Proosa

Filtriteta

Sigrid Suppi 13.11.2023

Fabri jooksis kiiruga minu juurde ja mähkis oma käed tugevalt ümber mu piha. Seisis minuga hetke centro ukseavas ja läks siis, sama kiirelt, kui tulnud oli. Võibolla oli tal piinlik või ebamugav, ehk oli tal hirm, aga ta kallistas mind. Äkki ei olnud tal lihtsalt kedagi teist?

Nägin mitu päeva kõvasti vaeva, et saada oma vahetusemalt luba minna Asuncióni äärelinna tänavalaste päevakeskusesse. Koolihoone moodi maja asub piirkonnas, kuhu teised linnaelanikud ilma asjata oma nina ei pista – sain sellest täielikult aru alles siis, kui Boldi juht, kes meid Jeremiasega centro’sse sõidutas, enne õigesse tänavasse pööramist hetkeks auto kinni pidas ja kõhklema lõi.

Sealsed tänavad on mustad, siin-seal istuvad tee ääres kummuli keeratud määrdunud ämbritel mandioca’sid koorivad naised, odavate poodide tuhmunud klaasakende taga seisavad võltsides firmariietes mannekeenid ning kiledesse mässitud konservpurgid. Inimestel on seal mootorrattad, kui sedagi, ning siin-seal sonivad lagunenud katuste all narkarid. Ka lapsi on tänavatel palju. On selliseid, kes jõukamate inimeste jalanõusid hooldavad, puidust kott õlal, neid, kes ummikus istuvate autode aknaid pesevad, ning neid, kes niisama inimese juurest inimese juurde käivad ja süüa paluvad. Selleks, et neile aga mingisugustki turvalisust ja rutiini pakkuda, kogutakse osa lapsi tänavatelt kokku centro’sse, kus vabatahtlikud nendega mängivad ja õpivad, neile süüa annavad ning neid südamega hoiavad.

Mida oleksin võinud sellest kõigest siis õigupoolest oodata? Punastest tellistest seintele kinnitusid konditsioneerid ning vabadele pindadele olid maalitud kirevavärvilised pildid papagoidest ja lastest, jumalasõna nende kohal. Maja keskel oli suur avatud kiviterrass, mille otstes asuvad vutiväravad tegid sellest hinnatud jalgpalliväljaku. Tagasihoidlikke klassiruume sisustasid tumedad lauad, millelt koorus kulunud värvi, ning külmadel kivist põrandatel mängis oma paarkümmend last. Kui tol päeval selle maja uksest esimest korda sisse astusin, oleksin olnud nagu midagi haruldast. Esialgu vahiti mind ainiti suurte uudishimulike silmadega, ent kui ma ennast tutvustanud olin, püüti juba üksteise võidu mu tähelepanu köita.

Paraguays on just tänavalaste seas üks levinumaid mänguasju kahelt poolt terav koonusekujuline puust trompo. Ka mulle seoti mänguasja nöör ümber keskmise sõrme ja hetkega olin ümbritsetud lastesummast, kes kõik põnevusega minu poole nügisid. Nad pulbitsesid õhinast ja korraga tahtsid kõik mulle õpetada, kuidas trompo’t õigesti käes hoida ja vastavate käeviibutustega see maapinnaga kokkupõrkel pöörlema panna. Küll nad said palju naerda, kui sellega esimesel korral hakkama sain, ja poisid, kes end minu järel järjekorda võtnud olid, kõik põrusid.

Miriani ema töötab prostituudina, Ronny isa sai mõned kuud tagasi vanglast välja. Everil ei olegi kodu – ta elab Plaza de la Libertadi parki ehitatud kilemajas ning käib perega centro’s pesemas. Diego nägu on täis põletushaavu, Joaquinil ei ole käelaba, Julial on kõrva- ja nabarõngad, augud torkas ta endale 12-aastasena TikToki vaadates ise. Juani paljad varbad jõllitavad üle kantud plätude äärte, kuid tema roosakad põsed naeratavad alati.

Nende laste riided on kulunud, aga meel ergas. Nad ärrituvad kergesti, togivad üksteist pidevalt ja lähevad vahel isegi kaklema, ent pärast jalgpallimängus löödud väravat kajab kogu hoov rõõmsast kilkamisest ja punt väikeseid poisse jookseb suure tormi ja kisaga vabatahtlikke kallistama. Neid on igas vanuses, väikelastest 17-aastasteni välja. Keegi neist joob, keegi suitsetab. Mõni on olnud mitu päeva söömata, põgenenud kodust või ei käi koolis, sest peab oma vanemaid tööl aitama. Mõni on tagasihoidlikum ja arem, mõni taibukam, mõni viisakam. Mõni on nagu elajas, nuga taskus, ilma hirmu ja süütundeta, aga neil kõigil on puudu – kasvatusest ja hellusest.

Vist sellest päevast alates saigi minust nende suurim fänn. Mõnikord küpsetasin neile brownie’t, teinekord viisin šokolaadiküpsiseid. See ei olnud ehk midagi tähelepanuväärset, aga nad olid selle vähesegi üle ülimalt õnnelikud. Õpetasin neile selles kooli moodi majas matemaatikat ja kirjutamist, tantsisin Ladina-Ameerika tantse ja meisterdasin pärlitest kaelakeesid. Lucia pani oma nuku nimeks Siku ja Julia valmistas endale ja mulle nimelised tereré-kõrred. Mängisime koos jalgpalli ja kodu, joonistasime ning tegime koolitöid. Mind võeti omaks.

 

Susisev vale

„Kust sa selle käekella said?“ küsis üks vabatahtlik Ronnylt.

„Ise ostsin,“ nähvas poiss, jalas tänavatolmust tuhmunud plätud.

„Ja mis raha eest?“ küsis kasvataja Rosa.

„Ema sai parema tööotsa,“ ütles Ronny veenvalt, sekunditki mõtlemata.

„Ja andis sulle nii palju raha, et sa saaksid käekella osta?“ ei jätnud Rosa pärimist.

„Jah,“ tuli poisi suust kergelt.

„Kas sa oled kindel?“

„Jah.“

„Päris kindel?“

„Jah.“ Aga see „jah“ ei olnud enam kindel, selles susises vale ja valu.

 

Õigustatud vargus

„Kust sa need nukuriided said?“ küsisin kord Lucialt, kui ta oma nukule mingisuguseid kaltse ümber pani.

„Tädilt varastasin,“ ütles ta mulle ja jätkas nukukampsuni nööpimist, nagu ei olekski ta midagi erilist öelnud.

„Oi, miks sa varastasid?“ olin natuke kohkunud.

„Tal on nii palju riideid, terve kapp paksult täis. Pealegi olid need minu riided, kui ma beebi olin. Minu emme ostis need mulle.“

 

Burks

Paraguay valitsus jagas lastekaitsepäeva puhul burgereid – iga laps sai endale juustuburgeri ja uhke papist Burger Kingi krooni. Istusime lõunaks laua taha, ent sellal, kui enamik lapsi entusiastlikult oma burgereid järama asusid, istus mõni vaoshoitult, toit nina ees laual, ega puudutanud seda esialgu näpuotsagagi.

„Igaühele on üks burger,“ lausus kasvataja Ana valjusti üle nosivate laste peade. „Ja need on ainult teile,“ toonitas ta nüüd valjemalt.

Olin segaduses. Kas nad ei oleks pidanud igast väiksemastki toiduvõimalusest kinni haarama – miks nad niisama ootasid?

„Hei, kas sulle ei maitse burger?“ küsisin ühelt väikselt poisilt enda kõrval, kes vaid toidu kõrval lamavat krooni kobas.

„Kõigile maitsevad burgerid,“ ütles poiss mulle kerge põlgusega, imestades, kuidas ma sellist küsimust üldse küsida võisin.

„Aga miks sa siis oma burgerit ei söö?“ olin hämmingus.

„Ma tahan selle oma väikesele õele ja emale viia,“ ütles poiss nüüd pisut häbelikult.

Jäin talle tummalt otsa vaatama, kui meie selja taga peatus kasvataja ja poisile nüüd juba isiklikult meelde tuletas, et see burger on lastekaitsepäeva puhul riigipoolne kink ning on mõeldud ainult talle ja mitte kellelegi teisele.

Kui naine kadus, sosistas poiss mulle vaikselt: „See burger on tänaval kõva valuuta,“ ja vaatas mulle nüüd anuvail silmil otsa.

Te falta calle[1], Siku,“ ütles naljatledes mu sõber Jeremias, kes kõrvalt meie vestlust pealt oli kuulnud.

 

Tänavatele kaotatud võimalused

Mängisime ühel 40-kraadisel jaanuaripäeval poistega „Reisiga ümber maailma“ sarnanevat lauamängu. Mõni neist ei osanud täringu täppe loendada, teine tähti lugeda, nii et ma tõsimeeli imestasin, kuidas nad seda mängu ilma kasvatajate abita üldse mängida oleksid saanud. Nende seas oli aga üks poiss, kes teistest eristus. Ta oli nutikas, arukas, tähelepanelik ja kannatlik – selline, nagu lapsed seal tavaliselt ei ole. Marco oli vist ta nimi. Ta mõistis soravalt lugeda, teadis kõiki mängureegleid peast ja oskas numbreid omavahel kokku liita. Ta oli uudishimulik ning küsis iga natukese aja tagant minult midagi, justkui oleks ta neid küsimusi endaga kaasas kandnud, kuni keegi neile vastata oskab.

 

Alasti kurjus

Kuus puidust tooli veeti üksteise kõrvale ritta ning tüdrukud, mõned väga väiksed, teised juba vanemad, leidsid endale istumiseks sobiva koha.

„Mida tähendab sallivus?“ küsis tía Rosa tüdrukutelt. Sumin vaibus ja kõik püüdsid sõna tähendusest aru saada, kuni viimaks tõstis Lucía käe ja ütles: „Siis, kui sa hoolid teisest.“

„Väga hea,“ noogutas Rosa, „aga mida see veel tähendada võiks? Kuidas oleks sobilik teistega käituda?“

„Teistega ei tohi tülli minna ja kakelda ei ole ka ilus!“ hüüdis väike Carmen, kes säras rõõmust, et oskas midagi sekka öelda.

„Teisi tuleb austada,“ lausus vaikselt Isabel, kes oli tüdrukutest kõige vanem.

„Õige,“ kiitis Rosa, „aga ma tahan, et te mind nüüd hästi hoolikalt kuulaksite, okei?“ Kõik noogutasid. „Nii nagu teie sallite teiste soove, peavad nemad ka teie omi austama, sest mitte kellelgi ei ole õigust teha teile midagi, mida te ei taha. Mitte keegi ei tohi teisele haiget teha, ega puudutada teie keha, kui teie seda ei taha.“

„Aga mis siis, kui ta ei kuula mind?“ küsis nüüd arglikult Mirian.

„Siis on väga oluline, et sa enda eest seisaksid,“ säilitas Rosa täieliku rahu ja vaatas tüdrukule sügavalt silma sisse. „Kui miski ei meeldi, tuleb seda öelda julgelt, võite karjuda ja abi kutsuda. Sellel hetkel, tüdrukud, ei tohi te oma hirmu välja näidata. Mitte ühelgi mehel ei ole õigust teid ära kasutada. Kas on selge?“

Kõik noogutasid agaralt, ent kasvava kõhuga 14-aastane Isabel minu ees surus käe rusikasse ning vaatas kramplikult põrandat. Kes teab, miks on sel alasti kurjusel õigus röövida noored tüdrukud paljaks inimväärikusest ja austusest oma õrnade kehade vastu.

 

Sinna ei saanud ma aga igaveseks jääda, pidin ju ühel hetkel vahetusaastalt tagasi tulema.

 

Püüdsin neile seletada, et elan kaugel, väga-väga kaugel, kohas, kuhu saab vaid lennukiga. Mängisime isegi lennukit – võtsin selili maas lebades tüdrukuid kordamööda enda jalgadele ning lennutasin üle suure kujuteldava Atlandi ookeani Eestisse. Nad naersid lõbusalt, aga vaevalt et mõistsid, mida need teised riigid, Euroopa, lennukiga sõitmine või veel vähem Eesti üldse tähendavad.

 

Neil ei olnud vetsus tualettpaberit, rääkimata plaastritest või muudest hügieenitarvetest, mis siis, et nad pidevalt end kõval asfaldil katki kukkusid. Centro’l ei olnud selleks võimalusi ega vahendeid.

„Peamine, et neil kõht täis oleks,“ oli Rosa öelnud ja ma sain temast aru. Sellegipoolest läksin paar päeva enne Eestisse sõitmist apteeki.

„Tere! Andke mulle kõike, mida lastel hügieeni- ja esmaabitarvetest vaja läheks,“ ütlesin sisse astudes. Sõbralik klienditeenindaja vaatas mulle esmalt segaduses pilgul otsa, ent läks siis laost asju tooma. Leti peale ladus ta mitu pakki värvilisi plaastreid ja rullplaastrit, roosasid hügieenisidemeid ning elastiksidet, joodi, desinfitseerimisvahendeid, suures koguses tualettpaberit ja seepi. Rosa ei suutnud mind nende asjade eest ära tänada ja palus neid ka lastele tutvustada, ent enne kui arugi sain, oli üks poiss oma sõrme meelega kriimustanud ja tuli minu juurde plaastrit lunima. Seepeale mattis lastekuhi mind jälle enda alla, sest kõik tahtsid oma näpu peale värvilist draakonitega plaastrit.

 

Lasin viimasel päeval enne lahkumist igal centro lapsel oma nime punase markeriga enda valgetele pükstele kirjutada. Avastasin, et paljud, isegi need, kel vanust kümme või rohkem aastat, jäid oma nime kirjutamisega jänni. Maalisin siis, nii hästi kui suutsin, nende nimed tahvlile ning nemad püüdsid need hoolikalt markeriga mu pükstele visandada. Juan kirjutas veel isegi mitu korda, sest leidis, et ühest jääb väheks, ent kui laste nimesid hiljem üle lugesin, leidsin teiste hulgast hoopis kümme korda kritseldatud Jaani nime.

 

Fabri jooksis kiiruga minu juurde ja mähkis oma käed tugevalt ümber mu piha. Seisis seal hetke, ootas, seisis veel ja läks siis, sama kiirelt, kui tulnud oli. Enam ei olnud tal piinlik ega ebamugav, ta ei tundnud hirmu, sest ta kallistas mind ja teadis, et on hoitud. Ka mina teadsin seda.

 

Tallinn, 2023


[1]   „Te falta calle“ (hisp) – otsetõlkes „sul on tänavast puudu“ ehk et sa ei tea midagi sellest, kuidas tänaval asjad käivad.

 


Sigrid Suppi (19) on kahe vaatuse vahel.

eelmine / järgmine artikkel