Jan Kaus
„Tallinna kaart“
Loomingu Raamatukogu kuldsari, 2021
Kui Tallinn hakkaks valima linnakirjanikku, sobiks selleks suurepäraselt Jan Kaus, kelle teostes on Tallinnal olnud alati suur roll. „Tallinna kaart“ ilmus 2014. aastal ning raamatu algne pealkiri pidi olema „Armastuslaulud“. Tundub, et see teos ongi omamoodi armastusavaldus kirjaniku kodulinnale, millesse ta tugevalt kiindunud on. Kausi sulest on varem ilmunud kaheksa miniatuuri- ja novellikogu. 2009. aastal nägi ilmavalgust „Miniatuurid“[1], mis sisaldab fragmente erinevatest kohtadest ja anonüümsetest võõrlinnadest ning mida võib mingis mõttes pidada „Tallinna kaardi“ eelkäijaks. Tallinna on ta esseedes lahanud juba varemgi[2].
Artiklis „Poriloikude õlised aariad“ kirjutab Kaus, et Tallinn on väga vastuoluline linn, millel puudub ühtne identiteet. See on koht, kus kõrvutuvad Ida ja Lääs, kapitalism ja nõukogude aja agooniad. Tallinnas pole sellist terviklikkust ega voolamist nagu Tartus, samas ei leia sealt ka suurlinna igavest ja lepitavalt mõjuvat rütmi.[3] „Tallinna kaardis“ proovibki ta kaardistada seda kontrastirikast, inimese ja arhitektuuri koosluses sündinud linna. Seejuures tunnetatakse keskkonda jalutamise kaudu: „Mõtted taganesid nagu madalrõhkkond. Kõndida linnas mitu kilomeetrit, pilk maas, ilma vastutulijateta.“ (lk 23) Prantsuse filosoof Frédéric Gros on raamatus „Kõndimise filosoofia“ analüüsinud kõndimise erinevaid aspekte, muuhulgas ka flaneerimist: „Flanööride tekkimise eelduseks on hetk, mil linn omandab sellised proportsioonid, et muutub omaette maastikuks. Seda võib ületada kui mäge, kus on läbipääsud, perspektiivimuutused, ohud ja üllatused.“[4] Kausi teose karakterid on linnas sihitult ringi uitavad flanöörid, kes märkavad enda ümber pulbitseva linna väikseid erilisi nüansse.
Mu kirjutis sai paljuski inspiratsiooni Klassikaraadio saatest „Delta“, kus Jan Kaus selgitab sügavamalt oma raamatu tagamaid.[5] Tema enda sõnul on „Tallinna kaart“ argielu poetiseerimine, katse märkida üles paar tühist sekundit, viivu, mis muidu kaoks igavesse unustusse: „Õhtul tuleb telekast suusatamine, teatrites on etendused, üksik paar suudleb inimtühjal Raekoja platsil, taksojuhid ohkavad pahaselt, laudadel ootavad konjak ja kiluvõileivad“ (lk 58). À propos tunduvad paljud teoses kajastatud hetked olevat mälusalvest üles kaevatud, justkui püüdlusega anda möödanikule hävimatu vorm.
„Tallinna kaart“ mõjub memuaarina, kuid autobiograafilistest elementidest hoolimata pole see siiski mälestusteraamat. Jääb mulje, nagu oleks kirjanik üritanud ellu äratada mõned juhuslikult kohatud Tallinna elanikud ja nendega juhtunud sündmused. Teos on segu olevikuhetke jäädvustamisest, mälusoppides kompamisest ja täielikust väljamõeldisest, ning tihtipeale on raske aru saada, millal tegevus toimub. See teeb Jan Kausi Tallinnast müstilise ajatu koha. Kirjanikul on ettekujutus isegi apokalüptilisest Tallinnast: „Aga siis jõuab ajalugu lõpule, tähed paisuvad ja kustuvad, planeedid kukuvad mustade aukude poole, seegi rongijaama meenutav kirik on siis varemetes“ (lk 58). Ka tegelased jäävad enamasti ähmasteks, anonüümseteks punktideks kaardil – nad on tavalised inimesed, kellega on lihtne suhestuda. Kohad, mida raamatus käsitletakse, viitavad seevastu enamasti konkreetsetele tänavatele, nagu näiteks „Kungla tänav“, „Pallasti tänav“ või „Vene tänav“, aga leiab ka teistmoodi linnaruumilisi, natukene humoorikalt mõjuvaid pealkirju nagu „Kusagil bussis“ või „Ükskõik kus. Seal kus on ahjud“. Mõnes tekstis kujutatakse ruumi küll täpsemalt, ent kohtade kirjeldamine per se on teisejärguline. Ikkagi jõutakse lõpuks sügavamale, filosoofilise absurdini, püüdes tabada inimeseks olemise tuuma. Mõne miniatuuri puhul jääb ruum täielikult narratiivi varju. Nii on näiteks „Pelgulinna sünnitusmaja“ eelkõige lugu lapsevanemaks saamisest ning „Maakri ja Lennuki tänava nurk“ fragment nooruspõlve armastusest. Koht ei figureeri neis rohkem kui ainult pealkirjana. „Tallinna kaardi“ puhul on lugu isegi olulisem kui linnaruum. Tänavad ja bussid ja kirikud on kõigest lava, mille peal etendust mängitakse, tähtsam on tunne, mis lugedes tekib. Kausi miniatuurid on hästi emotsionaalsed. Võiks koguni öelda, et need tekitavad elus olemise tunde.
Jan Kaus viitab raadiointervjuus Mihhail Šiškinile, et oluline pole mitte kohtumine mälestusmärkide juures, vaid mälestusmärk kohtumise juures.[6] Nii võib iga paik omada personaalselt olulist tähendust. Ja oluliseks muudavad need kohad just inimesed, kellega koos on seal oldud. „Tallinna kaart“ ongi justkui kogumik selliseid mälestusmärke kohtumiste juures. Mälestused võivad olla isegi tähtsamad kui hetkeline ruumikogemus: „Sa kannad üht üsna kahvatut hetke kaasas nagu käe külge aheldatud kohvrit“ (lk 42). Mälupilt võib pimestada võimet näha kohta sellena, mis see tegelikult on. See võib olla ka põhjus, miks inimestel on niivõrd raske kohaneda muutustega linnaruumis – nad ei soovi, et neilt võetakse ära turvaline paik, millega seostuvad tuttavad mälestused.
Miniatuurides esineb väga palju nostalgiat. Nii nagu Proust otsis kadunud aega, üritab Jan Kaus taaselustada mineviku-Tallinna. Näiteks imestab ta, kust pärineb tema armastus soojade juustusaiade vastu, ning talle meenub, et kunagi asus Tallinna Keskraamatukogu keldrikorrusel väike koht nimega Kamin, mille mikrolaineahjus valminud saiade kõrvale joodi tassike sooja teed. „Tallinna kaart“ tundub muuhulgas olevat psühholoogiline kaart, mille kaudu räägitakse lugusid inimeseks olemise rõõmust ja valust, paratamatutest kaotustest elus, mis juhtuvad väga loomulikult, nii nagu praguneb ajaga asfalt ja hävinevad vanad majad. Paljude miniatuuride teemaks on armastus, nostalgilised meenutused nooruspõlve armsamatest. Virginia Woolf on öelnud, et möödanik on ilus, sest me ei mõista oma tundeid tundmise hetkel – need avanevad meile hiljem[7]. Võrdlemisi tühised momendid võivad minevikuperspektiivis saada seletamatu aupaiste. Nii tunduvad isegi kõige lihtsamad tegevused nagu pelmeenikeetmine ja diivanil külitamine eriliselt armsad, eriti kui inimesega, kellega mälestus seostub, seda enam teha ei saa: „Tüdruk ei ela enam Tallinnas ega Eestis. Ta leidis ennast mujal. Võttis pärastlõunase pelmeenikeetmise endaga igaveseks kaasa.“ (lk 41)
„Tallinna kaardil“ on võime aktiveerida lugejas isiklik nostalgia. Kõigil, kes on Tallinnas käinud või elanud, seostub näiteks Balti jaama või Pirita teega mälupilte, mis miniatuure lugedes esile kerkivad. Ja vastupidi: mõne kohaga lugejal personaalset sidet ei ole, ent sellegipoolest võivad lood nooruspõlve armastusest või suhete hääbumisest tuua äratundmist. Teos muudab lugeja olevikuhetkede suhtes tähelepanelikumaks. Mõjub justkui meeldetuletusena: carpe diem! Elu seisneb üksteisele järgnevates lühikestes viivudes ning voolab kindlameelselt ikka kaduvuse poole. Kui me ei oska neid väikeseid tühiseid momente märgata, kas me siis tegelikult üldse päriselt elame?
[1] Jan Kaus. „Miniatuurid“ – Pärnu: Jumalikud Ilmutused, 2009.
[2] Nt „Jalutades Vana Kalamaja tänaval“ (Sirp, 08.02.2002), „Poriloikude õlised aariad“ (Eesti Ekspress, 07.01.2004), „Tallinn: ühe linna lugemise ühest võimalusest“ (Vikerkaar nr 4–5, 2002, lk 64–73).
[3] Jan Kaus. „Poriloikude õlised aariad“.
[4] Frederic Gros. „Kõndimise filosoofia“ – Tallinn: TLÜ Kirjastus, 2016, lk 173.
[5] Klassikaraadio saade „Delta“, 26.01.2021, https://arhiiv.err.ee/vaata/delta-saatekulaline-on-jankaus/same-series.
[6] „Delta“.
[7] Virginia Woolf. „The Diary of Virginia Woolf 1925-1930“ – London: The Hogarth Press, 1977, lk 5.
