Kui Paul Raud 2023. aastal Värske Rõhu proosatoimetajaks valiti, oli ta äraütlemata rõõmus, sest lühiproosa lugemine on üks tema vaieldamatuid lemmiktegevusi. Talle meeldivad kõiksugu isevärki tekstid: pikad ja prisked, kleenukesed ja lühikesed, karvased, sulelised, sõralised, viirulised, siugjad, salalikud, natuke häbelikud, kentsakalt praalivad ja rahutult saalivad – lihtsalt tohutult meeldivad lühilood! Juba päris noorelt tülitas ta mitmeid tollaseid Rõhu proosatoimetajaid omaenda tekstidega ning pidi ka alla neelama mitu äraütlevat kirja. Seda suurem oli Pauli võidurõõm, kui hoopis Loomingu veergudel avaldati tema esimesed lühilood, millele järgnes paar aastat hiljem debüütromaan „Kellata torn“. Sellest hoolimata on Värske Rõhk jäänud Paulile südamelähedaseks kui ääretult avatud koht, kuhu on oma lugudega oodatud autorid üle Eesti ning kus tahetakse noori kirjutajaid päriselt toetada, pakkudes konstruktiivset (kasvõi äraütlevat) kriitikat ja värvikat kogukonda.
Proosatoimetajana otsib Paul tekste, mis toimiksid just oma tingimustel (stiil ja teema olgu millised tahes, peaasi, et lugu mõjuks!), ja kui see päris hästi välja ei tule, siis tahaks ta aidata autoritel jõuda parima lahenduseni, toetades sealjuures nende endi häält ja nägemust. Pauli sügavaimaks südamesooviks oleks oma meilikastist leida kord üks selline lugu, mis kohe esimesel lugemisel täiesti pahviks lööb, värvikate tegelaste, põneva süžee ja äraarvamatu puändiga – lugu, mis paneks nutma ja naerma ning teeks lugejaga sedasorti asju, et ise ka hiljem täpselt aru ei saa. Muul ajal uurib Paul magistrantuuris metafüüsikat ja ontoloogiat, sööb magusaid saiakesi, pursib itaalia ja prantsuse keelt ning loeb musttuhandendat korda üle Salingeri „Parim päev banaanikala püügiks“, imestades, kuidas ikka annab nii hästi kirjutada (täielik müstika!).