Saara Lotta Linno

Luuletoimetaja

saaralotta.linno@va.ee

2022. aasta suvel, kui Saara Lotta Linnolt uuriti, kas ta tahaks astuda toonase luuletoimetaja Maarja Helena Meriste kingadesse ja hakata ise Värske Rõhu veergudel ilmuvat luulet toimetama, ütles Saara Lotta vaimustunult “JAH!!!!”. Seesama sõna kehtestav jõud, mille mõjul ta 2022. aasta sügisest luulet toimetab, on üks põhilisi asju, mis teda luule puhul kõnetab: kui Katrin Väli kirjutab “aga kui ma hommikul võibolla ärkan lähen rappa / korjan jõhvikaid (hapusid ja õhukesi)”, siis ka Saara hommikul võibolla ärkab, läheb rappa ja korjab jõhvikaid (hapusid ja õhukesi), kui Tõnis Vilu kirjutab “palun kas sa viiksid mind nutma ja siis koju see on kevadsula / mille lihtsalt peab kaasa tegema”, siis ka Saara palub, et sa viiksid ta nutma ja siis koju, see ju ometi ON kevadsula, mille lihtsalt PEAB kaasa tegema (ning juhtub sedagi, et Genka ütleb “maei oska kaine peaga peol mitte midagi teha” ja siis ei oska Saaragi kaine peaga peol midagi teha, isegi kui ta peol parasjagu ei viibi). Ta leiab, et õigupoolest on vähe joovastavamaid asju, kui vaadata luuletekstile otsa, lammutada see ehitusklotsideks lahti ja siis uuesti kokku panna, kaotamata sealjuures seda mõneti hämarat mõju, mida tekst esmalugemisest peale avaldab. Selle joovastuse jõul on ta jõudnud doktorantuuri, kus jätkab luule uurimist. Toimetajana lähtub Saara oma väärika eelkäija põhimõttest mõista, mida luuletus püüab teha, ning vajadusel aidata tekstil paremini selle eesmärgini jõuda, olles kannatlik ja empaatiline lugeja. Vabal ajal joob ta kohvi, loeb proosat, kritseldab ja mõtleb elu üle järele. Väiksena arvas Saara, et tema isa on Kafka: ta vaatas kodusest raamaturiiulist põrnitsevale 1987. aastal trükitud kontrastsele Kafkale otsa ja tundis, et see näeb kangesti isa nägu välja. Kunagi hiljem, kui arenev mõistus oli Kafka ettevaatlikult ta isa küljest lahti harutanud, sai ta teada, et Kafka oli olnud jurist, nagu Saara isagi, ja siis nad muidugi põimusid jälle ühte. Aga nii palju kui Saara otsinud on, ei ole ta isa töölaua sahtlitest ühtegi geniaalset lõpetamata käsikirja leidnud.