B basseinid
B sikutas taskust välja väikese tumesinise kera, mis oli lõpmata kibe, ja hakkas seda puhuma nagu imeõrna tumedat taevast, mis kasvas pehmeks, hingavaks, paisuvaks ja kahanevaks, voolis erinevaid järke, millest polnud võimalik välja lugeda ühtset korrapära, ometigi aimdus seal aeg-ajalt tuttavlikke elemente, korduvusi, ja selle korduvuse ja kaose tantsu pidev korrutamine, ühel ja samal toonil, justkui igavese halli akadeemia seinte vahel, muutus laiskuseks, mis uputas kõik, kes temasse kui petlikusse ookeani suplema jooksid, ning kui laiskus oli võltsmerena üle maailma laotunud, uputas ta viimaks iseennast ära ja kadus kuhugi teadmatusse paika. B kõndis olematul tänaval ja voolis sellest väikeseid leivapätse, mille kavatses homme maha müüa. Ta kõndis ja mida kauem ta kõndis, seda väsinumaks ta muutus, ja seda enam tuli talle meelde lapsena kuuldud lause „toiduga ei mängita“. Kas samamoodi võis öelda: „keelega ei mängita“? – ja veel edasi, eluga, ja veel edasi, lihtsalt „ei mängita“? B mõtles sellele kurvameelselt, kui kuulis järsku kedagi tänaval laulmas nii kauni ja puudutava häälega, nagu vist keegi polnud kunagi varem üheski maailmas, üheski ajas ega paigas laulnud. B poetas pisara ja kuulas laulu, mis hakkas tema endagi kurku immitsema ja täitis selle kummalise veniva toonide mänguga. Siiski – kas ka see ei olnud mäng? Vaevatud ja kurblik mäng, seda hullem – või kas ikka hullem? Ikkagi mäng, mäng, mis pole süüdi selles, et laiskuse võltsmeri kõiki mängulisi kimbutab. Keegi polnud milleski süüdi – selles oli B veendunud ja silmitses nukral pilgul kõiki möödujaid – ta oli nüüd jõudnud kirikuplatsile, kus ta kunagi meelsasti (ja vahel mitte nii meelsasti, kuid siiski harjumusest ja oskamatusest harjumusest kõrvale astuda) käis, mis oli ruudukujuline, keskel punastest tellistest luteri kirik (nagu nad kõik) ja laupäeviti ja kolmapäeviti ümberringi turg ja igapäevaselt ümberringi kaarjate akendega majad ja kiriku kõrvalukse auku oli keegi kodutu endale pesa teinud. Taevas ohkas sügavalt. Kedagi polnud päästmas! Naeru polnud kiriku ukses päästmas! B kõndis ringi oma mälestuses, ja nuusutas kõike, mis seal nuusutada võis. Ta laskis pilgu mitu korda üle ruudu käia, ruudus peitus tohutu rahu, mille ta kiiresti üles maalis, ja leidis end järsku sõbranna uhkest laeakendega korterist – korterist, mida ta üüris küll vaid õnne ja ebakindluse peale, kuid mis B arvates oli seda väärt, valgus laeakendest oli tohutu, oli hele ja õnne andev, isegi vihmastel päevadel ja Berliini lõpututel pilvistel päevadel, kuudel, nädalatel helendas akendest õnn, helendas taevas, samal ajal kaitses klaas oma kindlate raamide ja maja oma kiviseintega tuule eest – mida enamat võis inimene elus soovida, õigemini oli see enam, kui B oleks osanud soovida, kuid nüüd avardus tema võimalike soovide rannik tänu lähedasele kokkupuutele teistsuguse eluga. Jaa, kõrgete lagedega, katuseakendega korter, särav ja hubane, ühtaegu avar ja pesalaadne – ühtaegu avatud ja suletud, kauniduse tõeline kuju. Turvalisus ja vabadus viimaks moodsa arhitektuuri poolt ühendatud.
Aga järgmisel hetkel kukkus B pimedusse, minnes sisse mingisugusest väikesest uksest, millel oli ähmane nimesilt ja kus elas keegi võõras. Sõprustunne oli kadunud, võõras istus vannitoa nurgas ja luges ajalehte, tegemist võis olla vanapagana endaga, aga võib-olla ka kellegi teisega. Võõras keerutas sõrmi, ja sõrmed keerdusid tõepoolest lõputult, sõrmed hakkasid lõhenema ja nende vahelt kasvas välja uusi sõrmi, ja kasvas uusi sügavikke, B-l ei jäänud muud üle kui panna trikoo selga ja minna sügavikesse suplema. B-l oli seljas punase-kollasetäpiline trikoo ja jalas ujulestad. Ümberringi oli õudselt palju rahvast, kõik muudkui ujusid. B ujus muudkui edasi. Kõik muudkui ujusid edasi. Ujumine hakkas toimuma ringides, mille ümber sigines üha rohkem ja rohkem ringe. Appi, mõtles B, laup higiga kaetud, oma ruutu igatsedes. Kui ma ometigi leiaksin ruudu! Leiaksin taaskord oma ruudu, siis ma pääseksin. Pääseksid millest, armas B? Kuid B ei kuulnud ühtki küsimust, ei kuulnud ühtki häält peale kasvava sumina, peale kasvava sulina, peale kasvava basseini, ujujate, vihmavee ja tehiskoskede armastava valju hoolimatu ekstravertse ümina – B ujus muudkui kiiremini ja kiiremini, sest ringilaadne ujumine hakkas toimuma aina kiiremini, ja kõik ujusid tema ümber aina kiiremini. Oh jumal, – kui ometi leiaksin ruudu, mis mind siit päästaks! Ka tema ujus kiiremini – Ma ei jaksa enam! – aga ometigi, enda üllatuseks jaksas, ega polnud kindel, mis oli hullem – kas see, kui ta poleks enam jaksanud, või see, et ta ikka veel jaksas! Ja ta jaksas veel ja veel – basseine tekkis ümber aina rohkem ja rohkem, inimeste trikood lehkasid, ujulestad virvendasid kollaselt, punaselt, siniselt, roheliselt, valgelt, pruunilt, mustalt, roosalt, ujulestad muundusid lõhedeks, lõhed forellideks, forellid korallideks, korallid koorideks, mis laulsid lõputult vägevamaid laule – ja nii edasi, ja nii edasi. B ei suutnud oma kõrvu uskuda – küll põrutavad, kas nad ära ei väsi? Kes seda vägevust enam usub? Kuid uskujaid oli, kõik ujujad paistsid uskuvat, B vaatas ka ringe, mis ümberringi oma asju ajasid, keerlesid, paljunesid, ja millesse ujujad tõmbusid. Kuhu see siis kõlbab, kehitas B õlgu, ja seda mõeldes avastas ta, et istub jahedal tänaval, kevadest ja talvest kaugel, ja kogu basseinimaailmast meeletult kaugel, nagu poleks sellel hirmsal läbielamisel mitte mingit kaalu, nagu poleks seda kunagi juhtunud, nagu poleks kunagi olnud seda lõputult kiirenevat helesinist, säravat ja kibedalt kloori järele lehkavat tralli, säravat ja kibedat koori, see oli unustatud, see oli minema pühitud, ta istus tänavakohvikus ja suitsetas sigaretti ja ütles enda ette „kuhu see siis kõlbab, natuke võiks olla lugupidamist ka,“ ja ta ütles seda elule enesele, ta ütles seda karmilt, aga hajameelselt ja omamoodi sõbralikult ja järgmisel hetkel unustas ta ka, et oli seda öelnud, ja vaatas šokolaaditükki, mis talle serveeriti, ja otsis sealt ruutu, ja tundis järsku õudust, sest ta ei leidnud šokolaaditükist ruutu, kuigi see oli selgelt ruudukujuline. See oli selgelt ruudukujuline, aga ruutu ta sealt ei leidnud. Palun halastust, palun lohutust, kutsuge ingel. Kohe ilmusid viis-kuus-seitse-kaheksa, kuni kaheksakümmend viis kelnerit erinevate telefonidega. „Kuidas ma ometi valima peaksin, kui neid on nii palju – kui neid on nii palju, ei saa ma ju enam ühte uskuda – mul on vaja uskuda, uskuda ainult ühte!“ „Niimoodi ei saa,“ ütlesid kõik kelnerid üheskoos ning kadusid ära. B tundis metsikut ahastust, mis ähvardas ta paugupealt ära süüa. Kui halva valiku oli ta nüüd teinud. Talle pakuti viit kuni kaheksakümmend viit inglit (olgu too siis tõelises mitmuses või ainsust esindavas mitmuses) – ja tema oli ahastuses, segaduses ja kinnisideelisuses kõik ära põlanud – ja pidi nüüd kannatama. Mida õieti? Keeldumist? Miks polnud ta oma keeldumises kindel? Miks ei võinud ta jääda oma otsuse juurde? Uudishimu selle suhtes, mis oleks võinud olla, võttis võimust. B asus seda kaardistama ja sai aru, et see kahetsus oli tumepunast värvi. Tumepunast värvi nagu vein, nagu veini maitse, nagu tumepunased kleidid, kingad, eriti siidist või sametist – eriti sametist –, tumepunane, nagu võiks olla üks eriti õdus magamistuba, selline, mida ta oli kunagi kujutlenud, et oma tulevikust leiab, ja millest osa oli ka korra leidnud ja millest teise osa oli leidnud kellegi jutustusest, punane tuba, tule värvi, hõõguva suu ja silmade tuba, tuba, kus on pidevalt liiga palav, kuid mille seinad kunagi ei higista. B põsed õhetasid. Vähemalt juhatas see mõte eemale ruudu puudumist puudutava neuroosi juurest. Üleüldse neuroosi juurest, mis end kõiksugu erinevate kujundite külge armastas haakida, viimasel ajal tundus lausa, et valimatult – kas tähendas see ehk neuroosi viimaseid heitlusi, et ta valimatult end igale poole üritas külge pookida? Et tal polnud enam kindlat sihti, et tal hakkas kaduma algne täpse korduse jõud? B ei teadnud, B ei tahtnudki teada, või kui tahtis, ei teadnud ta, et tahtis, või ei tahtnud tahta teada, või ei tahtnud teada, et ei tahtnud teada. B pööras kõik laused ümber, lihtsalt tagurpidi, ja virutas neuroosile jalaga. Kohe häbenes ta oma tegu, aga seda ei saanud paraku tagasi võtta – ja kui ta nüüd järele mõtles, ohkas ta lihtsalt ja tema ohe näis olevat kollast värvi, peaaegu et just enne oma suubumist õitsele löövat, jättes endast õhku igavese mälestuse – niikuinii tuli tal harjutada asjadega silmitsi seismist, isegi kui need võivad olla koledad – see tähendab, kui neil puudub igasugune maitse, ta pidi harjutama halva maitsega silmitsi seismist – sest halb maitse oli üksnes halb maitse tema enese suus, oli halb maitse, mis immitses kaugest haavast, ürgsest ja ajatust haavast, mis end kõigi aegade külge pookis ja igale poole hirmu istutas ja poetas, nii et teda immitses kui igemetest verd – punane, samuti punane – elu ja surm, hea ja halb,
B langetas pilgu,
B mõtles ja mõtles,
B ei suutnud veel magama minna,
B oli nüüdsest igavesti ärkvel, ja see ärkvelolek oli ühtaegu tohutult väsitav ja tohutult jõuduandev, B silmitses tuld, B muutus tuleks ja läks põlema, B haaras kinni millestki, mille nägu ta ei näinud, võib-olla oli see hoopis Keegi ja mitte Miski, võib-olla oli see vanapagan vannitoas, vanapagan, kes istus ja luges vannis ajalehte (kusjuures lihtsalt tühjas kuivas vannis, ilma veeta – see on oluline märkida).
B haaras kinni lapsepõlvemälestustest, kellegi varvastest, kellegi hammustusest, esimesest korrast, kui ta arsti juures süsti eel ei viselnud ega karjunud, sest oli sel korral näinud, kuidas üks teine laps sedasama tegi – ja ta ei tahtnud olla samasugune –, B haaras kinni vastikusest, ürgsest põlgusest, võõrustundest iseenda sees, varahommikutest, kellegi põgenevatest kätest, kellegi kaugelolekust, mittekellegi lähedalolekust, iseenese kaugelolekust ja lähedalolekust, ja tuli aina lähemale, ja lähemale, ja veel lähemale,
sellelesamale
käesolevale
hetkele,
mis
lahti
rullus,
mis lahti koorub
just praegu, nagu pisike muna,
nagu munakujuline mõttekild, nagu
marmor, mis ei ole marmor, nagu soov, nagu suudlus, nagu uus algus, nagu läve ületamine – seekord see juhtub, seekord ei veni lävi meeletult pikaks ega muutu ookeaniks, kuhu ma lõputult upun, üha uuesti ja uuesti –, kuid nagu ta seda mõtles, nii see ka juhtus, lävi muutus ookeaniks, ja B-l ei jäänud muud üle kui minna ujuma, lõputud basseinid särasid uuesti ringtantsus tema silme ees – ta vihkas ringe, ta armastas ringe – kas mõlemad samal ajal teeb kokku sama mis ei kumbki? Ta mõtles, et samal ajal mõlemad on samal ajal ei kumbki, aga eikumbki ei saa olla ilma mõlema samaaegsuseta. Niimoodi läks ta jälle ujuma, ja ujus ja ujus, ja heitles ja heitles, ja ujulestad virvendasid jalgade ümber. Ümberringi olid jälle ujujad – paar nägu tundis ta ära, ja ütles „Ah tere, sina ka siin!“, aga kaasujuja ei tundnud teda ära ja vaatas imeliku näoga – B kõige suurem hirm – et teda vaadatakse imeliku näoga – sai teoks ja seejärel ujus ta muudkui edasi, ise õhetades higist ja tervitust kahetsedes, aga siis ujus keegi jälle tema ligi ja ütles „Ah tere, sina ka siin!“ ja B ei olnud sugugi kindel, kas ta seda ujujat tundis – kuigi ujuja nägu veidi silmitsedes hakkas talle tunduma, et see oli täpselt seesama tüüp, keda tema enne oli tervitada püüdnud –, kuid sel juhul poleks sugugi loogiline, et too nüüd teda tervitama tuleb – või tuli talle järsku meelde? B seisis kohutavalt võimatu valiku ees: kas tervitada kõhkleval toonil vastu, tervitada julgel toonil vastu, või vaadata vastu imeliku näoga nii, nagu enne oli vaadatud teda. Mingi kättemaksuiha soovis teha just viimast. Kuid niikaua, kui ta mõtles, viis vool kaasujujat juba minema. Nüüd hakkas B end siunama justnimelt otsustamatuse pärast: jäigi elegantne otsustav Tegu tegemata: kuid mida kauem ta mõtles, seda lähemale jõudis ta otsusele, et see, et ta kõhklusest ja teadmatusest tervitamata oli jätnud, see oli vähemalt etem kolmandast variandist – et ta meelega oleks tervitamata jätnud –, sest vähemalt ei teinud ta seda teatud imelikku nägu (B ei mõelnud variandile, et kõhklusel endal võiski olla seesama imelik nägu, kuid peeglit tal õnneks parasjagu polnud, vähemalt säästeti teda sellest valgustuse õudsast vormist, ta pidi leppima üksnes moonutatud, ebatäpse kujuteldava peegliga – eneserefleksiooniga). Mil määral on otsused üldse teadlikud ja mil määral teadmatud? B ujus hajameelselt kaldale. Ja järgmisel hetkel oli ta muidugi täielikus hämmingus – kuidas tal ometi see õnnestus? Nüüd pikutas ta imeliselt rahulikul rannal, seltsiks ainult paar inimest, keda ta ei tundnud, kuid samahästi oleks võinud tunda, nad tervitasid üksteist hoolimata sellest, kas nad tegelikult üksteist tundsid või mitte, ja B-d täitis täielik rahu olukorraga – sel polnudki ju kunagi tähtsust, kas üksteist tunti või mitte, ja missugused suhted kellelgi kellegagi täpselt olid. Rannal paistis kaugel sõnatoorium, valge ja kliiniline, tõenäoliselt aseksuaalne ehitis, ka rand oma rahuga hakkas muutuma kahtlaseks, kuid B suunas oma pilgu vahule ja keeldus sõnatooriumikujulisest kahtlusest. Ta muutis selle sõnajalakujuliseks kindluseks ja asus sinna elama ja kutsus külalisi, kes kõik teadsid öelda midagi ja ei midagi haiguste, hädade ja südamevalude ravimise kohta, kuid tähtis oli, et nad tulid, seal sõnajala sees lauldi koos, ja naerdi, igaüks oma üksinduses, ja ometigi üheskoos.
B ruttab üle silla
See on lugu sellest, kuidas B asub ületama silda, kuid eksib selle lihtsa ülesande keskel ära.
B ruttab üle silla, B hüppab ja kargab. Sild on punastest tellistest. Saabub pikkade patsidega tütarlaps. „Kust te tulete?“ küsib B. „Minevikust,“ vastab tütarlaps. Kaob ebamäärasesse uttu, mis mähib endasse aegamööda kogu jõe, see algab aastaid tagasi, aastaid ja aastaid udu mähib jõe endasse. Aastaid ja aastaid pühapäevi, jalutuskäike üle silla. B ei suuda lõpetada hüppamist ja kargamist, kuigi telliskivisild muutub aina tumepunasemaks, aina rõskemaks, ega sobitu kuidagi kargamise reipa vigurdamisega. Udu sööb vaikides telliseid. B armastab õhtupoolikul tumerohetavas toakeses kedagi, kel on lahtised juuksed, ääretult pikad ja laiad. Mõnikord on sel kellelgi väga vana nägu, tema kortsud on jõesängid ja ojad. B leiab end kortsude maailmast, loeb neid kui märke, mis midagi ei tähenda, vähemalt mitte midagi, mida ta seletada või tõlgendada oskaks. B ohkab sügavalt ja arvab end sel hetkel olevat üsna koskede moodi. Seletada ja tõlgendada! Seda ju tahetakse. Ta istub suure raske kirjutuslaua taga, mis on asetatud tema ette eikellegi poolt, tema käsi puhkab laual, ees on paber, millele on juba kirjutatud sõnad, mida ta lugeda ei suuda, udu mähib teda nüüd aeglaselt endasse ning ta on jõe ääres, taaskord jõe ääres. B puhkab, udu kõneleb. B kuulab kõigest väest, kuid ei mõista ühtegi sõna. Pominad, sosinad. Udu ootab kedagi. Ootab kedagi, B-le jääb selline mulje pomina toonist. Udu ootab Kedagi Teist. B tunneks end üleliigsena, kui ta end nähtamatuna ei tunneks. Nähtamatus tühistab kohatuse tunde, nähtamatus on tõeline kohatus, kohatus ilma kohatustundeta. B silmad on suured ning ta uurib igat udu pominat, sosinat, pikki ja lühemaid pause. Laiu pause, sügavaid pause. B-l on aega, lõpuks on tal aega. Nii järsku on saabunud tema ette suursugune ja helde teadmine sellest, et aega on. Kust see aeg ilmus? Nagu ime, mingi temast sõltumatu juhuse läbi ilmus meeletu aeg, meeletult avara, avala loomuga, sellist avarust pole B veel kohanud, avarus ajab üle avaruse ääre, avarusest välja, avaruse sisse pesasid punuv, lahustav, lammutav, kõrvale kalduv, kõrvalisuse mõistet samaaegselt ja samaaegselt juba enne tühistav aeg, aeg, mis ei näi enam aja moodi, ta silmad on liiga helded ja ka liiga tühjad liiga, liiga, liiga, liiga, et olla iseenda nägu, et olla äratuntav ajana.
B istub nüüd udu peetavatesse pausidesse, ükshaaval, üks paus pikem kui teine, mõõtmatult pikem, tundub B-le, nii et ta hakkab mõõtma pausi mõõtmatuse joonlauaga, mil pole ühikuid, B mõõdab, joonlaud tantsib tema käte vahel, muutub aeg-ajalt kõveraks, muutub ringjaks, muutub ümaraks ja pehmeks, soojaks ja õhetavaks ahjuõunaks, mis hakkab vastanduma värsketele klaaridele rohekatele õuntele, rohekate õunte värskus ja reipus võtab varahommikuse supluse kuju, kaldub siis iseenesest kõrvale ning võtab sõjaväelise korra kuju ja tühistab kõrvalekaldumise vastanduse kaudu, muutub teravaks noaks, mis lõikab läbi udu pauside, udu pausid avanevad, haavadest voolab veel enam valget udu, veel enam, valguse vaikuses voolab vaikusi, millel on omad valgused, valgused valgustavad valguste valguste valgusi, valgused uudistavad ääristusi, B armastab aega, mida on järsku nii palju, et ajab üle ääre, ühes hetkes nii palju, hetke sees olevas hetkes, mille sees olevas hetkes on veelgi väiksem aja ava, mille sees on veel üks, ja veel, kuni B ei jõua neid enam lugeda ning allaandmisest sünnib tunne, mil pole nime, mis viib B endaga kaasa, jättes ta täpselt sinna, kus ta parajasti on, olles ta juba viinud kaugemale, tantsiskledes kauguse ja läheduse rongirööbaste vahel, kaugust venitades, lähedust kitsendades, vaadates, kuidas lähedus muutub soojade pehmete ahjuõunte läheduseks, mis on ühtlasi kaugus, kui nad pole veel suhu jõudnud, mis muutub läheduseks sel üürikesel hetkel, kui nad on suus, kuid sellele mõeldes muutub ikka kauguseks, mis muutub neelates veel kaugemaks, sest õunad on nüüd juba kadunud kõhtu, mis on ääretult ja lõpmatult kaugel sellest hetkest, kui ahjuõun ootas veel söömist, nüüd tundub mälestus lähedasem, mälestus kõige lähedasem, kuid ometigi võimatult kauge reaalsusest, kuni lõpuks ei jää B-l muud üle kui ristida kaugus läheduseks ja lähedus kauguseks, mõlemad korraga moodustavad nullpunkti, millest ta tunneb mingit külmsooja tuumset hingerahu. Juhtub see, et B, kel on probleeme neurootilisusega, annab alla ja lakkab endagi üllatuseks muretsemast, B avab suu, uudistades tummalt, suleb suu, uudistades valjult avasuletud aeda, mille huulte vaikus kõneleb temaga, laulab, laulab ja kõneleb, laulud laulavad laugjaid sõnelusi – sõnelused on pehmed üksnes juhul, kui nad on pärit pehmete sõneluste seast, see tähendab, kui nad on nemad ise, pärit iseendast. Pausid laulavad. B ei kao uttu, see pole sugugi nii. Ta on alles, tal on käed, üsna pikad ja kõhnad, tal on varbad, mis valutavad, kui need kogemata vastu tooli ära lüüa. Tal on igatsus, tal on igatsuse ääretu nälg ja janu, mida käesoleval hetkel kustutab aja tavapärasest tavapärasemana oma tugevust ilmutav vool, ääretu sõnade ja pauside vool (ma lähen sinna, teen toda, seal on see, kes räägib niimoodi, ta ütleb tavaliselt nii, ta ütles nii eile, mis ta täna ütleb, mis ta küll mõtleb, mis ta minust ometi mõtleb, kes ma tema jaoks olen, kas ma peaksin minema siit või sealt, kas ma peaksin selle kaasa võtma, kas ma selle peaksin ka kaasa võtma või pole see nii oluline, seda võiks olla tarvis selle jaoks, aga siis jälle ei mahu see teine ära, aga mõlemat võtta on jälle tüütu, siis läheb raskeks, samas saan kohe koti ära panna ja siis pole lõpuks vahet, kuigi reisimise hetkel oleks samuti meeldiv tunda kergustunnet, mis lisaks teeloleku tundele tõelisust, teeloleku kerguse ideele lähedamat teostust, samas kustutab minu mõtlemisprotsess seda kergust juba praegu, liiga paljude otsuste raskus, kas üldse enam minna, kuidas niimoodi saab minna, kui mõtted pole mineku moodi mõtted, või on need just mineku moodi mõtted, kui minek polegi kerge, kui polegi, need on ennemineku mõtted, kui klaustrofoobiline, kui võimatu, kui võimatu on ennemineku mõttemaailm, sellest ei pääse kuigi kergelt välja, see on labürint, minu väike tuba, nüüd aitab, ma lähen, ma lähen, samm, samm, samm, trepp, uks, tänav, tuul, unustus; huvitav, mis tema teeb, temaga pole ammu rääkinud, miks ma temast järsku mõtlen…), ääretu ääretus, mõtete vool, mis ei peatu, mis ei peatu, kui B seda ka tahaks, mis on olemise üle ääre voolav rõõm, mis on ja ei ole rõõm, mis pole rõõmu näoga, mis muutub võõraks väeks, mis on liiga tugev tuul, mis puhub otse silmadesse, suhu, mis lämmatab, tekitades tunde, et ei saa hingata, kuigi see on üksnes õhk, see ongi õhk ise, mis lämmatab, see, kui teda on liiga palju, ja siis järsku, selles meenutuses ikkagi hingata, avastada selle erakordne võimalikkus, tekitab joovastust.
„Me hakkame tasapisi sulgema.“ B paneb koti kokku, kõnnib aeglaselt üle tasase aeg-ajalt tehislikuna tunduva ranna, mis on tema olemine mõtete ja keele ookeani kaldal, kus ta võtab ette igapäevaseid suplusi, kus ta aeg-ajalt eneselt küsib, kas ta võiks ujuda kaugemale, kuid et ta on argpüks, jääb ta alati piisavalt lähedale kodurannale, ja et ta on enda vastu leebe argpüks, vaigistab ta küsimuse ning kahtlustab seda kui kiusajat „Miks sa kaugemale ei julge minna?“, kahtlustab teda pettuses, päeva lõpuks tunduvad B-le kõik asjad küll ühtmoodi pettusena, ta ujub tagasi rannale, mis on ja ei ole seesama rand, kust ta hommikul vette sulpsas, seal ootab teda valge sanatoorium, kus tema eest hoolitsetakse,
kaetakse tema põhivajadused nähtamatu kauge umbmäärase raha eest, millele B ei mõtle,
ei julge mõelda,
sanatooriumiski soovitatakse talle sellest mitte mõelda, vähemalt mitte liiga palju.
Järgmisel hommikul läheb ta ehk ujumise asemel jalutuskäigule ning vaatleb, kuidas see allegooria kirjakeele
loomusega reageerib,
siis ülehomme
ehk jälle üks suplus.
Sanatooriumis öeldakse talle enne magamajäämist:
ärge muretsege, armas inimene,
teie ainus kohustus on olla vaba!
Marta Talvet (24) on pärit Tartust. Ta kirjutab muusikat ja tekste. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja kultuuriteooriat ning hetkel õpib Berliini Kunstide Ülikoolis (UdK) kompositsiooni.
