inglise keelest Triin Paja
Copyright © 2016 by Donika Kelly. 2021. aasta sügisel ilmub Värske Raamatu tõlkesarja esinumbrina Triin Paja tõlkes Donika Kelly luulekogu „Bestiaarium“.
Kataloog
Mõtled, et tahaksid olla väike,
olla laps. Ei. Veel väiksem,
üks lind. Veelgi väiksem,
pisuke lind. Mõtled,
et kellegi hoidmine on kunstivorm,
sellest, et oled kellegi kaisus. See käsi
võib su lömastada.
Tampida su puruks, kitkuda suled.
Lasta välja õhu
kõikidest sinu väikestest luudest.
Sa kasvad. Oled suur.
Oled 19. sajandi luuletus.
Sinus on kogu Ameerika,
maade ja elude
ja urgu pugenud asjade kataloog. Sinus
on su kallim: põld, kõdunev
puumaja. Linnud.
Alati. Need linnud.
Peagi saad sa inimeseks. Kõik
jääb samaks. Sinu keha saab üheks
teiste kehadega: rästa,
unilase, suursuguse baribaliga.
Kui avad suu,
on seal ainult õhk.
Pigista oma kõri. Seletamatu
heli, nagu oleks midagi kaotsi läinud.
Käsud
Hoia eemale põllust,
õõnsate luudega mullast, talve
sitketest luudest.
Eemale hoidmine tähendab maha jätmist.
Tähendab kurbust.
Tähendab mäletamist.
Unustamine tähendab, et rohi lämbub
punaste tiibade all, tähendab kõrva merekarpi
puukoore hunnikul.
Armastus on usk.
Ihu on usk.
Mängi keha nagu trummi.
Niisiis, seal, kus kord oli põld,
on nüüd koobas; kus kord lendas lind,
on nüüd taevas, mis kuulub merele.
Söötis tähendab, et kõik põllud on lukus.
Lukus tähendab, et muld on keha sees,
et keha on tiibadest pungil.
Tiivad tähendavad, et sina oled elus,
aga teine ei ole. Elus tähendab,
et iga päev tuleb alla neelata nagu kivi.
Erakrästas
Varem me ei teadnudki, mis talv on.
Talv, kus ükski puu ei kaota
okkaid,
kus jäsemed naksuvad jääl
ja erakrästas tuhnib metsa all
putukaid. Talv, kus
valgenahalised tüdrukud katavad viimaks ometi,
peale lõputut suve täis pronksi ja sära ja lihaseid,
oma jalad kinni. Talv, kus viimaks ometi tunneme,
et meiegi oleme ilusad.
Meie ütleme meie.
Mina tähendab mind.
Kui nende jalad on kinni kaetud,
tunnen minagi, et olen ilus.
Armastusluuletus: Minotauros
Vabadus on hiilgav niit, mis lookleb
kanjonis nagu sipelgas merekarbi spiraalis.
Hüvasti tupikutele ja väikestele tubadele.
Sool, mis kuulus kunagi merele, kuulub nüüd
tuulele ja minu kulmudele, sunnib mind vaatama.
Avan tuulele suu. Tuul avab
mu südame, mu rinna. Paljad luud
jäävad maha. Jätan hinge, mis oli kord kellegi teise,
kord minu enda oma, sinna liiva, mördi ja karjete
labürinti. Kuldne valgus tervitab mind,
tõmbab mu maa seest välja nagu vihmaussi.
Armastusluuletus: Greif
Olen tegus.
Tegus valve-
koer. Lõvi. Milline
lind ma olen?
Laisk, sest istun
valvepoosis
nii kaua.
Ütle mulle kallis,
ütle mulle kasutu,
olen pudru ja kapsad.
Olen hübriid. Nii,
las ma hoian sind
oma käpa vahel.
Küüniste vahel. Pisike hiir,
pisike korstna-
pühkija, pisike unistus,
mida unistasin, kui ootasin,
et ütleksid mulle:
üksildane, kui ootasin
katuseserval. Ära anna ootusele
tema õiget nime –
rumalus –, vaid ütle, et see on
teatud liiki julgus,
teatud liiki kannatlikkus.
Lahkus. Nii,
siin on mul sulle
üks hiir, üks siniseks
pekstud poiss,
üks vana unistus.
Vaata, kuidas ta
mu käpa vahel istub.
Küüniste vahel. Las ma sirutan
käpa välja, et näidata sulle
hirmu
väikeses näos.
On nägus
Unenäos on isa peidus
teise mehe kehas.
….Tunnen
ta käed ära. Aga kuidas saan mina olla laps?
Ja sein mu selja vastas, kui kaua
on ta olnud sein? Isa jälitab
mind. Nägus nagu hea sõber,
õitsev puu.
Ehitan toa, kus teda hoida.
Ta muugib lahti kõik lukud. Karjun.
….Ära karju.
Jooksen. Seisa paigal. Olen mets,
väli. Murenen ja nihkun. Virgun,
hingan maa sügavikus.
Väikene karbike
Naine, keda armastad, kardab sulle haiget teha.
See on tema hirmu tuum. Sina kardad
öelda: mul on valus. Nutad.
Kardad, et su vanemad saavad teada,
et sa jälle nutad, ja saadavad su jälle teraapiasse,
kus pika seelikuga pikajuukseline naine
näitab nukumaja ja küsib, kus magab ema-
nukk. Ja isa. Ja kui neil on laps,
siis kus magab laps-nukk.
Teraapias sa räägid. Iga lause algab:
ma tunnen —, isegi kui mõtled: miks sa mulle haiget teed?
Tahaksid pigem olla mõni lihtsam loom.
Püüad aimata karu tundeid.
Hülge. Saarma. Seltskonnas on alati kolm.
Kahtlustad, et nad ei olegi lihtsad, aga usud,
et nad pole iialgi üksikud. Vihkad oma üksindust
nii, nagu vihkasid lapsepõlves ennast. Sul on sellest vihast
villand. Tahad, et ta ei teeks sulle enam haiget.
Tahad öelda: ma armastan sind, ikka ja jälle.
See ei muuda midagi. Ja sa oled seda juba öelnud.
Lapsena said teraapias aru,
kuhu iga nukk käis. Õppisid mitte nutma.
Aga nüüd pole õpetajat, kes sinu vanematega räägiks,
pealegi, ema ei mäleta sind
ja sa oled juba harjunud isa vihkama,
kuigi kardad, et oledki nii julm ja hoolimatu
nagu nad sind õpetasid. Terapeudiga kohtud
kahe nädala pärast. Tal on lühikesed juuksed ja ta on pärit samast
linnast kui naine, keda armastad. Ütled talle, et oled kurb,
et sul on valus. Oled ükskõikne. Mõtled
hülge peale, kes on võib-olla ema ja igatseb oma
kadunud poega. Aga see laps ei jää tal viimaseks ning ta unustab
tolle, kelle neelas mõõkvaal või jääkaru või hooletus.
Terapeudile sa seda ei ütle.
Sa ei räägi enam naisega, kellel on sinu süda.
Paigutad ta enda toast võimalikult kaugele.
Ta hakkab magama seal, kus peaks olema isa.
Seal tehakse naine lahti. Seal pannakse ta kinni
Kui mees teeb naise rindkorvi lahti, teeb kahe rinna vahelisse
siledasse nahka lõike, murrab ribid lahti
ja hakkab aeglaselt elundeid välja koukima, on naine vait.
Mees roogib ta tühjaks nagu kõrvitsa, sätib südame
kopsude alla, kraabib ribid jämedate sõrmedega rasvast
ja kõhrest puhtaks. Ütleb: Nüüd oled sa valmis,
ja ronib tema sisse. Aga naine ei ole valmis mehe kuivaks raskuseks,
mis tema kehasse keerdub. Ta ei ole valmis välja hingama
mehe hingeõhku, ei jaksa kanda neid mõlemat,
aga mees ütleb: Kanna mind, ja naine kannabki teda oma
kokku kootud ribide, oma tahkete rindade all. Mehest on saanud tema süda
ja kopsud ja kõht, milleta ta kõngeks.
Läänes
Keeldu vanadest mõõdupuudest.
Usalda hoopis oma olemuse kõmisevat
kõnnumaad. Kuulata.
Oled tükk aega olnud kaotsis,
olnud koduks kõikidele hulkuvatele asjadele,
leidnud selles leevendust. Lambad ja pruunid lehmad
mäluvad rohtu su südametaskus. Antiloop ja piison
joovad su silma suurest järvest. Ja baribal
magab su kõrvas talveund.
Nimetad oma koiduvarju
Jäneseks.
Nimetad oma videvikuvarju
Kannuseks.
Ja jõgi, mis läände voolates sind lõikab,
tema nimeks saab Järjekindlus.
Vaata. Kui suudaksid kainust taluda,
oleksid kaine.
Kui suudaksid taluda
inimeseks olemist, lakkaksid olemast
raudmeelne teeskleja.
Ära hulgu ringi. Meile kõigile on antud
kindel kogus liikumatust.
