Proosa

*elasid emaga väiksematsorti alevi paneelmaja viimasel korrusel

Karin Orgulas 27.05.2024

elasid emaga väiksematsorti alevi paneelmaja viimasel korrusel, kus talviti ulatusid katuseharjalt jääpurikad poole aknani ja purikate taga olid reas samasuguse tüüplahendusega panelkad. ja kevaditi tõi majade taga lebav polder enda juurde kokku tuhandeid linde, kelle kaeblikud hääled ja tiivaraputused kostusid läbi tumesinise öö sinuni. maja trepikoda oli suunaga lõunasse, kui koolist varem koju jõudsid, hõljus seal aeglaselt tolm koos summutatud jutuvadaga kõrvalkorteritest. õhtuti käis naabrinaine keldris suitsetamas. sina istusid õhtuti akna all, lõikasid ajakirjadest pilte välja, mõtlesid mustadest lindudest roosas taevas või jääpurikate toksimisest, veeboileri kolinast, kõhuvalust.

emaga polnud alati lihtne. mingist vanusest, kui elu muutus selgemaks ning omandas kindlamad piirid, kui mälestused sai panna joonele ritta ning nende üle pikalt mõelda, muutus ta käitumine hoomatavamaks. ta ei sõitnud kunagi ühistranspordiga ega lasknud seda teha ka sul – kui käisite tartus tädipoja pulmas, sõitis ema autoga linna, parkis mõne sellise magalarajooni keskele, kus paneelmajad olid palju suuremad ja kollasemad, ja hakkasite jala astuma. mäletad võõrkeelset laulmist ja vaibakloppimise tuhme lööke, päikest jalgu soojendamas, võõraid lõhnu, teed läbi linna peopaika. lapsena tundus see sulle kui igavik, linn oli võõras ja kõrge ja tekitas ängistust, sest helehallid tugevast nahast kingad kippusid varvastest hõõruma, sukkpüksid pitsitasid jalgu ja sa ei sallinud oma helerohelist kleiti. õhtul, kui kõndisite sama teed pidi auto juurde tagasi, jäid ühel hetkel seisma ja pisarad voolasid mööda su nägu, kuid sa ei suutnud emale selgeks teha, miks. miks ma pean terve elu igale poole jala minema ja miks on mind ilma jäetud sellest tundest kuidas on panna paber bussis kuubikusse ja sellest kuidas sinna tekivad erinevat sorti augud. ema küsis su käest, et mis lahti ja et mis on ja ütles et palju pole enam jäänud võta ennast kokku. autosõit koju oli pingest paks ja sa kujutasid ette, kuidas kunagi ei pea sa enam rohelisi kleite kandma ja saad sõita bussiga nii palju, kui hing ihkab. põrgu, ehk isegi suuremas linnas sellise bussiga, mille nimi on troll ja mis käib kohta nimega mustamäe.

ema vältis ka muid rahvarohkeid kohti. käisite toidupoes tavaliselt pühapäevahommikuti ning olite alati esimesed, kes riiulite vahele ära eksisid. läbi aastate olid vist vaid üksikud korrad, kui hommikutundidel sattus poodi ka muid külastajaid või kui halva juhuse tõttu pidite poes käima mõnel muul kellaajal. kassade juures oleva turvamehe laisk pilk muutis ema valvsaks ning närviliseks, autos summutasid ta lühikesed hingetõmbed mootorimürina. ta ei viinud kunagi üksinda oma autot parandusse ja keeldus teatrisse minemast, ta palus, et annaksid talle teada, kui koolist koju jõuad, et sa ilma põhjuseta mööda tänavaid ei jõlguks ja jumala eest kuhugi keldripoodi ei läheks. mingi hetk kauplesid välja loa mõnel sõbrannal peale kooli külas käia, sest neil oli telekal rohkem kanaleid ja huvitavamaid, kallemaid komme. kui sa koju jõudsid, oli ema küll näiliselt rahulik, kuid palus sul kõik ette kanda, kas sa olid mariaga ainult kahekesi kas ta vanemad olid seal ega ta isa varem koju ei tulnud mis te tegite ega sul halb polnud. sa ei taibanud tollal, miks, mispärast selline äng.

praegu mõtled, et jumal tänatud, et ema töötas naiskollektiivis, ja jumal tänatud, et ta nende naistega rääkida sai. vahepeal käisid nad teil külas, kas üksi või mitmekesi, ja nad istusid kõik koos te pisikeses köögis, naersid elavalt, kolistasid klaaside ja kapiustega ning rääkisid kaua-kaua öötundideni. emal olid järgmisel hommikul silmad punased, kuid temast õhkus alati meelerahu, mis saatis teda varjuna veel mitu päeva.

mõnda aega hiljem elad pealinnas ja sõidad bussiga nii palju, kui soovid, kuigi kompostreid pole olnud enam pikalt, vaid bussi sisenejad vehivad kaartidega oranžide ovaalide ees. sõidad õhtuti peale pikka tööpäeva kadriorust trammiga koju koplisse ja istud alati trammi tagaosas. üsna suvalisel õhtul istub inimtühjas trammis su kõrvale võõras härra, kelle keharaskus vajub su parema käe vastu. ebakindlus, muutud valvsaks, mõtled, et ehk ta läheb balti jaamas maha, enamik inimesi läheb. nihutad ennast rohkem akna äärde, kuid võõras mees matkib su liigutusi. tramm üha tühjeneb ning mees tundub üha lähemal, pingutad, et mööduvate majade numbreid lugeda, kui pikalt peaksid kõndima, kui nüüd maha lähed. mehest möödaminek tekitab sus hirmu, ta laiad käed on punased ja kuidagi haprad, nahkkindad viisakalt süles. ta tundub heal järjel ja nooremapoolne, tal pole ühistranspordile tihtipeale omast ebameeldivat lõhna ja sa ei vaata talle kordagi otsa. märkad, õigemini tunned, et ta vasak käsi on su mantli all ning pigistab tugevalt su parema reie sisekülge. paanika, hägusus, trammiakendele kogunenud kondensaat. väänled ja saad kuidagi istmele püsti, kätest on kõik jõud ära voolanud ja sa ei suuda sõnagi lausuda, tramm pidurdab ning hüppad välja. jooksed kaua ja täiesti vales suunas, sa ei vaata taha, kukud kiilasjääl oma põlved marraskile, kojuminek tundub kestvat tunde. ajataju kaob, kodus pesed ennast kaua ja su reie sisekülg kuumab. helistad emale ning räägid talle rahulikul häälel enda tööpäevast, et tööl pandi jõulukuusk püsti, et kliendid ei anna üldse rahu, räägid, mis trammis juhtus, ahmid õhku ja ema vaikib. ütled, ema, ma vist hakkan sust üha paremini aru saama, ning ema palub sul ennast hoida, kõige kallim vara.

paar aastat hiljem kolid tagasi kodukanti, et politsei jaoks tõlketööd teha. suur linn ajas pea sassi ning töö, kuigi uhke ja väärtustatud, oli üha üksluisem. lahkumispeol vaatab kolleeg sulle pikalt silma ning ütleb, et sa ikka tead, et need teemad võivad päris rängad olla. uues kohas töötad pühendumusega, tunned, et panustad ühiskonda varasemast rohkem, õpid uusi termineid nagu derivatiivne vastutus ja alternatiivaktiline delikt. esimesest päevast peale puutud kokku inimestega, keda varasemast tead – mõned patrullpolitseinikud on su endised klassivennad, maja peal näed paar aastat vanemaid koolikaaslasi, tunned perekonnanimed toimikutes tihtipeale ära. maja ainuke kriminalist on su tädimees, keda sul on alati siiralt hea meel näha, kui ta naeratab (ja seda teeb ta alati), tekivad ta tumedate silmade alla sügavad ja lahked kortsud.

üsna suvalisel juunikuu varahommikul saad kõne, et sind oodatakse peamajas, kriisikeskusest tuuakse kohe noor emakeelena vene keelt kõnelev naine. puutud tavaliselt kokku üsna mittemidagiütlevate tegelastega, peamiselt pisivargad, jaanidel ja jõulude paiku räuskavad arestikambrites mehed, kes on oma naistele kättpidi kallale läinud. rängemaid asju jookseb läbi, kuid sinuni need jõudnud pole. sõidad kohale läbi roosa ja jaheda varahommiku ning jõuad peamajja patrulliga samaaegselt. kiire kokkuvõttena selgitatakse, et linnalähedasel matkaplatsil oli toimunud gümnaasiumi viimane pidu, kõik kolm lõpuklassi koos, joodi liiga palju, tavapärased noorte lollused. kabinetis on juba kohal valvemenetleja, kes on silmnähtavalt väsinud ja halvas tujus, tal pole kombeks sulle silma vaadata. noor naine võtab istet ning väriseb, sikutab seelikut korduvalt üha allapoole. ta tumedates juustes on veidi pori ja muud mustust, oma nimeks ütleb ta anna, vanuseks üheksateist ja aadressiks su kõrvaltänava. selgitad talle, et tal on võimalik anda ütlusi või sellest keelduda, õigus, et tema ülekuulamist viiks läbi temaga samast soost isik. anna noogutab, paneb allkirja, kuid ta silmad vilavad üha uuesti ja uuesti mööda helesiniseid seinu ringi. palud tal rääkida vabas vormis, mis juhtus, alustada natuke kaugemalt. ma ei teadnud, et nii läheb. me saime eile päeval keskkooli lõputunnistused kätte ning samal õhtul oli plaanitud kolme klassi lõpetajatega suur pidu valgesoo lähedal, seesamune, kus vaatetorn on. ma tõesti ei teadnud, et nii läheb. üks me paralleelklassivend elab seal kõrval, seal on suur põllumaa, kus ei kasva mitte midagi, ja päike loojub seal vist igal õhtul erinevas suunas. jõudsime sinna enda pundiga üsna hilja, mart juhtis, meil oli kamba peale kõvasti õlut ja mõned pudelid rummi. meil oli see ära jagatud, kes mida toob, igastahes oli kohale toodud ka kõvasti toitu, mida keegi eriti ei söönud, kellegi ema oli teinud singirulle ja kilode viisi kartulisalatit, ja mul hakkas sellest kahju. ilus õhtu oli, väga ilus. päike langes kummalise nurga all kuuskedele ja õhk oli teistmoodi kui linnas, kuidagi niiskem, jahedam. tulin nendesamade riietega, ema luges sõnad peale, et võtaksin jaki kaasa, sest suveõhtud on salakavalad ja külmad. pidu oli alguses rahulik ning enamik meist olid vajunud väiksematesse gruppidesse. rääkisin peamiselt tuttavatega maast ja ilmast, kes kuhu edasi kooli läheb ja kes mitte. ma ei joonud õhtu jooksul eriti palju, vist ainult kaks siidrit, kuna alkohol paneb mul pea ringi käima ja see ei meeldi mulle. menetleja segab vahele ja küsib, et kas sulle tehti kriisikeskuses vereproov. jah, tehti küll. igastahes, õhtu muutus üha pimedamaks, raba niiskus jäi juustesse kinni, muusika muutus üha valjemaks. ma ei teadnud, et nii läheb. inimesed suitsetasid aia erinevates nurkades ja mingi grupp tegi saunamaja ees vesipiipu, keegi kutsus mind sõbralikult sinna. üksikud valjud hõiked ja naerupahvakud sõitsid läbi öö, ma olen neid inimesi alati usaldanud ja oma sõpradeks pidanud, ma tean neid ju nii kaua.

me olime lauriga ühes klassis. oleme alati hästi läbi saanud, kuid midagi rohkemat ei ole me vahel olnud. tema ema õpetab koolis kirjandust ja nad näevad hästi sarnased välja, mõlemad on kiitsakad ja heledate lühikeste juustega, vesihallid silmad, räägivad kiirustades. lauri on tark, ta haaras kõike lennult ja hästi. satume õhtu jooksul korduvalt kokku, esialgu suuremas pundis, naer, sigaretid helendavad, inimestel on riided alkoholist märjad. mingil hetkel käin oma morsitopsi täitmas ja satume laua äärde kahekesi ja ta ütleb mulle tere. ma ei teadnud, et nii läheb. ta küsib mult et kas soovid lähme jalutame veits soo poole ja ma ütlen et jah muidugi las ma võtan oma jaki. ta suitsetab lakkamatult ja pillutab konisid mööda metsaalust laiali, aga ma ei raatsi hetke rikkuda ja teda korrale kutsuda. olen veidi närvis ja närin oma huuli, ta kohalolu on võõras ja teistsugune. lauri räägib sellest, kuidas tal pole õrnemat aimugi, mida oma eluga edasi teha ja kuhu õppima minna, ta vehib üha kätega ringi ja kisub puuoksi. me teemad on hüplikud, ta räägib malemängust ja taldrikute maalimisest korraga, mina talle ajast, mil ma liha ei söönud ja arvasin, et minust saab bioloog. ta olek on kerge ning ta hääl on korraga õhuline ja raske. ta räägib oma emast, kuidas nad elasid perega pikalt pealinna uberikus korteris pead-jalad koos ning kuidas nende katusealune korter lasi iga sügis vist pea igalt poolt vett läbi. ma ei teadnud, et nii läheb. lauri ema kirjutas tol ajal kirjanduskriitikat ning on ses ringkonnas vägagi tuntud nimi, kuid neil on alati väga vähe raha olnud, lauri isa töötas seetõttu pikalt välismaal. ta mainib oma vanemat õde, kellega nad pole kunagi ülemäära lähedased olnud ning kes kolis peale keskkooli lõpetamist välismaale, nad näevad umbes kahe aasta jooksul korra, kui sedagi. emaga nad ikka helistavad, kuid ema tõmbab õega rääkides tavaliselt ukse kinni, ma tean, et ema on pettunud ja tunneb end läbikukkunult, et ta vanim laps niimoodi jooksu pani ja ära kolis, ütleb ta ja kehitab vaevunähtavalt õlgu. ei tea, minu arust üsna ükskõik, sa mu venda tead? ta on must kolm aastat noorem, ema hoiab teda väga, minuga oli ema alati kuidagi suvalisem.

jõuame rabaäärse vaatetornini ja ronime võidu üles. naer, siiras. ta riivab hetkeks mu paremat õlga ja mul läheb hingamine paigast ära, raba on vaikne ja ilus, meieni kostub kidurate mändide tagant kurgede kaeblik hääl, lähedaloleva peo aimdus. anna, ütle mulle nüüd ausalt, kas ma meeldin sulle, lausub ta peaaegu sosistades ning ta helehallide silmade puuriv pilk naelutab mind paigale. mu sõrmed tajuvad teravalt vaatetorni kulunud puidust äärt, kui paljude inimeste sõrmede alt on see läbi käinud, kes on enda ja oma kallima eesnimetähed siia uuristanud. äkitselt saan aru, kui kohutavalt külm mul tegelikult on, rabalt kandub meieni jahedust täis tuuleiil, ja kui lähedal lauri mulle seisab. ma tunnen ta naha lõhna, temast õhkub soojust ja õunasiidri läägust ja ma tunnen ennast kui rumal plika, ma kardan talle ei öelda. naelutan oma pilgu kaugele metsapiirile, ma ei taha teda vaadata, tema helehalle silmi, üksikud kõrged kuused kumavad heledas õhtus sinakalt. ma tõesti ei teadnud, et nii läheb. ta käed käivad kiiresti-kiiresti mööda mu keha ringi, justkui oleks mu füüsiline vorm kuhugi kadumas ning ta prooviks veel paaniliselt mu viimastest riismetest kinni hoida, ta suu on vastu minu oma ja mu ainus mõte on vaid sellest, kui väga ma tahaks kodus olla. mu mõtlemine on ilma kindlate piirideta, hirm ketrab kui vokil kogu päeva sündmused kiirkorras läbi. hästi lähedalt mööda sõitev rong. tahan koju minna, ütlen talle, järgmisel hetkel saan aru, et ehk oleks kõige parem taktika talle meele järgi olla ning küsin, kas peaks ehk kuskil mujal, kuid ta ütleb, et ei, praegu on ka hea. ta askeldab midagi oma pükste kallal ning käsutab mind pikali, ütlen talle ei, kuid mul on hirm, meeletu hirm, see hirm on nagu mosaiik, pandud kokku paljudest ebakorrapärastest tükkidest, või nagu vitraaž, jah, kui käisime aastaid tagasi ekskursioonil tallinnas ja kuskil kirikus voogas läbi värvilise klaasi valgus, mis pani muhkliku kivipõranda jalge all vikerkaarevärvides tantsima ja kui valgusvihu sisse astusid, segunesid värvid üheks. mul on tunne, nagu ma lamaks seal aastasadu, ööd ja aastaajad vahetuvad hingetõmbega, sirutan tiibu ning lendan koos kisavate kurgedega kõrgele, näen ennast sealt kaugelt roosade pilvede alt. kuulen talve esimese värske jää katkiminemist ja ritsikaid kauges-kauges minevikus.

ma ei mäleta, kuidas ma peopaika tagasi jõudsin, kuid valge öö tegi hommikule juba ruumi. mul on mälupilt, kuidas istun mardi auto tagaistmel ja maria hoiab mu kätt ja ta käed on hästi soojad. minu käed on kriimustatud ja punased ja jalgadel poripritsmed ja ma ei tea, kuhu mu jakk jäi. valusähvatus, piinlikkus, mu nahk kuumab, ma ei vaata kellelegi silma. kuulen kedagi ütlemas, et viime anna kiiresti linna ja et kas sul ta ema number on ja et kas sa tead, kuidas vene keeles vägistamine öeldakse?

hiljem juhtud valvemenetlejaga peamaja fuajees kokku ning ta teatab väsinult ja vaikselt, et eks kuulame täna ka noormehe üle, aga ega nendest juhtumitest midagi ei saa, kriisikeskuses ei leitud märke füüsilisest vägivallast, aga tüdrukud jäävad elu lõpuni mingil moel katki. kujutad sa ette, et keegi võtab pähe ja otsustab, et tal on sinu keha üle suurem õigus kui sul endal, ta vangutab aeglaselt pead, naelutab oma pilgu aknast välja ja ütleb sulle homseni. sõidad rattaga läbi hommiku tagasi koju ja õues on suur vabadus, sõidad nii kiiresti kui jaksad ja põlved hakkavad valutama, suve pole veel olnudki ja ta on juba lõppemas, päike paistab sulle lagipähe ja silm seletab ainult rohelist, ainult heledust, ainult värske niidetud rohu lõhn, silme ees ema vastu tumedat ööd köögilaua taga istumas ja ta niiskeks tõmbunud käed, suured hirvesilmad ja kõhusopis elav nimetu hirm, see tunne on vanem kui sina või su ema või su vanavanaema, iha on hirmust nii palju noorem, sa mõtled emale ja annale ja kõikidele teistele, kes enam kunagi üksinda kõrvaltänavatel ei kõnni, kellelt on võetud võimalused usaldada ja igatseda ja nimetähti uuristada, kuidas saab miski nii räige ja kole niimoodi ühendada, õues kogu see suur vabadus, heledus, valu põlvedes, sõidan rattaga ja nutan taga oma ema elamata elu.

 


Karin Orgulas (26)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Olin ja olen endiselt vabatahtlik Feministeeriumis, kus minu fookuses on olnud nn nõusolekuseadus. Eesti suhtes jõustus 2018. aasta veebruaris Istanbuli konventsioon, mille artikli 36 kohaselt peab Eesti võtma tarvitusele vajalikke meetmeid tagamaks, et sugulise iseloomuga tegude toimepanek teise isiku peal ilma tema nõusolekuta oleks kriminaliseeritud. Kuus aastat hiljem, 2024. aasta märtsis, ei loeta nõusolekuta seksi Eestis endiselt vägistamiseks. Vabatahtliku töö käigus olen otsinud artikleid, uurimusi, analüüse ja statistikat erinevate riikide kogemusest seoses nõusolekupõhisusele üleminekuga; uurinud, milliseks võivad kujuneda õiguskaitseasutuste mured seoses tõendamise ja muutustega; aidanud kaardistada olukorda teistes Euroopa Liidu liikmesriikides ja hoida kätt pulsil.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Palju nõutust ja kurbust, hirmu, viha. Teiselt poolt ja oluliselt suuremas mahus siiski siirast tänutunnet ja heameelt, et muutused siiski toimuvad, et kunagi ühel päeval on parem, et on inimesi, kes tahavad, oskavad, jaksavad.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Enne kirjutamist on hoopis olulisem teadvustada tema olemasolu, teda näha ja temast aru saada, kutsuda ta endale külla või diivani alla elama, kanda teda kotiga kaasas, valida temaga poes apelsine või leivapätse või tükiseepe, ning ehk alles siis saab maailma paremaks kirjutada.

eelmine / järgmine artikkel