Carmen Electra
Niisiis esimene uudis on Carmen Electra Kübarast kes on hakanud öösel kohutavasti tõmblema ja higistama nii et selg on märg magab väikeses loigus ja luksub nagu kärnkonn või katkine käokell mis soovib aegajalt pitsi kangemat et taas silmad kinni panna või vaikselt sahiseda saamal kui mina teda voodi kõrval oleva kaltsuga tupsutan ja kuivatan hoole ja armastusega kuulan kuidas tibuke norskab kui pisike vedur aga hästi armsalt pläss nagu longero sinine ja kidur jalad tudisevad hambad ludisevad ja soovivad kaissu saada nii et pöial oleks suus mida imeda ja hammustada lugeda kümneni ja uuesti alustada kuni hommikuni loodan et mu tibuke püsib elus ning annaks loodus meile ühe päeva veel mida koos mööda saata oleksin ma kõige õnnelikum mees maailmas või terves universumis kus kahtlemata pole ühtegi teist nii suursugust naist kui minu räsitud ja higine haisev ja trööstitut sopast lund meenutav Carmen Electra Kübar.
Eile avas musike mu uues rüpekas väga kahtlase lingi ja toksis igat numbrit luubiga uurides sisse oma pangaandmed. Kohe ummistus postkast nilbete sõnumitega, mida siis tibukesele tõlkima pidin. Rahustasin, et need sõnumid ei ole päris. Ära muretse, beibi. Sa ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Kustutame safari history ära ja katsume tulemüüri seadistada. Iga kord kui vajutasin asjalikult delete-nuppu, vaatas Carmen mulle vesiste silmakestega otsa ja alahuul värises. Sirutas kondise kämbla ekraanile ja pani näpu vastu Brandy Horny sõnumit. No kurat. Ta jääb ju nutma… Tegin endale fake kasutaja ja hakkasin musikesele veidraid smailidega sekste saatma. Tema kohe nii uhke. Läks teki alla peitu, kägisedes ja rögisedes pidas peent naeru. Saatis vastu ilmselt oma arust super flirtivaid signaale. Igale mu sõnumile kihises, nagu oleks äsja armunud. Tundis rõõmu, et tal kavalerid jätkuvalt ukse taga. Tundis end vähemasti paar aastat nooremana. Couple goals. Küll aga keeras Carmen minu arvutile hea viiruse sisse. Viirus on ju uss? Paeluss!!! Roomab mööda riistavara ringi ning varastab paroole, sahiseb läbi tarkvara ja sabaots auxist väljas. Keegi ei julge puudutada. Perses. Nüüd vaatab oma kõhetu ja küürus olemisega otsa ja kuidas saakski tema peale pahane olla, enne surma ja nii… kussutan tibukese magama, toon kaltsu, kuivatan selga ja varbaid, annan pöialt lutsutada täpselt nagu eile, kui lugesime kümneni ja pugesime unne enne vedureid ja tramme ja kõike muud, mis võib inimesi alla ajada. Just! See ongi mu suurim lohutus, et oma voodis on keeruline surra. Vast elab Carmen Electra ka homseni välja.
Kahjuks läheb minu niigi täbar olukord nädalast nädalasse hullemaks. Carmen Electra Kübar pole jätkuvalt (lõplikult) surnud ning reedel otsustas ta oma viimaste säästude eest osta Gunnar Grapsi spermat. Poole miljoni euroga, mis täna oli küll -20%, ehk 400 000 eurot. Siiski hirmus kallis. Ning milleks üldse? Rumalamat kulutust pole olemas! Mõeldes just hinna-kvaliteedi ja minu musikese suhtele, kes ei saa nii või naa aru, mida ta ostab või kannab või enda käes hoiab. Ütlen ausalt, olin päris raevunud, aga Carmen Electra on ju päris minu nukits, ei või kaua vihane olla. Leian kõiges midagi positiivset ning mis seal salata, väga põnev. Huvi saabuva saadetise vastu oli suur.
Ilmselt on sperma katseklaasi meenutavas lõhnaõli pudelis, pakendatud roosasse karbikesse, siidist lehv ümber ja käsitsi kirjutatud pühendusega. Küll aga otstarbetu kaup, ehk kalligrafeeritud „kaunist vaatamist“ , „mõnusat koosviibimist“, mitte „head kasutamist“ või „tarbi targalt“. Või kui tahetakse otsad lahti jätta – lihtsalt „naudi“ ja mõtle ise edasi. Huvitav, kui palju seda tuleb? Kas ukse ette partsatab kanister või vaat või mitu vaati ning me jääme selle otsa elama. Ütleme, et tuleb 20 vaati, kunn oli alfa, kuhu me enda diivani ja köögimööbli tõstame? Või peaks üürima väikese garaaži ja ladustama vaadid sinna. Oleks mõistlik. Tibuke muidugi selliste asjade peale ei mõtle, teeb netis tehinguid ja mina korraldan elamist. Äkki just vastupidi, seda on hästi vähe, tuleb nagu kalamaksaõli kapsel, mille saaks rinnale rippuma panna. Kui Carmen Electra käest küsisin, how much beibi, proovis ta väriseva sõrmega ekraanil miskit näidata, tegi näpuga ringe ja vingus nägu punnitas peas. Temaga on ikka väga huvitav! Näitab mulle fotosid kõiksugu anumatest ja itsitab. Mängib minuga justkui ähvardades, et tuleb nii palju spermat või hoopis nii palju või hoopis niiiiii palju, aga oh seda naeru! Kujutage ette, et viis küülikut söövad hästi krõmpsu kapsast ja samas toas diivanil norskab ahelsuitsetajast vana soome mees. Maagiline!
Olen täiesti kindel, et läheb nagu noorperel koera võtmisega. Carmenike tahab nii väga nii väga, aga lõpuks pean ikka mina Gunnari spermaga tegelema. Temaga õues käima. Vett panema. Pügama jne. Musike lihtsalt naudib, et ta meil olemas on. Ja ehk naudib sedagi, et minul on tegemist ega loidu niisama. Oehhhh. Alati jõuan lõpuga sinna, et ilma temata oleks ainult üks lamemaa. Suudlesin Carmen Electra tuhmunud päkkasid ja tema sai rahulikult surra. Hingemattev nagu esimene hilissügise leevike.
Jõulunädalal uuriti pidevalt Carmenikese tervise kohta ning ega ma rohkemat öelda ei mõistnud kui et elame veel. Katsume aastavahetuse hirmsad pidused inimesed ära kannatada ning kõrvatropid peas liikuda uuele, ilmselt viimasele aastale vastu. Tibu kardab ilutulestikku. Tibu kardab šampuse avamist. Tibu on juba nädal aega krampis olnud, kuna tunnetab läheneva AV sebimist. Talle ei meeldi pinged. Talle ei meeldi valjul häälel rääkivad ja laulvad inimesed. Karjuv teleriekraan. Kisendav söögilaud. Juba praegu kui sellest kirjutan, hakkab Carmenike krimpsutama ja kössitama. Palus mul mingiseid tablette osta ja salaja joogi sisse panna. Äkki teate? Sellised väikesed pruunid rosinad. Ilmselt rahustavad ja muudavad apaatsemaks. Kõige vastu? Lõpuks kui aias ilutulestikku vaatame, vahib tema ainult mind. Pilk loojas. Suunurgad kahtlaselt üleval. Põsed lottis nagu memme rinnad. Osutan taeva poole. Tema noogutab ja nohistab tatti oma väikeses ninakoopas edasi ja tagasi. Ootab, et tassiksin ta sisse ning homme on jälle uhke tunne. Käisime Andreasega saluuti vaatamas jne. Ilmselt postitab Facebooki foto ja kirjutab pigem piinliku lause. „musi viis mu südaööl suurtulestikku vaatama. head vana aastat beibi“ (mhh, see pole, mhh, see on uus, mhh, armas.)
Tibukesele ei meeldi, kui ma toimetama hakkan. Kohe kui taipab, et sätitan kotte koridori või tõstan kohvri voodile või panen auto sooja, muutub Carmen Electra nuuksuvaks ja pehmeks. Sirutab käsi, et veel viimast kallistust saada. Põsed märjad ja peopesad higised. Ei taha, et ma läheksin poodi. Ei taha, et ma läheksin trenni või kooli või tööle, aga ometi tuleb minna. Talle ei meeldi, kui toimub miskit saladuslikku, kuhu tema ei saa panustada. AV on sedapuhku lihtsalt too much, sest kõik on veits kuhugi minemas või niisama särisemas. Ja kui kunagi talle meeldis, et tema ümber toimetatakse, siis praegu vajab ta kõigest vaikust ja rahu.
Parimad mälestused on meil paarisuhte lõpuaegadest vististi samadel põhjustel, miks parimad hetked kooliajast on lõpupeod ja viimaste nädalate koosviibimised. Ka oma sureva naisega, Carmen Electra Kübaraga käisime lõpureisil Haapsalus, mille valik end igati õigustas. Haapsalus pole mitte ühtegi ilusat naist ning minu kullake sai särada. Täiesti pekkis kui mõttetu koht ning ilma meie kohaloluta, ilma meie särava armastuseta, veel hallim ja tülgastavam vaatepilt.
Carmenike kreemitas oma närtsinud jalgu ja mina imetlesin iga viimast piiska, mille musike suutis lõppeva elunatukesega kehasse määrida. Võrratu olevus! Kidur ja kortsus, aga milline naine. Haapsalu rõvedas keskkonnas nagu vikerkaar. Käisime raudteejaamas istumas. Täiesti kohutav kogemus. Carmen Electra nuttis ja mina lohutasin. Sõime tükikese pitsat ja jõime rummi. Tema sõrmkübarast, kondiste hallide kätega üritas sõõmu suhu ajada. Mina kuivatasin lõuaalust ja kirjeldasin ümbrust. Valetasin maad ja mered kokku, sest ega tema silm enam eriti ei seletanud. Vahepeal tegin rongi hääli ja rääkisin võõras keeles, katsusin manada pilti mõnest imekaunist Saksamaa raudteeplatvormist. Carmenikese unistus oli ikka Euroopas surra. Rääkisin ja ilustasin, musi vist juba magas ning kui hotelli jõudsime, pakkisin ta padjapüüri ja ümisesin vaikselt laulukest.
Haapsalus on sitaks igav ning mina oma pensioniealist päkapikku meenutava naisega proovisime võimalikult kiiresti välist igavust põnevamaks juua. Raske aga öelda, kas mu armsakesele enam alkohol mõjub, kuna kõik tema laused on niigi ebaloogilised. Ja mitte ainult laused, vaid ka üksikud sõnad ei oma mitte mingit loogikat. „Kas lümbrum tõlvendab veel gnöömusel?“ „Ahh? Jajah, tõlvendab tõlvendab.“ Nii armas ikka! Musitasime linnusepargis ja siis, kui tema nagu väike pamp pargipingil röhises, käisin mina põõsas pissil. Jälgisin, et keegi mu kullatükki ära ei varastaks. Sest mis mul ilma temata oleks? Armastus, see kõige olulisem, röövitaks mult ühes Carmen Electraga ning vabandage väga, rööv Haapsalus läheks juba isiklikuks. Enne annetaksin organeid mustale turule kui seoksin enese nime Haapsalu mannetu olustikuga. Suhtleksin Haapsalu politseiga ja teeksin koostööd. Igavene sitane koht. Kahju, et minu hinges glamuurne südamedaam peab enne viimset teekonda sellist põrgut kannatama, aga õnneks olen tal mina, kes teeb alati sitast saia. Surun oma abikaasa praguliste huulte vahele unerohutableti ja äiutan magama. Mis tal ikka niisama haigutada lasta. Haigutab veel viimsegi hingetõmbe enne hotelli välja.
Takso
Teadagi on Tallinn tuntud kui Euroopa taksomaffia pealinn, kus pidevalt vajutatakse taksomeeter varem tööle, sõidetakse ringiga, iga liigutuse eest nõutakse naeruväärseid rahasummasid ja ringlevad legendid hirmsatest mõrvadest, vägistamistest ja muust põrguvärgist, mis trükimusta ei kannata. Tavataks on see, et armas soome vanapaar sõidutatakse sadamast läbi Haabersti Viru hotelli. Viru numbritoas on juba sõbramees peidus, kes varastab Toikka jalavarjud ja Liljakese hõbeda, joob baarikapi tühjaks ja viimase viina virutab hõlmarisse, alla taksosse, skol ja uuesti. Soomlased lahkuvad hotellist paljajalu ja tühjade kõrvaaukudega nagu rõvedad hipid, lohisevad sadamasse ja Viron hotelli on yks perkeleen paikaan. Kodumaal nutavad tuhat järve (edit Kalevala). Samas ei pruugitse nii halvasti minna, pruugitseb ka täiesti õnnelikult lõppeda, nii et keegi ei saa surma.
Tean kahte taksojuhti, kel pidavat olema „vastustamatonta seksuaalista energiaa“, aga ainult ühte neist olen kohanud. Noor, ~28, hea füüsiline vorm, kui naerab, on palju hambaid näha (erittäin ilahduttavaa hampaat), esinduslik käekell, pagassis on subwoofer, ilus näonahk, veidi viskine a samas värske lõhnaõli, juttu „sellele“ ei vii, aga leiab õiged otsad, millest haarata. Statistika väidetavalt 10/2. Ning tundub jube korralik, kui kõrvutada, et mõni korvpallur ei saa 10/2 vabaviset ka sisse. Teadupärast on 10/2 ju 11/3, nii et mennään taksilla.
Teine mees on vanem, ~74, paljude jaoks on ta Eesti tantrakultuuri rajaja, mentor ja tugiisik. Lühikest kasvu, a mitte jupp, pikemapoolsed paksud juuksed, täidlased huuled, särav silmapaar, beež velvet ja siidist polo. Kuldne rist on tihedate rinnakarvade vahel ja taksokleebise kõrval seisab trükitähtedes VOLVO. Väidetavalt olla mees vähese jutu, aga sügava hingamisega, rammusate kätega hea kuulaja. Montaaž Sammalhabemest ja Popeye’st või Aapo Ilvesest ja Stallone’ist, lisades veel Tom Wisdomi „The sexiest Man on the Planet“ karakteri ning valmis. Täiega enigmaat. Ihade ja kiusatuste mix ja master. Statistikat ei tea, aga kirjeldused temaga ühes ruumis viibimisest panevad 10/10 kartma. Või mida ma ikka kardan, tore ju? „Ainakin yksi normaali virolainen mies“ – arva mida tahad, Soome-emmede latt ongi viimati alla lastud. (Ma lix kade. Viimane kokkupuude Soome-emmega lõppes nii, et sõber sai kolm tasuta jooki ja mina ainult ÜHE pika pai.)
Õnneks on Tallinna linnavalitsusel taksomaffia aina süveneva moraalituse vastu ennetav meede ning siinkohal peame kiitma koalitsioonipartnerite üksmeelset tegutsemist. Ossinovski ja Kõlvart paigaldavad (esialgu küll ajutise lahendusena) kõige levinumate taksovõtu kohtade ümber lõiketraati.
Miša: „See on linnavõimu küsimus ning valitsus ei peagi kõigega käed püsti nõus olema. Siin on probleem ja on vaja tegutseda, mitte hiljem kahetseda ja küsimusi küsima hakata.“
Raimond: „Poliitikas ei olegi kõigile meelepäraseid otsuseid ning vaatame asja positiivsemast küljest. Kui lõiketraat on see, mis teid häirib, vahest polegi taksoga vaja sõita. Meil on ühistransport, meil on ratas, meil on tõukeratas, mine jala, eksole. Ei tasu kohe negatiivset otsida.“
Jüri: „Meeleolu on töine, aitäh!“
*
mis vahid?
mida sa Andreas naerad raisk?
ah ei niisama, muhelen oma tulevikunaise öeldud tulevikunalja. tahad kuulda?
ei taha.
paitan oma tulevikukoera ja lehvitan oma tulevikulastele.
nad on ikka nii armsad.
poterdavad värviliste kummikutega Pärnu rannas ja minu ümber on hästi palju tulevikuinimesi kes on edukad kunstnikud ja ilusa lihasjoonega võtavad tulevikupäikest.
luksuslikult lõhnastatud ja riietatud keeduviinerid.
kõik istuvad lamamistoolides ja naeravad hahahahahahahahahahahaha pangakontole laekus lambist 100 000 eurot hahahahahahhahaha Eesti president kõnnib mööda ja teretab tervet seltskonda hahahahahahahahaha ning siiani pole Eestis ühtegi lokaalset sõda peetud päike kõrvetab meie belle epoque rõõmsaid nägusid ja just sain sõnumiga sünnipäevakutse Taani printsessilt. kõik teevad ühe sügava tulevikuohke ja libistavad päiksekad silmadele.
õhtul sõidame jahiga mööda koralset Läänemerd ja joome tulevikušampust kõik on väga stiilne kuni helistab ammune sõber EKA aegadest hahahahaha kurdab et elu on keeruline hahahaha.
kuule sõber, vali endale naine, kes ka naine on ja kirjuta üks raamat, mis ka raamat on.
elule pole mõtet vastu puksida.
panin kõne kinni.
viskasin telefoni kauge kaarega laintesse ja lasin üle reelingu ühe kollase tulevikukuse.
MIDA SA VAHID RAISK
Wojciechi püksilukk
Kutse tuli Sütterlinis, mis on kõigi, ka selle peo jaoks, selgelt liiga fancy, aga pöördel oli selges vabakäe-kalligraafias tõlge: OLED OODATUD MINU SÜNNIPÄEVALE, LAUPÄEVAL KELL 13.00, AADRESSIL JANA MOSDORFA 10, 31-618 KRAKOW. ARMASTUSEGA, SINU TÜTAR KAROLINA. Täiega tore ja täiega armas, et tüdruk nii pidulikult ette võtab. Väikene ridaelamutega tänav väikeste aedade ja pissivate kassidega. Pidu samuti nagu esimene suudlus või esimene tants, mille neiu sul kingib – vaikne, arglik ja väikene, kuni Karolina piisavalt vintis oli ja lauale toodi hunnik sernikut. Võeti viina ja arutati pereringi nagu ikka. Teised vist ei märganud midagi, aga saamal kui lauale toodi teine hunnik sernikut (nüüd siis vanaema tehtut), sisenes Karolina tasamisi vestlusesse Wojciechi püksilukuga.
„Hea pidu! hmm. krdi sitt kurtuaasne poolakas.“
„Aitäh! Ei meeldi?“
„Ei mdea. jõle žurnalistlik tix. ootasin veidi lõdvema rihmaga olemist.“
„Räägi Wojciechiga?“
„Ei las tema olla. talle meeldib selline mitte-midagi-ütlev kääne, kus küll räägitakse hästi palju palju, aga lõpuks sööd ikka rohkem kui aju jõuab energiat kulutada. pärast on väsinud ja pax olla. mind ära temaga seosta. kõigest jagame eluruume. davai Katja, söö kook lõpuni ja tule võta suhu.“
Karolina purtsatas paraja lonksu šampanskat lauale, mis ajas emaksed ja tädiksed salvakaid otsima ja isaksed vaest tütart seljale koputama. „Issand, vabandust…“ Wojciech oli naabrimees, noh, seinatagune, kes tavatses vaikselt istuda ja kuulata, vastutas, et peol oleks pitsid täidetud ja lilled vaasis. Muidu aga hoidis eemale, mitte nagu tema püksilukk, kes oli alati recently active ja alati Netflix. Sosistas Karolinale Cyka Kama Sutrat ja muud juttu isegi seina tagant, ega lasknud noorel preilil rahulikult magada. Püksilukk jätab ossi mulje, aga tegelikult on tark poiss. Teeb liiga palju kivi ja seepärast läheb mõte liiga keerulisi radu pidi. Teiste jaoks. Aga endal on ok. Ning ta ikkagi meeldib Karolinale isegi kui naine seda tunnistada ei tihka. Temas on midagi, mida teistel ei ole, teate küll.
„Teame teame, eks jook tahab ikka valesse torru minna“ ütles pererahvas ning nüüd andis püksilukk kõigile aega uuesti lauda istumiseks. Seejärel katsus taaskord sõna saada.
„Katja, pst, vaata siia, ma olen valmis.“
Karolina pilgutas veidi ehmunult silmi ja heitis pilgu tema kõrval istuva Wojciechi sülle. Reitele langev laudlina ja mustad viikimata ülikonnapüksid. Pigem rahulik. Võttis uuesti sõõmu šampanskat. Jälgis hoolega vana votjeku pükse, aga ei miskit.
„Ära läksid?“
„Igatsed?“
„Ei igatse. Lihtsalt uurin.“
„Tüdinema hakkas. Mõttetu ila jutt. Liiga palju kombeid ja pabistamist jne.“
„No jaa. Läksid koju?“
„Ei. Katja ma olen siin. Vaata üles!“
Wojciechi püksilukk roomas mööda lage nagu röövik ja sätitas end Katja kohale. Lasi end mõnusasti rippu ja pööritas, nagu näitaks tüdrukule häbi. Lauale toodi kolmas hunnik sernikut (sedapuhku tädi Magdalena tehtut) ja räägiti kohaliku kirikuisa Januzsi pojast, keda süüdistatakse pisivargustes ja võib-olla muuski. Kuidas ikka nii ausa mehe poeg saab elada nii pahelist elu. Tõotus antud ja puha.
„No mIDA tÜRA“ hüüdis pea terve aja vait olnud härra Wojciech. „Mul krdi lokker lakke lennand piinlik.“
Pererahvas tormas tänavale redelit otsima.
Leoniid on pellaris
Ei uskunud eriti, et minus peitub loomingulist talenti, kuniks kuulsin lauset „Leoniid on pellaris“. Kohe tekkis vastupandamatu soov luua. Mõnus õlg-õla tunne. Kui tore, kui tore, et Leoniid pellaris on, aga jah, tegelikult kurb, igavene haige ja häbitu lugu. Kuidas ikka koledad asjad nii ilusti mõjuvad? Väike vaene Leoniid istub sooja pehme pepukesega külma poti peal. Suletud ukse taga. Unistab helgest tulevikust. Ja pigem veider, et ma seda tean, et Leoniid pellaris on. Või kust üldse? Ja kust ma tean, et ta unistab ja et ta pepu pehme on. Kas kõik pepud on pehmed ja siis ma eeldan? Kust ma oma infot võtan? Ja nüüd teavad kõik, et Leoniid pellaris. Kuradi, vabandust. Teeme näo nagu ei teaks.
Aga miks Leoniid siis ikkagi pellaris on? Vot see on juba küsimus, mis meid edasi viib. Või miks Leoniid pellarisse läks? (Eeldades, et minekule ajendas sellele eelnenud episood, mitte juba pellaris olemine olemise pärast.) Millal Leoniid pellarisse läks? Kuidas? (vahendid) Milliste mõtetega mindi, millistega tuldi? Esitame kriitilisi küsimusi. Mida Leoniid pellaris tõestada tahab? Miks on tal vaja midagi tõestada? Kuidas mõjutab Leoniid pellaris Eesti ühiskonda? Kas Leoniid pellaris on ohtlik mõte? hmm…
Leoniid pellaris on multifunktsionaalne idee ning uudiskirja toimetus leiab selles kõditavat rahulolu. Samas ka suurepärast alguspunkti ajurünnaku vmt alustamiseks. Hea koht, kust edasi minna! Miinusena peab tõdema, et igasugune pellarijutt mõjub alati veidi labaselt ning lugeja võib arvata, et kirjutatakse päris Leoniidist, päris pellaris, mis sest, et tegemist on ilmselgelt fiktiivse Leoniidiga fiktiivses pellaris. Korrektne pealkirja sõnastus on seega – Leoniid on „pellaris“. Mis aga tekitaks küsimuse, mis asi on „pellar“, ning ütlemata rumal oleks lausuda – hei, Leoniid on „pellaris“, või käisin „pellaris“. Kas siin majas on „pellar“? Idee on ju iseenesest lihtne ja loogiline.
Moebrändi töövari
Käimas on rahvusvaheline töövarjunädal, mille kroonjuveel sai kalendrist maha tõmmatud eile, mil oli rahvusvaheline töövarjupäev. Käisin moebrändis töövarjuks ning minuga oli kaasas igati asjalik tüüp, Margus, ehk töövarju töövari, kellel võis omakorda keegi seljataga peidus olla. Väga palju varjusid ja väga palju tööd, aga hetkel läheb äril halvasti. Pole ka ammu reelsi teinud. Kliendid on magama jäänud. TikTok kokku kuivanud. Instagram ära varastatud. Google´i paroolid ununenud. Täislaks, aga lähme edasi!
Endast lugupidavad sisuloojad teevad nädalas vähemalt kolm erineva muusikaga reelsi, mida kusjuures on kasulik TikTokis ette valmistada, seejärel Instagrammi tõsta, ära sünkroniseerida ja värvid paika koputada. (Ärikasutaja musavalik on Instas kehvemapoolne.) Tegin märkmeid. Hakkasime tööle! Enesekindel jalutus Ralph Laureni butiigist välja. Aegluubis koperdasin suurte mustade saabastega, kuni ühtäkki olin kuskil rõdul, vaatasin kurja näoga taevasse ja ütlesin: „mulle meeldib kohv ja veel kolm inimest“. Purgis! Hämmastav! Siis ajasin telefoniga Margust taga, kelle seljas vahetusid riided, tema ajas mind taga ja minul vahetusid riided, siis ajasime koos inimesi taga ja hüppasime ühest asukohast teise nagu penikoormasaabastega. Ülbe näoga tõusis Margus püsti ja kükitas seksikalt pepu vastu marmorpõrandat. „Las ma viin su tantsima, nagu ta-ta-ta-ta-taa.“ Super! Meelierutav! „Olge hea, võtke seda nädalas kolm korda.“ „Ja edasi?“ „Ja nii edasi!“ „Auf.“
Minu töövari oli aga lollike, tegi kõike, mis kästi. „Margus. Löö jalaga vastu põrandat, siis paneme pausile ja võtame su riided ära. Siis paneme käima ja jälle pausile, sina lööd teise jalaga (mhmhmhmh, nii on parem) uuesti vastu põrandat, jalutad reipalt kaamera poole, siis paneme uued riided selga. Said aru?“
„Olgu. Aga edasi?“ „Ja nii edasi!“ „Aokei.“ Margus tuli kord vasakult, kord paremalt, vahetas pükse ja hüppas, sildas ja tirelis, võttis treppi, ust ja korstnaid.
„Oota. Miks sa nii krampis oled? Lased lõdvaks. Ei ole spasmi. Oled loomulik. Ei vehi, vaid hoiad poosi ja virutad loomutruult käed kokku, eks. Siis paneme pausile.“ Mina proovisin mõista, mis pagan selle pausi ajal toimub? Kuhu Margus kaob? Kuidas talle riided selga lendavad? Aga moekad inimesed tegutsesid kiiresti. Silme ees kosmilised ellipsid. Muusika mängis ja kõik hakkas vaikselt ajudele mõjuma.
Pst, Andreas, moeturundus on võlumaailm, mille lapsed leiavad pudrukausi põhjast. „Margus. Sööd kausi tühjaks, siis paneme pausile, viskame kausi putru täis, paneme käima, sööd kausi tühjaks, ja nii edasi.“ Margus oli õhtuks hoopis teise näoga ning pärast oksendamist veel rohelisem kui enne. #behindthescenes. Croppige kett välja. Tra, timukad, vaene mees. Pange Margus pausile.
Andreas Kübar (24)
Milline on sinu jaoks kirjutamise protsess? Millest ta algab, kuidas kulgeb, lõpeb?
Kirjutamise protsess algab siis, kui olen üksi, ning lõpeb, kui jälle ei ole. Seltskonnas olles kogun ideid, mitte küll sihikindla kirjutamise eesmärgiga, aga jätan muu olmelise sisu kõrval meelde väikesed detailid ja niidiotsad, mida hiljem täiesti teises, pigem fiktiivses kirjamaailmas tõmbama hakkan. Või kui mõni sõna jääb meelde, mõni fraas. Sisuliselt käin ringi ja pistan kõikide inimeste hinnalisi sõnu endale taskusse, kodus kallan vaibale ning vaatan, milline pusle kokku tuleb. Kes mulle pildilt vastu vaatab. Ning siis ei hakka seda pilti kirjeldama, vaid löön nipsu ja ütlen HEUREKA, nüüd kirjutan sellest, kuidas koosolekulaud peab olema perfektne ring, sest ovaalse lauaga ei tule mitte ühtegi ideed. Laud peab olema nii suur, et inimesed ei mahu tuppa ära. Lajatan kõik laused paberile ning järgmisel päeval vaatan värske pilguga. See on esimene vastus.
Teine vastus on praktiline ning kirjutamise protsess algab kokkulepitud kuupäevast, kulgeb Google Docsis ja lõpeb vastusega „aitäh!”. AGA, et praktilist eesmärki köitvamalt täita, olen avastanud, et tuleb ennast panna absurdsetesse olukordadesse. Hemingwayl oli õigus! Näiteks leppida kokku fake-kakluseid, valida ebapraktilisi punktist A punkti B liikumise trajektoore. Muidugi aga suhelda, suhelda ja veelkord suhelda. Tunnen väga, et kui ei saa käia peol (koht, kus ÕS seguneb õllega ja tihtipeale leiutatakse veel teine ÕS), on keeruline ennast välja elada. Hakkan mingist hambavalust kirjutama ja mida veel.
Su põhitegevusala on moedisain. Kas ja kuidas on kirjutamine ja disain sinu jaoks seotud? Kannavad nad sarnaseid väärtusi ja inspiratsiooni?
Kahtlemata on kirjutamine disainiga seotud. Eelkõige emotsionaalsel tasandil on mulle samaväärsed mõne huvitava rõiva ja huvitava idee kandmine, samuti nende loomine ja teistele kanda andmine. Erinevus tuleneb sellest, et mood on hästi visuaalne kunst ning olgu kirjatükk mistahes utoopiliste kirjelduste ja vormidega, jääb see ikkagi vikerkesta taha istuma. Usun, et loominguline kirjasõna on moemaailmas alakasutatud meedium, ning kui praegu valivad brändid enese kaaslaseks virtuaalreaalsusi jm tehislikku eluruumi, tulevad tekstid üks hetk moepilti tagasi. Mitte sellisel kujul, nagu kunagistest Siluettidest saab lugeda, vaid ennemini niisuguses vormis nagu kirjutavad praegused veidi provokatiivsemad kirjanikud. Näiteks Ellen Richard (Andreas Kübara ja Kristi Pärna rõivabränd — toim) ja Peeter Sauter annaksid välja ühise kollektsiooni.
