiss ja puhkes seejärel kohe meeletult itsitama.
Naerukihin levis läbi sõpruskonna. Mõni pealtnägija tegi korraks suured silmad ja tembeldas poisi riigi kulul elavaks puugihakatiseks.
Pikk antiloobi näoga mees ukse kõrval mühatas ja vangutas pead, kuni poiss taamal oma etteastet jätkas.
„Ei, ma räägin,“ tuli mees tagasi pooleli jäänud vestluse juurde, hoides peos tühja veiniklaasi, „mõnikord tuleb usaldada ikkagi autorit. Ei tasu –“
„No, aga,“ katkestas Antiloopi üks hilises keskeas naine, kes kandis väga kirjut salli, „ega me siis Shakespeare’i puhul ei saagi ju kindlad olla, mille kirjutas tema ise omaenda käega. Ei – usaldada originaali ja igasugust uudist laita on mõttetu, et anda tekstile mingigi löögivõimalus praeguses tundetuks muutunud –“
„Vabandage,“ sõnas kelner, kui ta nende vahelt läbi sööstis, käes kandik mitme purunenud veiniklaasiga. Ta astus läbi ukseava koridori, kus istusin mina, ja kadus siis tagauksest prügikonteinerite juurde. Uks jäi paokile. Hoovas külma õhku. Mõne aja pärast järgnes talle musta kilekotiga tüdruk. See kelner mulle täitsa meeldis. Siuke noorem tüüp, väga püüdlik ja väle. Vahepeal saabus ta fuajeesse kohtadest, kus ei pidanuks olema ust, ja see tegi tema jälgimise küllaltki meelelahutuslikuks. Ootasin juba põnevusega tema naasmist, kuna olin kindel, et sellestsamast tagauksest ta uuesti ei ilmu. Koukisin kotist nüri pliiatsi ja pisikese nahkkaantega märkmiku. 29. detsembri all olid juba kirjas üksikud tähelepanekud tänasest etendusest, tudengitest ja uksekõrvasest seltskonnast. Lisasin sinna Bobby – nii ma seda kelnerit nimetasin.
Too tüdruk ja Bobby asusid seal prügikonteinerite juures midagi rääkima, ilmselt tegid suitsu nagu kõik siin. Polnud vahet, kas sa töötasid siinse rahvaga füüsilises või vaimses läheduses, suitsetasid sa ikka. Ainult mina ei suitsetanud. Aga ega ma ju ei töötanud ka. Üritasin vahelduseks kuulatada, mida nad arutavad. Kõrvus tuikas tantsumuusika tümps, aga mõni repliik õnnestus tõmbetuulest kinni püüda.
„Sa käid ise ka teatris siis või?“ päris tüdruk.
Bobby naeris. „Ei käi.“
„Miks siis?“
„Ai noh, ma saan aru, et kultuur ja whatever ja väga tore, a ma saan tunni pealt neli viiskend, no come on… ja ma ei saa nagunii midagi aru.“
„Me käisime klassiga „Hamletit“ vaatamas. Mu meelest oli äge. A no me saime tasuta.“
Seepeale lõi tõmbetuul tagaukse kinni. Minu tähelepanu püüdsid peosaalist fuajeesse astunud kujud, väiksem ees, suurem järel. Nad vaidlesid millegi üle. Väiksem oli naine ja tegi kätega järske liigutusi, mis mõjusid kumiseva techno-muusika taustal kui ebaõnnestunud tants. Suurem oli kogukas nahktagis mees ja vastukaaluks naise teravusele iseloomustas nii tema žeste, hoiakut kui ka välimust siirupise massina laialivalguv ümarus. Kui ta midagi ütlema hakkas, tõusid esmalt tema heledad kulmud hallikal näonahal. Siis liikus pea ettepoole ja huuled tõmbusid prunti. Viimaks suutis ta pikaldaselt kuuldavale tuua, mida parasjagu soovis. Naine ohkas, võttis kotist muljutud paki sigarette ja tippis esiuksest lumisesse öhe. Mantlit ega mütsi ta kaasa ei võtnud.
Mees tammus baarileti juurde ja tellis endale klaasi viskit või midagi muud, mida viskiklaasis serveeriti. Leti ees lõbutsenud noored tervitasid meest aupaklikult ja jäid vait. Õppejõudu matkinud noormees ajas laenatud tagi seljast.
Kui mees oli oma klaasist kaks korralikku sõõmu võtnud, ühines ta uksekõrvaste keskealiste seltskonnaga. Antiloop tervitas teda krampliku naeratusega, kirju salliga daam noogutas viisakalt ja kaks meest, kes olid närbuva potipalmi varjus seni märkamatuna püsinud, ütlesid paar head sõna.
Enne kui keegi jõudis vestlusega taas algust teha, kilkas üks: „Oi, väga hea, et sa siin oled, Otto – August ja Marian just väitlesid siin Shakespeare’i üle, ja me mõtlesime –“
„Eh, ei, ei… pärast seda viimast „Hamletit“ ei taha ma Shakespeare’iga enam mingitki tegemist teha. Tuletab ainult meelde, kui pekkis see kõik omadega on…“
Naise silmad lõid särama.
„Aga, Otto, me just rääkisime sellest, mina arvan küll –“
„Professor Lips!“ hõikas blond poiss leti äärest.
Otto pööras end aeglaselt ringi…
Kas tõesti on tema seesama Otto Lips? Üks vähestest eesti lavastajatest, keda need tõeliselt kultuursed ringkonnad veel austusväärseks peavad… See, kes pole veel alla andnud? Võibolla on, ma ei tea, mida mina üldse tean, aga igatahes on ta suutnud lavastada ainult kriitikutele. Ja mängida ainult kriitikutele. Nendele üksikutele, kes meil on, nendele, kes on midagi õppinud ka, kes midagi teatrist jagavad… Mitte kunagi publikule – ei provintsipublikule, kes kohtleb teatrit kui sanatooriumi; ei pealinna snoobidele, keda annab kõigele vaatamata tuntud nimedega ära osta; ei mässumeelsetele tudengitele, keda võib köita šokeerivate stseenidega, riigilipu põletamise või kehalise alastusega; ega minusugustele, milline iganes ma ka poleks. Ei. Otto oli leidnud oma vaatajaskonna ja selle moodustasid eksklusiivselt need, kes teda hinnata oskasid. Aimasin, et eks olen teda kindlasti teatrit külastades näinud, kuid ei teadnud ju, milline ta välja näeb. Mu isa, kes on samuti teatritegelane ja mind sageli etendustele viis, oli kord ebamääraselt viibanud, et näed, seal on see Lips. Aga ma polnud mõiganud, kellele ta täpselt osutab. Oleksin võinud internetist pildi otsida, aga polnud kunagi mahti. Ma ei pidanud seda tähtsaks. Seda suurem oli mu üllatus ja rõõm, kui teda viimaks ometi nägin. Ta täidlane, habetunud ja tubakast tahmunud nägu oli ühe õige piinatud kunstniku nägu, mida austasid veel isegi need, kes söandasid end nimetada uueks, tõeliselt sõltumatuks põlvkonnaks. See nägu oli omaette arhetüüp…
Blond poiss hoidis väljasirutatud käes pimestavalt kiirgavat telefoni. Lips ei osanud algul midagi arvata. Vahtis korra poissi ja tema sõpru. Kõik jõllitasid professorit vastu. Vaikisid. Ka Antiloobi seltskond näis korraga kartvat ilma Ottota midagi kosta. Ega nad ei näinud, mis ekraanil oli. Ometi peegeldus nende kõigi silmist kogemus, mis neid vaikima sundis. Otto kohmitses tagi taskust välja väikesed raamita prillid ja asetas need ninale.
„Meie ajastu nooreks klassikaks võiks pidada iga analoogi sellele edukale, publikut köitvale lavastusele, mis kutsub teatrisse noori ja pakub samaaegselt vaimselt rikka elamuse ka kogenud vaatajale…“ mõmises ta silmi kissitades. „Ja mis asi see siis on?“
„Nüüdissepa arvustus viimasele „Hamletile“!“
Otto suunurka tabas tõmblus. Ta libistas telefoni higisest pihust tagasi poisile.
„Või nii… Ah et viimane „Hamlet“ on noor klassika…“
Mütsatus. Klirin.
Keegi oli vastu klaasseina koperdanud. Oranž valgus, mis nüüd vähe erksamalt põles, jooksis mööda kitsast mõra laiali. Ma poleks uskunud, et see tekkis alles siis, kui üks nendest vaiksetest palmi taha peitunud meestest vastu seina kukkus. Ju ma polnud seda lihtsalt varem märganud.
Silmapilguga oli möödunud pool tundi ja selle aja jooksul oli iga fuajees seisva või lihtsalt ringi töllerdava inimese vaimu halvanud kas joove või mingit sorti humanitaaride massipsühhoos, mis sundis kunstihinged vanusest ja soost olenemata oma arvamusi vagale akadeemikule mitte kuigi kombekohaselt üle ruumi lõugama. Piirid seltskondade vahel olid hägustunud ning muuhulgas oli vestlusesse astunud ka tüdruk, kellega Bobby ennist suitsu tegi. Vaatamata valdavale kaosele, mida kandsid endas valjud, kraaklevad hääled, võis asjaosaliste liikumises täheldada tantsulist dünaamikat – varasema eraldatuse olid kõrvaldanud üksikud sammud mõttekaaslaste suunas. Kui kõlas sobimatu väide, kaugeneti taas. Mõni nõjatus ettepoole, et rõhutada oma ülemvõimu, mõni taandus häirimatult.
Stseen. Fuajee baariga
„Täiesti haige! Postimees lubab ka kõike avaldada, oleks siis vähemalt –“
„Avaldada kõige staažikamat kaasaegset kriitikut! Mingi dokument muide ei ole esmatähtis, et osata midagi teatri kohta öelda ja selle olemasolu ei taga, et sa midagi ka öelda oskad!“
„Ja-jah, tänapäeval on ikka jube hea, igal lollil on platvorm, igal lollil on sõnaõigus…“
„Ja kultuur hääbub nagunii, hea, kui meil üleüldse keegi on, kes käib ja kirjutab.“
„Või on siis nõukatsensuuri tagasi vaja? Kui oleks nii nagu omal ajal, ei oleks see lavastus, see tõlgendus üleüldse teatrisse jõudnud!“
„Viimane „Hamlet“ oli ausalt esimene etendus, mis mulle reaalselt meeldis, see polnud igav! Ma ei tea, ma ei oleks viitsinud küll seal passida, kui –“
„Muidugi, kui sa kunagi teatris ei käi! Okei, sorry, aga lavastaja ei saa ju lavastada neile, kes teatris ei käi, it makes no fucking sense!“
„Selline tüüpiliselt postmodernistlik lähenemine ei panusta praeguse teatrimaastiku arengusse, sest praegune publik nõuab kas rangust või täielikku äärmust – esimest neist on võimalik mingil määral praeguse kunstiga siduda, aga kui söandada end siduda selle teise variandiga, peab arvestama õhkõrna piiriga, mis jookseb kunsti ja raha –“
„Me oleme kõik vist unustanud, et Sirbi arvustust pole veel üldse ilmunud! Vaidlemine on täiesti mõttetu.“
„Nüüdissepa Facebooki-lehel on rohkem jälgijaid kui Sirbil tellijaid.“
Kõige enam üllatas mind see, et terve debati vältel oli Otto Lips vaevu suud paotanud. Et olin kuulnud hirmutavaid lugusid mehe temperamendist, ei mõjunud tema vaikus usutavalt. Võibolla võimendasid mu edasist kogemust pelgalt emotsioonid ja kujutlusvõime, aga kui mu kõrvad mind ei petnud, valjenesid hääled igast küljest – tagauks kriiksus tõmbetuules, tümps peosaalist tõusis kõrvulukustavaks ja surus end fuajeeliste kõnesse vahele. Kogu rahvas oli kobaras koos ja karjus, nagu jaksas. Otto seisis vaikides, küljega klaasseina poole, nii umbes meetri kaugusel. Nägin, kuidas tema õlad iga raske hingetõmbega peaaegu kõrvuni tõusid ja siis taas langesid. Tema pilk näis klaasistunud. Sõrmed pigistasid viskiklaasi nii tugevalt, et nukid tõmbusid valgeks. Ta püsis vait.
„Nii et te jääte ikka kindlaks arvamusele, et viimane „Hamlet“ on ebaõnnestunud?!“
„Jah! Jään. Andke andeks, aga kasvõi lugupidamisest Shakespeare’i vastu ei poolda ma sellist teksti väänamist, see on alandus!“
„Ah jaa – millest seal veel teksti oli laenatud? „Antonius ja Kleopatra“, „Othello“, „Romeo ja Julia“… paar sonetti, eks?“
„Minu meelest oli see õige valik.“
„Absurd! Terve lavastus oli täis ebavajalikke võtteid, millega sisu rõhutada – muusika iga lause juures, vilkuv valgus, videolõigud, pöördlava… teksti ilu oli juba niigi summutatud ja siis veel see sogamine…“
„Noh, vähemalt oskavad lapsed nüüd lugemiskontrollides rääkida Ophelia sõbrast Mercutiost…“
„Otto! No mida sina selle peale ütled, ah?!“
„Otto! No mida sa vahid, ütle nüüd ka midagi!“ käsutas Antiloop teeseldud muhedusega, mille taha üritas meeleheitlikult peita pahameelt Mariani vastu, kes viimase pooltunni jooksul tulihingeliselt „Hamletit“ kaitsnud oli. Seltskonda imbus särisev vaikus.
„… Noh, professor Lips?“
Otto hingas sisse ja välja. Õlad kerkisid ja langesid. Tõusid kulmud hallikal näonahal. Siis liikus pea natuke ettepoole. Aga suu asemel liikus hoopis käsi, seesama, mis hoidis klaasi.
Ma sulgesin silmad. Seekord tõepoolest vaid sekundiks.
Mütsatus. Klirin. Ahhetus.
Kui taas silmad avasin, märkasin kõigepealt üht sätendavat piiska oma kinganinal. Pilku aeglaselt üles vedades teadvustasin, mis oli juhtunud. Põrandat katsid klaasikillud, suured ja väikesed, ja heledad piisad. Seina läbis ühe väikese mõra asemel lugematu arv sügavaid vagusid. Õigemini olid seinaraami küljes vaid sakilised klaasiservad… Otto oli oma viskiklaasi läbi seina virutanud. Tänu taevale polnud killud minu pingini ulatunud. Tundsin vajadust hingeldada, aga kõik vahtisid mind. Või minu suunas. Vististi vaatasid nad seina või põrandat, kõike seda, mis oli kildude alla mattunud.
Otto aga astus kahe suure sammuga baarileti juurde, võttis taskust kaks rahatähte, lõi need letile ja lahkus. Mütsi ega mantlit ta kaasa ei võtnud.
Kusagilt nurga tagant kõlas kahtlaselt vali kummitalla kriuksatus, millele järgnesid tõtlikud sammud. Saabus Bobby, kes kangestus täpselt minu ees, või õigemini klaasseina löödud augu ees.
„Mis siin juhtus?!“
Antiloop ohkas. Kätt loiult taskusse pistes keeras ta ülakeha Bobby poole ja ühmas: „Ah… nagu ikka… Otto hakkas märatsema.“
„Fujaeest” on novellikonkursi Värske Novell võistlustöö.
Anna Raudsepp (18) on küünik ja unistaja. Mõnikord ka muusik.
