Anna Kaare debüütluulekogu „InteГрация“ puhul vestles Abramova Annaga kirjutamisest, kuulumisest ja vabadusest, identiteedist ning ajaloost.
Kui vanalt sa kirjutama hakkasid?
Esimese luuletuse kirjutasin viieaastaselt. Ema sõnul oli see mingist mustast loomast, kes otsib talveks lilledele jalatseid. Mingil hetkel hakkasin näidendeid lugema ja mõtlesin, et jumala lahe oleks näitekirjanikuks saada. Kirjutasin imelikke näidendeid koolielust ja hakkasin kirjutama vihikusse seebikat ühest tüdrukust ja poisist, kellest sai narkosõltlane, mingi selline kräpp. Teadlikumalt hakkasin luuletusi kirjutama teismelisena – nagu enamik inimesi.
Mis keeles kirjutasid?
Eesti, vene, natuke inglise. Üritasin korra isegi räppi kirjutada. Olin suur Limp Bizkiti fänn. Enamasti kirjutasin sellisest süngest süngest süngest õnnetust armastusest. Mul on mõned vihikud isegi alles.
Sul olid lausa eraldi vihikud?
Jaa. Panin kõik ekstra kirja, ilusa käekirjaga …
Millal esimest korda tekste avaldasid?
Esimesed luuletused ilmusid ajakirjas Stiina. Oli ka gooti, metali jms karvaste foorum Surnuaed. 2000ndate alguses andis see välja kogumiku,[1] kus avaldasin varjunime all kaks ingliskeelset luuletust.
Kas sul on kindlad inimesed, kellega jagad tekste kohe, kui need valmivad?
Jah, saadan grupitšätti, küsin „Mis te arvate, mis te arvate?“. Selles tšätis on erineva vanuse ja maailmavaatega inimesed, nad ei ole isegi kirjandusringi inimesed, aga nende arvamus on mulle väga oluline.
Millist tagasisidet tavaliselt saad? Kas ainult kiitvat? Või kriitilist ka? Kas nad julgevad oma arvamuse otse välja öelda?
Julgevad öelda siis, kui nad millestki aru ei saa. Üldiselt olen mina ise see, kes rahul pole. Saadan pidevalt uusi versioone. Kirjutan tavaliselt hästi ruttu, mitte ühte luuletust kolm tundi. Kirjutan nii, nagu tuleb, ja siis hakkan parandama.
Kuidas sa aru saad, et oled midagi head kirjutanud? Kas taipad kohe, et see on see, või võib vahel ka aega minna?
Mõne asjaga on küll nii, et saan kohe aru – this is my masterpiece[2]. Kuna olen lavaluulega harjunud ja käin palju kirjandusõhtul „Viimane neljapäev“, siis kuulan mõttes, kuidas luuletus kõlab, ja kirjutan selle tunde järgi. Luuletused sünnivadki mul nii, et mingi mõte, millest saab kas luuletuse algus või lõpp, aina ketrab peas, kuni selle kirja panen. Mõnikord on tähelepanu aga hajunud ning hakkan takerduma sellesse, kas midagi peaks teisiti olema.
Kas sulle meeldib riimluulet kirjutada?
Üldiselt ei meeldi.
Sinu luulekogus siiski leidub paar tükki.
Üks neist oli pigem naljaga kirjutatud („ma olen ekre unelmate naine“, mis on tavaliselt publiku lemmik). See sündis kaks tundi enne „Viimast neljapäeva“– mõtlesin, et panen paberile sellise underliku luuletuse …
Võib-olla see on laiskus, et ei meeldi riimi kirjutada. Kui hakkan riimi ehitama, siis jään sellesse liiga kinni. Tahan teha kõik reeglite järgi ning hakkan silpe lugema ja täiust otsima. Olen elus väga vähe riimluulet kirjutanud.
Kas publiku lemmiktekst on ka sinu enda lemmik? Kui tihti nad kokku langevad?
Päris tihti langevad kokku! Kui loen midagi ilmekalt ja ekspressiivselt ja mängin sellega kaasa, kandub see edasi. Aga eks ikka väsin publiku lemmikutest ise kiiremini ära, tahaks uusi asju esitada.
Kas oled kunagi tundnud, et publikul/lugejal võib sinust tekkida mingi arvamus, mis põhineb sellel, et oled end mõnes tekstis karmimalt väljendanud, aga mis tegelikkusega kokku ei lange?
Loodan, et olen õige mulje jätnud. Mulle endale tundub, et inimesed ei hammusta tihti läbi seda, kui luuletus on ikkagi kirjutatud, keel põses. Mõnikord on tohutult kuri jutt või meelega üle võlli – see võib jätta tõesti mulje, et olen kuri mutt.
Kas sind häirib, et selline mulje võib jääda?
See teeb mulle nalja. Ühel „Viimasel neljapäeval“ jalutasid mingid kutid saalist välja, kui lavale läksin. Et nüüd hakkab siin mingi feminist … Kui elus muudes olukordades tahan mõnikord kõigile meeldida, siis tekstide kirjutamisel ja esitamisel mitte. 4–6 aastat tagasi esinemistel käima hakates kirjutasin rohkem selliseid endasse vaatavaid tekste ja kui tuli kasvõi üks inimene ütlema, et ta samastus, siis oli tekst õnnestunud. Mu tekstid ongi nende jaoks, kes tunnevad ennast nendes ära. Mul ei ole aga midagi selle vastu, kui keegi suhtub negatiivselt.
Kui palju oled negatiivset tagasisidet saanud?
Viimane kord, kui Värskes Rõhus luuletusi avaldasin, oli üks neiu neid raamatupoes näinud, tegi pilti ja postitas Facebooki gruppi EKRE Sõprade Klubi. Luuletuses ei olnudki üldse midagi EKRE-vastast, see oli huumoriluuletus, isegi mitte pahatahtlik! Ometi tekkis küsimus, kas on ikkagi õige, kui inimene ei tahagi kohaneda ja tahabki rahvast lõhestada ning ilgub ühe erakonna kallal. Kõik need „suured kirjanduskriitikud“ seal arvasid, et see pole ikka mingi luule.
Kuidas sa „Viimase neljapäeva“ avastasid?
Tuttav noormees kutsus. Esimene kord oli väga hirmus. Käed värisesid nii palju, et paber pidi käest kukkuma. Aga sain õudselt head tagasisidet. Aja jooksul tekkis enesekindlus ja esinemine hakkas tohutult meeldima. Ma poleks seda kunagi oodata osanud.
Kas sulle on enda luule esitamine oluline?
Arvan, et niimoodi annan sisu paremini edasi. Ma ei kujuta ise ette, kuidas on mu tekste paberilt lugeda. Kui panime toimetaja Maarja Helenaga raamatut kokku, pakkus ta, et mõned asjad mõjuksid trükitult paremini, kui need teistmoodi sõnastada. Samamoodi on ka teiste autorite tekstidega: paberilt lugedes kuuled luuletust enda peas teistmoodi, kui autor võib-olla mõtles.
Kui oluline on see, et lugeja saaks su tekstist samamoodi aru, nagu sina selle kirja oled pannud?
Tahan tihti mingit emotsiooni edasi anda, aga paratamatult saab keegi teistmoodi aru. Ma ise armastan tohutult asju üle interpreteerida, laulusõnu, luuletusi endale sobivaks tõlgendada, leida sealt tohutuid allegooriaid. Tihti väljendan end tekstides nii otse, et sealt ei olegi midagi muud välja lugeda. On nagu on. Võib-olla on see klišee, aga mõne asjaga tahaks panna inimesi mõtlema teemadele, millele nad muidu ehk ei mõtleks.
Millest sa neid mõtlema tahad panna?
Sellest, millest kirjutan. Luuletuse „Minu omasid ei küüditatud“ puhul tekkis ühe inimesega vaidlus. Tema meelest solvas see eestlasi. Sellise teema puhul on mulle oluline, et tõlgendada ei saaks väga laialt. Luuletuses ütlen konkreetselt, et ajalood on erinevad, me kõik oleme olnud kannatajad, sõda on kõigile halb. Ajaloolised konfliktid on minu jaoks hästi keerulised, eriti küüditamine. See on igast küljest vaadatuna kohutav.
Kui tihti kirjutad?
Võrdlemisi harva. Viimasel ajal palju harvemini ja mul on selline tunne, et pandeemia on seda mõjutanud. Mul on vaja välist stiimulit. Mõtted tekivad inimestega suhtlemisel. Tihti on ka nii, et kui kõik on väga hästi, siis ma ei tahagi kirjutada. Olengi hõivatud sellega, et kõik on hästi. Olen tohutult impulsiivne kirjutaja. Mõte peab enne peas valmis olema, siis istun maha ja hakkan kirjutama.
Kust tekib vajadus kirjutada integratsioonist?
Ma ise ei tunne, et oleksin suur integratsioonilaulik. Aga identiteediküsimus on mulle alati oluline olnud. Tunnen, et ma justkui ei kuulukski kuhugi. Näen eestlaste tohutut klammerdumist oma juurtesse ja uhkust nende üle. Venelastel on samamoodi. Aga ma ei ole venelaste jaoks venelane ega eestlaste jaoks eestlane. Alati on häirinud, kui sõbrad teismelisena ütlesid, et nad vihkavad venelasi, aga mina olin normaalne, sest „a sa ju ei ole mingi venelane“. Mõjub umbes samamoodi nagu „sa oled naise kohta vaimukas“. Väiksena häbenesin oma (endist) perekonnanime öelda, vene perekonnanimesid kasutati solvanguna. See võimendas samuti mittekuuluvustunnet.
Eestivenelased on rahvusgrupp, kus veel käivad identiteediotsingud. Venemaa venelaste jaoks ei ole nad venelased. Ja ma ei näe tasakaalu: on mingi hulk eestivenelasi, kes kalduvad ühte äärmusesse ja elavadki paraku teises kultuuriruumis.
Eesti-vene teema on miski, millest ma mõtlen ja räägin ja vahel kirjutan ka, aga see ei ole minu jaoks siiski peamine probleem. Minu identiteediotsingud on lihtsalt üks osa sellest. Üks suur lõngakera.
Teeb mittekuuluvustunne sind kurvaks ka?
Enam mitte nii väga. Praegu keskendun rohkem roma päritolule. Mulle meeldib sellega samastuda, sest romadel ei ole ka oma kohta. Tunnen, et ma ei tahagi enam kuhugi kuuluda, mul ei ole seda vaja. See annab rohkem vabadust. Vabadus tekitab küll rohkem segadust, aga that’s the point[3].
Kuidas suhtub sinu pere Eestisse?
Mu ema pani mind eesti lasteaeda. Õpetas mulle eesti ja vene tähestikku samal ajal. Lastevanemate koosolekul küsiti emalt, kuidas see ikka võimalik on, et mul eesti keel nii hea on ja et kirjutan etteütlusi paremini kui eesti lapsed. Oli justkui selline suhtumine, et keel on miski, mis antakse emapiimaga kaasa, ja see suhtumine tekitas minus alati trotsi. Oma laste puhul pole ma rahvuslikule kuuluvusele rõhku pannud. Mu ema räägib kahe noorema pojaga eesti keeles, vanema pojaga vene keeles. Õega räägin eesti keeles. Kasuvanaisa, kes oli pooleldi eestlane, pani rõhku sellele, et räägiksime temaga eesti keeles. Vanaemaga rääkisime vene keeles.
Kuidas jõudsid luulekoguni?
Teismelisest saati olen mõelnud, et võiks ja tahaks. Nüüd hiljuti, kui sõbranna oli luulekogu välja andnud, mõtlesin, et mul endalgi on ju materjali. Ma pole oma loomingus kuigi kindel ja selle saatmine kuhugi on alati tohutu julgustükk. Mõtlen, et miks peaks saatma, miks peaks keegi tahtma seda lugeda jne. Aga eks see on mingi edevus, ma arvan – et meil kõigil on vajadus ennast jäädvustada ja talletada, tõestada.
Esimest korda, kui Värskesse Rõhku tekstid saatsin, öeldi mulle ära, aga kuna luuleõhtutel sain tihti head tagasisidet, võtsin mõne aja pärast julguse kokku ja saatsin uuesti. Siis läks läbi. Aga muidu tundub igasugune avaldamine enesepromona, mis on mulle kuidagi võõras. Luuleõhtutel lugemine on jällegi veidi teistmoodi, vahetum. Keegi ei pea sind otseselt kuulama, kui ei taha.
Kunagi lugesin noortele kirjanikele mõeldud artikleid, kus räägiti sellest, kuidas äraütlemisega toime tulla. See on ju tegelikult väga okei, ja siis tulebki mõelda, et võib-olla tõesti ei ole tekstid veel avaldamiseks päris valmis ja et päris igale poole ei pruugi ka sobida. Minu jaoks on asi ikkagi enesetõestamises: esiteks tõestan endale, et mul on üldse julgust kuhugi saata, ja teiseks saan kinnitust, et mu tekstid on avaldamiseks piisavalt head.
Kirjutasingi luulekogu asjus Carolina Pihelgale ja ta arvas, et see on täitsa tehtav. Mulle endale tundus idee luulekogu avaldamisest täieliku müstikana, sest olen nii organiseerimatu. Minu jaoks oli väga raske teha luuletustest valik, panna need järjekorda, lisaks mõtted rahastusest ja hinnapäringutest … Aga kuna avaldan Värske Raamatu alt, siis teised aitavad sellega ja asi polegi nii keeruline.
Kas sul oli luulekogust terviklik nägemus olemas? Mingi kindel läbiv teema?
Ei olnud. Valisin endale meeldivad luuletused välja, aga kuna neist jäi väheks, siis otsisin mõned varasemad ka üles ja kirjutasin veidi ümber. Pealkiri tuli samuti hiljem. Oli mitu varianti. Siis mõtlesin, et võiks kuidagi praegusega („Inteграция“) mängida. Seda annab tõlgendada erinevalt. See koosneb kahest osast: inte (keskel, kuskil vahepealses olekus) ja грация (nõtkus, hiilgus). Mulle meeldib erinevaid keeli kombineerida ja üldse sellised sõnamängud.
Kui palju loed ise eesti nüüdisluulet? Ostad Värsket Rõhku, Loomingut, Vikerkaart?
Loen, aga nii ja naa. Loen põhiliselt inglise keeles. Värske Rõhk tuleb mul postkasti. Enamasti loen seda, mida need väljaanded veebis avaldavad.
Mida arvad eesti nüüdisluulest?
Mulle meeldib alati teisi lugeda, aga olen laisk lugeja. Ei otsi kedagi eraldi kuskilt välja, aga kui ma ise samas numbris olen, siis muidugi loen, ja minu meelest on kõik tohutult andekad. Mõtlen, et nad on nii noored ja kirjutavad nii hästi ega peagi veel 15 aastat küpsema! Meeldib, et kirjutatakse erinevatel teemadel, näiteks loodusest nii, nagu ma ise pole osanud kirjutada. Õudselt ilusti pannakse kõik sõnadesse.
Ise lugesin teismelisena 80ndate ja 90ndate punkluulet. Liisi Ojamaa oli minu suurim iidol ja mulle meeldib, et noored ei ole enam punkarid, aga vaib on sama. Mulle meeldivad „noored vihased naised“, aga see väljend üldse mitte. Mul on hea meel, et kirjutatakse igasugu teemadest, näiteks feminismist. Olen seda isegi teinud luuletuses „ma olen mu õed“, aga feminism ei pea olema tingimata selline – plakatlik. Mulle on oluline, et naised ei kirjutaks ainult ülevatest tunnetest ja ilusasti. Ei pea ka olema ilmtingimata robustne, aga piisab sellest, kui lihtsalt öelda, et õnnetu armastus on sitt ja elu on sitt ja vahel on kõik halb ja naine olla on raske, ning mitte püüda seda kõike ilustada.
Kui töötasin raamatukogus, siis sattus kätte väga palju selliseid luulekogusid, mis tundusid lihtsalt stiilis „sain 18 ja avaldan selle puhul luulekogu“ ja siis mõtlesin küll, et milleks, milleks?! Seal töötades sain ka aru sellest, et huvi luule vastu on ikka väga väike. Kord tuli teismeline koos emaga koolitöö tarbeks midagi laenutama, ent ta ei osanud ühtegi konkreetset autorit nimetada. Ema pakkus Lydia Koidulat, aga see teismelisi ju ei huvita. Pakkusingi talle hoopis Chalice’i, Roostet, fsi. Lõpuks võttis fsi. Rolli mängis seegi, et see oli õhuke. Ja ühele isale suutsin tema 16aastase poja jaoks Andrus Kasemaa „Mees otsib naist“ pähe määrida. Raamatukogus töötamise parim külg oligi see, kui sai soovitada midagi, mis võib-olla aitaks inimestel, eriti noortel, luulet neid kõnetava nurga all näha. Kui nad loevad midagi huvitavat ja naljakat, siis äkki tekib luule vastu suurem huvi ja loetakse veel.
On sul lemmikuid eesti autoreid (kes on veel elus)?
fs! (Naerame mõlemad.) Kaur Riismaa. Meeldib, kuidas ta suhetest kirjutab. Teele Lember. Meeldib, kuidas Sveta ekspluateerib eesti-vene teemat ja et ta teeb seda teadlikult. Tuleb kasutada seda, mida elu sulle andnud on! Tuleb leida oma nišš. Ja Maarja Kangro meeldib ka!
Mis soovituse annaksid noorele inimesele, kellel tekib mõte luulekogu välja anda?
Julge hundi rind on haavleid täis! Kes ei riski, see šampust ei joo, ja midagi head ei saa juhtuda, kui ei proovi. Aga tasub kuulata tagasisidet ja võtta õppust.
Mis sa arvad, kui kaua eesti-vene integratsiooni teemal veel kirjutatakse?
Meie ajalugu ei muutu. Ei usu, et saavutame lõpliku lahenduse. Otseselt mingit suurt konflikti ju ka ei ole. Samuti on alati võimalik tagantjärele kirjutada.
[1] „Vaikuse pihtimused“ – Tartu: j&oArt cologne, 2004.
[2] „See on mu meistriteos“ (ingl).
[3] See ongi asja iva (ingl).
