Arvustus

Elas kord paratamatusekujuline vaikus

Susanna Mett 2.02.2022

Kätlin Kaldmaa
„Hundi taltsutamine“
Hunt, 2021

 

Esimest korda Kaldmaad lugedes on ootamatu küll. Väljapoole volditud raamatukaas. End meelega uputavad mitteuppuvad noored jumalad. Täiskirjutamata leheküljed, koguni üpris tühjad teised. Muinasjutulikud algused. Järsku väga tõsiseks muutuv sisu. Järsku väga naljakaks muutuv sisu. Punane tekst, punane paber. Ootamatult hoopis maagiline realism ja kummitused. Terveid lehekülgi hõivavad nimekirjad. Herbaariumipildid muidu piltideta raamatus. Järsud teemanihked lugude vahel. Kõhulahtisus. Luule.

Kätlin Kaldmaa esimene novellikogu „Väike terav nuga“ ilmus 2014. aastal, „Hundi taltsutamine“ on teine. Kes on esimest teost lugenud, võib üsna täpselt aimata, mida „Hundi taltsutamine“ endast kujutab. Kujunduse, vormi ja sisu omavahelised mängud jätkuvad uuteski tekstides, teemad lähevad mõtteliselt kokku, on korduvaid motiive, isegi väike terav nuga on olemas. Ent kui esimese novellikogu nimiloos jääb nuga ohupotentsiaaliks, muutub potentsiaal seekord tõeluseks: väikese õe kätel on tõepoolest verenired, selle väga-väga siniste silmadega poisi pärast, selle pilgu pärast tema silmis.

Kaldmaa novellide lugemine sarnaneb natuke luule lugemisega. Tuleb teha pause, mäluda. Mitte et tekstid oleksid sõnamängudest ja kujunditest laetud, vastupidi, lugusid esitatakse üsna sirgjooneliselt ja argiselt. Ainult kuidagi raske hakkab, mõnikord ootamatult, mõnikord mitteootamatult ründab tekst lugejat, olgu siis surma, leina, enesevigastamise, pealetükkiva või vastamata või mõnes muus vormis armastusega. Ridade vahele jääb vaks vaikust, tundeid, mida tegelased sõnades ei väljenda, ei teagi, kas nende endi tahtmatusest või oskamatusest. Aga lugemise käigus sugeneb lugejasse vaikus, raske vaikus.

Ja vaikusse jääb üsna ruttu midagi pidama, midagi paratamatusekujulist. Kui teenijate maja asukate igapäevaelu hakkavad segama kummitused (ja neid on palju), siis kehitab minategelane üksnes õlgu: „Mõtlen, et kui on, siis on. Mis on, see on.“ (lk 36) Nõnda lihtne tõdemus on nii mõnelegi teisele loole omane, isegi kui seda otsesõnu välja ei öelda. Ujumisoskuseta noored, kes järgemööda peaaegu ära upuvad, ei nurise, nad teevad seda, mida vaja. Üks sinategelane on mitu päeva järjest kimpus kõhulahtisusega, mille jooksul tema kaaslane ta maha jätab, aga seegi juhtub nii muuseas – kes oma tundeid ikka vaagida jõuab, kui nüüd kohe on vaja vetsu minna. Üks sinategelane teab, et „hunt / on hunt / on hunt“ (lk 95), ja on juba leppinud sellega, et kord vaimustununa, kord tujuka või isepäisena, just sellisena, nagu hunt on, jääb hunt loo lõpukski hundiks.

Paratamatusega käib kaasas ka novellide huvi inimeste elulugude vastu. Peaasjalikult jutustavad kõrvaltegelased oma minevikulugusid ise, novell astub nendega põgusasse dialoogi. Aga kõigi tegelaste perspektiivid on üpris sarnased, nende tagasivaated elule on leppinud inimeste tagasivaated, nad kirjeldavad olnut samasuguse enesestmõistetavusega nagu jutustajagi – puudub pettumus, kahetsus, hirm: „Lapsi jumal meile ei andnud, aga muidu oli hea elu. Ja siis ta suri vähki ja mina jäin pensionile ja tulin saarele tagasi.“ (lk 126) Ning kuigi paratamatusega leppinud sedastamist on palju, pole kõik siiski nii ühetaoline, sest nagu öeldud, pakub teos ju ometigi Kaldmaa-kaugele (ja ehk ka -lähedasele) lugejale üllatusi. Emotsioonid ja ühes nendega ka sõnaohter väljenduslaad pääsevad paisu tagant välja nii mõnelgi korral, kord liblikatena (kelle luulevormis esitust võib piiluda juba raamatukaanel), kord naeruna, ja vahetevahel ka raskusena.

Iseäranis torkab silma emaksolemise temaatika. Novellis „Suvaline jaur“ elab emast minategelane läbi leina, mis kaasneb tütre kodust välja kolimisega. Ta püüab läheneda ratsionaalselt, teeb nimekirju, vaeb ja arutleb. Ta ju teab, et peaks laskma lapsel minna. Aga ikkagi liigahtab miski ning sisemus pöörab viltu, nii et asesõnad lähevad natuke puseriti: „Ja kui inimene, mina, läheb õue, tunneb ta, mina, et inimene, mina, mina ja mina, on tema seest täiesti puudu, ja et tema, mina, on täiesti vales kohas“ (lk 55).

Novellis „Ema“ tahab üks kummitus õnnetute laste emaks saada ja minategelane peab teda veenma, et mina pole see õnnetu laps. Toosama veenmise hetk avaldab veel midagi raamatu minategelaste kohta: „Aga ma ju ei ole õnnetu, ütlen ma. Ma ju otsustasin, et ma olen õnnelik, ütlen ma. Ja nüüd ma olen õnnelik, ütlen ma.“ (lk 41) Ja ometi teab mina, et ta on õnnetu, aga ta veenab, kuni kummitus uskuma jääb. Nagu sina veenab lugejat, et see pole keskne, et partner ta korterist välja viskab. Nagu väike uppunud jumal Aliise veenab teisi jumalaid, et tal polnud uppudes väga valus. Nagu Emma veenab meest ja Emmit, et sellest pole midagi, kui ta Emmi silme ees mehega seksib. Vahest ongi novellide vaikuste raskus hoopistükkis vaikimiste raskus, lakoonilisus, mis üha veenab. Paratamatus on raske, sest sinna ei saa midagi parata, veenmine on raske, sest selle taha jääb väljaütlemata valu.

Ja omaette valuvormi valatakse kohavalu. Kaldmaa kesksed paigad on Eesti, Island ja Kreeka,[1] mis kõik kajastuvad ka novellides. Aga kuigi „Verekuu“ minategelane on eestlane, siis ta ei ütle seda igaühele. Kuigi „Metsiku sõna“ minategelane on tagasi sünnimaal, on ta sellest ometi võõrdunud. Suhete raskuse peale laotub ruumiline raskus: „ja et tema, mina, on täiesti vales kohas“ (lk 55). Nõnda lisanduvad Kaldmaa poeetilisele tekstiruumile – milles tegutsevad muuhulgas juba tegelastevahelised, ridades ja nende vahel olevad ning ajalised suhted – olulise mõõtmena ka ruumisuhted novellides kujutatud identiteediruumis ja füüsilises ruumis.

„Hundi taltsutamise“ luuleilm pole siiski pelgalt mitmekihiline raskusruum, kõigi raskeolekuhetkede ja valusate paratamatuste vahele mahub hulganisti muigveleajavat ja veidi kergustki. Nagu olümpiamängud kreeklastele, kes minategelasega magada tahavad. Nagu mõte, et kummituste väljaajamisele peaks eelnema arutelu, kas kummitustesse üldse usutakse. Nagu sisemonoloog loos „Suvaline jaur“: „Nii. Mõtle positiivselt. Mõtle konstruktiivselt. Mida peab inimene sellises olukorras tegema. Inimene oskab mõelda kolme lahenduse peale: 1) adopteerida laps; 2) adopteerida koer; 3) adopteerida mees.“ (lk 50–51) Ometi võib raamatust naeruhetki välja tuues kimpu jääda – Kaldmaa absurdihuumor ja helgus pole enamasti eraldiseisvad, need on raamitud ülejäänud teksti katva vaikusega. Kui minategelane „Suvalises jaurus“ tõesti jaurab nii, et vaikuseraamidele jääb vähe ruumi ja lõik mõjub ka ilma kontekstita, siis teistes novellides ei sära väljavõtted sama eredalt, kui nende ümbert raskuskiht maha koorida. Vaikuste vahele susatuna mõjub muie eriti ootamatult ja eredalt, helgus helgub.

Ja kui miski jääb selles mitmekülgsuse virvarri ja ridadevaheliste vaikuste ruumis kõlama, siis pole see rõhuv raskus, vaid leppimine sellega, kuhu ollakse jõutud. „Elas kord üks tüdruk, kes naeris ühe lamba loo peale, nii et ta ei suutnud seda kuidagi lõpetada, nii et kui ta surnud ei ole, naerab ta siiamaani. (Ja oma elu ei taha ta sugugi muuta.)“ (lk 94)

Illustratsioon: Sofja Gorelova

Arvustus pälvis Värske Rõhu kriitikakonkursil eripreemia.


[1] Igor Kotjuh. „Kätlin Kaldmaa: Mu kodu on Euroopa“ – Looming nr 12, 2020, lk 1716.

 

eelmine / järgmine artikkel