Ema
Ma olen selle naise tütar,
kes pimedas autorooli ei istu
ja pliidi ääres seistes segadusse satub.
Kes kannab poole aastast lumepükse ja -saapaid
ja spordikella isegi kleidiga,
aga jooksmas käib harva.
On kõigi vastu nii ülevoolavalt lahke,
läheb päikese käes šokolaadipruuniks
ja kardab pead vette panna.
Ma kaon pimedusse läbi musta voolava vee
ega tule vahel pool aastat endasse tagasi,
aga me naeratame temaga ühtemoodi.
*
Sel tunnil kajakad
teevad madallende
autoteel
ja päike on juba tõusnud.
Trammid veel ei käi.
Lahkun su juurest.
Ma ei ole sulle andnud
ühtki lubadust,
ometi tunnen,
et murdsin need kõik.
*
Rongiaknast näen, kuidas
üle turbarabade ja soode
astub mu vana elu
ja läheb sügishalladega ära,
et teha ruumi uuele.
Kui lehed langevad ja maapind kahiseb,
tulen udust läbi paremana kui eile.
Hiirelõksus
Ma ei karda jalutada laupäeva varahommikul
üksi läbi lärmava pulbitseva inimmassi
ega näidata peol õhusuudlust saatvale mehele
vastulauseks keskmist sõrme.
Ma ei karda uidata pimedas metsas
ega jätta esimese korruse akent ööseks pärani lahti.
Ei karda kõrgust, ämblikke ega kitsaid ruume,
ei süsti, lendamist ega metsloomi,
sest kui mulle kord on määratud surra karu käppade vahel,
siis ei pääse ma temast ilmselt ka südalinnas.
Ainult seda kardan, et äkki kogemata
astun oma lapsepõlvekodu sahvris hiirelõksu.
Ja seda, et jään hinges sama üksi
nagu kõik,
kes selle katuse all elanud.
*
Ma kannan ikka seljakotiga kaasas
lõhki kukutud põlvedega pükse
ja pesen suveõhtutel salaja poriseid taldu.
Ma peidan triiksärgi alla kriimulised käsivarred
ja hingan keset talvist porist linna
kujutlustes sooja suveõhku.
Ma olen ikka veel kümme aastat vana
ja pean mõõgavõitlust, pinnud kätes,
vaenlastega, keda keegi ei näe,
peidan end hoovi suurimasse sõstrapõõsasse,
kui pisarad on liiga mõrud
ja maailm vali.
Sest vahel, kui on põhjatuul,
kajab kõrvus ikka
tema hääle tume kuri kõla
ja peeglist vaatab vastu
hukkamõist mullaste varvaste eest,
pettumus, et ma ei suuda olla tütarlapselik,
hoida end rohkem vaos ja mõelda enne kui ütlen.
Ma pole küll enam kümnene,
aga võin ikka olla pettumus.
Perekondlikud hetked
Istume helerohelises köögis
ja vaatame,
kuidas rahet sajab
selgest septembrikuu taevast.
Me ei ole üksteist oma eludesse valinud,
aga sellest hoolimata püsime.
Me ei ütle kunagi, et igatseme,
aga ometi tunneme puudust.
Ja võib-olla see ongi ainus,
mida elul on pakkuda –
olemasolemist.
Laura Evisalu (26) on lakkamatus võitluses, et elu ei muutuks liialt proosaks.
