Värske Raamat nr 2
Martin Vabat „Mina olengi kirjandusklassik“
48 lk, 2006
Toimetanud Auri Jürna
Kujundanud Lilli-Krõõt Repnau
Martin Vabat kirjutab, „et meie oleme kirjandusklassikud, /et meie oleme kunstimuuseum, /et meie veel oleme elus, /et meist te kirjutate raamatuid“ (lk 5) ja et me mitte kuhugi ei kao.
Martin esines luulega nii esimeses kui kolmandas Värskes Rõhus, algul muigavalt ja mänguliselt, hiljem teravalt ja etteheitvalt. Martin on hariduselt ajaloolane, vaadetelt mässaja, hingelt eestlane. Selle parimas ja üllaimas tähenduses. Tema luule on segu vahedast sotsiaalkriitikast, kirglikust kodumaa-armastusest ja veendunud teadmisest, et „kaks pluss kaks on viis, on muus me elu meie /neli oleks vastus neile, ent nemad pole meie” (lk 44). Juured sügaval Eesti-maa mullas, teab ta, et „nüüd kui /suud solgivad me tänavaid /on keel kingitus, mida paljud ei vääri” (lk 21) ning leidliku ja keeleteadliku meelega teeb ta au noorteluulele.
Kirjanduskriitikat ennetades ja veidi tögades kommenteerib ta humoorikate kõrvalhüpetega omaenda loomingut: „krahv professor dr Tiit-Toomas Brensin von Elitarst zur Estetique /– /: Ma olen oma loenguis palju rääkinud tulevikus tõenäoliselt aset leidvast klassika piiride hägustumisest ja kõrgkultuurse kirjanduse kuldajastu lõpust. Antud autor on selle suundumuse tõendiks. Tõepoolest. Seega ma sügavalt kahtlen, kas talle au kõrgkultuurse kirjandusdistsipliini raames käsitletud saada üleüldse osaks langeb” (lk 10).
Martin Vabat on üks neist vähestest Rõhu autoreist, kes eesti internetikirjanduses ei osale. Linnasagin ja tehnikaimed ei ole talle just kõige omasemad ning kui vähegi võimalik „suurlinnast külakolkasse /lähen koju tagasi, /mullivannist metsamüklasse, /hüppan enda ette /vette, /tahan koju tagasi” (lk 43). Ometi on kirjutamine sama normaalne ja vältimatu elu osa nagu õhk, vesi ja mõtlemine. Vahel ka klaas külma õlut. „Nii et tsiteerige mu värsse ja looge, /looge /neist maailma rõõm, /selle õndsusest õllid lauale tooge /ja teadke, /et valgest hingest /saab parima ihu /ja südamest lähtub /me maailma lõõm” (lk 34).
