Proosa

appi, kuhu sa kadusid?

Helena Aadli 24.05.2024

Panen end valmis, enda ja oma vaimu. Istun bussi, tagaistmel on värsked täisealised, jope külm kilejas sisemus palja ihu peale nakkumas ja pale sädelust täis. Saan aru, et sõidame samasse kohta, aga natuke erineva eesmärgiga. Jõuan enne keskööd kohale. Tutvun südi paarilisega, kellel on täna esimene vahetus, teeme klubis tiiru. Koordinaator näitab kätte esmaabikarbi, seal on muuhulgas naloksoon. Naloksoon! See on esmaabikoolitusest hästi meeles. Siiski on raske ette kujutada, et peaksin süstla kellelegi lihasesse lööma. Kuuldavasti on opioidid läinud nüüd nii kangeks, et vahel on vaja mitut antagonistidoosi, et inimene tagasi tuua. Ja vahel ei toimi seegi enam hästi. Algul olid moonid ja oopium, siis fentanüül, mis sai küll meil siin mingi piirini elimineeritud, aga lihtsalt selleks, et kangem ja sünteetilisem saaks asemele tulla, lausub paariline mõtlikult. Süstlad on siin, kui keegi peaks küsima, ja me saime uue kraadiklaasi! ütleb koordinaator ja võtab taskust välja elektroonilise kraadi, mille isalt kingiks sai ning nüüd hoopis siiasamma esmaabikarpi paneb.

Kaine peo-alguse-ebamugavus, kõnnime paarilisega tunglevast tumeroosa valgusega kaetud trepist alla ja hakkan mõtlema, mis siis, kui minu öövahetuse ajal keegi näiteks pea puruks kukuks. Meenub jälle esmaabikoolitus: mida teha, kui kolju kildudeks on? Kuidas pead siduma peaks? Saan muidugi aru, et päriselt ei suudaks ma tardumusest ilmselt suurt midagi teha. Paariline katkestab mu mõtte oma õhinaga, uurib ootusärevalt varasemate vahetuste kohta.

Hargneme ja põikan suitsuruumi, näen pingil istumas ühte pisut kängus verinoort, pilk põrandale naelutatud. Esimene, mõtlen. Kükitan ta juurde ja küsin, kas sul on kõik hästi? On mingid kindlad küsimused, mida alati küsin, vahel läheb mõni meelest ka: kuidas olla on, kas vajad abi, mida tarvitasid, kui palju ja kui kanget, millal, kas vett oled joonud? Ta ei tunne oma jalgu, ei jaksa püsti tõusta, tegi pool tundi tagasi ecstasy’t ja esimest korda elus. Näen ta silmis eneseteadlikkuse ja häbi segu, ta justkui teab, mis teeb, aga häbi on, et niimoodi üle pani. Tahaksin öelda, et ei pea häbi tundma, kohe üldse mitte, et ta oleks aus ja julge, et vajadusel saab tagaruumi taastuma minna. Aga ma ei oska – ja ega vist alati pole vaja ka –, olen vait ja pakun pulgakommi, ütlen, et olen olemas, kui tarvis, kükitan seal viivuks. Kui poole tunni pärast tagasi lähen, annab ta märku, et juba on parem, ja tõuseb sõbra käevangus tasapisi püsti, et tantsima minna.

Jõuan vaevu ümber pöörata, kui keset higist tunglemist astub mu juurde üks teine, võtab mu käe pihku ning vaatab väljendusrikka näo ja hiiglaslike murelike iiristega mulle otsa. Ta ütleb, et sõber – tal on peas roosa karvase äärega kauboikaabu – on läinud uitama, on pahas tujus, et ta on liiga palju ecstasy’t teinud, käitub veidralt, võib endale ja teistele ohtlik olla. Hoian seda meeles, kui käin mööda kõige sopisemaid soppe. Kohati tundub see lausa privaatsuse rikkumisena: kõnnin mööda nurgatagustest, kus näen tolmuste triipudega telefoniekraane ja rullis rahatähti sõrmede vahel, kuulen ninna tõmbamise hääli, norsatust ja aaaah-i. Mõnda kohta ma ei vaatagi, kuna toimingud tunduvad liiga isiklikud. Leian roosa kaabu ühest kurust istumas, pea norgus ja pikad mustad juuksed näo ees. Kassulonkõikhästi, proovin muusikast üle karjuda – vaikus. Ta tõstab pikaldaselt pea ja vaatab mind kabuhirmul pilguga, arusaamatus kulmudes. Küsin uuesti, kas sa vett oled joonud? Küsimise peale, millal, ütleb ta, et kolm tundi tagasi. Võtan kotist pudeli, ta joob selle ühe lonkstiga tühjaks, selgub, et rohkem ta abi ei vaja – kuidas teada, millal päriselt lahkuda? – ja jääb must maha küll haleda, kuid vähemalt natukenegi hüdreerituna. Hakkan teda igal peol nägema, täpselt samas seisundis – täiesti lännuna, uduse pilguga ekslevalt ringi tuhisedes.

Seiretiiru tehes leiame paarilisega paarteist minutit hiljem ühe pikali kukkunud 29-aastase, talvejope hõlmad laialt lahti, täiuslikuks klanitud soeng salkudena segi, tasakaaluelund ja kõne on häiritud – tuled põlevad, aga kedagi pole kodus. Ta vajaks taastumist ja tagaruumis, aga kivinäoga turvamees ei luba meid bäkkarisse, sinna saavad artistid ja staff only. Selgitame, et ligipääs sai korraldajatega ennist kokku lepitud. Turva ei anna alla ja veame 29-t mööda tantsuplatsi ringi, et talle mõni istekoht leida. Lõpuks turva leebub ja laseb meid peale pikka väntsutust tagaruumi. Ja kell on alles üks, mõtlen endamisi. 29 kukub näoli nahkdiivanisse, miskipärast on bäkkarites alati nahkdiivanid. Ta vaatab kõrgendatud kulmukaare ja sodi pilguga ringi, paariline pakub talle vett ja pulgakommi, 29 teeb põlastava turtsatuse. VETT? Pfssst. Nad istuvad kõrvuti tumerohelisele diivanile, 29 naaldub paarilise külge kinni, vaatab teda krõllis silmadega, katsub, üritab suudelda. Aeg-ajalt ta tardub ja küsib pehmel keelel, kus ma olen? Seletame üksikasjalikult, ta ütleb aa. Ja siis küsib viie minuti pärast tühjenenud pilguga uuesti.

Jätan paarilise teda turgutama ja asun ise alale valvesse. Suitsuruumis on ninnahakkav kusehais, näen korraga kahte inimest prügikasti oksendamas. Kui küsin, kuidas neil on, pärib üks rahutu uudishimuga, mida müün, teine teatab eneseteadlikult ja uhkelt, et tal pole abi vaja, ta on ainult alkoholi joonud. Jään kiirendatud inimeste keskel kogu aeg jalgu, ometi leian lõpuks baarileti juures koha, et seista ja hetkeks rahulikult seirata. Keegi kuseb keset tantsuplatsi, samas kõrval rahuldab üks paarike lihahimu. Mind liigutab, kui väherõlge see kõik on, kui loomulik. Ja kulmu tõmbab kipra, kui ebaloomulik on hoida kinni kõva pissihäda, kui kriminaalne on vetsude vähesus. Ja ega siis ei tahagi vett juua.

Tantsivad kehad moodustavad taustal tapeedi: on ennastunustavalt usutavaid, üleliia kontrollituid ja eneseteadlikke tüüpe, mõni on suutnud keha monotoonselt rütmi liigutades end sinna kohta viia – tundub, nagu oleksid nad üles leidnud keelteülese palve. Nende tarvis, kellel pole absoluutselt rütmitaju ja kes pidevalt muusikast välja kukuvad, leidub mus eriti palju hellust. Seina ääres märkan üht, kelle nägu reedab, et ta pole tulnud peole just parimate kavatsustega, hoian tal pooleldi silma peal. Pidu kerib, üksteisel võetakse õlgadest kinni ja hüpeldakse kogu kehast, nägu taevasse suunatud nii, et nauding ei mahu sinna ära. Haigutan ja muhelen. Keegi on kutsunud sellesama kivinäoga turvamehe ja juba ta väänab pissijal käsi.

Kui vahepeal bäkkaris käin, on 29 endiselt seal. Võtan valvamise üle ja korraga näen päriselt teda ja tema äranäritud sõrmeotsi, kustumatut tahet minna tagasi peoalale, et jumala eest mitte olla siin, isoleeritud ja eemal, kõigest ilma. Ometi tunnen ennast abituna, kuna tema on nii abitu. Abitu ja jalutu, tahab aina üles tõusta, aga ei jõua üle õlekõrregi astuda ja prantsatab tagasi jahedasse diivanisse. Vahepeal käivad miskipärast suvalised inimesed meie turgutusruumis, istuvad abivajaja kõrvale, üks rosinasilmake teeb liini. Mul ei ole südant teda minema ajada. 29 loivab kätega üle oma rindkere, libistab üle kilejope, ja saan aru, et ta otsib midagi taskutest. 29 kõrvale on istunud üks uus puhkaja, freddiemercuryliku näoga sõbralik tüüp, päikeseprillid laubal. Ta küsib, kuidas läheb, mis see on, mida teen. Seletan pikalt, Mercury ütleb rõhutades, kui o l u l i n e on kahjude vähendamine, kui tänulik ta selle eest on. Meenutan 29-le pudelit ulatades taaskord, et tuleks vett juua, mille peale ta muigab täpselt sama pahakspanevalt nagu varem. Ta isegi hakkaks justkui jooma, ent unustab selle sama kiirelt ning jätkab hoopis nihverdamist ja rinnataskus surkimist. Uurin pisut kangelt, mis teed? Pärast pikka mõmisemist tuleb otsin mämmi vaevaliselt üle lopsakate huulte. Arvad, et on hea mõte veel peale teha? ütlen iga sõna kaaludes välja. Proovin pika vaikuse peale uuesti. Täpselt sama turtsatus ja pfsst, ta justkui varjuks selle taha.

Küsin luba 29 pead katsuda, mis – tuleb välja – tulitab, veenan teda kraadima. Ta hakkab juba kraadi kaenla alla panema, ent leiab siis väikese kotikese otsituga, huvi vilksatab Mercury silmades ja ta rullib huuled keeleotsaga niiskeks. Saanud aru, et mina olukorda ei soosi, ütleb Mercury mulle äkki teravalt, silmi kissitades: kes sa muidu oled, et teda keelata? Ta on täiskasvanud inimene, suu himust krimpsus. Seletan punnitatud rahuga ja ebamugava õpetlikkusega, et 29 elu võib ohtu sattuda, kui ta juurde võtab, aga Mercuryt ei koti. Kõverad küüned enda poole kasvavad hoogsalt mu silme ees. Palun lahku, tuleb imekombel pärast sisemist heitlust läbi mu hammaste. Urgitsen selle repliigi kuskilt süvakohast välja, mu enda sisendusjõud ehmatab mind, olen varbad saabaste sees krampi tõmmanud. Ta vaatab mulle tülgastunud näoga otsa, lõpetab viivuks isegi nätsu närimise. Tõuseb pilguga puurides aeglaselt püsti, pööritab silmi ja laseb uksel selja taga kinni laksatada. Samal ajal tuleb uksest sisse DJ, asetab oma õlakoti keset tuba seisvale lauale ja ütleb käed-longus-stoilisusega: keegi pani toore muna mulle kotti. Kuigi alul on naljakas ja arusaamatu, muutub kogu ruum nipsust tõsiseks, kui tuleb välja, et ta peab 15 minuti pärast laval olema. DJ võtab kotist üleni munarebuga kaetud telefoni, seejärel tuleb kotist välja ka väline kõvaketas ja hunnik USB-pulkasid, tagatipuks kolme kanamuna koored. On täpselt 15 minutit aega, et kogu lugu munast kuivaks teha ja pulgad pulti panna. Täiesti putttsis. Miks keegi peaks seda tegema? Kes? jääb õhku ketrama.

Mitme viljatu katse järel saab 29 lõpuks jalule, et tantsuplatsile oma sõpru otsima minna. Leiamegi suitsunurgast ühe, kes kohe selja keerab, kui teda sõbra osas kõnetan, pöörab siis aga vastumeelselt siiski ümber. Ma ei ole ta sõber, pigem kauge tuttav. Ma ei viitsi ausalt, ta joob end iga jumalama pidu täis ja teeb mämmi, mina ei vastuta, jääb too ulja silmavaatega noor mulle ja paarilisele pikemalt kurtma. Ja see sõber, kellega ta peole tuli, saadeti juba kell pool kaksteist taksoga koju. Kuulame ära, mõistame. Nii muuseas väidab ta kirglikult, et MDMAst ei saa üledoosi saada. Tunnen, kuidas mu hingamine pealiskaudsemaks muutub. Paariline räägib talle, et eelmisel nädalavahetusel suri jälle kolm inimest peol MDMA üledoosi, seletab aine mõju lahke enesevalitsuse ja ekspertiisiga lahti, noor ei nõustu. Olen ise tükk aega diiler olnud, tean neid asju, ütleb ta vankumatult. Sai äsja täisealiseks ja teab, mis teeb. Ma testin ja müün oma sõpradele puhast. Ta räägib kibekiirelt ja vilksamisi kõiksugu teemasid sisse tuues, tasahilju lipsab ta juttu midagi kerge süütunde taolist. Tunnen end ühtäkki pihitoolina. Ühel hetkel panin sinna kümnendiku jagu nitaseeni juurde, sõbrad ütlesid, et see on parim jupp üldse, aga ma ei öeld kellelegi, et see enam puhas pole, no kedagi ei kotiks ka. Diileri jutt muutub vähehaaval ennastõigustavaks, ent ometi otsib ta otsekui mingit lunastust või vähemalt mõistmist. Ta küsib korduvalt, kas võib meid kallistada, hoiatades ette, et tundeid tal meie vastu ei ole. Aga mina ei suuda end vaka all hoida, see jultunud enesekindlus rabab jalust, lähen midagi ütlemata ja õhku ahmides minema.

 

punased huuled veini huuled, kolm inimest vetsukabiinis, neli, kolm. kahekümne minuti pärast toimub täielik teisenemine, kas tõesti on võimalik end tänu mõrule sekreedile kurgus nii nii enesekindlalt tunda. ja mõni vend käibki säärane tunne rinnus ringi, iga päev läheb poodi ja tööle ja kergitab pükse. ma olen kõva vend. ja enesekindel, isegi kui muidu endas ja kõiges halastamatult kahtleksin. trepid, koma, liin. suu vajub mõnutundest paokile.

 

Nad tegid midagi, mis nende keha täiesti üle võttis, neid pole enam, ütleb paariline hiljem, peo-alguse-entusiasm täielikult raugenud. Saan aru, et diileritel on täiesti suva, aga mina ei suudaks endaga edasi elada. Räägin loo, kus suurpere üksikema avab ühel koolipäevahommikul ukse, et läbiotsimisordeniga uurijad oma kahetoalisse lasta, segaduses, ent õige pea tuleb vanema lapse voodi alt välja kingakarbitäis siniseid delfiinikujutisega tablette. See on minu lugu. Peale seda vaikime külg külje kõrval kuivalt.

Õhtu on galopeerinud ööks ja kell on kolmveerand viis. Lähen majast välja, et korra värsket õhku ja vett sõõmata. Uks seljataga kinni nõksatanud ja kogu melu teravalt vaiksemaks lõigatud, istun hetkeks suitsupingile, et sama kiirelt uuesti üles vupsata. Pisut eemal, üksikute inimeste hulgas, istub keegi lihaseliste kätega kiitsakas kogu, platvormsaapad vastu maad kolksatamas. Ta silmad on pahupidi peas, ta mõmiseb ja voolib, käsi liigub tõmblevalt kõhul, nagu mängiks väga nurgelises asendis kitarri. Grotesksed näoilmed ajavad hirmu naha vahele ja ma ei tea, mida ta teinud on. Oletan, mõtlen kombinatsioonide peale, sorin peas läbi erinevaid variante. Küsin, aga ta ei vasta, ta pole päris siin. Keset tõmblustehoogu tulevad ta maopõhjast välja sügavad kisendused: ебаaaть. Jään jälgima, pakun vett, mida ta vastu võtta ei suuda. Panen tähele, et tal on jopel veredoonori rinnamärk. Ühel hetkel teeb ta lihtsalt silmad lahti, matsatab magusalt huultega ja vaatab mulle mõistmatult otsa. Noh, mis tahad? Olen segaduses, ütlen: vaatasin, et sul oleks kõik hästi ja tõin vett. Doonoril on silmades veel arusaamatum ja pisut taaruv pilk. Ei noh, mis sa tahtsid? ja avab tõtaka liigutusega kõhu peal oleva musta nahast käekoti, mis on ääreni täis minigrippides valget pulbrit. Naeratan pingutatult, hambaid kokku surudes, ja ütlen, et ei taha midagi. Ta tõuseb püsti, vangub, imal muie näol, tagasi peole, et siis tunni aja pärast kahe sõbra vahel veel hullemas seisus bäkkari potsatada.

Doonor pannakse diivanile. Kui küsin sõpradelt, mida ta teinud on, vastavad nad, et korki. Üks seltskond lahkub ahastanud ilmeil, nad ei viitsi, jälle on keegi üle pand. Ta on täiesti lödi, teeb põrguhääli ja lihastõmblustele alistunud käed löövad järsult vastu sõprade nägusid. Korki. Pole vist kunagi näinud tahtlikult korkis inimest, ütleb paariline mulle tasa.

 

lähen suitsule ja teen ühe tiiru, näen janet ja istun tükk aega seltskonnas. jane pakub veini, võtan jutu vahele mõne üksiku sõõmu. tunnike hiljem küsib ta irvitades, mida sa teinud oled, vaatan talle arusaamatuses otsa, ütlen, et midagi. sul nii suured pupillid ütleb ta. kuidagi veider olla, kuidagi liiga purjus, nagu ei kanna? tahaks ropsida, äkki sellest varasemast toidust? ma ei ole alkoholi juues kunagi oksendand, lähen vetsu, istun maha, õigemini kukun poti otsa. mitte sittagi ei saa aru, ei jaksa tõusta, aga nii halb, tahaks kõhuli olla, kükitan poti juurde, toetan oma käed sinna peale, nägu kukub äärepealt ristis käte vahele potikaane peal, kõrval suur suhkrune siidrilõhnaga okselärakas.

silmad ei püsi lahti, nii uimas on olla, magasin vist, aga košmaar tekitas tunde nagu poleks maganud. mind äratab üles kõle hüüdmine: hei, kuuled vä, halloo, keegi väljakannatamatu häälega, ma ei saa aru, kust see tuleb, taipan üles vaadata, täissoditud vetsukabiini kohal kõõlub keegi ja pooleldi pahandades ütleb, et peaksin vetsu vabastama, teised tahavad ka kuseda, mul pole rammu, ma ei jaksa, torisen midagi vastu, vaatan telefoniekraani, räigelt virvendab ja ei saa aru, mis kell on, ta ei jäta mind rahule, ma ei saa püsti, lihtsalt räigelt häbi, nii nii piinlik, õnneks on siin peol vähe tuttavaid. ajan end kuidagi püsti, endiselt on ülessulanud süldi tunne, ma ei tea, kust see jõud tuli, elan kümne mintsa kaugusel, aga tellin viimase raha eest takso. saadan janele sõnumi: halb hakkas, läksin koju. ärkan pissihäda peale üles, midagi poleks nagu olnudki, ei pohmakat, ei midagi. lähen tagasi voodisse ja mõtlen, mis see oli, telefonis on paar vastamata kõnet. sõnum 00.31: appi, kuhu sa kadusid?

 

Kas ma olin too õhtu ise sama vedel ja abitu ja kole? Sõber, kes ärkas varahommikul võhivõõras korteris kuskil magalarajoonis tundmatute kuttidega, kas tema keha oli sama vedel ja abitu, kas ta silmad olid pahupidi? Pakime tasapisi asju tagaruumis kokku. Püüan paarilise tähelepanu saada ja annan mõista: kell on kuus, on aeg. Ta vaatab mulle hajevil pilguga otsa, silmad pooleldi ikka veel kanges aines tüübi külge haagitud. Lähme koju, ütlen. Jagame tüübi sõpradele nõu, hoidke silma peal ja ärge kartke kiirabisse helistada, anname mõista, et meie aeg on täis. Enne ukse sulgemist heidab paariline veel pika pilgu suletud silmadega doonorile, ta nagu ei raatsiks minna.

Pimemust õhtu on sama pimedaks hommikuks muutunud, kell näitab kuus-kaheksateist. 29 on tulnud välja märjale trepile istuma, ta põrnitseb lootusetult tühja pilguga kaugusesse, pidu on tema jaoks läbi ja tal on haige looma silmad. Aitan laialipillutud sajaeurosed talle rahakotti tagasi, ta suust tuleb endiselt vaid ühtesulanud häälitsusi.

Ootame paarilisega taksot. Jalad on all nagu pakud, küünte all on näha pruune rulle, suus on suitsust kuiv ja kirbe maitse. Kogu keha on kuiv, jätsin joomata, et vähem pissil käia, ei oleks jõudnud seista ja oodata. Vaatan tulesid ja silmad ei fokuseeri enam korralikult. Linnast tilgub peole inimesi juurde. Muljete kaos, heldin armetus olekus peoliste sõprade peale mõteldes, silme ees käehoidmine ja hoolimine, sellega seguneb väsimusevärin, mis koos kergelt halvava murega kehast üle käib. Palvetame mõtteis, et need ja need ja nood jõuaksid koju. Ja homme ärkaksid. Kangi all põikame äkilise liigutusega seina äärde, et vilkurites kiirabiauto mööda lasta.

 


Helena Aadli (25)

Millises organisatsioonis sa tegutsesid, millised olid su ülesanded?

Liitusin turvalisema ööelu vabatahtlike ehk Ööhaldjatega. Enne esimest korda ööellu sukeldumist tuli läbida korralik posu koolitusi, alates esmaabist kuni tripsitting‘uni.

Vahetused pidudel kestavad keskööst kuueni hommikul. Tavaliselt jõuame pool tundi varem kohale, paneme end valmis ja jalutame paarilisega mööda peokohta ringi. Peame ka kellaajatäpsusega logi, kuhu märgime, mis öö jooksul juhtub. Jälgime, et kõigil oleks hea olla, vajadusel sekkume ja aitame inimesi turgutada. Jagame teavet, pulgakomme, kondoome, nätsu, vett, kleepse jm. Vahel, kui MTÜ arvel on ainult mõned kopikad, siis on meil paraku vähem asju, mida jagada.

Milliseid muutusi sa iseenda juures vabatahtlikutööd tehes märkasid?

Kahtlemata kasvas mus teadlikkus uimastite kohta, mu suhtumine muutus varasemast tõsisemaks, kuna nägin statistikat ja päriselu üsna lähedalt. Ühel hetkel olin päris tumedas kohas, kui sain aru, missuguse hooletusega narkootikume tehakse, kui normaliseeritud see hooletus on. Ühtlasi on meil haldjatega grupp, kus omavahel teavet ja kogemusi jagame, seega olen muuhulgas pidevalt ka narkosurmade infovoos.

Teisalt olen tabanud näiteks osavõtlikkuse ja enese kehtestamise oskuse kasvu. Kuna igal vahetusel peab inimestelt küsima, kas neil on kõik hästi, muutub see osaks igapäevapraktikast. Näiteks kiirustasin eelmisel nädalal teatrisse, mu buss hilines ja nägin maas lebamas üht meest, kelle ümber oli küll päris palju inimesi, kuid keegi ei lähenenud talle. Nägin, et mehe tagumikul oli märg laik. Kõhklesin millisekundi, kas peatuda – olin ju hiljaks jäänud ja mind oodati! –, ent ma ei oleks saanud mööda minna. Kui olin tema juurde kummardanud ja korduvalt küsinud, kuidas tal on, tulid ka need inimesed uurima, kes enne olid bussi oodates kaugemalt piielnud. Mees enda sõnul abi ei vajanud – ja ka see on oluline koht, kus samm tagasi astuda ja vastust austada –, aga oli siiski oimetu ja kutsusime kiirabi. Sellistesse olukordadesse sekkumise on vabatahtlik töö teinud märkimisväärselt lihtsamaks.

Kas headust on võimalik kirjutada?

Tahaks ka teada!

eelmine / järgmine artikkel