Peedu Saar on viimase pooleteise aasta jooksul avaldanud kaks romaani, „Pascual” (2018) ja „Mailased” (2019). Tema romaanid on nii haaravad, et lugema asudes ei saa raamatut käest panna enne, kui see läbi. „Pascualis” uitab minajutustaja mööda Londonit ja satub eriskummalistesse suhetesse ja paikadesse; „Mailase” bioloogist peategelane elab aga Tartus ja rändab suvel mööda Eestit, saateks tundlik ja köitev õnnetu armastuslugu. Kohtusime Peeduga ühel veebruarikuu õhtul Tartus üliõpilasselts Veljesto legendaarsetes ruumides. Kuigi teame Peeduga teineteist nägupidi üle kümne aasta – toimetasin ka tema teise romaani –, oli see esimene kord pikemalt vestelda.
Enne intervjuud hoiatati mind, et oled väga tagasihoidlik ja võib-olla ei räägi palju.
Mul on kaks õlut ka kotis. Aga eks ta võib mingil määral õige olla. Seal on kaks asja. Tagasihoidlikkus ja argus võivad kergesti segamini minna, pluss edevus – see on veel selline eriti kuratlik kombinatsioon.
Kas see ongi sinu kombinatsioon?
Võib olla küll.
Muide, intervjuu andmisega meenus vanaema, kes oli tõeliselt vana aja inimene. Nüüd on ta ligi 20 aastat surnud. Elu lõpus viisime talle puldiga teleka – aga ega ta seda pulti ei usaldanud. Ka telefoniga oli ta vähe kokku puutunud, ma ei räägi mobiilist, ikka too kettaga, millel sai numbreid kruttida. Kirjeldas, kuidas see siis esimest korda oli: telefon heliseb, ta tõstab toru ja kohe alustuseks ütlebki, et ega ma ei ole telefoniga kunagi rääkinud, ei oskagi. Selle intervjuuga tuli sama asi meelde – et ega ma ei oska intervjuud anda.
No vaatame, mis välja tuleb. Alustan viimasest romaanist „Mailased”, mis ilmus kirjastuses Paradiis. Kuidas sa selle kirjastuseni jõudsid?
Kirjastuse omanik Martin Kivirand kirjutas mulle ise ja pakkus, et võiks avaldada. Oli mind märganud pärast seda, kui Peeter [Sauter] oli mind aastalõpu lemmikute hulgas nimetanud. Vastasin talle, et äsja üks raamat ilmus ja võib-olla pole väga hea mõte kohe teine välja anda. Jutt jäigi esialgu seal pooleli, et võtame kunagi hiljem ühendust. Umbes aasta hiljem võtsingi, aga siis paistis, et Martinil oli muid tegemisi ja ta ise polnud enam kuigi huvitatud. Seejärel püüdsin otsida teisi kirjastusi. Saatsin paari kohta, sain tavalised vastused – vastati eitavalt, veel tavalisem, ei vastatud üldse. Mõni ütles, et käsikirjal ju polegi väga viga, aga oled tundmatu, ei hakka riskima. Viimaks saime ikkagi Martiniga jutu peale; tal tuli mõte, et võiks ju kulkalt toetust küsida. Vist teise küsimise peale antigi. Lühidalt, sedasi, aina üle konaruste.
Leidsin Lauri Laanisto blogist, et ta luges „Pascuali” käsikirja juba enne avaldamist. Kas te olete kolleegid?[1]
Oleme tõesti juhuse tahtel viimased aastad töötanud samas koridoris, Eesti Maaülikooli Metsamajas. Mina küll maaülikooli hingekirjas ei ole, aga seal asub herbaarium, kus ma töötan, pinda kasutan. Lauri töötab samas lähedal. Jah, julgem on tööle minna küll, kui majas on Lauri-taolisi.
Ja saatsid julgelt talle oma käsikirja?
Esimese käsikirja kirjutamine jäi nii kaugesse minevikku, et see oli juba natuke võõraks jäänud. Kirjutasin selle umbes kümme aastat tagasi. Nii et väga suuri tundeid see enam ei tekitanud. Saatsin.
Su tekstid on minajutustused, ja see tõstatab paratamatult küsimuse, kuidas on lood omaeluloolisusega. Kui palju on „Pascualis” sind?
Enamik sündmusi on ikkagi välja mõeldud, kõik on natuke üle vindi keeratud. Romaanis tundub Londoni elu isegi huvitav, aga tegelikult ma ainult hulkusin, inimestega suhtlesin minimaalselt, pigem igavlesin. Eks seal mingid alged olid, põgusad kontaktid, aga need kõik on lihtsalt edasi arendatud. Goodreadsis on üks vahva kommentaar[2] selle kohta, et raamat on ju tore, aga minategelasega ei tahaks küll päriselt tuttavaks saada. Väga õigesti öeldud. Mulle ka tundus kirjutamise ajal, et vastik tüüp see Pascual.
Mulle näis „Pascuali” lugedes, et see on stiililiselt, võib-olla ka temaatiliselt sarnane 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse kirjandusega, meenus nt Knut Hamsuni „Nälg”, dekadents, psühhoanalüüs, samas korralik kogus tänapäevast kihti. Kas need suunad kõnetavad sind?
Hamsun mulle meeldib, „Nälga” pole lugenud. Hm … aga see on vist, just praegu, natuke liiga keeruline küsimus.
Olgu, küsin siis teisiti. Kes on selle teose kontekstis olulised autorid? Kas sa loed palju?
Jah, nii palju kui jaksan.
Dostojevski ja mõned veel on alati, aga … püüan mõelda, mis just selle raamatu kirjutamise ajal oli … Kas tead sellist autorit, Nobeli kirjandusauhinna laureaati Camilo José Celad? Nimi Pascual tuleb tegelikult ühest tema peateosest, „La familia de Pascual Duarte” („Pascual Duarte perekond”, 1942). Seda raamatut ma tol ajal kindlasti lugesin. Nii et „Pascuali” kontekstis siis näiteks Cela.
„Mailastes” on samuti mainitud üht hispaania autorit. Kas on juhuslik, et mõlema teose puhul olulised autorid on just hispaanlased?
Ei ole. Millalgi hakkasin õppima hispaania keelt, sest tahtsin Javier Maríast originaalis lugeda. Ülikooli ajal sai ka hispaania keele loengutes käidud, aga põhiliselt hakkasingi lihtsalt lugema. Nüüd saangi Maríase lugemisega enamasti hakkama. Aga kedagi teist vist hispaania keeles lugeda ei oska ka, rääkimata sellest, et ise hispaania keeles räägiksin või mõistaksin teiste kõnet – mul ei ole vastavat praktikat.
Siit kasvab välja kohe järgmine küsimus, mis on ka paaris seltskonnas tõstatunud: kuidas on asi „Mailaste” omaeluloolisusega?
Arvan, et samamoodi. Teatud asju olen rõhutanud, et oleks mõjuvam.
Mingid sündmused on siiski üsna eluloolised. Näiteks mu tuttav guugeldas välja kadunuks jäänud inimese.
See võis mu klassivend olla küll. Klassiõde ei olnud. Küll aga oli veel teinegi klassivend, kes tegi juba kooli ajal enesetapu. Aga „Mailastes” on see kõik segamini ja äraspidi. Samas, palju on tõesti üks-ühele elust – näiteks kohtumine botaanikaaias sellesama kadunuks jäänud klassivennaga. Veel palju üksikuid stseene – selliseid, nagu ei saagi välja mõelda. Saab ümber tõsta ja mängida, kombineerida ja moonutada, aga päris välja mõelda on raske.
„Mailased” on väga hea kompositsiooniga, see on hämmastavalt terviklik teos.
Sellega nägin ka kõvasti vaeva. Loodetavasti ei paista vaev välja – ei tohi paista! Kui paistab, siis sai ikka veel vähe kõpitsetud. Toimetades oli väga keeruline aegu paika saada. Aegadega olin igavesti hädas! Kõige olulisem on esimene tekst, mille kirjutan käsitsi vihikusse. Kui hakkan seda toimetama ja asju ringi tõstma, hakkan ka aegu muutma – mis ajas mingi lause peab olema, et oleks loogiline. Ja loogiline peab olema! Kui olla oma tekstiga kaua pusserdanud, ei saa enam üldse aru, kuidas asjad omavahel haakuvad. Siis jätan tüki pooleks aastaks seisma ja pärast saab uuesti värskema pilguga lugeda, siis saab jälle midagi aru. Aga kõige parem muidugi, kui loeb keegi võõras, kes näeb, kas läheb kokku, kas haagib, kas on mingi loogika.
Niisiis, oma tekstide esimese variandi kirjutad käsitsi?
Jaa, ja siis kirjutan ümber ja toimetan. Sageli, kui olen lõpuks aegadega ikka täiesti ummikusse jooksnud, võtangi selle vihiku lahti ja vaatan, kuidas ma siis algul kirjutasin. Sageli pöördungi esimese variandi juurde tagasi …
Kas esimene variant on väga teistsugune?
Mitte väga. Mingi kompositsioon on kohe esimeses variandis ikkagi olemas. Toimetamine on mu jaoks ennekõike kärpimine ja nikerdamine detailide kallal: näiteks noodsamad ajad, kas mingi lõik kirjutada olevikus, lihtminevikus või enneminevikus, kuidas just paremini sobib. Vale ajakasutus võib kergesti midagi ära rikkuda, lugeja segadusse viia.
Kas sa kirjutad luulet ka?
Ei, ei ole ka vist kunagi kirjutanud.
Kui palju sa üldse kirjutanud oled? Kas peale nende kahe romaani on veel midagi ilmunud?
Värskes Rõhus on paar teksti pseudonüümi all ilmunud, ajakirja esimesel või teisel aastal.
Mis pseudonüümi all?
Oli kaks pseudonüümi. Las jääda …
Millal sa üldse kirjutama hakkasid?
Vist keskkoolis. Alguses ei proovinudki avaldada. Hiljem proovisin, aga siis ei tahetud … Ja siis oli üks õige kena hetk, millalgi peale „Pascuali” kirjutamist, kui lihtsalt avastasin, et avaldatakse või mitte, kõige tähtsam, et meeldib, hea on kirjutada … Ei avaldata – mis siis. Aga ma muidugi ei tea, kui kaua inimene niimoodi vastu peab, kui kaua jaksab niimoodi kirjutada. Võib-olla mõni jaksab kogu elu. Tema on küll vapper.
Samas, kas avaldamine on midagi muutnud?
Kindlasti on, muidugi.
Mida?
Näiteks seda, et räägin sellest, annan intervjuu … Varem ma ei näidanudki kellelegi, kõik läks sahtlisse. Vennale tegelikult näitasin, aga teistele mitte.
Kas „Pascuali” ilmumine aitas kirjutajana areneda?
Ma tegelikult ei tea, sest pärast „Pascuali” avaldamist olen vähe kirjutanud. Suuresti kõik, ka „Mailased”, kirjutasin enne, kui esimene raamat ilmus. Nii et ega ma ei tea, mida raamatu avaldamine inimesega teeb. Võib-olla päris ära ei riku, aga võib-olla rikub ka, ei tea, eks paistab.
Mida tähendab, et rikub?
Et ei saa enam kirjutada. Lähed uhkeks. Eriti kui keegi hästi ütleb. See on ju narkootikum, jääd sõltuvusse, käid alla.
Kas kirjutamine võiks olla suhtlusakt? Kõneleda, kirjutada kellelegi? Soov ennast väljendada? Kas jääb midagi puudu, kui ei avalda?
Ju siis ikka jäi, muidu poleks proovinud avaldada. See, kui proovida avaldada, näitab, et on puudu. Ja eks ta ole suhtlusakt ka. „Mailaste” kirjutamine algaski ju teatud määral pöördumisest kellegi poole – omamoodi suhtlemine.
Nagu ma aru saan, saatsid enne „Pascuali” avaldamist romaani Peeter Sauterile. Kas tundsid teda varem? Miks Peeter?
Ei tundnud varem, või kuidas võtta, eks ma loomingut tundsin. Ja Peeter toetas mind algusest peale, kohe, justkui pimesi. Tahaks, et kui olen Peetri-vanune, suudaksin ka algajat autorit (või keda tahes, keda just vaja) niimoodi toetada. See oleks vägev. Et ei ole mingit kriitika kohtagi, või noh, imevähe, ainult innustamiseks: need kõik on pisiasjad, seda annab sättida, üldiselt – väga hea, kirjuta edasi, avalda! Ja see pole niisama möödaminnes öeldud, ise saad aru, justkui.
Aga mis tunne sul on, kui keegi tuleb juurde ja ütleb, et mulle väga meeldis?
See on … aga mis tunne sul endal on?
Selline tunne, et teen midagi mõttekat.
Sa jääd kohe uskuma?
Mitte alati, aga üldiselt katsun võtta seisukoha, et usun inimesi.
Mina ka. Aga see läheb üle, ja siis hakkan kahtlema. Või on need võõrutusnähud – sedasorti kiitus on ju kõva narkootikum. Kuid jah, ma ka ikka usaldan. Tuleb usaldada, muidu on väga raske. Raamatutele olen justkui saanud ainult positiivset tagasisidet. See muudab ju ka ettevaatlikuks. Et oot-oot, kas nii ikka saab olla.
Keiu Virro kirjutas pisut kriitilisemalt.[3]
Mu meelest kirjutas ta selle naistest rääkiva koha nõks mööda, ma ei võtnud seda südamesse. Muu selles arvustuses läks rohkem pihta ja korda. Ja eks tal oli omamoodi õigus ka. Ma ei tea, kuidas naised mõtlevad ja tunnevad – ja siis ongi ausam nii kirjutada, et ei tea. Sealt siis sellised tegelased, mitte päris tüdrukud, rohkem miskid fantasmid.
Kas naised ja mehed on nii erinevad?
Natuke ikka on.
Samas mulle näib, et mõned naised on minust märksa erinevamad kui mehed, ja vastupidi.
Sellega olen ka tingimata nõus.
Meenub, et mind väga kõnetas Pilleriin Puhlovi kirjutatud „Pascuali” arvustus[4]. Ta oli toonud esile mingid lõigud, just need laused, mis mulle endalegi tunduvad olulised või pöördelised. See tegi peaaegu kõhedaks. Hiljuti märkasin veel üht tema arvustust, see oli ka väga hea.
Tagasisidest rääkides – sa oled ka kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia nominent.
Jaa, sellepärast olen olnud viimased kaks päeva üsna endast väljas. Rahutus.
Muuseas on huvitav, et ka su vend on edukas kirjanik.
Olen venna üle uhke. Ja vennas on mind alati toetanud ka.
Paljude venna sõprade jaoks mul polegi nime, olen see tema vend – mind teab hulk inimesi, kes tunnevad mind tema vennana. Nende jaoks mul muud nime ei olegi.
Muide, mul on teine vanem vend veel. Üks parem kui teine.
Aga kirjanikust vend, kas jätame tema nüüd omakorda salapäraseks Peedu vennaks?
Võib küll. (Naerab.)
Mõlemas sinu romaanis kordub rändamise, kulgemise motiiv, seal on rännak, äraminek.
Kui keegi on küsinud, mis žanris mu raamat on, siis ütlen, et seiklusjutt. See on hea žanr. Mulle meeldib, kui hoog on raamatus sees.
Kas sa ise rändad palju?
Kuidas võtta. Mõni reisib mööda maailma: London, Berliin, New York, ja ta saab seda niimoodi kirjutada. Mina ei rända nii ja ma ei saa niimoodi ka kirjutada. Aga ma võin kirjutada: Karksi-Nuia, Antsla, Kohtla-Järve, täna siin, homme seal. Ja mingis mõttes on seal sama hoog, ega vahet pole: London, Berliin, New York või Karksi-Nuia, Antsla, Kohtla-Järve. See on ikka sama asi, teelolek, otseses mõttes, päris tavalisel teel.
Kas ma saan õigesti aru, et oled „Mailaste” minategelasega üsna sarnane, oled samuti bioloog ja töörutiin näeb samuti analoogne välja, suviti välitööd, talvel?
Jah, talvel ikka ka olen püüdnud enam-vähem erialast tööd leida, seni on õnnestunud, eks näeb.
Kas suhtud taimedesse ja oma töösse sama poeetiliselt nagu „Mailaste” peategelane?
Kindlasti mitte. Töö on ikkagi mõnikord igav ja tüütu – kas või ainuüksi sellepärast, et peab tegema. Kuigi just neil päevil nagu ei kõlbakski viriseda, huvitav on. Aga peategelane on vist taimedest vaimustunud jah. Kuidas ta püüab looduses taimi eristada ja siis tuleb linna ja reede õhtul vaatab inimesi samamoodi, see tüüp, ja see tüüp, ja püüab neid kõrvalt ära aimata. Taimed ei räägi ega liiguta – aga siin on korraga päris teistsugused, liiguvad ja räägivad. See tekitab ikka suure segaduse küll!
Kuidas ja millal sa kirjutad? On sul rutiin?
Rutiin meeldib mulle üle kõige! Iga päev samu asju teha, järjepidevalt, tüütamiseni. Aga kirjutan pigem talvel. Ja alati hommikuti, mida varem, seda parem, õhtuti mitte kunagi. Kirjutan paar tundi, siis väsin ära. Aga kui paar tundi on hästi välja tulnud, annab see nii palju energiat, niisuguse jõu, et jõuan päev otsa tegeleda millega iganes.
Mis tunne on oma tekste näha nüüd avaldatuna, neid üle sirvida?
Aga kas ei ole nii, et kui ei tunne, et kirjutad maailma kõige paremat asja, siis ikkagi ei saa üldse kirjutada? Nii oli mul ka „Pascualiga” – kui selle kuidagi enda meelest valmis sain, tundus: oh, jube hea. Kui nüüd siit-sealt üle loen, märkan, et sõnu ja lõike on ikka kohati liiga palju, mõttekesed triviaalsevõitu, tegevus igav. Aga tol hetkel, kui kirjutan, siis pean kirjutama kõige paremat asja, muidu ei kirjuta üldse.
[1] Laanisto kirjutab 2018. aastal oma blogis: „Juhtumisi sattusin internetis väite otsa, et keegi Peedu Saar muudkui kirjutab ilukirjandust, aga kõik puha avaldamata. Ja ma juhtumisi tean ühte sellenimelist. Ta kriibib alatasa Metsamajandis, otse mu kabineti ukse taga jooksvas koridoris peanupuga lage. [—] Palju neid samanimelisi ikka on, eksole. [—] Püüdsin siis ükspäev koridoris Peedu kinni ja pärisin aru. Ta pole just teab mis jutukas. Aga mina selle eest olen väga sirgjooneline. Nii et tagasi ei hakanud ta ka ajama. Saatis mõni päev hiljem teksti.” (Vt http://trakyllmaprokrastineerinj2lle.blogspot.com/2018/02/29-jaanuar-2018-peedu-saar-pascual.html.)
[2] Ene Sepp: „Hea näide sellest, et isegi kui peategelane jätab täieliku jobu mulje, kellega ei tahaks tuttavaks saada, siis raamatut ennast võib ikkagi nautida.” (Vt kommentaar https://www.goodreads.com/book/show/42294088-pascual.)
[3] Keiu Virro. „„Mailaste” iseloomuga Tartu ja iseloomuta naised” – Eesti Päevaleht, 09.01.2020.
[4] Pilleriin Puhlov. „Halva väärtus ehk Kuidas Pascual pooltühjas klaasis ujuma õppis” – Värske Rõhk, nr 59, 2019, lk 93–96.
