Arvustuse vormistusreeglid

Viidete vormistamine

Viide vormistatakse joonealuseks märkuseks.

1) Raamat:
Eesnimi Perekonnanimi. „Pealkiri” – Ilmumiskoht: Kirjastus, aasta, (lk nr).

Nt:

Eesnimi Perekonnanimi. „Pealkiri” – Ilmumiskoht: Kirjastus, aasta, (lk nr). (Tõlkinud Eesnimi Perekonnanimi.)

Nt: Anton Tšehhov. „Jutustused“ – Tallinn: Tänapäev, 2005, lk 380. Tõlkinud Friedebert Tuglas.

Virginia Woolf. „Collected Essays, Volume 3” – San Diego: Harcourt, 1967.

2) Artikkel:
Eesnimi Perekonnanimi. „Pealkiri” – Väljaande nimi, kuu nr, aasta, lk nr.

Nt: Pille-​Riin Larm, Joosep Susi. „Me kiretu kirjanduskriitika” – Keel ja Kirjandus, nr 3, ​2017, lk 170.

Välisartikkel: Lars-​Christen Hyden. „Illness and narrative” – Sociology of Health & Illness, Vol 19, No 1, 1997.

3) Koduleht:
Hüperlink.

Nt: https://​www​.the​guardian​.com/​m​u​s​i​c​/​2​0​1​7​/​a​p​r​/​0​2​/​b​o​b​-​d​y​l​a​n​-​f​i​n​a​l​l​y​-​a​c​c​e​p​t​s​-​n​o​b​e​l​-​p​r​i​z​e​-​i​n​-​l​i​t​e​r​a​t​u​r​e​-​a​t​-​p​r​i​v​a​t​e​-​c​e​r​e​m​o​n​y​-​i​n​-​s​t​o​c​k​h​o​l​m.

Tsitaatide vormistamine

Tsitaadid on jutumärkide vahel ja püstkirjas.
Jutumärgid algavad alt ja lõppevad üleval.
Hea tava on tsitaadid enne toimetajale arvustuse saatmist üle kontrollida.

Väljajätud

Kui väljajätt on samas või suuremas mahus kui terve lause või luulerida, kasutatakse nurksulge [–––], kui väljajätt on osa lausest, kasutatakse kahte punkti ..

Nt: „Iga vaimne tegevus kaldub tekitama kirikut. Oma pühade kirjadega ja oma pühade mälestustega pühadest inimestest. Oma liturgiatega. Ja ketseritega. Ja lahkusulistega. Ja lõppematu verivaenuga, mida tekitavad inimeste vahel tühised õpetuslikud eriarvamused.” (Tõnu Õnnepalu. „Lõpetuse ingel” – Tallinn: Loomingu Raamatukogu, nr 6, 2015, lk 42.)

„Iga vaimne tegevus kaldub tekitama kirikut. Oma pühade kirjadega ja oma pühade mälestustega pühadest inimestest. [–––] Ja lõppematu verivaenuga, mida tekitavad inimeste vahel tühised õpetuslikud eriarvamused.”

„Iga vaimne tegevus kaldub tekitama kirikut. .. [o]ma pühade mälestustega pühadest inimestest. Oma liturgiatega. Ja ketseritega. Ja lahkusulistega. Ja lõppematu verivaenuga, mida tekitavad inimeste vahel tühised õpetuslikud eriarvamused.”

Luulerea lõppu märgib üks kaldkriips /​, stroofi lõppu märgib kaks kaldkriipsu /​/​.

Nt:
„Meid ei olnud veel olemas, /​​ see oli enne meie aega. /​ Piits oli piisoninahast, /​ käepide pirnipuust.”

„pihustume laiali /​ lahtume tilgaruumi /​ ​katel kasutab kõik ära /​​ aurustab veed ja pihustab mandrid /​ ​energia jäävus on illusioon /​/​ ​seadus on: tõmbame paagid tühjaks /​ põletame puud /​ aurustame veed ..”