Mirjam Parve

Tõlketoimetaja

mirjam.parve@va.ee

Pärast semiootika BA-d läks tõlke- ja päevikurubriigi toimetaja Mirjam Parve magistrantuuri kirjalikku tõlget õppima ja mõtles häbematult, et tõlgiks kodutööks ühe Virginia Woolfi lühijutu ära. See asi, mis ta ajuga juhtus, oli nii uskumatu ja joovastav, et sarnast tunnet ajab ta siiamaani taga. Tänu mitmele suurepärasele toimetajale sai naiivselt käsile võetud projektist lõpuks raamat Loomingu Raamatukogus. Tõlkeõpingute ja järgmiste tõlgete valmimise käigus adus ta üha selgemini, et sõnadest teiste inimestega rääkida on kõige põnevam asi maailmas. Ja selleks pole intensiivsemat viisi kui arutelu hea toimetajaga konkreetse tõlke üle. Esitad endale küsimusi, mis muidu iial pähe ei tuleks. Kas õletuust oskab taeva palge ees ogaraks minna? Kas päikesetõus avab või teeb su lahti nagu karbi, akna, hinge või haava? Kas köhasiirupit saab veeni süstida? Kuidas kedagi brutaalselt Doonausse toimetada (st mis sõnaga seda tähistada!)? Ja see igavene: mida ikkagi saab ja ei saa, tohib ja ei tohi eesti keeles ja keelega teha. Tõlketoimetajana oma imeteldavate eelkäijate, Lauri Eesmaa ja Carolina Pihelgase jälgedes tuterdades tahaks Mirjam olla samasugune tähelepanelik vestluskaaslane, nagu tema parimad toimetajad on olnud. Tõlge ja tõlkija ära kuulata ja peegeldada, mis sealt kostab. Mitte üle sõita, mitte toeta jätta. Ja tema meelest võib eesti keelega teha kõike, kui see on põhjendatud. Päevik oma vabaduses, ootamatuses ja isiklikkuses on aga VRi lugejana alati üks tema lemmikrubriike olnud, sest ka vabal ajal luurab ta kogu aeg (ee, muidugi ainult tekstide kaudu!) teisi inimesi ja üritab aru saada, kuidas see inimeneolemine käib. Tööd teeb talviti Tartus teki all, suviti Hiiumaal või Pärnumaal võrkkiiges, teetass alati käeulatuses.