saksa keelest Elsbeth Hanna Aarsalu
öö, mis end ümber maja mässib, on antratsiidi värvi ja vaid üks tasane kahin.
kuule, ütleb ta, istub voodiäärele ja tõmbab teki jalgadele, ta varbad on külmad.
kuuled või. panen lambi põlema, silmadel hakkab valus; ta kissitab silmi, kell on neli hommikul.
mis on? mu hääle kõla meenutab kasekoort, on toores; kui koort kaapima asun, kostab see nagu: mine ära.
nad ütlesid, et peaksin kandideerima, tead, nad ütlesid, et mul võib täitsa õnnestuda, päriselt ka ütlesid, siis ma kandideerisingi, juba eile.
ta lükkab juuksed kõrva taha, ta sõnadel on läppunud kõla, need sööstavad läbi õhu ja muudavad selle nii hõredaks, et pean läbi suu hingama.
ahsoo, ütlen, kuna ma ei oska muud öelda. ahsoo, ja seejärel mine magama. ta naerab, tõuseb püsti, ta sammud põrandal on väiksed ja tasased, mulle näib, justkui tuvi sammuks. uksel vaatab ta uuesti mu poole, naeratab vabandavalt, samamoodi, nagu peale etendust publikule kummardades; kuidas sulle tundub? kehitan õlgu, pööran näo seina poole.
uks vajub vaikselt kinni, vaid üks tasane klõpsatus, ma lausun: muidugi võtavad nad su vastu. mis ma ütlemata jätan: ma tahaks, et nad ei võtaks sind vastu.
laval olen õde näinud kaks korda. ühe esimese ja ühe viimase korra. esimesel korral olime koos emaga. kui õde lõpus kummardas, krimpsutas ema suud, ei plaksutanud, ka polnud tal ühtegi lille kaasas, ei ühtegi šokolaadi ega õnnitluskaarti, kus oleks pidanud kirjas olema: olen su üle väga uhke. minu ema pole uhke naine. õe sõnul on ta kamandav, kibestunud ja labane.
viimasel korral ema kaasas polnud. me ei saa seda endale lubada, ütles ema, ta ütles seda mulle, kuigi ma polnud isegi ema ega sinu jaoks pileteid küsinud, öö oli külm, elutoa aken oli lahti, telekast tuli „tatort“[1], mul on meeles ainult peaosatäitjate näod. me ei saa seda endale lubada, tead ju, muidugi tead. jah, tean, aga tean ka seda, et pereliikmed saavad priipääsme, õde kinkis mulle kaks, ta ei öelnud, et emale ja sulle, ütles: sulle.
läksin reedeõhtusele etendusele, kaasas kaks piletit, mõlemad mulle endale. mängiti schilleri „röövleid“, ma ei mäleta, mis tegelast mu õde mängis, laval käis ta kolm korda ja kolm korda külvas ta publikusse oma vabandavaid viisakaid naeratusi, selliseid pabernaeratusi, mille võiks puruks rebida, nii nagu mina tolle teise pileti.
kas sulle meeldis? küsis õde, ta tuli kell viis öösel minu tuppa, tema juuksed lõhnasid suitsu, suu alkoholi ja kael odava meeste lõhnaõli järgi. ütlesin jah ja tükist ei olnudki mul enam midagi meeles, ainult ei.
mu õde on näitleja.
ainult mina ütlen nii. ema ei ütle üldse midagi, ema ei räägi näitlemisest ega sellest, et tal on kaks tütart.
ma tahaksin näitlemist õppida, ütleb õde. ja seda tuleb tal teha välismaal, sest seal on koolid paremad, lausub ta.
ema kehitab õlgu ja kui me õhtul „tatorti“ vaatame ning õde kodus pole, siis ütleb ema, et on alles plärajutt, ta pole selleks üldse piisavalt hea.
mu ema pole õnnelik naine. seda ütleb ta ise. mu ema on naine, kes on otsustanud olla õnnetu, ja mu ema kannab oma õnnetust sellise jonnakusega, mis meenutab juba alandlikkust.
ennelõunati töötab ema müüjannana nurgapealses pagariäris, kust ostetud saiad saab kaasa kollastes kotikestes. kohv ja kakao tuuakse lauda valgetes portselantassides, millel on kõigil mõni kild väljas ja sangad murdunud.
pühapäeviti söön hommikust ema juures pagariäris, meile ei maksa see midagi; ema paneb puidust kandikule, millel on seebi- ja kohvilõhn, alati ühe lisaportsu võid. ma vaatan, kuidas ta klientidega räägib, ta suu on kitsaks tõmmatud, sõnad samuti napid, ja kui ta kohvid lauda viib, siis ta käsi väriseb, ta unustab enamasti piima ja suhkru lisada, vähemalt klientide sõnul. nad nõjatuvad letile, naeratavad vaoshoitult, justkui peaks naeratust teesklema, ja ütlevad: palun natuke piima ja suhkrut, kui ikka saab, te unustasite need lisada. ema pole piima ja suhkrut kordagi unustanud, ema lihtsalt ei mõista, et on inimesi, kes ei soovi kohvi mustalt juua.
mõnikord laupäeviti ja pühapäeviti asendan ema kohvikus, siis, kui tal on seljavalud või migreen. neid esineb kolmel laupäeval neljast; tõmban selga tema punase töövesti, mis on rinnalt liiga kitsas ja talje ümbert lotakas, naeratan oma õe naeratust, mida olen hommikul peegli ees harjutanud, ning viin kohvid lauda alati suhkru ja piimaga, isegi siis, kui kliendid tellisid musta.
mõni päev astub õde pagariärist läbi, siis, kui teab, et ema kodus voodis lamab, magab ja vannub ega ütle kunagi aitäh, kui ta vahetuse üle võtan. õde istub alati samas lauas akna juures nurgas, tellib ühe cappuccino ja ootab, et istuksin tema juurde, piisaks ainult viiest minutist; ja ainult viis minutit istumegi vastamisi, ta pilk rändab mu juustelt silmadele, kätele ja tagasi, ta soovitab mul kanda soojemaid ja tumedamaid toone, näiteks veinipunast, ja pakub, et võiksime õhtuti peale teatriproove välja minna.
mõnikord tahab ta enne väljakutsumist teada, mis ma edasi teha tahaks, enamasti tuleb aga küsimus peale kutset, ja kui ma siis õlgu kehitan, asub ta ema kiruma, ütleb, et kolib varsti niikuinii minema ja et ma saaksin siis tema juurde kolida, ning samal hetkel toetab ta lõua kätele, küsib, kas ma ei tahaks siiski lõpueksameid uuesti teha, ikkagi õppima minna. kuid vastamiseks ei anna ta mulle aega, haagib iga küsimuse järele omaenda unistused, plaanid, tuleviku. mõnikord pean endalt küsima, kas ta üldse tahab, et oleksin nagu tema, kas ta üldse tahab, et suudaksin vastata tema küsimusele, mis ma teha tahaksin, kas ta soovib, et mul oleks lõpueksamid tehtud ja ma läheksin ülikooli, kuhugi välismaale, emast kaugele eemale.
ülejäänud tööpäevadel, esmaspäevast reedeni, töötan sonne hotelliköögis. sonne asub mägedes, ümber on mets, terrassi toolidel koorub punane värv käetugedelt maha, taldrikutel on kuldne äär. emale ütlesin: mulle meeldib seal väga. ta raputas pead, öeldes: töö ei saa väga meeldida, töö on töö ja töö pole tore.
õele ütlesin: mulle meeldib seal. ta pani väikese magusa võiküpsise, mis cappuccino’ga kaasa antakse, hammaste vahele ja sõi selle mõmisedes ära: sulle meeldib sellises kohas? ja nii ongi?
ma ei tea, kas mulle meeldib seal väga või lihtsalt meeldib, ma ei tea isegi, kas mulle sonnes üldse meeldib.
sonnes pakutav toit on söödav, aga ei midagi enamat, inimesed on talutavad, aga samuti ei midagi enamat, sonne on kahetärnihotell, aga justnimelt kahe, mitte enama.
lõunapaus kestab iga päev pool tundi, siis istume teistega maja taga puupinkidel, laudu pole, aga polegi vaja. enamik ei söö niikuinii midagi, suitsetavad ja vaatavad, aga ei näe, ja need, kes peavad siiski midagi sööma, hoiavad taldrikut põlvedel ettevaatlikult tasakaalus, lükkavad kahvli aegluubis suhu ja mäluvad aegluubis.
ütlesin emale: igatahes on seal rahulik. ta vaatas mind poolhullu pilguga, pisut paremale kõõrdi, justkui ei vaataks ta tegelikult minu poole, ning ütles: ja miks see sind ärritab? ole õnnelik, et rahulik on.
õele ütlesin: mulle meeldib kõige rohkem sealne rahu. ta vaatas mulle otse silma ning ma ei teadnud, kuhu oma pilku suunata, jõllitasin ta silmi, nina, huuli, siis ütles ta: ja see sulle meeldibki? rahu?
sonnes tõmbuvad seinad koomale, nende vahel valitsev rahu matab köögikära. kui tööga valmis saan, pean sõnu esmalt paar korda suus valmis ette ütlema, nad keelega kuulideks veeretama ning hammastega lihvima, enne kui nad võib ruumi paisata. sain tööga valmis. mis nüüd edasi.
kui ma sonnesse kandideerisin, siis ütlesin: ma ei oska süüa teha, proua gretel naeratas ja ütles: või nii, ja järgmisel hommikul kell seitse helises telefon. proua gretel ei öelnud oma nime, ma tundsin ta hääle järgi ära, selline hääl, mille kõla jätab mulje, nagu seda oleks pisut sidrunimahlas marineeritud, võid neljapäevast pihta hakata, kaheksast kuueni, esmaspäevast reedeni, ületundide eest ei maksta.
esimesel tööpäeval sain aru, et sonnes ei otsita praktikante, kes oskavad süüa teha. hommikul kella kaheksast õhtul kuueni koorin ma kartuleid, pesen salatilehti, keedan vutimune, lõikan toorsalati jaoks paprika- ja porgandiviile, segan kastmepulbrist kastmeid, lüdin aedube ja puhastan kukeseeni. ülejäänud kaks tundi kuuest kaheksani, mil buss sõidab tagasi orgu, ootan bussi, mis sõidab tagasi orgu.
olen vaid paar korda kolleegidega väljas käinud, need korrad saab kahel, võib-olla ka ühel käel kokku lugeda. ma ei räägi rääkimise pärast.
täna jäi buss kümme minutit hiljaks. bussipeatusest koduni on ainult paar sammu. kui koju jõuan, on ema juba ees. on tunda kõrbenud piima ja suhkru lõhna. kartulid on valmis, ütleb ema. laud on juba kaetud, nuga ja kahvel on vahetusse läinud, panen kingad üksteise kõrvale garderoobi, ema jalanõud on põrandal laokil üksteise otsas, jagan need paarideks ja istun siis köögilauda. kartulid on jäänud tooreks. magustoiduks tehtud pudingul on suhkru, kõrbenud piima ja vähekese nõudepesuvahendi maitse.
noh, kas maitseb, küsib ema. ta pilk uuristab end mu naha alla ja jääb sinna kindlalt paigale.
kehitan õlgu, ütlen jah.
sa võiks ju ka millalgi süüa teha, miks sa muidu seal hotellis praktikant oled, onju nii?
pärast vaatame üle-eelmise nädala „tatorti“, ema lükkab linti võetud kasseti mängijasse, laskub selleks põlvedele, ma aitan tal püsti tõusta, ta ei naerata, asetab käed seljale, ta alahuul väriseb. kas ma näen tõesti nii vana välja, et mind peab aitama. ma raputan pead.
telefon heliseb ja ema võtab vastu, ütleb elisabeth gartner ja siis ei ütle enam midagi, noogutab. sulle on. ta topib mulle telefoni kätte, läheb toast välja. kõne pole mitte mulle, vaid mu õelt.
mis sa vastaksid, kui ütleksin, et sain ameerikas ülikooli sisse ja mul on elamine olemas, ja kui ma pakuks, et võiksid ka minu juurde kolida. ta häälest kostub naeratust ja naeru, lasen pea küljele vajuda, käin keelega üle hammaste.
sa said sisse.
jah, täna tuli teade, ma ootasin juba eelmisel nädalal, mõtlesin, et ei saa, aga täna – jah, nüüd tuli lõplik kinnitus, et sain.
tundub nii, jajah. hammustan keelde ja krutin telefonijuhet ümber sõrme.
kas sa ei rõõmustagi?
ema sammud elutoa ukse ees, ukse kriuksatus, ema aeglased lohisevad sammud. ta istub mu kõrvale, ei vaata mulle otsa, jälgib telekat.
jah … muidugi, muidugi. õnnesoovid.
aitäh.
tema aitähile järgnev paus meenutab sonnes valitsevat seisakut või siis seda ärevat tunnet kõhus, kui õde tahab teada, mis ma edasi, praegu ja üleüldse teha tahaks. ema ohatab kuuldavalt, ta ohatab alati nii, kui oma hingetõmmetele mõtleb; vaatan silmanurgast ta poole, ta tõstab käe puldi järele.
aga me tegelikult vaatame „tatorti“, ema tahaks nüüd edasi vaadata. panen toru ära, enne kui õde jõuab midagi öelda.
ta läheb ameerikasse õppima, ütlen. ema pöörab pea mu poole, ütleb ahsoo ja seda ta ju tahtiski.
siis paneme teleka uuesti tööle. olen unustanud, mis juhtumiga üle-eelmise nädala „tatortis“ tegeleti, ei saagi lõpuks aru, kes on mõrvar, lähen magama.
mu õde on näitleja.
ainult mina ütlen nii. ema ei ütle üldse midagi, ema ei räägi näitlemisest ega sellest, et tal on kaks tütart.
õde on õnnelik naine.
ma õpin näitlejaks, ütleb õde.
mis sa vastaks, kui ütleksin, et sain ameerikas ülikooli sisse ja mul on elamine olemas, ja kui ma pakuks, et võiksid ka minu juurde kolida, seda ütleb ta ka.
on laupäev, ta istub akna juures nurgalauas, mõõdab välja kaks teelusikat suhkrut, segab need kohvisse, istume vastamisi, ainult viis minutit.
noh, mis sa siis vastaksid.
lükkan juuksed kõrva taha ega tea, kuhu vaadata, vaatan välja ja ütlen: siis ütleksin, et see on sinust väga armas.
mmm ja mis see tähendab, kas tähendab, et tuleksid kaasa.
vaatan talle otsa, kehitan õlgu.
väljas vitriini ees vaatab ta korra veel tagasi, naeratab naeratust, mida ma ta repertuaarist veel ei tunne, mina naeratan tema vabandavat naeratust, sedasama, mida ta peale etendust publiku poole kummardades naeratab, mida ma olen peegli ees harjutanud, klientidele mõeldud naeratust.
ei, vastasin talle. ei, ma ei taha.
[1] „Tatort“ („Kuriteopaik“) on üks saksakeelse kultuuriruumi populaarseimad krimiseriaale, milles lahendatakse igal pühapäeval erinevas linnas ning erinevate näitlejate ja võttetiimiga uut juhtumit. Sari on teles jooksnud 1970. aastast.
Nadja Spiegel (29) on noor Austria kirjanik, kes on aktiivsemalt kirjutanud alates 2009. aastast. 2008. aastal osales ta Grazi linna kirjutamistöökojas, 2009. aastal võitis tunnustatud noorte autorite preemia Meta-Merz-Preis. Spiegel esitab oma tekste meeleldi ka laval või raadios. Tõlgitud tekst pärineb autori esimesest lühijutukogust “manchmal lüge ich und manchmal lüge ich nicht” (“vahepeal valetan, vahepeal mitte”, 2011).
