Luule

“*esimesel päeval” jt luuletusi

Janika Läänemets 9.11.2023

*

esimesel päeval
köhisin välja
katkise vihmavarju
teisel
kurja koera sildi
mis aastaid
me koerata aia väraval seisis
kolmandal
surnud rästapoja
neljandal
viimased vanaema kootud käpikud
mille ma paar kuud enne ta lahkumist
tartu bussijaama pingile unustasin
viiendal
albumi jagu
tuhmunud perekonnafotosid
kuuendal
isa lipsunõela
mida ema talle kirstu kaasa
ei lubanud panna
seitsmendal päeval
hingasin
hingasin
hingasin

 

 

*

pilved vajuvad vastu maad
sõrmeotstes tuikab
varakevade julmus
sõõrmeis märgade kinnaste
kuum ja kare lõhn
kaevan lume alt välja sulanud
kährikule hauda
ise juureldes
kas ta ehk hoopis
kaarnakisas ümber sündida
poleks tahtnud
ja mis mind päriselt
tagant tõukab
kaastunne või kadedus
labidas kolksatab vastu kivi
aja küljest tuleb tükk lahti
lõikab mu rindu augu
sajabki

 

 

*

puude varjud
on pikad
kui vikatiterad
õhtu eelaimus
rõhub õlgu
tee lookleb läbi
kadunud küla
viimane kurv
tardun paigale
teetolmus
mu ees ja taga
keerlevad
kummitused
kütitud karud
ja kitsed
jõele loovutatud
lapsed
ammusurnud
naabrinaised
vanaema
ja isa
tammuvad
tantsivad
mulle kuulmatu
muusika järgi
minust
välja tegemata
tüüned
kui tuulevinu
öökerged

 

 

*

isa ütles ikka
tule teleka eest ära
ega sa klaassepa tütar ole
et läbi paistad
muutusin seepeale alati nukraks
mõtlesin terve õhtu
klaassepa läbipaistvale tütrele
ja sellele
kuidas ta vahel meelega
teleka ette seisab
ent isa temast ikka
otse läbi vaatab

 

 

*

mu tähetolmust tuba
seinad, lagi, põrand
ülestegemata voodi
ülekastetud lilled
pehme niiske hämarus
summutatud hääled

mu tähetolmust keha
juuksed, kondid, nahk
aknalauale toetuv
küünarnukk ja käsi
mis loobib tööleruttajaid
komeedi kommidega

 

 

*

laest langeb krohvi
ülemise korruse naabrid
tülitsevad jälle
leban liikumatult
keset köögipõrandat
kõhust võrsub kipslilli
hommik või õhtu
vahet pole
öö lakkamatu lähedus
suus vere
ja maailmalõputülpimuse
imal maitse
kusagil heliseb telefon
keegi ei vasta
naabrid ei ole
kunagi kodus
auk laes üha kasvab
seniilse jumala
suur sinakasvalge silm

 

 

*

öö on täna lähemal
kui tavaliselt
nii lähedal
et ulatun katsuma
libistan käe
üle ta selja
selgroog kui redel
kutsub ronima
kukkuma
põlved
küünarnukid
vastu pimeduse
kuukivist
põhja
katki
et silmata korraks
läbi tekkinud mõra
aja alumist poolt
ja iseend
selle ööpilvedena
helkivas
kõverpeeglis

 

 

*

istuda suveõhtul saunatrepil
kuulata vihmakassi kräunumist
ja unustada
aeglaselt kassitappudesse põimuva aja
putukasumin
istuda ja olla
oodata esimest vihmasabinat eterniitkatusel
räästa tasast tilkumist
igavikku

 

 

näkilaul

vahel oled sa nukrahäälne neid
vahel kägu toomingavõsas
eile kaev
täna jõgi
pesed koolmel mu juukseid
põimid sinna angerjaid
ja katkisi karpe
küsid, kumb teist rohkem armastab
joon su mõrkjasmagusat vett
ei vasta
sõnad on põud
sõnad on janu
joon, kuni enam ei jaksa
kuni mu kõhust saab su hauakoht
jään kaldakividele magama
ilmud uuesti unes
ümised haledat viisi
ja küsid, kumb meist oli näkk

 

 

*

esimene lumi
tänavalaternate oranž valgus
tõmbub mu jälgedes tompu
apelsinimaitselisteks klaaskommideks
su taskus
üle jõe
teisel pool linna
järan me ühiseid õhtuid kui kive
hambad valutavad
ära näri
lutsuta
naerad
suu verevat valgust täis
iiveldamaajavalt eredat
astun tee pealt kõrvale
kaon pargipuude pehmesse pimedusse
mälestusteta novembriöhe
sülitan
oksendan sind välja
linn keerab külge
komberdan käsikaudu koju
hommikuks on lumi läinud
jõe kohal paks kollakashall udu

 


Janika Läänemets (33) on sõnasõltlane.

eelmine / järgmine artikkel