Berliin
Berliin loojuva päikese käes
vähkreb ja keerab end
uniselt ja õrnalt
nagu kallima süles
rongi siseneb
parv välismaa tuvisid
lõhnav pilv
värve, muljeid
pehmusi ja teravusi
rong sõuab läbi loojuva linna
Fernsehturm
ja punased kirikud
silitavad ja sügavad üksteist
möödub pikamaarong
sees sada inimest
sada erinevat ajamõõdet
peatusevahed on pikemad kui meil siin
metroos
„vähem” ja „rohkem” sirutavad ennast
mõnuga laiali
kui rong jõuab maale
linnas
peavad ajaühikud end
jälle kokku pakkima
et inimeste kiirematele südamelöökidele
kõlamisruumi anda
et nad kuuldavaks, tuntavaks ja seeläbi olevaks muuta
nagu kirsipuud
millele aastatuhandeid tagasi
raam ümber pandi
et nad traditsiooni
terve kultuuri mällu
ja teadvusse
saaks sööbida
linn vajub
taevas on kui meri
majad löövad sädelema
varsti on minu peatus
tuvid lendasid juba ära
lõhnapilv jäi
hetkeks
ja kadus siis samuti
mida kaugemale itta
seda vähemaks neid jääb
tuvisid, papagoisid, teisi uhkemaid linde
nagu oleks nad ära kustutatud
metsast, pargist, noodilehtedelt
et viimaks
kõigi aegade samaaegse, nihestatud
vahel harva juhuslikult kattuva
kuid üksteist pidevalt unustava
kulgemise lõpus
võiks kuulda sahinat
tasase vee tasast kõlinat
ühtainust ööbikut
vaikuse enese laulu
lõpp-peatus
Hamburg
Kõndisime mööda
tühja tänavat
tema teadis, kuhu minna
tundis seda kurba linna
selle sisehoove
kohvikuid
oaase
astusime sisse India poodi
vänged vürtsid
viiruki ja pesupulbri lõhnad
üksteise kraapivas embuses
võluvast segadusest
oskas ta välja noppida
endale sobiva
lillelise kaelakee
mis oli mõeldud uksekaunistuseks
paberist ja kilest kulina
ühe pesuseebi
ja kurkumijuure
ja kulutas imetlusväärse hulga aega
et poemüüjale
lõbusa ja rahuliku moega mehele
selgeks teha
mis on vispel
ja küsida, kas seda leidub
müüja ei saanud aru
oletas, et ilmselt mitte
ja ma mõtlesin
miks mina
enamasti juba
ennustan selliste vestluste
läbikukkumist
miks ma ei tee seda pingutust
kas mind maailm tõepoolest
piisavalt ei tõmba
väljavaade juua õhtul
matcha’t, mis korralikult
vispliga vahule pekstud
miks eelistan vaadata kaugelt
nagu ka
lugeda keeli, millest
ma aru ei saa
võõras, tundmatu
äratab tunde: midagi
on
veel
siis järsku küsimus:
mis siis
kui midagi polegi?
ehk igatsen ma kõige rohkem
kirja, mis
ei tähendaks midagi
vaid oleks üksnes tema ise
veidrad tõmblevad jooned
et keegi kirjutaks vaid sellepärast
et talle tunduks
kuidagi kummaliselt
hea
pliiatsit just sedasi paberile vajutada
joone kulg
taustast eristuv tumedus
tindi kütkestav
jõgi
mis kunagi merre ei voola
seoks kirjutaja
silmad enese külge
teeks neile oma haarde abil selgeks
et kogu maailm on
vedel
iseennast uputav
tuiklev, sooneline
tuhandesihiline
mõõtmatu olend
ja jumal on nullvektor
kõigi sihtide ja suundadega ühtiv
ise sihitu
õhtu oli juba hiline
kui jõudsime tema stuudiosse
panime muusika mängima
ühe šoti vanamehe laulud
napi akordioni saatel
absurdsed humoorikad jutustused
missugune kergendus
aimdus vabanemisest
vastumürk
maailma tõsidusele
heitsin väsinud linnuna
puhkama
savist voolitud
inimnäoliste flöötide
kuivanud okstest tehtud
miniatuursete maastike
vanade pitskardinate
tühjaks joodud hõõgveinipudeli
imeväel väiksesse keelde tõlgitud
suurte Euroopa raamatute keskele
heitsin puhkama
väsinud linnuna
suled helehallid
hõbesalkude mets
hõredaks jäänud
teadmine
suutmatusest
ehitada endale uus pesa
pärast sinu laulu
lakkamist
hiilis mulle
taas ligi
õõnestas
uuristas
tasakesi
järjekindlalt
loorina mu peale
langevat
kihilist ja õrna
und
