1. Ylestõusmine
Kolm päeva pärast su linnast lahkumist korraldasid nad peo. Ka mina olin sel peol ja mulle tundus, et nad tähistasid just sinu lahkumist. See oli yks närune pidu halbade söökide ja maitsetu muusika ja veelgi hullema seltskonnaga. Ainsad inimesed, kellest mul suva polnud, olid sinu sõbrad. Aga ka nemad tähistasid sinu lahkumist. Mulle vähemalt tundus nii. Keegi polnud selle pärast nukker. Vaid mina olin. See pidu toimus yhes räpases paneelmajakorteris. Õhk oli suitsust ja hingeõhust paks. Seal oli hämar. Ja see hämarus on ju sobilik igasugustele hämaratele tegudele. Ma istusin lihtsalt nurgas, ei rääkinud kellegagi, ei joonud. Lihtsalt istusin ja olin kurb, sest sina olid lahkunud. Lahkunud teise linna. Me ei tundnud teineteist veel piisavalt, et sa oleksid saanud mu kaasa võtta. Mis ma oleksin yldse seal suures linnas teinud? Olin tulnud siia sinu sõpradega. Igavusest lugesin nad veelkord kokku: 12 sõpra. Näiteks Peeter, kelle kohta ei oskagi ma öelda, kas ta on veel su sõber, sest teil olla hiljuti olnud yks suur tyli. Võibolla sellepärast sõitsidki sa ära? Ma ei tea.
Sa kirjutasid reedel mulle, et koorisid õunu. Tahtsid teha õunakooki. Aga juhtus nii, et nuga libastus ja sa lõikasid kätte. Verd voolas ja sul oli valus. Sa rääkisid, et õunu peab ju koorima, sest koor on kõige myrgisem osa õunast. Ning nyyd ma kujutangi sind ette väikeses paneelmajaköögis, koorimas neid suuri paradiisiaiaõunu terve õhtu.
Vaatan läbi kardinapilu välja. Ikka veel sajab kõvasti. All hoovis pole kedagi liikumas. Seal on parkimisplats. Mitte yhtegi autot ei tule juurde, mitte yhtegi ei sõida ära. Seal on kokku seitse autot, kolm musta, kolm halli ja yks on veripunane. Mul hakkas sinust veidi kahju, niisamuti ka endast. Tahtsin olla sinu juures, mitte siin vastikul peol. Miks olin ma siia yldse tulnud? Oleksin pidanud hoopis jätma selle linnaga jumalaga ja sõitma sinuga Tallinna. Oh, kahetsused, kahetsused… Kuid kas sa oleksid yldse lasknud mul sinuga koos ära sõita? Kas sa armastad mind yldse? Mina sind kyll. Ma lihtsalt ei ole julgenud seda sulle veel öelda. Armastan sind kogu sydamest, kogu oma hingest, kogu oma mõistusega. Oh, kuidas tahaksin seda sulle öelda, aga sind pole siin. Sa oled pealinnas.
Sellest ajast, kui ma siia peole tulin, olen öelnud vaid mõned sõnad. Mul lihtsalt pole tuju. Pole tuju. Mõtlen nyyd, kuidas sind kirjeldada neile, kes sind eales näinud pole. Kasvõi neile võõrastele siin peol. Sa oled… alati rõõmsameelne, kuigi mõnikord oled sa minu nähes ka nutnud. Sul on pruunid sirged juuksed, mis lapsepõlves olid veidi lainelised. Sul on pruunid silmad ja su nimi on Kristiina.
Vaatan veelkord su sõpru. On veel Johanna ja Tom. Nad räägivad parasjagu omavahel ja naeravad. Johanna on yks su parimaid sõpru ja te olete koos igasugu tempe teinud. Tom (ehk Toomas) on väga vaikne ja tõsine inimene. Ma ei ole kunagi kuulnud, et ta oleks mõnd nalja rääkinud, aga naernud on ta kyll, seda ma olen kuulnud. Mul on kahju, et nad ei ole su lahkumise pärast kurvad. Nad teevad, justkui sind poleks kunagi olnudki. Vaatan, kuidas Johanna lõpetab Tomiga rääkimise ja kõnnib yle toa. Ta tuleb mu juurde, käes mingi jook. Ta istub mu kõrvale ja hakkab minuga rääkima, kõneledes millegipärast ebatavaliselt kiiresti ja katkendlikult:
„Tsau… kuidas läheb? Sa ei taha midagi juua… või syya?“
„Mkm.“
„Miks, on sul halb? Mis sinuga on?“
Ma ei vasta midagi. Mul on korraga kõigest kõrini. Johanna kysib äkki: „Kuidas Tiinal läheb…?“
„Millisel Tiinal?“
„Sellel su sõbral, noh?“
„Ta nimi on KRISTIINA,“ tahaksin ma lausa karjuda, aga vastan siiski rahuliku häälega.
„Oi, vabandust!“ ytleb Johanna ja kysib seejärel uuesti: „Kuidas KRISTIINAL läheb?“
„Ta on Tallinnas,“ vastan mina.
„Oi!“ ytleb Johanna ja mul on tunne, et see vestlus ei jõua kuhugi.
Vestleme veel paar minutit ja Johanna läheb uuesti Tomi juurde. Mul tekib tugev tahtmine ära minna. Ma hakkan oma nurgast tasakesi välja hiilima, nii, et keegi ei märkaks. Õnneks on teised ametis rääkimise ja joomise ja söömisega. Hiilin mööda pooltyhjast lauast. Hiilin mööda diivanist, kus istuvad Johanna ja Tom. Hiilin elutoast esikusse ja otsin mitme kihi alt oma jope ja kuhjast oma kingad. Panen käe ukselingile ja avan ukse ja näen, et sina oled teisel pool ust, trepikojas, lai naeratus suul. Sul on seljas läbimärg kollane vihmamantel ja jalas porised kummikud.
„Tere, Kristiina!“ ytlen sulle.
Ja sa vastad: „Tere! Tulin sinu juurde.“
See on parim asi, mida ma eales olen kuulnud. Me läheme koos trepist alla ja kui välja jõuame, näen ma, et sadu on lakanud ja päike välja tulnud. Räägin sulle nyyd, teatud sõnu rõhutades: „Tead, mul oli ALATI tunne, et ma olen millestki tähtsast ilma jäänud või mõnest sõpruskonnast välja heidetud, aga SINUGA koos leidsin ma selle, mille ma kaotanud olin, ja SINUGA koos ei hooli ma kellestki muust kui vaid SINUST endast…“
Sa ei vasta midagi, vaid lihtsalt naeratad veidi häbelikult. Siis märkan ma midagi su käes ja kysin: „Mis karp see sul on?“
„Ah see… Ma unustasin. See on sulle!“ ja sa ulatad selle mulle, ise veel veidi kummardades. Ma sõlmin su hoolika sõlme lahti, avan karbi, ning näen, et see on õunakook. Mul on korraga nii hea olla.
2. Iskarioti muuseum
Sa elad yhes hallis yheksakordses majas, yheksandal korrusel. Läheme liftiga yles ning ma näen esimest korda su korterit. See on hästi hoitud ja hiljuti remonditud. Sa viipad diivani poole ja ma istun selle yhte nurka.
„Kas sa kohvi soovid?“
„Mkm. Ma ei joo kohvi,“ vastan mina.
„Õigus, jah… Paar võileiba siiski?“
„Oo jaa, mul on kõht täiesti tyhi,“ vastan ma.
See on suur korter vähese mööbliga. Ainuyksi elutoas võin mööbliesemed yhe käe sõrmedel kokku lugeda: ääreni täis, kuid siiski korralik raamaturiiul, diivan, laud ja yks väga vana sahtlitega kapp. Ongi kõik. Isegi telerit ei ole. Kui olen oma loendamise lõpetanud, tuled sa võileibadega. Lubatud paari võileiva asemel on neid taldrikul oma viis tuhat. Ma imestan, et kuidas sa need kõik nii kiiresti valmis tegid. Niisiis me istume diivanil, sööme õunakooki ja võileibu ja lihtsalt räägime.
„Noh, kuidas Tallinnas läks?“ kysin sult.
„Ah, mis sellest ikka rääkida. Mida rohkem ma seal olin, seda rohkem hakkasin ma siia tagasi igatsema. Tallinn on liiga suur, Tartu on palju parem… Sealsest yhistranspordist ei hakka ma parem rääkimagi.“
(Selle viimase märkuse lisad sa veel naeratades ja mul tuleb meelde, et sul pole autojuhilube.) Tahan tegelikult kysida, miks sa yldse pealinna läksid. Proovin iga kysimusega tuumale ja tegelikule põhjusele lähemale tungida, aga sina vaid põikled vastusest kõrvale. Lõpuks ei pea ma siiski vastu ja kysin sult otse: „Miks sa YLDSE Tallinnase läksid?“
Mul käib peast läbi, et see kõlas kui syydistus (à la „sa jätsid mind yksi…“ või „sa ei hooli minust“). Sina aga naeratad veelkord, seekord justkui vastu tahtmist, ja muutud äkki tõsiseks.
„Juhan on jõhkard,“ prahvatad sa korraga ja mul kulub tykk aega mõistatamaks, keda sa täpselt mõtled. Siis aga tuleb mul meelde see su ammune sõber. Sa vaikid ja ma ei tihka selgitust kysida, vaatan vaid sulle otsa.
Sa loed mu pilgus aga kysimust ja nii sa vastad: „Ta on jõhkard, jah. Kujutad sa ette, ta jälitas mind tervelt nädal aega, kuigi oli kohe algusest peale selge, et meist ei saa asja. Palju ei puudunud, et ta oleks mu risti löönud. Ja ykskord… ykskord, kui ma olin talle lõplikult EI öelnud ja selle suurelt ning punaselt ta otsa ette kleepinud, siis jälitas ta mind yhel õhtul terve tee. Ma alguses ei arvanud, et see on tema, aga siis tuli ta yhe tänavalambi valguses mulle nii lähedale, et ma silmasin ta nägu. Mõtlesin, et kas jooksu pista, siis aga käis kõik korraga nii kähku. Ta haaras minust kinni ja kui ma seal rabelesin ja rabelesin, võttis ta välja noa. Lõpuks, lõin talle kogu täiega näkku, nii palju kui mul see õnnestus, ja jätsin ta sinna tänavalambi alla pillima ning tormasin koju. Peale seda jätsingi Tartuga jumalaga.“
Kõik on korraga selge. Tõusen kähku diivanilt pysti.
„Ma löön ta maha,“ ytlen surmtõsiselt. Sa tõmbad mu tagasi istuma.
„Ei löö sa midagi. Ma olen talle juba andestanud.“
„Andestanud?“ Sa lööd mu ikka jälle pahviks.
„Jep… ah, mis nendest surnutest ikka rääkida…“ laiutad sa käsi ning ma olen taaskord pahviks löödud. Istume nii hämaruses oma pool tundi, täiesti vaikselt, kuulates teineteise hingamist.
Siis korraga meenub mulle miski.
„Näita mulle… seda.“
„Mida?“ ei saa sa algul aru, kysimus tuli liiga ootamatult, siis aga sirutad käe välja. „Näe, haav on peaaegu paranenud, kuid mul on tunne, et ikkagi jääb arm.“
„Las jääb, see ongi siis nagu mälestus me sõprusest.“ Sa naerad nyyd ja see on kõige ilusam naer, mida ma eales kuulnud olen. See on tõesti sygav haav, aga omamoodi ilus. Katsun seda häbelikult sõrmedega. Mul on tunne, et ainult selle haava tõttu tunneksin su miljoni inimese seast ära, et ainult see haav teeb sinust sinu.
3. Armastus päästab maailma
Ma lähen kööki, et teha endale yks tee. Askeldan seal asju otsides päris tykk aega. Kui lõpuks elutuppa tagasi jõuan, näen, et sa oled vahepeal magama jäänud. Ma joon kiiruga oma tee ära ning mõtlen veidi. Siis otsin välja paberi ja pastaka (need on õnneks esimeses sahtlis, kuhu vaatan). Ja kirjutan sulle kirja, ainult kaks sõna tegelikult: „Abiellu minuga.“ Panen selle kirja diivanilauale, et sa seda kindlasti näeksid, ja lähen esikusse, välisuksest välja ja paljudest treppidest alla. Kui olen õues, tuleb tahtmine minna Eedenisse, aga ilma sinuta pole mul seal nagunii midagi teha ning pealegi pole mul midagi vaja. Niisiis teen väikese ringi ymber kvartali ja sean sammud taas su korteri poole, tulen liftiga yles. Avan korteri välisukse ja näen, et sa magad veel. Tahan minna kööki, et veel yhe tee teha, aga siis märkan seda kirja, mille ma diivanilauale jätsin. Lähen selle juurde, et see kokku kägardada ja paberikorvi visata, aga märkan siis, et sina oled vastanud sinna: „Jah, miljon korda jah!“ See lause kõlab hyydena mu sees, muidu on kõik vaikne, vaid linnud karjuvad akende taga. Ja mul on tunne, et nad kõik hyyavad su nime.
Mikk Tšaškin (25): „Kirjutan vahel vägagi ebapopulaarsetel teemadel, nagu näiteks vaimne tervis ja religioon. Ju ma suhestun nendega kuidagi, mingil mystilisel tasemel. Need vormuvadki mu novellideks, luuletusteks ja näidenditeks. Kusjuures, žanrid pole mul alati väga kindlapiirilised.”
