Proosa

Endal sul on vaimne tervis ehk Häbimärgiline räparealism

Johanna Rannik 10.06.2024

Mul on Suur Punane Mapp. Ta istub tavaliselt raamaturiiulis (tegelikult pigem lesib, kuna ta on nii suur, et on horisontaalselt teiste peal – see selleks) ning olenemata sellest, et teda tänaseks suht harva avan, on see üks olulisemaid asju mu paarikümneruuduses korteris vaatega Vanemuise tulevasele parkimismajale. See on minu retseptiraamat, minu how-to, kui ei-viitsi-ei-taha või tema raskem versioon, ei-suuda-ei-saa, valjult kõrva hingab. See on pärandiks pool aastat kestnud grupiteraapiast, mille lõppedes olin ma nii iseendas kinni, et kurgus kiskus kitsaks – tahtsin vahelduseks kuulata kellegi teise muresid, kellegi teise tundeid. Iseenda omadest oli selleks ajaks kopp siiralt ees. Ja tõesti, eesmärgitunne, energia suunamine aktivismi ning ümbritsevate eest hoolitsemine pakkusid tuge. Aga iseenda eest ära ei jookse. Ja siis on juba raskem teisi aidata. Ja see on omakorda asi, mida peab proovima aktsepteerida.

Peaasjas vabatahtlikuna alustades oli mul Suur Punane Mapp riiulis, vaimse tervise esmaabi koolitus tehtud ning vastupanuvõime omaenda elusündmustele piisavalt suur, et end teiste jaoks üldse kasulikuks pidada. Olin abiks haridusspetsialistile ja kommunikatsioonijuhile – panin kokku näiteks õpetajate uudiskirja, mille põhilised eesmärgid olid haridustöötajate vaimse tervise toetamine (hingehoid) ning kaasav, lapsi hoidev õpetamine. Uudiskirja koostamine polnud nii ekstreemne ja dramaatiline töö, kui ma ise alguses arvasin ja ehk ka lootsin. Vabatahtlikuna alustades oli minu eesmärk tegeleda isiksusehäirete ja teiste, ühiskonnas veel võõrastustunnet tekitavate kriisidega. Töö käigus sain aga aru, et lõviosa sotsiaaltööst ongi argine headuse loomine. Sõnavara ja emotsionaalse teadlikkuse juurutamine kõigis valdkondades, et oleks pind, millelt edasi minna. Luua ühiskond, kus vaimse tervise organisatsioonid ja spetsialistid poleks nii ülekoormatud nagu praegu, sest alusteadmised vaimsest tervisest oleksid igaühel olemas ja kergemate probleemide korral saaksid nad mujaltki tuge.

Kuna keskendusin nii õpetajatele uudiskirja koostades kui üritusi korraldades noortele, tabasin end omaenda Elukevadele tagasi mõtlemast. Tahtsin, et uuel põlvkonnal oleks vaimse tervise probleemidest kergem läbi minna – sest need tekivad niikuinii –, ja see motiveeris tohutult. Ilusaim ja meeldejäävaim kogemus oli noorte vaimse tervise luuleõhtu korraldamine. Lõime ruumi, kuhu tuli üllatavalt palju põhikooli- ja gümnaasiuminoori, kes jagasid oma siiraid ja haavatavaid tundeid viisil, milleks minul ses vanuses poleks julgust jagunud. Ühtaegu lohutav ja nukker oli tõdeda, et teismeeas on vist alati samad valukohad: üksildustunne, märkamisigatsus, igatsus armastuse järele selle eri kujudes. Neid tundeid teistega jagada – eriti oma loomingu kaudu – on nii suur asi… Tahaksin rohkemgi ära teha kõigi nende (väga paljude) noorte nimel, kes ilma- või hingevalu üksi kandma peavad. Juba see, et nad ressurssidest teadlikud on, lohutab.

Kuulsin kolleegilt muigamapanevat lugu. Nimelt rehmas ühe Lõuna-Eesti küla elanik, et temal pole mingit vaimset tervist, tal on kõik niigi okei. Nähtavasti seostub keskmisele eestlasele vaimse tervisega ennemini negatiivne tähendusväli (psüühikahäired, toimetulekuraskused jne), mistap on „vaimne tervis“ sünonüümne „vaimse tervise häiretega“.  Ka avalikus ruumis keskendutakse praegu pigem selle nähtuse teadvustamisele ja probleemi tõsidusele. Kui vaimse tervise häired saavad samaväärseks füüsiliste vigastustega ja nendest rääkiminegi inimeste argikõne osaks nii töö- kui ka eraelus, saab keskenduda ka rõõmsamatele kampaaniatele ja üritustele. See muutus tuleb olenemata pingutustest pikkamisi, aeglasemalt, kui tahaks.

***

Tere. Mul on hea meel sind näha. Mis su nimi on?

Kas sa tahad kohvi või teed? Piimaga? Millisega? Okei, ma lähen tellin. Sa sea end siin seni sisse.

Aga saame siis tuttavaks. Ma võin alustuseks natuke endast rääkida.

Aga mis sind siia toob?

See on kindlasti nii väsitav su jaoks.

Kõigil on õigus väsinud olla.

Sul pole mu ees mingeid kohustusi tubli või tugev näida. Ma näen sind ju esimest korda. Sa võid lihtsalt rääkida, kuidas sul läheb. Ja siis vaatame, kas ma saan sulle kuidagi äkki toeks olla.

Kellele sa toetuda saad, väljaspool seda ruumi siin? Mul on hea meel, et sa oled endale ise selle võrgustiku loonud. Mõnikord peamegi seda ise tegema. Nad tunduvad väga toredad inimesed.

Aga mõtle, nad ju ei teeks kõike seda, kui nad sinust ei hooliks. Nii et sa ei saa nii hull ka olla, kui sa räägid, onju?

Tead, ma käisin grupiteraapias mõni aeg tagasi. Ja ma tundsin ka, et mul pole õigust seal olla – et  teistel on hullem. Ses mõttes me oleme sinuga natuke sarnased, mulle tundub. Aga kui sina tunned, et sul on raske ja sa vajad abi, siis miks sellest ei piisa, et see päris oleks?

Tahad salfakat? See on väga okei.

Mõnikord ütleb meil tarkus üles. Õnn on nii üürike ja kui teda parajasti pole, siis ma kardan mõnikord, et ta ei tulegi tagasi. Aga ta kaobki vahel ja see on okei. Sa ei pea olema nagu need inimesed, kes räägivad, et neil on kogu aeg õnnetunne ja „eluilu“ ja pidev tänutunne. Õnn on seisund ja üldsegi, me tajume pigem tagantjärele, et mingi aeg meie elus oli õnnelik. Aga rõõm on tekitatav. Ma tean, et võibolla tundub, et praegu ei saaks miski seda rõõmu tekitada, aga proovi korra mõelda mõnele asjale, ükskõik millele, mis sulle praegu näiteks rõõmu teeks. See ei pea olema selline, et sa hüppad ringi ja naeratad suu krampi. Seda, mida rõõm tähendab ja mis kujul ja suuruses temast sulle parajasti piisab, saad ise valida. Paned kirja? Ma võin korrata.

Proovime korra ühte asja. See võibolla tundub nüüd natuke tehtud moega, aga proovime ikka. Ütle minu järel: ma olen hea. Ütle-ütle. Ma olen hea. Ma armastan ennast. See on sul nüüd eriti oluline: keegi teine ei otsusta minu väärtust. Ja üks veel: ma väärin iseenda armastust iseenda vastu. Seda ütle isegi üks kord veel. Ja tead, kellegi teise pärast ei ole sul küll vaja endale niimoodi liiga teha.

Mul on tunne, et kogu selle asja point on see, et meil oleks vaja häbist väljuda. Ja kõik need inimsuhted ja tugiteenused, mis sul elus on, aitavad tükkhaaval seda häbi maha koorida. Selle elamist väärt elu ja headuse nimel on ropult raske ja väsitav võidelda, ma tean, aga vastupidine on veel hullem.

Mulle tundub, et võimegi siin seekord joone alla tõmmata. Kuidas sulle tundub? Kas on veel midagi, mida sa minuga jagada tahaksid?

Tead, jõulud on paljudele raske aeg. Ütlen ausalt, et minule on ka. Kui midagi on, siis saad siia numbrile helistada. Me oleme siin iga kuu lõpus. Aga sa vist näed varsti oma psühholoogi ka, onju? Hoia end, eks?

Aitäh, et sa tulid. Päriselt.

***

Sesmõttes mul on enda arust üldiselt suht okei vist praegu. Ma pole kunagi nii intensiivselt vaimse tervise teemadega tegelenud kui nüüd need paar kuud. Ja no see juba ütleb midagi, sest ma käisin gümnas kogu aeg, põhikoolis vist isegi juba, käisin nendes igasugustes foorumites ja vaatasin videoid, kus inimesed rääkisid, et mis neil viga on. Või no mis mured neil on. Vahepeal ma kartsin, et ma lihtsalt empaatiast mõtlesin endale needsamad asjad külge, et saada aru, mis minuga toimub.

See stigma nagu söövitaks mind. Terapeut, kelle juures ma käin, on nii normaalne ja toetav, ja sõbrad ka teavad ja räägivad minuga kõigest. Mul väga kodus pole kellegagi rääkida, nii et nendega ma saan siis. Aga ma tunnen end natuke rohkem süüdi iga kord, kui tundub, et äkki nüüd sai korda, ent siis varisen jälle ühel või teisel põhjusel kokku. Seda häbi, seda tunnet, et ma ei saa jälle endaga hakkama, on nii raske süsteemist välja õpetada – kohe, kui midagi valesti läheb, hakkab spiraal käima, ja ma ei oska seda peatada. Ja tead, kurb on see, et ma tunnen seda häbi nende kõige kallimate sõprade ees, kelle puhul ma tean, et nad tegelt aitaks ükskõik millega. Nad kirjutavad vahepeal, et lähme jalutama, või et tahad, lähme toidupoodi koos ja teeme siis süüa midagi. Aga nendel kõige raskematel hetkedel on mul nii mõttetu tunne, et ma ei suuda siis jagada nendega eriti palju. Mingi hirm on.

Ma ise pakun, et mingi kaheksa aastat on mul olnud depressioon ja ATH tekkis juba lapsena äkki, aga päriselt diagnoositi need mul alles mõni aasta tagasi. Ise läksin, sõber oli enne käinud ja ütles, et rohud aitasid. Ma läksin psühhiaatri juurde ja hakkasin talle lugema ette kõike, mis ma ise arvasin, et mul on. Ma tahtsin diagnoose, et asi oleks päris. Noh, et andke mulle üks „sest et“. Sest siis oleks vastutus osaliseltki millelgi, mida mina pole saanud määrata ja milles ma ei saaks end ise kogu aeg süüdistada. Ta oli veits segaduses, sest tavaliselt vist inimesed tahavad just, et neil poleks paberite järgi midagi viga. Pluss ma tundusin vist liiga „normaalne“ ta jaoks, nii et võibolla tunduski, et mul on okei tegelt. Ta ütles, et ei tundu, et mind mõjutaks väga kõik see, millest ma räägin. Aga siis me tegime neid teste ja rääkisime veits veel ja ta sai aru.

Ma ikkagi arvan, et midagi on mul veel, kuigi ma justkui ei tohiks nendest siltidest nii väga hoolida. Võibolla üks hetk ei huvitagi enam. Peaks mingi uue hobi leidma äkki. Ma ei tea.

***

Sain aru, kui suur osa vaimsest heaolust sõltub tugivõrgustikust ja selle teadlikust loomisest ning ühtlasi teadlikust juhuse usaldamisest. Tegin kell kaks öösel keset ärevushoogu sõbrannale videokõne –
temaga koos lohutas mind neiu, keda tundsin alles mõne kuu, aga sel hetkel ei olnud mingit vahet. Ta läks kapi juurde ja valis sealt luuletusi, mida ette lugeda, kuna tundis, et need võiksid minuga resoneeruda. Kaplinskit ja Krulli luges. Ladus tarokaarte ja aitas sealt tõlgendada mõtteid, mis annaks lootust. Reversed two of wands tuli mulle, ma pärast guugeldasin, et mis see tähendab. Päris täpne isegi. Nad lasid mul nutta ja rumineerida, aga samas andsid ka teisi vaatenurki, et ma oma jutuga end sügavamale ei mõtleks. Ja samas ometi siunasid nad minuga koos kõike, mis mulle parajasti valu tegi, ja panid isegi veidi üle võlli, et ma selle tüüpilise kahekümnendate südamevalu ja melodraama üle naerda saaks. Nad olid igatpidi olemas. Vahepeal ma lihtsalt kuulasin, kuidas nad omavahel jaurasid, sest kell oli siiski kaks öösel. Vahepeal rollid vahetusid ja minust sai nende tugitooliterapeut. Ja nii mitu tundi järjest. Ja see intensiivne tänutunne vedas mind välja sellest seisundist, kus ma olin, alustanud kõnet sõnadega „ma ei suuda enam niimoodi“.

***

(Minu) vaimse tervise hea seisu märgid:
1. uni taastab energiat,
2. oskus märgata ümbritsevat ja ümbritsevaid,
3. tegutsemistahe,
4. aega ja ruumi mõelda ja olla,
5. kui ma endale kohvi viitsin teha,
6. tasakaalustatud toitumine jm tavalisest vaevanõudvama pakkumine endale,
7. usk endasse, tajutud kontroll oma valikute üle,
8. panustan mingil moel ühiskonda,
9. oskan defineerida ja eristada mõtteid, tundeid ja reaktsioone.

Väljaõppe ajal tundsin alatasa, et suhtun endasse liiga hinnanguliselt, sest ma ei näinud, et teistel oleks vaimse tervisega sellist minevikku (või olevikku) nagu minul. Nad olid väljaõppel eeskätt selleks, et nende teemade kohta päriselt õppida, teiste aitamise nimel end probleemi sisse lugeda. Tundsin endalegi üllatuseks häbi, et lähen inimestele appi enne, kui ise „korda“ saan (olen hiljem teada saanud, et mu standardid sellele Korras Endale on ebarealistlikult kõrged – mõttekoht?). Millal aga saab inimene piisavalt „valmis“, et aidata teisi enda ümber? Kas ma hindasin end üle? Miks ma siin olen?

Eestis on depressioonirisk igal neljandal täiskasvanul ja üldistunud ärevushäire risk igal viiendal. Depressioon 5,6% ehk 70 000 inimesel, kellest kolmandik otsib abi. Vaimse tervise raskuste all üleüldiselt kannatab iga neljas. 25–40% inimestest on elu jooksul mõni psüühikahäire.

Üks teine number on veel, mida ma olen näinud koolitustel ja brošüürides ja mis peaks andma vist lootust, aga mulle mõjus vastupidiselt: 50–80% inimestest paranevad depressioonist aasta jooksul. Mina pole selles statistikas. Ma kuulun nende hulka, kes peavad valmistuma võimaluseks, et nad elavad terve elu tablettide ja teraapia toel. Aga kui need teevad elu olemisväärseks, siis peaksid need vist ikkagi head olema? Ikkagi tekib vahel küsimus, et miks mind siis ei osata korda teha. Miks mina see error olen? Katki. See sõna on omaette teema. Ühel hetkel õppisin seda väljendit teadlikult vältima, ka lähedaste kõnepruugis jäi see aina rohkem kõrvu. Kui paljud inimesed on õppinud arvama, et nad on mingit moodi vähem-kui, alla normi. See ei avaldu ainult vaimsest tervisest rääkides, vaid ka minapildi puhul – aga kuidas neid kahte üldse eristada? Kuulen minust paarkümmend aastat vanemaid naisi oma kehast nii julmalt ja hinnanguliselt rääkimas, et nutt tuleb kurku. Möödaminnes, naeruga. Kas seda saab lahti harutada? Kuidas muutuks statistika, kui sellised inimesed ületaksid hirmu „katki“ olemise ees ja läheksid esimest korda elus vaimse tervise spetsialisti juurde? Kui nad ei arvaks, et „nii lihtsalt on“ ja „see on lihtsalt elu“? Kui palju muutuks statistika, kui nõukogudeaegsest alkoholiepideemiast mõjutatud kodudes kasvanud mehed psühholoogi vastuvõtule julgeksid minna?

Vaimselt toetavat ühiskonda luuakse kahtemoodi ja paralleelselt – ennetades ning tuld kustutades. Ennetamise juured on väga sügaval, töö toimub mitmel rindel ja selle maht on tohutu, aga see on palju vähem atraktiivne (ja raskemini turundatav) kui lahtise haava ravimine, sest muutust pole ju silmaga näha. Kuidas me teame, et oleme kellegi krahhi ära hoidnud? Paari aastaga on vaimne tervis sõudnud meie sõnavarra ja pole enam pseudo roosa ila. Üha rohkem võrreldav jalaluumurruga. Aga ma tundsin ikka et fakk-kas-see-mis-ma-teen-on-piisav. Kas see, et ma töötasin välja ja saatsin üle nädala laiali õpetajate uudiskirja, mis peaks pakkuma sotsiaal-emotsionaalseid oskusi õpilastele ja hingetuge õpetajatele ning kasulikku infot pealekauba – kas sellest on kasu? Kas niimoodi toimubki vaimse tervise revolutsioon? Kuidas ma seda teada saan? Mitme aasta pärast?

Ma olen viimasel aastal näinud nii palju väikestes ruumides sündivaid mõtteid ja loomingut. Need on olnud ruumid, mis soosivadki haavatavust, aga nendeski on alati tunda – olgugi õhukest – ärevust ja hukkamõistuhirmu. Meis kõigis on nii palju mahasurutut. Samas ka nii palju viise, kuidas olla inimene. Need ruumid on mind innustanud, sest on tekitanud korraks, kasvõi ainult järgnevaks tunniks, tunde, et olen end lahti mõelnud ja õlad on alla vajunud ja keegi tunneb huvi. Ja et mul on päriselt ka midagi öelda. Ja kui ka pole, on seegi okei. Aga salamisi tead, et midagi alati on.

***

Minu tumedam pool on häbi. Suur häbi. Häbiväärne. Pole ilus. Tubli tüdruk pole inetu, vali, vaidleja. Ma olen juba üle kolmekümne, aga tunnen end üksi olles nagu väike laps, pintsak seljas. Rongid panevad silme eest mööda. Minu tumedama poolega on raske rahu teha. Kardan vahel, et muud tegelikult ei olegi. Et ükskord saavad kõik teada, saavad kõik aru. Nii sa ju mulle pidevalt ütlesid, kui ma ei vastanud enam su ootustele sellest, milline on üks väärt inimene. Minu tumedam pool meenub mulle iga kord, kui ma kellegagi vastuolu tunnen. Kui minus on kriitiline hääl, mis õelutseb ja möliseb ja kähvab. Kui ma nutan või kui ma isegi mitte enam ei nuta, vaid vahin. Minu tumedam pool on ülimalt kriitiline. Enesekaitse ehk. See on pidevalt alla surutud ja kogub endasse potentsiaalset energiat, energiat hävitada ja vihata ja torgata ja läbistada. Olla alati aus. Kes seda ei tahaks? Minu tumedam pool hoolib ja arvestab ikka. Ta lihtsalt arvustab ka. Saaks ju paremini, saaksid ju ilusamalt. Miks sa nii ei tee? Miks ta nii ei ütle? Kui palju lihtsam oleks, kui kõik toimiks nii, nagu kirjutan mina, demiurg, oma peas öötundidel, ja segan jahtunud pätika külma piimaga halliks. Minu tumedam pool kardab. Tal on meeletu hirm. Kulus väga palju ähvardusi ja kinni vajutatud kõnesid ja minuteid vannitoa põrandal, enne kui ta mu üle enam võimust ei võtnud. Ma hirmutasin inimesi enda ümber. Aga ükskord saavad kõik niikuinii aru, nii sa ju ütlesid. Kui sa pole tore ja tubli ja rõõmus, jätavad nad su. Vandusid mulle minu tulevaste põlvede kättemaksu. Mõtlesin sellele iga kord, kui minu tumedam pool plahvatas. Nii palju viha. Tagantjärele mõeldes on see lihtsalt nõmedalt kurb. Hakkab suisa füüsiliselt paha. Aga minu tumedam pool istub edasi ja igatseb. Igatseb saada valgusest pimestatud. Igatseb pröögata sotsiaalse õigluse nimel vetsujärjekorras.

***

Tee mulle seda rõõmu ja sule korraks silmad.

Kas tunned, kuidas laud veel võbelevad? Kas tunned, kuidas juuksed pead puudutavad? Kas tunned oma kõhtu tõusmas ja langemas, kui hingad? Kas tunned ruumi oma silmade vahel? Kas tunned, kuidas su mõtete vahele udu tekib? Kas tunned pinget oma selgroos? Kas suudad kujutleda, mis tunne oleks olla kaltsunukk? Kas märkad, kuidas su kael muutub raskemaks? Kui triivisid mõtetega mujale, pole hullu. Tule tagasi. Siin pole algust ega lõppu, sa ei saa ära eksida. Kas suudad kujutleda, kuidas su peale valgub valutu soe vaha? Mis tunne on selle sees liigutada? Kas saad endale lubada täielikku tühjust?

Me võime siin nüüd natuke aega koos olla. Ma ei lähe mitte kuhugi.

 


Johanna Rannik (24)

foto: Mia Tohver

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Tegutsesin Eesti suurimas vaimse tervise organisatsioonis Peaasi.ee ehk MTÜ Peaasjad ehk lihtsalt Peaasi. Abistasin kommunikatsiooni- ja turundusjuhti ning veidi ka haridusvaldkonna juhti. Minu peamine ülesanne oli töötada välja õpetajatele suunatud uudiskiri, mis kannab nime „Vaimse tervise vahetund“. See tutvustab sotsiaal-emotsionaalseid oskusi ja viise, kuidas neid eri vanuses lastele-noortele õpetada, ning annab nõu, kuidas õpetajad ka omaenda vaimset tervist hoida saaksid. Lisaks aitasin korraldada noorte vaimse tervise luuleõhtut! Imetlesin nii väga neid mitutkümmet noort, kes tulid kohale, jagasid oma kõige haavatavamat loomingut ning kiitsid teiste oma. Loodan, et nad jätkavad kirjutamist.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Kuna töökeskkond ise (eesotsas mu praktikajuhendaja Jaanikaga) oli nii empaatiline ja tähelepanelik, õppisin, et tööd saab teha rahulikult ja mõnuga – ei pea end läbi põletama, vaibaks viskama. Olen pärast seda andnud teadlikult vaimse tervise esmaabi ning märganud, kuivõrd palju on argivestlustes tegelikult hetki, kus inimene igatseb kuulamist.

Minu huvi selle vastu, et lastel ja noortel oleks lihtsam, tuleb vist sellest, et „minu ajal“ neid ressursse ei olnud. Nii mõnigi kord tihkusin natuke nutta, sest väga palju asju tuli üles. Milline peaks olema süsteem, kus tuntaks võimalikult vähe tarbetut valu? Peaasjas käib töö mitmel rindel ja lõviosa sellest ei ole tänavapildis nähtaval – see kätkeb endas ka omajagu sotsiaalpoliitikat, milleni ma seekord ei jõudnud, aga olen täiesti kindel, et rahulikumal eluperioodil tahan ka sellesse panustada.

Suuresti Peaasja-kogemuse pärast läbisin hiljem nõusolekukoolituse, et käia koolides seksuaalhariduse arengule kaasa aitamas. Ei vaja vast selgitamist, kuidas seksuaalvägivald vaimse tervisega seondub.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Raskust on nii palju lihtsam kirjutada. Samas tõmban ma vist ise liiga range joone headuse ja raskuse kirjutamise vahele. Olen projekti vältel näinud nii vabatahtlikuna kui ka töötubades midagi inimlikumat kui see puhas tiritammitav suhkrune rõõm – näen tuge ja sooja raskust, mida tahan õrnusega palistada.

eelmine / järgmine artikkel