Uudis

EESSÕNA: Kuidas kirjutada headust?

Hanna Linda Korp / Saara Lotta Linno 14.05.2024

Kuidas kirjutada headust? Kuidas aidata kirjandusega ebavõrdsust vähendada, tuua ühiskonda kokku, panustada paremasse tulevikku? Kuidas saab seemneid parema tuleviku heaks külvata tekst, mis juurdub kirjutamisajas, olmelises igapäevas, väljapääsmatus olevikus? Kuidas saab maailma muuta kirjandus, mida kirjutades ja lugedes on igaüks teksti ja oma elukogemusega üksi? Üksiolek ei ole tingimata nõrkus. Üksi tegutsevad inimesed saavad kokku tulla, organiseeruda, suunata omaette kujunenud oskused ühistesse eesmärkidesse, ning siis jälle laiali minna, jätkata üksinda, olles ühise kogemuse võrra rikkamad. Võib-olla saab ka kirjandus jõudu, kui ta juurdub tegevuses, millega püütakse aktiivselt ja ühiselt elu paremaks muuta, ligimese kaitseks välja astuda, luua, tugevdada ja liita kogukondi, tekitada solidaarsust inimeste vahel, kes igapäevaelus kokku ei puutu. Võib-olla on selliste kogemuste toel ka kirjanduses võimalik vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, luua paremaid tulevikke ja vältida halvemaid.

Hea lugeja, hoiad käes Värske Rõhu erinumbrit, millest suure osa moodustavad projektis „Kuidas kirjutada headust“ sündinud tekstid ja illustratsioonid. Projekt sai alguse 2021. aastal, kui kirjandusfestival Prima Vista meeskond tegi Värskele Rõhule ettepaneku panustada Tartu 2024 ja Prima Vista programmide lähteteemadesse „Ellujäämise kunstid“ ning „Paremad ja halvemad tulevikud“. Projekti aluseks sai meie soov tuua kultuuriavalikkuse tähelepanu keskmesse teemasid, hääli, sotsiaalset reaalsust, millest kirjandusel ja kultuuril on tihtilugu lihtne eskapistlikult mööda vaadata. Ajapikku küpses konkreetsem plaan: saata sotsiaalselt ärksad kirjutajad mõneks ajaks vabatahtlikuna tööle sotsiaalse ebavõrdsusega tegelevatesse organisatsioonidesse ning paluda neil kogemusest lähtuvalt kirjutada ilukirjanduslik tekst. Kirjutasime selle kutsega kümmekonnale armsale kaastöölisele, ning projektis osalejate seltskond kujunes järgnevaks: Helena Aadli, Oliver Issak, Saara Liis Jõerand, Anastassia Kuznetsova, Andreas Kübar, Emma Lotta Lõhmus, Karin Orgulas, Johanna Rannik ning illustraator Hildegard Reimann. Osalejad said vabalt valida organisatsiooni, milles tegutseda, ning juhtnööriks panustada vabatahtlikku tegevusse vähemalt 72 tundi. Tegime kindlaks, et kõik valitud organisatsioonid oleksid kursis meie projekti olemusega ja sellega, et vabatahtlikud kirjutavad oma kogemuse põhjal tekstid, mille avaldame ajakirja erinumbris.

Kui ettevõtmise eesmärk on luua maailma, mis oma asukaid rohkem ja paremini hoiab, võiks ka eesmärgini viiv tegevus toimuda hoitud ja hoolivas ruumis. Seda enam, et struktuurne ebavõrdsus ja ebaõiglus pole just kuigi lustlikud teemad, millega intensiivselt tegeleda. Niisiis korraldasime projektis osalejatele regulaarselt supervisioone, kus oli võimalik nii rõõmsaid kui kurbi elamusi jagada, oma kogemust analüüsida ja üksteisele toeks olla. Samuti tahtsime vältida olukorda, kus meie projektist kujuneks suurejooneline heategevusturism ja ühiskondliku ebavõrdsuse ekspluateerimine loomematerjalina. Seetõttu kutsusime kogemusi jagama sotsiaalselt tundliku materjaliga töötanud kirjanikud Sveta Grigorjeva ja Jan Kausi ning kunstnik Marta Vaariku. Et toetada osalejaid teksti valmimisel, arutasime Sveta, Jani ja Martaga keerulist küsimust, kuidas kirjutada erinevatest häältest nende üle võimutsemata, kuidas esindada kedagi teda koloniseerimata. Kuidas teha nii, et kirjutamine ei viiks veel suurema küünilisuseni, kui me juba niikuinii teame endas olevat; et loometegevus oleks edasiviiv, et see ehitaks midagi üles, et sellest sünniks midagi uut? Autoritel olid küll kirjutades vabad käed, ent üks tingimusi oli see, et mitte kellelegi, kellega koos töötatakse, ei tehtaks liiga ning et kõik teksti põimitud isikud jääksid anonüümseks. Nõnda sai aja möödudes üha selgemaks, et vabatahtlike tegevus – väljasirutatud abikäte saavutatud pisimadki muutused, organisatsioonides ja projekti vältel loodud suhted ja leitud sõbrad – on oma mõjult ja olemuselt eraldi tekstidest, mis lõpuks ajakirjas ilmuvad. Aitäh teile, Helena, Oliver, Saara, Anastassia, Andreas, Emma, Karin, Johanna, Hilde!

Ühiskondlikud teemad, suurte inimvõrgustike kompleksne toimine ei peaks olema vaid ajakirjanduse ja non-fiction’i pärusmaa – nii palju on sellesse teemasse panustanud ja saab veel panustada ka ilukirjandus, mida loetakse ja kirjutatakse rütmilises ja kujundlikus keeles ja mis sünnib kogemuse ja kujutlusvõime sünteesis. Loodame siiralt, et erinumbri tekstid näitavad, kuidas kirjandus võib esile tõsta ebavõrdsust, veel lahendamata probleeme, esindada ilmajäänuid, teha ruumi kriitilisele meelele. Kirjandus saab kaardistada seda keerulist võrgustikku, mis kujuneb külg külje kõrval elavate inimeste radade ristumisel, nende koostöös ja konfliktides, ning näidata sedagi, mis ühendab võrgustiku kõige ilmajäetumat ja kõige privilegeeritumat inimest. Maailma ilu ja tugevuse kõrval võiks kirjandus näha ja tunnetada ka kõike keerulist, koledat, traumaatilist ja ebamugavat.

Täname südamest Jaak Tombergi, Eesti Novelli, kirjandusfestival Prima Vistat, SA Kultuurilehte, Koidu Tani-Jürisood Avatud Meele Instituudist, Triin Fedotovat Vabatahtlikust Seltsilisest, Sveta Grigorjevat, Jan Kausi, Marta Vaarikut, Tähtvere Päevakeskust ja kõiki teisi, kes on projekti toetanud. Täname organisatsioone, kes meie autorid lahkesti oma ridadesse võtsid: Naiste Tugi- ja Teabekeskus, Eesti Pagulasabi, Feministeerium, Pahkla Camphilli Küla, Peaasi, Saku Priitahtlikud Pritsimehed, Vabatahtlik Seltsiline, Ööhaldjad.

Hanna Linda Korp ja Saara Lotta Linno

eelmine / järgmine artikkel