Aliis Aalmann
„Verihaljas“
Värske Raamat, nr 27, 2021
Aliis Aalmanni debüütkogu „Verihaljas“ eristub suurest osast noorema põlvkonna luulest nii sõnakasutuse kui tonaalsuse poolest. Kui olla harjunud lugema viimastel aastatel debüteerinud autorite vabavärsilist luulet, mis kasutab tihti kõnekeelt, meenutab lausestuselt proosat ning on pigem kriitilise või realistliku tooniga, mõjub Aalmanni regivärsi rütmist ja mütoloogilistest sümbolitest kantud luule vaheldusrikkalt ning ühtlasi väekalt. Debüütkoguga enam-vähem samal ajal ilmus Aalmannil kogumikus „Armastus pärast ja teisi lugusid“ ka irooniline ja argieluseiku võimendav novell „Kuu peale“, mis lubab arvata ja loota, et noore autori haare on veelgi laiem ning registrid mitmekülgsemad kui debüütkogus demonstreeritud. Esikkogus annavad tooni tumeda ja sünge atmosfääriga looduskujunditest kantud tekstid ning kergema ja igatseva laadiga luuletused. Sümpaatselt mõjub ka autori lai sõnavara ning aeg-ajalt silma jääv sõnaloome, mis lisab vaheldusrikkust ja kujundlikkust.
Luulekogu kujundiilm mõjub jõuliselt. Esile tõusevad looduskujundid – ilmastiku, loomade-taimede, veekogudega seotud metafoorid – ja mütoloogilisest ainesest pärit sümbolid, nagu soo, raba, juuksed, öö, vari, päikesetõus ja -loojang, ämblikuvõrk. Luuletustest leiab sagedasti linde, näiteks mainitakse parti ja luike, kes on mütoloogiates seotud maailma alguse või teispoolsusega. Eesti rahvapärimuses on luik seotud Toonelaga, Siberi loomismüütides muunduvad looja ja esimene inimene partideks, Jaapani mütoloogias tekib maailm linnumunast, Indias on aga parte sageli kujutatud Buddha võimaliku kehastusena. Lindude mainimine võimendab teispoolsuse ja siinpoolsuse jaotumist ning kahe maailma vahel rändamise potentsiaali.
Mitu teksti või kujundit keerlevad ka aja kulgemise ümber ning sedagi pigem mütoloogilise maailmatunnetuse võtmes: „et kolm õde pilkases koopas / saaks kedrata aega“ (lk 16). Nii viidatakse aja isikulisusele või arusaamale ajast ja saatusest kui kangast või lõngast, mida esineb ka antiikmütoloogias. Konkreetsete taimeliikide ning ilmastikunähtuste kaudu on kirjeldatud siinset looduskeskkonda ja seisundeid, mis mõjub õnnestunult: „taamal sookailude piiril / vaatab mulle vastu aja nõrguv mälurasvane vaip“ (lk 90), „külm võttis õied õunapuult / noppis marjad pihlakatelt / jõi vahtrad tühjaks, kased mõlki“ (lk 70). Ka eksistentsialistlikuma sisuga keeletundlikud leiud nagu „vananen inimese kombel / kuigi nimi ütleb muud“ (lk 20) ning „võin olla elu kujutav kunst“ (lk 46) avaldavad mõju; samuti liitsõnaloome, näiteks fraasid „tormise mere puudutusulatuses“ (lk 25) ja „tilkumine settimine pilkasesse mälupõhjamutta“ (lk 31). Teosest leiab vaid üksikuid klišeelikke kujundeid (näiteks „Kui mu nimi oleks päikseloojang / kingiksin sulle hommiku“; lk 52). Just tänu mütoloogilisele mõõtmele, looduskujundite ja suulise pärimuse traditsiooni järgivatele sõnakordustele pakubki „Verihaljas“ terviklikku lugemiselamust.
Poeetika tagant aimub ka ökoloogiline hoiak, näiteks raamatu avaluuletuses, kus päikest kutsutakse põletama ning end lausa pahupidi pöörama, et see tooks uue laulu ning sõlmiks lahti häälepaelad, kuna „meie maa ei jaksa // ei kuule, ei näe“ (lk 7). Luule-mina igatsebki ehk „uue maa keelt“, mille kõrval aimub ka igatsust sulada looduseks. Linna ja inimest loodusega oponeerivates tekstides väljendub mure keskkonna säilimise ja ökoloogilise tasakaalu pärast, tajuda on apokalüptilist meeleolu. Ühelt poolt on siin toonitatud konkreetsete loodusnähtuste või ressursside vähenemist ja hävimist – „hakkasin nägema varje ja väge / kuivade soode tulist põlemist / kopratammide vastu suruva vee / madalamaks kulumist“ (lk 80) –, teisal kõlab aga üleskutse loodusele võtta tagasi või luua uueks see rikutud maa: „põle, mu päike / põleta see vana maa / [—] põle lombid vihmasajuks / too uus laul“ (lk 7). Arusaam, et maa ja loodus on inimesest suuremad, vanemad ja tugevamad, paistab igast tekstist.
Just regivärsi traditsioonist laenatud värsistus, lauserütm ja süntaks ning parimais tekstides manana mõjuvad sõnakordused eristavad „Verihaljast“ suurest osast tänapäevasest nooremast luulest. Mõnes luuletuses kasutab autor ridades segamini rõhutatud pauside või katkestustega vabavärssi ning värsitõusude ja -langustega värsistust (näiteks lk 17, 51, 56), teisal kaldub aga puhtakujulisse neljajalalisse trohheusse, mida omakorda võimendab alg- ja lõppriim: „kallis kiiguliigutaja / armas juukseõõtsutaja“ (lk 15). Eriti iseloomulik näib Aalmannile olevat regivärsi järsk kõrvutamine proosavormis rea või fraasiga, millest tekivad huvitavad rütmikatkestused ning kontrastid, näiteks „küll ma lõikaks, küll ma raiuks. nimetähed tüvesse / silmad silmapiirile. käed vooliks võradeks ja hoiaks“ (lk 77), „homme tallan mitmed rajad, jälgedesse / jätan kulla, sammudesse vase. kas / oleme sama rikkad?“ (lk 51). Sarnase mõjuga on luuletused, kus on kasutatud punktiga eraldamist ja rütmikatkestust nii, et tekib mitte pelgalt stroofi-, vaid lausa reasisene kontrast ja paus, ent milles regivärsiliku mõõdu asemel domineerib vabavärss. Sealjuures on fraasilõpud sageli siirdatud järgmisse värssi, mis võimendab pause ja katkestusi veelgi. Sellist võtet kohtab mitmes tekstis, näiteks „kaheksakand“ (lk 10), „lauka lapsed“ (lk 11), „laul“ (lk 31) ning „mind on meri söötnud“ (lk 59). Mõneti mõjuvad need luuletused katkestustena ka luulekogu tasandil, sest on asetatud sujuvalt rütmistatud, seega ka hõlpsamalt loetavate luuletuste vahele. Lõhutud meetrikaga tekstid on see-eest omapärasemad ja meeldejäävamad.
Regivärsis peitub omalaadne rütmist ja kordustest kerkiv vägi, mis kaugeneb proosalikust väljenduslaadist ning jõuab lausa loitsimiseni. Sestap mõjuvad Aalmanni luuletused iseäranis hästi – kui mitte veel paremini – elavas esituses,[1] kuna just nõnda jõuavad rütm ja kordused kirjalikust vormist selgemalt esile, saavutades oma tõelise kõlapotentsiaali. Samas lubaksid tekstid veelgi tugevamat ja rõhutatumat esituslaadi, mis sarnaneks isegi laulva manamisega. Raamatu virtuaalesitlusel kirjeldab autor ju sedagi, kuidas ta on uurinud ja inspiratsiooni saanud eesti rahvalauludest.
Aliis Aalmanni debüütkogu tekstides on arhailist jõudu, mis tuleb žanrist enesest, luulele ainuomastest kvaliteetidest. Rütm, algriim, värsimõõt ja sõnavara viivad lugeja maailma, kus inimene võib sündida linnumunast või rabajärvest ning kus sõna on ühtlasi laul. Igal juhul on eesti luule saanud tänu Aalmanni loomingule ja debüütkogule ühe isikupärase hääle võrra rikkamaks.
[1] Aalmanni tekste saab näiteks kuulata „Verihalja“ virtuaalesitlusel: https://www.facebook.com/
v2rsker6hk/videos/4414239101922859.
