ungari keelest Mihkel Rünkla
Mu ema arvates suhtuvad mehed naistesse nagu oma elukutse objekti: insenerile on naine keskmiselt keerukas masin, meditsiinigeneetikule aga kahejalgne soodumuste maatriks. Mu ema oli ajakirjanik, seetõttu armastas ta köitvaid lihtsustusi ning suhtus meestesse kui lugudesse.
Tema üks munasari ei näidanud mingitki elumärki, teine veel vaevu hingitses. Nii harrastas ta kaitsmata vahekordi, uurivale ajakirjanikule kohaselt, nagu ta ütles, kondoom on ju eraldav kelme, mis asja tuumani jõudmist takistab. Mulle korrati ikka, et minu eostamine oli matemaatiline ime. „Üldse mitte võimatu sündmus, aga selline, mille tõenäosus on null,“ tavatses mu isa öelda, ja tal tuli selgitada taipamatule kuulajaskonnale, et võimatu on see, et kolmest konnast neli on rohelised, kuid mitte see, et tabame märklaual mingit kindlat punkti. Tabamise tõenäosus on null, aga see ei ole võimatu. „Minul see õnnestus,“ lisas ta pisut vallatu naeratusega, kuid see naeratus väljendas ennemini vaat et erootilist tõmmet matemaatika poole kui mehelikku uhkust.
Mu ema ja isa said tuttavaks kaheksakümne kuuendal aastal ühel põrandaaluste peol. Isa peaaegu kiilas peanupp paistis paljude habemike ning lopsakate juustega maailmaparandajate seast poolhämaras hästi silma. Ta oli teistmoodi äbarik kui tema humanitaaridest kaaslased, tema ümmargused prillid ei olnud mingid fillisõõrid, vaid korrapärase ringjoone kujulised. Ma ei tea täpselt, mida ema temas leidis, võib-olla köitsid teda tavamaitsest erinev püksi topitud särk ja sandaalid-sokid, võib-olla introvertse meesterahva ligipääsmatus. Vaid pilgu või paar jõudis ema isa poole heita, kui too astus juba otsusekindlalt ligi ning tiris ta tantsupõrandale, mis oli kujundatud seina äärde tõstetud mööbli keskele. Ema peaaegu joobus ootamatust ja äkilisest jõust, oma niuete vastas teise sooje niudeid tundes. Korraga keerati aga muusika kinni ja nad jäid kohmetult teineteise kõrvale seisma. „Keegi koputas meie peale,“ teatas peoperemees ja hakkas käsi appi võttes oma viitkümmet külalist kitsast esikust nagu läbi sõela trepikotta pressima. Ema ja isa olid selleks ajaks juba peaaegu harjunud teineteist puudutama, ent kui nad siis voogava inimmassiga tolle Rózsadombi[1] maja välisuksest välja triivisid, tekkis äkki nii palju ruumi, et veetlus katkes.
Mõnikord, kui isa natuke napsune oli, pani ta peale mõne Jackson 5ive’i plaadi ja tõmbas ema enda ligi. Numbrite, rütmide lummuses, korrapäraste kolmikute ja nelikute tuksumise taktis liikusid vanemad koos imekauni ebardina. Kui muusika lõppes, langesid nad sellest ühendist välja ja eksisteerisid edasi kahe disjunktiivse entiteedina: impulsiivse ema ja teoreetikust isana.
Isa kostitas mind pidevalt matemaatika teooriaga. Kümnenda sünnipäeva puhul tutvustas ta mulle selliseid tegelasi nagu Banach ja Tarski. „Nad tõestasid,“ seletas isa, „et ühest kerast saab teha kaks esialgsega identset kera, kuid säherduse absurdiga tegelesid nad üksnes selleks,“ lisas ta salaliku, erutunud ja lapseliku naeratusega, „et lükata ümber üks teine aluspõhimõte.“ Ta tõmbas välja oma hästi hoitud noa, ehispidemega pussi, mis oli tal alati teritatud, ja hakkas tordist imelikke kõveraid tükke välja lõikama, nõnda, et nii allesjäänud osa kui ka välja lõigatud tükkidest kokku pandud kuhi näeksid mõlemad välja nagu esialgne tort. Mõõdetud liigutustega silus ta parajasti tordi värdjalikel teisikutel kreemi laiali, kui ema näpud hunnikusse pistis ja tükipuru kirglikult isale näkku vajutas. Isa pühkis näolt kreemi ja seletas rahulikult edasi, et kogu selle värgi juures pean ma kõigepealt aru saama, et täisarve on sama palju kui paarisarve. Mind lõi see jutt päris rööpast välja, sest kõik paarisarvud on ka täisarvud ja kuidas saab neid siis ühepalju olla, ema aga vihastas, et isegi niisugusel teol pole isale mingit mõju, ja tormas toast välja.
Selleks ajaks, kui ma kaheteistaastane olin, ei tantsinud ema ja isa enam kunagi. Isa elas kuidagi eikuidagi selles eimiskis, mis oli talle just sobiv seisund mõtiskluseks. Ema aga oli juba tükk aega oma „uurivaid elukombeid“ jätkanud, ja nüüd võis ta seda südamerahuga teha, sest menopaus oli alanud oodatust varem – ema arvas, et selles on süüdi kiirelt vananenud ja impotentne isa, arstid leidsid aga, et pigem ema eluviis. Pärast seda, kui selgus, et sõgeusklik Hunor on mulle väikevenna sigitanud, oli muidugi juba täiesti ükskõik, kes mida seletas. Siis otsustati: nad lähevad lahku.
Ma ei tahtnud valida. Nad olid liiga erinevad selleks, et ennast vaid ühe hoolde usaldada. Jagasin oma elu kaheks, kumbki arvas, et ma elan pigem tema pool. Isa juures oli elu rahulikum, kõige põnevam oli seal siis, kui nad elukaugete sõpradega, kes esindasid liberaalsete ja vasakäärmuslike vaadete kummalist segu, ninad täis võtsid ja ennast Slavoj Žižeki tsitaatidega materdama hakkasid.
Ema püüdis parajasti päevavalgele tuua katoliku kiriku pedofiiliajuhtumeid, kui tema paljastava reportaaži valmimise teele sattus ootamatu takistus: Hunor, nartsissistlik hungaarikum, kes minu arvates äratas emas sellist pöörast vaimustust üksnes seetõttu, et ta isast kõiges erines. Tema perekonna suurim kangelastegu oli see, et nad olid viiekümnendatel pannud poisile nimeks Hunor[2], ta ema arvas, et neid oleks seepärast võidud isegi Gulagi saata. Isa sõber, kes oli asjaga natuke rohkem kursis, teadis aga rääkida, et see mõrd olnud üks alatumaid nuhke ja kirjutanud raporteid põrandaaluste katoliiklaste seltskondade kohta.
Paaritutel nädalatel ema pool, punupats ja söögipalve, paarisnädalatel isa pool, ja seal ei kamminud ma terve nädala juukseid ja õhtu saabus kulunud sohval soolapähkli- ja popkornipuru keskel. Kaks elu oma täiuses, sest paarisarve ja paarituid arve on ju täpselt sama palju kui täisarve. Ma ei sallinud pühapäevaõhtuid, ja mitte seetõttu, et pidin siis ühest elust teise kolima, teatud mõttes mulle isegi meeldis pendeldada, vaid seetõttu, et siis kohtusid ema ja isa ning nende vahel haigutas täielik tühjus.
Tahtsin end autos kammida, kuid taipasin, et kamm oli jäänud ema juurde. Hunor tuli auto poole, nägin juba kaugelt, et ta tuigerdab, kindlasti oli jälle Transilvaania kodupaalinkat kaaninud. „Kes on see väike sakris libu,“ karjus ta isale ja röökis täiest kõrist naerda. Ma viipasin isale ja tahtsin kiiresti Hunorist mööda lipata, kuid ta haaras mul randmest ja ma arvasin, et ta murrab mu käe. „Jäta, las ta läheb,“ ütles isa, mille peale Hunor hakkas mind käest raputama ja karjus, et see väike liberaalijätis ei lähe siit kuhugi, küll ta temast veel inimese teeb, isa ja minusugused kerigu persse, kommunistinärudel pole siit ungarlaste maalt midagi otsida. Isa oli monoloogi ajal üha taganenud ja jõudnud juba auto juurde, kui ma ootamatult Hunorile munadesse lõin, ta vajus kokku, mina tagusin teda aga edasi ja kriiskasin, et kärvaku ära ja kerigu ise persse, va türapeast variser sihuke. Ja alles siis, kui ma nuttes tuppa tormasin, nägin, et ema oli kõike pealt kuulnud.
Järgmisel pühapäeval pajatas isa pikemalt Tarskist. Ta jutustas, et Tarski oli 1939. aastal Harvardisse kutsutud ja üle ookeani sõitnud ega näinud kuni 1946. aastani oma abikaasat ja kaht last, kes olid Poola lõksu jäänud. Ma ei saanud aru, miks see nupukas matemaatik ei osanud seda küsimust lahendada: kui ühest kerast saab teha kaks, siis miks ei saanud Tarski1 jääda Poola, Tarski2 aga sõita Ameerikasse? Tol ööl olin ma Tarski laevapardal: võtsin isa ehispidemega noa ja hakkasin sellega oma kõhu kallal urgitsema, ehk õnnestub mul tükid niimoodi välja lõigata, et neist tuleb kokku veel teine mina. Kui ma ärkasin, oli voodi üleni verine.
Teatasin, et nüüdsest saan pühapäevaste ümberkolimistega üksi hakkama. Pärast seda ei kohtunud isa emaga aastaid, Hunoriga samuti mitte. Mina aga sain lõpuks elada oma elu ja jõudsin tasahilju järeldusele, et mind ei huvita ei isa matemaatika, ema lood ega Hunori ungarlusejura. Mind huvitas ainult üks asi: tants.
Isa ja ema kohtusid taas kahe aasta pärast, minu esietendusel. Emaga oli kaasas ka Hunor, aga too pistis pröökama, et viieteistaastased tüdrukud lähevad lavale nii napis rõivas, ja tormas riietusruumi, et mulle pikk seelik anda. Aga teiste emad ajasid ta välja, nii et ta läks koju. Kui isa poolhämaras istet võttis ja ta käsi kõrval istuva naise kätt puudutas, sai ta lõpuks aru, et tema kõrval istub ema.
Saal läks pimedaks, prožektor suunas valguse lava keskele, kust hakkas vaikselt ülespoole väänlema kellegi keha, mille kaks kätt lainetasid ebamääraselt, ja pisitasa pungus sealt veel kaks kätt, mis esiti ainult võbelesid, siis võtsid piha ümbert kinni, kuid ei olnud aru saada, kumma kätepaari juurde piht kuulub, esimese või teise. Peaaegu kogu neljakümneminutilise koreograafia ajal olime ainult siluetid, kuid ma nägin, kuidas ema ja isa käed ikka ja jälle põimusid ja muusika nad täielikult haaras. Aplaus, tuled, nad lasid teineteisest kiiresti lahti ja plaksutasid, eraldi. Pärast etendust olid nad kohmetud ega söandanud öelda, et tütreke, ära hakka meid sundima. Kui Hunor uuesti välja ilmus ja ema minema taris, ei teinud isa seda märkamagi, vaid mõtiskles valjusti etenduses avastatud tsüklite ja rühmateooria üle.
Tõlge pälvis Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tõlkevõistlusel ungari-eesti suunal II koha.
[1] Rózsadomb on Budapesti eliitrajoon.
[2] Legend vendadest Hunorist ja Magorist, hunnide ja ungarlaste esiisadest, on ungari rahvusliku uhkuse oluline alustala.
Anna Mécs (34) on matemaatika- ja filoloogiaharidusega ungari proosakirjanik, kellel on ilmunud kaks lühiproosakogu: „Gyerekzár“ („Lapselukk“, 2017) ja „Kapcsolati hiba“ („Ühenduse viga“, 2020). Lapsena unustas ta ükskord ära, kuidas kukerpalli teha, ja veetis kogu suve seda uuesti selgeks õppides. Aga selgeks see ka sai.
1. Mihkel Rünkla (36) õpib Tartu ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust.
2. Mihkel Rünkla (36) on tundnud matemaatika poole vaat et erootilist tõmmet. Paraku pole MR1-l õnnestunud sel ajal õunu korjata, kui MR2 ungarlusejura tõlgib.
