inglise keelest Hanneleele Kaldmaa
Copyright © 2016 by Kirsty Logan
armas jumal
ma kutsun sind jumalaks, aga sa tead, et ma ei usu sinusse. pole kunagi uskunud. nojah, võib-olla kunagi uskusin, üheksa-aastasena, mõni kuu. tead seda väikest piiblilugude raamatut, millel olid sinepikollased kaaned ja säravpunane pealkiri? muidugi tead. sa tead kõike. või teaksid, kui ma sinusse usuksin. ma vaatasin tundide kaupa seda pilti, millel loti naine varvastest alates soolasambaks muutub. ta sääred hõlsti all olid juba teralised ja kahvatud, kuid käsi abikaasa peos oli ikka veel käsi. vaevu. ma uurisin seda pilti ja samuti seda, millel lõvid hakkavad taanieli nahka pistma, ja seda, kus paabeli torn ümber kukub, ja seda, kus soodom ja gomorra põlevad, põlevad, põlevad. kas tead, milline pilt mulle kõige vähem meeldib, jumal? see viimane. see seal päris lõpus. ma ei teadnud, mida see kujutab, aga see tundus igav. seal olid loomad — mõni jänes ja tall —, puudesalu ja paar heledanahalist inimest, kes istusid murul ja naeratasid seda naeratust, mida mu ema naeratab, kui isa räägib jalgpallist või naaber oma uuest beebist, sellist „jah, küll on kena“ naeratust, mis tähendab, et tegelikult nad ei hooli. ma mõtlesin välja, mis sellel viimasel pildil oli, ja siis sinepikollane raamat mulle enam ei meeldinud. ütlesin naabrile, et ta beebi on igav. ütlesin emale, et paradiis on igav. sedasorti asju väikesed tüdrukud teevadki, kas pole? ma olin just lõpetanud sinepikollase raamatu lugemise, kui ma Temaga kohtusin. Ta oli ingel, jumal. teist sõna ei ole. sellest peale on Ta minuga olnud. meie esimestest mudakarva plekilistest päevadest vistrike paistetava puna ja kokakoolamaitseliste magusate musideni rattakuuri taga, pigistavatest hambaklambritest suletud suuga naeratusteni koolipiltidel. Ta oli seal, mu käte vahel, mu südames. Ta oli minu tüdrukpoisstüdruksõber. aga nüüd on Ta läinud. ma näen Teda vahetundide ajal koridorides, aga Ta ei heida mulle enam pilkugi, nagu poleks me kunagi koos popkorni söönud ega end küngastest alla veeretanud, saladusi rääkinud ega end patjade vastu nühkinud ega lubanud, et abiellume teineteisega, ega suudelnud nii, et me ütlesime, et see on harjutamiseks, aga see ei olnud harjutamiseks, jumal, see oli täiesti päris. see maitses nagu armastus. Ta ütles, et asi on Tema vanemates. ja Tema sõprades ja Tema õpetajates ja Tema tulevastes lastes. aga ma tean, et asi on sinus. Ta arvab, et sa ei kiida seda heaks. Ta mõtleb hukatusele ja raevule ja põrgutulele ja kohtumõistmisele ja põlemisele. Ta mõtleb lunastusele. aga mina tunnen lunastust, jumal. lunastusel on Tema keele maitse. lunastus lõhnab nagu värskelt niidetud rohi Tema taldade all. lunastus on Tema juuksed mu põse vastas ja Tema sõrmed mu huultel. ilma Temata pole enam mitte midagi. ainult jänes ja puu ja paar heledanahalist inimest murul, ja see on mittemiski. ma tean, et ma ei usu sinusse, aga ma usun Temasse ja Tema usub sinusse. nii et ma palun. ma palvetan.
ma palvetan.
palun.
ütle talle, et nii võib.
Pannkoogid telekapoistele
Ta ema teeb mustikatega pannkooke. Ta arvab, et ema teeb seda televisiooni pärast. Sellised need emad telekas on: pannkoogid ja triigitud põlled ja jalad tihkelt kontsakingades. Telekas on punane laualina ja koer lööb sabaga vastu vaipa, koonu tõstmata.
Ta viib kaamera õue ja sihib sellega taevasse. Rannas pole täna kedagi ja nii ei ole kaamerat kusagile mujale suunata. Mõnikord veavad turistid oma puust paadid otse tõusujoone taha, laotavad piknikulinad laiali, teevad oma punutud korvid lahti ja siis saab ta toas olla ning neid läbi kaamera vaadata. Ta sõrmed nuppudel külmetavad. Päike on pilve taga.
Toas ümiseb ema pannkoogitainast segades. Koer uriseb madalalt ja tumedalt. Pilvede taga on kuldne päike nagu võisilm ja tema pöörab kaamera üles sinnapoole, kissitades läbi kaamerasilma. Kaamera on liiga vana, et sellega pildistada saaks, ja filmi pole nagunii, aga talle meeldib nuppu vajutada. Talle meeldib inimesi kaamera sisse hilisemaks tallele panna.
Täna inimesi ei ole, nii et ta vajutab nuppu, et päike hilisemaks tallele panna. Päike on pilve taga, aga sellegipoolest võikollane ja see on hea. See on vähemalt midagi.
Ta õde kukkus
Ta õde sõitis
Ta õde läks ära mandrile, aga tuleb varsti tagasi. Ta läks oma poiss-sõbraga, kelle habe on karusem kui nõudepesunuustik ja kes kuhjab taldrikuservale apelsinikoori. Õde tuleb varsti tagasi ja siis paneb ta õe kaamera sisse hilisemaks tallele, nii et kui õde jälle ära triivib, on ta ometi ka siin.
Majas sees uriseb koer ikka veel. Ema ümiseb ikka veel. Kostab gaasipliidi klikk-klikk-vuhh ja üks kärbes uurib ta kõrva. Ta äigab kärbse eemale. Saar on väike, aga tema kasvab kiiresti. Varsti ei mahu ta enam saarele ära, käed ja jalad ripuvad üle ääre. Talle ei meeldi mõte, et jalad on siis kogu aeg märjad. Võib-olla näkitsevad kalad ta varbaküüsi.
Päike piilub pilvede vahelt ja ta näol on kaamerast valus ja ema kutsub teda tuppa. Ema teeb mustikatega pannkooke ja tema on telekapoiss.
Juhised mereloomade tuvastamiseks
- Kui sukeldujad saagi üles toovad, leia ettekääne seda läbi vaadata. Jäta kõrvale kõik, mis on lapsest väiksem; kuigi kuju saab muuta, jääb kehamass samaks. Ära lase nägudel end eksitada. Ta on kindlasti oma näojooni muutnud. Otsi pigem hingetõmbeid.
- Ära unusta nõela. Võib-olla mängib ta surnut. Kui keegi ei vaata, torka nõelaga ta katmata nahka. Kes võpatab, on elus.
- Kui sa ei saa saaki läbi vaadata, uuri tagantjärele. Vaata suurendusklaasiga perepilte. Eriti käsi: kas kõik sõrmed on täielikult eraldiseisvad? Kui on, kas neil paistab kääri- või skalpelliarme? Samuti vaata hoolsalt kaela otse kõrvade all. Asi ei ole nii lihtne, et kas on lõpused või mitte, selle asemel otsi ebamoekalt kõrgeid kaeluseid, keerukaid soenguid või suisa kaelatugesid. Tõmba defekti ümber punasega ring ja jäta fotod köögikapile. Ta peab teadma, et ei saa sind ninapidi vedada.
- Maast ei piisa. Merest ei piisa. Ta vajab mõlema vilju: see on kindel märk. Anna talle leiba ja vett, siis aga mitte kumbagi. Ta peab teadma, et sina jääd olelusvõitluses peale.
- Vali täiskuuaeg, ärka keskööl ja hiili mereranda (kui su perel on hea uni, pole hiilimine vajalik). Otsi mõni lame kivi ja oota. Võib-olla pead mõnda aega ootama, ta on kindlasti ettevaatlik, kui teab, et sa kahtlustad. Kas näed ta hõbejat küüru madalas meres? Kas kuuled ta meelitavat laulu? Kas tunned, kuidas vastikustunne sus pead tõstab, et selline elajas on sinu rahva seas elanud? Hiili tagasi voodisse. Ta ei tohi teada, et sa oled valmis tegutsema.
- Kui tegu on sinu naabri naisega, ole ettevaatlik. Kuitahes hästi sa ka oma naabrit ei tunneks, ei pruugi ta sind esialgu uskuda. Kogu kõigepealt hoolega asitõendeid ja siis esita need rahulikult. Võta kaasa tugevad ahelad, juhuks kui ta tahab kohe midagi ette võtta. Aita teda ja ära võpata.
- Kui tegu on su oma naisega, tee, mis tahad. Kui ta tunnistab oma olemust ja valib endale kodu – see peab olema maa peal või meres, üks või teine, langetada tuleb valik ja sellega igavesest ajast igavesti elada –, lase tal minna. Kui ta valib mere, ära püüa ta meelt muuta. See ei toimi. Vii ta randa ja tee, mis vaja.
- Ükskõik, kuidas ta ka ei rabeleks ega hõiguks, ära tagasi vaata. See on ta viimane trikk. Ära lase end mõjutada.
Kirsty Logan (38) on šoti kirjanik, kelle esimene jutukogu kväär-muinasjutte „Rental heart and other fairytales“ (2014) pälvis Polari debüüdiauhinna lgbt+ teemade käsitlemise eest. Sest ajast on tema sulest ilmunud veel mitu jutukogu ja kaks romaani, lisaks juhendab ta algajaid kirjanikke ning teeb koostööd kunstnike ja muusikutega, kirjutades laulusõnu, lavaluulet jpm. Lühiproosa kohta on ta öelnud, et see peaks olema ehmatav ja rabav, ning et loost võib mõelda kui lukuaugust: kõigest kiire pilguheit ühte tuppa, mitte kogu majja ja selle elanike eludesse. Kirsty veedab põhiliselt aega oma naise Annie, nende lapse, koera ja raamatutega. Tal on tätoveeritud varbad.
Hanneleele Kaldmaa (29): „Olen veetnud pikki aastaid õppides ökoloogiat, rahvaluulet, graafikat ja ühte koma teist muudki, ent tiirutan alati ümber kirjanduse nagu kass ümber palava pudru. Tõlgin sahtlisse Rõhu jaoks liiga vanu luuletajaid ja avalikkusele aeg-ajalt lasteraamatuid, peagi peaks ilmavalgust nägema (või on juba näinud!) mu teine luulekogu „Sinustki võib saada fossiil“. Olen uhke, et oskan pea peal seista.“
