Roberto Calasso
„Kirjastaja jälg”
Itaalia keelest tõlkinud Heli Saar
Komapäev, 2019
Eestis ilmub kõikvõimalikke raamatuid. Suurem osa neist on loodud loomulikult lugejale. Lugeja on keegi, kes kohtleb raamatut kõige laiemas mõttes allikana, millest ammutada – olgu infot või meelelahutust – ning ammutatut teadmiseks võtta. (Üldistav) näide: lõpmatu arv juturaamatuid, häid ja halbu, kodu- ja välismaiseid.
Muist ilmuvatest raamatutest on avaldatud, pidades silmas ka kirjutajaid, kes lugedes käituvad küll lugejatena, aga selle erinevusega, et nemad tarvitavad hangitud informatsiooni hiljem uute raamatute loomiseks. (Labane) näide: raamatud, mille põhiteema on kirjutamine; žanripiirid on seejuures ebaolulised.
Väiksem hulk raamatuid näib ilmuvat ennekõike kriitikute jaoks, kes töötavad raamatus sisalduva läbi ning ütlevad selle kohta midagi, mis aga tihtipääle laiemat publikut ei puuduta. Harv ei ole seegi, et kriitikute tähelepanu pälviv raamat ei jõua kunagi massideni. (Veidi küüniline) näide: kõikvõimalikud kodumaised esseekogumikud, iseäranis säärased, mis koosnevad juba varem ilmunud tekstidest.
Loomulikult leidub raamatuturul ka teoseid, mis ilmuvad autori jaoks, mõnel puhul vastupandamatust eneseteostusvajadusest, aga sagedamini puhtakujulisest edevusest. (Siililegi selge) näide: tuntud luuleraamatusari, mille nime sündsuse huvides pigem nimetamata jätaksin.
Vähe näib aga olevat raamatuid, mis ilmuksid kirjastajatele. Kui otsida ESTERi kataloogist alates 2009. aastast ilmunud eestikeelseid teavikuid, mis vastaksid märksõnale „kirjastamine” (05.01.2020 seisuga kokku 29), siis leiab küll mitmesuguseid akadeemilisi töid, näitusekatalooge, sõnastikke ja konverentsikogumikke, ent raamatuid napib ning suurem osa neistki puudutab kirjastamist üksnes möödaminnes või 20. sajandi ajaloo kontekstis. Märksõnade „kirjastajad” ja „kirjastused” puhul pole lugu parem. Jättes kõrvale kirjastamisega tegelenud inimeste mälestusraamatud, jääb peale arvustatava teose alles ainult kaks raamatut: Aile Möldre „Eesti raamatu 100 aastat” (2018) ja Gabriel Zaidi „Liiga palju raamatuid” (2011). Kuna Möldre teos tegeleb ennekõike kirjastamise ajaloo ja laiemalt eestikeelse raamatuga, võib järeldada, et kirjastamist teoreetiliselt käsitlevaid raamatuid ongi viimase kümne aasta jooksul Eestis ilmunud täpselt kaks. Mõistagi ei saa valdkonna ajalugu tundmata sellest teoreetiliselt rääkida ning sestap on ka märkimisväärne osa Calasso raamatust pühendatud nii suurte kirjastajate (Einaudi, Foà, Straus, Suhrkamp, Dimitrijević) kui ka tema enda kirjastuse Adelphi tegevusele.
Ajalooline tagasivaade ei ole selles raamatus põhikohal, olgu see autori taotlus või mitte. Kõige teravama küsimusena kerkib „Kirjastaja jäljes” esile kirjastamise n-ö Suur Probleem: miks üldse raamatuid avaldada ja kui, siis kuidas? On selge, ning seda nendib Calassogi, et kirjastamine on kindel viis, kuidas korralikult varandust kulutada; rikkaks saavad sellega vähesed ja sedagi üksnes siis, kui „häid raamatuid katavad tihedalt muud ja hoopis teistsuguse kvaliteediga tooted” (lk 75).
Võib tõesti öelda, et kirjastatakse kahel põhjusel: esimene ja vähem oluline on missiooni järgimine, teine ja tähtsam aga raha teenimine. Loomulikult ei välista üks teist, ent on tõsi, et märkimisväärse osa majandustegevuse (sh kirjastamise) eesmärk on praegusel ajal vaid kasumi, mitte kultuuriväärtuste teenimine. Kui lähtuda ainult missioonitundest, võib raha üsna kiiresti otsa saada, ent kui kutsumuseta kirjastajaid ei oleks, mida siis nõudlikum lugeja loeks? Paraku kvalifitseerub suures osas maailmas nišitooteks nii kõrgkirjandus kui ka esseistika või muu stereotüüpselt „keeruline” kirjavara.
Seega avaldab missioonitundega kirjastaja teoseid ennekõike lugejat silmas pidades, sest tema enda jaoks võib see ettevõtmine olla paras rist ja viletsus. Muidugi leidub ka erandeid, iseäranis nende kirjastajate hulgas, kes on nišis tegutsedes veel omaette niši uuristanud ja toimetavad sääl (vähemasti näiliselt, aga igatahes loodetavasti) rahuliku meelega. Eestis on selle haruldasest haruldasema liigi esindaja Hendrik Lindepuu, kelle tegevust võiks pidada lausa perversselt spetsiifiliseks: tõlkida ja kirjastada poola kirjandust eesti keeles. Ometi on ta seda tehes saanud mitte ainult lugejaskonna, vaid suisa institutsioonide positiivse tähelepanu osaliseks.
Valdav osa kirjastusi siiski säärasest missioonitundest ja altruismist ei lähtu ning toimivad äriprojektidena. Seega – mis nüüd hoopistükkis selgub – pole kirjastatavad raamatud välja antud mitte sugugi lugeja hüvanguks, vaid ikkagi kirjastaja enda jaoks. Loomulikult annavad suuremad Eesti kirjastused välja ka seda, mida abstraktselt väärtkirjanduseks nimetatakse, ent ei maksa salata, et lõviosa „toodangust” moodustavad siiski majandusliku kasu eesmärgil kirjastatud trükised. Calasso paneb säärast suhtumist muidugi pahaks, olles veendunud, et kirjastamine on omaette kunst ning et tõelist kunsti ei tohiks raha võimule allutada.
Kirjastuse Tänapäev päätoimetaja Tauno Vahter oponeerib „Kirjastaja jälge” arvustades sellele hoiakule ja väidab, et Calasso öeldu peab paika ainult väga suure turuga riikides, aga kindlasti mitte Eestis, kus kirjastaja peab niikuinii minema kompromissile ning aeg-ajalt andma välja ka „„Mein Kampfi” ja „seitset p***e kaudu hammaste parandamise käsiraamatut””. Liiati olla loodusraviteos plaanis kirjastada ka mainekal Saksa kirjastusel Suhrkamp, sest the times, they are a-changin’.[1] See võib olla tarvilik ennekõike juhtudel, kus a) taotletakse kasumit, st suuremat rahalist sissetulekut kui kirjastamisega seotud kulude kandmine (siia hulka saab arvata kõik kulud honoraridest reklaamini); b) soovitakse kirjastada väga suurel hulgal ja väga suure tiraažiga, võttes seeläbi riski, et väikesel turul jääb märkimisväärne hulk tiraažist müümata ning teeb kokkuvõttes kirjastamise kahjumlikuks ettevõtmiseks; või vähem tõenäoliselt c) alahinnatakse rängalt ostjaskonda ja eeldatakse, et tõsisemaid teoseid „niikuinii keegi ju ei osta”. Vahteriga võib nõus olla erakapitalil põhineva kirjastamise asjus – Eestis ei ole tema sõnul ellu jäänud ükski riikliku toetuseta kirjastus, mis oleks avaldanud üksnes väga häid ja väärtuslikke raamatuid. Selle jaoks on Eesti turg tõesti liiga väike ning raamatu hind tõuseb sel juhul uskumatusse kõrgusse.
Aga ometigi – kui palju ilmub meil praegugi aastas tõelisi väärtteoseid, mille väljaandmist ei oleks toetanud Eesti Kultuurkapital, välisfond või kultuurimetseenlusega tegelev institutsioon? Pole ebatavaline, et kulka annab raha nii teose honoreerimiseks kui ka kirjastamiseks. Paratamatult peab nentima, et kirjastamine saab ja võib ka natside elulugusid välja andmata olla tasuv tegevus. Suurt rikkust sellega tõenäoliselt ei kogu, aga kui lähtuda Calassost, kelle jaoks on kirjastamine omaette kirjandusžanr, mida iseloomustab „võime anda vorm hulgale raamatutele nii, nagu need oleksid ühe ja sama raamatu peatükid, hoolitsedes seejuures – kirglikult ja kinnisideeliselt – iga üksiku köite välimuse eest” (lk 81), võib siiski tõdeda, et saab ka „Mein Kampfita”, lihtsalt raske on. Ent vaadates ohtrate Eestiski tegutsevate väikekirjastuste hulka, ei saa see ometi võimatu olla. Missioonitundega ühemehekirjastuse pidaja paneb raamatu kirjastamiseks hakkama ka mujal teenitud vara, suurkirjastus jälgib aga äriplaani ega näe (majanduslikus mõttes) suurejoonelisema tegevuse puhul muud varianti, kui kohati täielikku jampsi välja anda. Küsimus pole mitte selles, kas miski on võimalik, vaid kas millegi nimel ollakse valmis vaeva nägema, ja kui, siis mille. Ezra Poundi „45. cantot” tsiteerides võiks öelda, et liigkasuvõtmine teeb pintslijoone tömbiks[2] ning sestap ei leia ka suurkirjastuste kataloogides erilisi sääduspärasid ega märkimisväärseid tunnusjooni, mille järgi võiks väljaandja ära tunda.
Kirjastuste eripärade või kuvandi, nagu Calasso seda ise nimetab, kadumine on kommertsialiseerumise kõrval autori arvates teine suur probleem. Loomulikult on see esimesega tugevasti seotud, sest kirjastuste eripärade nivelleerumisega kaasnevad ka turunõuded ning järjest süvenev brändistumine. Iseäranis masendav on olukord USAs, kus kirjastus ongi raamatus visuaalselt pääaegu märkamatuks muutunud. Eestis veel nii hull ei ole, erandiks ehk kirjastusteülesed raamatusarjad (mõistetav) ning mõnel puhul ka väga uhkes kujunduses välja antud trükised. Aga mis sääl salata, eks Ameerika Ühendriigid ja Euroopa käivadki eri jalga – üht juhib raha diktaat, teist õnneks veel miski muu.
Kahtlemata on Roberto Calasso tõeline aristokraat, tema maailma ei mahu kõik see, millest siiani juttu olnud, või kui mahub, siis üksnes probleemina, mida tuleb vältida, ennetada, lahendada. Lahendused on tal loomulikult lihtsad: tuleb eirata turu ja digimaailma survet ning kirjastada niimoodi, „et kirjastaja naudiks nende raamatute lugemist, mida ta välja annab” (lk 90). Tõenäoliselt on ainult üksikuid kirjastajaid, kes suudavad puhta südamega öelda, et nemad tõepoolest nõnda on toiminud – aga see on ka tõeliselt üllas eesmärk, mille poole pürgida. Calasso on mõttetihe, kohati ehk liialtki, ent kui ta pärast pikka eellugu lõpuks torkab, kipub ta märki tabama. Kirjastajatele võiks siin leiduda mõningat mõtteainet ning just seetõttu ongi „Kirjastaja jälg” üks vähestest meil ilmunud raamatuist, mis on mõeldud tõeliselt kirjastajale, mitte kirjandusäriga tegelejale. Raamatu päälkirjas olevat kujundit kasutades võiks alustada sellest, et mõtiskleda, milline jälg endast maha jätta tahetakse.
[1] Tauno Vahter. „Heade kavatsustega kirjastaja testament” – Müürileht, nr 92, 2020, lk 36.
[2] „with usura the line grows thick / with usura is no clear demarcation.” Pound osutab luuletusega asjaolule, et kiiresti ja raha nimel maalitud kunstiteosed ei ole detailitäpsed ega -puhtad. („The Cantos of Ezra Pound” – London: Faber & Faber, 1975, lk 229.
