Arvustus

Andrei Ivanovi lugedes

Peedu Saar 25.06.2020

Andrei Ivanov
„Isevärki kalmistu asukad”
Varrak, 2019

 

Nägin unes, et mu voodi on kahekorruseline, selline naritaoline, mitte ka päris nari, olgu, nari. Ja mina olin siis teisel korrusel, vähkresin, kitsas oli, aga alumisel laiutas too šarmantne venelane, isand Ivanov, kottis dressipüksid jalas, käed-jalad laiali, norskas! Ehmusin ärkvele, käisin kusel, viskasin kassi välja (naabrite kass oli jälle meie juures).

… kui isale tuli sonimishoog peale, rääkis ta hirmutavalt selgete lausetega. Ljubov Gavrilovna ei maganud ka ja kuulas meest peaaegu hingamata; kõigest, mis mees unes rääkis, jäid talle meelde vaid nimed, mida mees hüüdis välja niimoodi, justkui tahtnuks millegi eest hoiatada – tavalised vene nimed. Naine küsis talt kord, kes need inimesed talle olid. „Esimest korda kuulen,” nähvas too. (lk 109)

Esimese hooga lugesin paarsada lehekülge ja jätsin pooleli. „Isevärki kalmistu asukad” on ju paras tellis. Mul on selline nikerdatud peaga terastraadist järjehoidja, selline isegi kaunistab poolelijäänud raamatut. Rahva Raamatus tõstsin teose müügitopi riiulil esimesele kohale, teise raamatu ette (olen sedasi ennegi talitanud). Ise hiilisin minema, sõitsin eskalaatoriga alla – pärast väikest koerust sobib just eskalaatoriga sõita! Libised kaadrist välja, ise püsid paigal nagu hiireke. Väljas sadas külma vihma. Hea, et sai Peterburist korralik jope ostetud. Peterburis kõndisingi kohe Neeva äärde, jalutasin kaldapealsel, siis piki Fontankat, varsti olin muidugi Gribojedova ääres. Ivanovi Peterburi kaasa ei võtnud, olin nagu natuke turris. Vabandust, Peterburi ei puutu üldse asjasse.

Otsin, rooman mööda põrandat ja kandun märkamatult – mingisuguse absurdse viguriga – hiiglasliku laeva tekile … (lk 423)

Jäin siis ootama, et keegi midagi ütleks. Et lollile tuleb ära seletada, millest raamatus räägitakse, eks ma siis loe edasi. Järg mul juba käest ei lähe, väärt järjehoidja vahel. Vaikus. Lugesin kümnendat korda raamatu tagakaaneteksti läbi. See on läbinisti euroopalik romaan, kuid suure boonusega … Krt, sellise lause võib ainult venelane kirjutada, sisu pole sel muidugi ollagi. Aga naljakas lause, nõus. Just see, suure boonusega. Hi-hi-hi. Ivanov uurib oma uues romaanis inimhinge pimedaid soppe … Seda muidugi, aga kui need sopid nime ja näo ja loo – ühe inimese – küljest lahti haakida või need ainult liiga hapra niidiga kinnitada … Väsisin, haigutasin ja panin nikerdatud peaga järjehoidja vahele.

Me jõime tublisti, ta taastus vähehaaval, hakkas selgemalt rääkima, alustas oma lugu mitu korda – kõik kulges arusaadavalt, kuid nii kui asi jõudis vahejuhtumi endani, muutus tema jutt kuidagi imelikuks, ta rääkis katkendlikult, otsekui olnuks poolunes. (lk 437)

Keskkooli ajal elasin vanaema juures väikeses katusealuses ja kuulasin neljapäeviti Raul Saaremetsa „Vibratsiooni”. Saade algas kell kümme, nii et enamasti ma oma vihikute ja raamatute kohal juba tukkusin, tukkusin ja kuulasin ja õppisin ja jäin tol korral päris magama, aga unenäoalgete sisse hakkaski tilkhaaval imbuma too … tegin silmad lahti. Kus ma olen? Kuulasin, kuulasin, kuulasin. Olin paljastatud, kuidagi millestki aru saanud, või vastupidi, pea peale kukkunud, lolliks tehtud, midagi leidnud või kaotanud – see oli siis, kui Raul Saaremets esimest korda Ariel Pinki mängis. See nüüd jääb, olin kindel. Andrei Ivanoviga oli samamoodi.

Süda käitub jälle isepäiselt. Just nagu oleks rinnus härjapõlvlane ärganud, ukerdab ringi ja kopsib haamriga. (lk 383)

Mäletamist mööda oli suvi. Õhukesel Loomingu Raamatukogu raamatukesel oli imelik näopilt. Haige inimese nägu, kuidagi katki, enesekindlust pole ollagi. Sellegipoolest oli too inimene ümberlükkamatult midagi ära otsustanud, isegi mitte otsustanud, pigem midagi leidnud, tahtmatagi, saatus. Kõigutamatu, teeskluseta, kergelt hullumeelne. Küsiti nime kohta – raamatu lõpus oli seni tundmatu autoriga lühike intervjuu. Küsiti, kas sellise nimega (Andrei Ivanov – enam-vähem nagu John Smith) on kerge kirjanik olla. Ivanov vastas: nimi nimeks, ülepea pole tänapäeval kerge kirjanik olla. Arvan, muide, mis puudutab teda ennast, ta luiskas. Kui midagi on täie enesestmõistetavusega ära tuntud, pole kergel ja raskel enam vahet, siis on nagu on.

… süü ümberlükkamatus tugevnes sedamööda, kuidas sulasid vastupidise tõestamise šansid. (lk 389)

Ivanovi Skandinaavia triloogiat[1] reklaamisin süüdimatult kõikvõimalikes seltskondades. Mõni siis luges, mõnele meeldiski – need on eluaegsed sõbrad, või noh, seal on midagi, mis jääb. Istusin kõrtsis, olin vintis, mitte ka väga, korraga märkan, mu enda tooli all, sedasi õnnetult tooli jalgade vahele kinni jäänud, takerdunud, kuidagi ennast sisse mässinud, lebab Jaagup Kreemi näoga mees. Küürutasin vaatama, kummardusin. „Noh sõbrake … a sa Ivanovi oled lugenud?” Ei vasta. Aga otsa vaatab küll, tunneb huvi, ma jätkan: „Tead, kuni meie keskel on selliseid Mihhaili-taolisi … meie armas ühtne Euroopa, kaunis idee, taolised õõnestavad selle ära, nagu kevadine vooluvesi õõnestab jää, kiiresti sööb ära, ja kõik läheb liikuma, raginaga …” – „Rääkige ikka selgemini, härra on vist luuletaja.” – „Ei, lihtsalt, Mihhail on munn mees, muud midagi!” – „Seda minagi … aga ulata palun lõuatäis õlut.” Püüdsin sõpra tooli alt kätte saada, aga ta ei võtnud üldse vedu. Teises seltskonnas. „A seda Danguole ninarõnga episoodi, sa seda mäletad või? Rõngas on ninast ära tulnud. Ja külm on ja pime ja käed on kohmetud ja ninasõõre mädane ja nad armastavad teineteist, aga kõik on just parajasti nii halvasti ja vilets ja nad polegi enam kindlad …” – „Ära räägi! Näen seda aeg-ajalt unes. Rõngas tuleb ninna tagasi panna, aga see ei lähe, kaob sõrmede vahelt, veereb nagu münt, kuhugi …” – „Aga mina teen mõnikord unes lauseid, aga ei saa tehtud, tõstan sõnu ringi ja ringi ning kui saangi sõnad paika, selgub, et mõte on kadunud, ja kõik algab otsast. Siis korraga! Ivanov! Isand Ivanov ise seisab kusagil sealsamas, seisab ja vaatab …” – „Pead arsti juurde minema.” – „Ja kõige hullem on too, tead, et Ivanov, Ivanov ise, välimuselt, meenutab ühte kaabakat, keda ma kunagi tundsin.”

Alfred läks rõdule. Hahetab. Aia sügavuses matab kass flegmaatiliselt oma rooja. (lk 132)

Viimaks, hea jupi aja pärast mingid arvustused ka tulid. Ühes näiteks ülistati raamatut taevani ja ega see mind edasi ei aidanud. Selles stiilis, et Suur Romaan, midagi päris ennekuulmatut, geniaalne! Seda teadsin ma ju isegi! Ma nimelt – uskusin. Olin Ivanovi juba aastaid tagasi uskuma jäänud ja ega siis ei tähenda enam muu midagi. Ei tähenda, kui raamatust tuhkagi (lihtsalt üldse mitte!) aru ei saa; ei tähenda, kui kahesajandal (olgu või kahekümnendal!) leheküljel suu kangesti laiali kisub, sätid nikerdatud peaga järjehoidja vahele ja torkad raamatu riiulisse, mis kurat! tegelikult polnud ju vaja raamatut lahtigi teha, teadsin niigi: geniaalne, ennekuulmatu, Suur Romaan! Lühidalt, ka arvustajate seas oli valge pimedusega lööduid nagu ma ise. Nagu sõltlane ahmisin kõik sisse – kui raamatut ei jaksa lugeda, tuleb doos kätte saada aseainetest. Aga oli ka teist nägu kirjutisi. Mõni klaarima pilguga kriitik ärakohutatud lugeja heatahtliku julgustamisega alustaski: jaksu ja kannatlikkust, tähelepanelikkust ja pikka meelt (rahu ja valgust! Jaan Tammsalu häälega). Mõne varjatud rahulolematus ilmutas end etteheidetena toimetaja- või tõlkijatööle. Muhelesin endamisi, ei, siin lähete rappa, jooksete lati alt läbi, nii ei lähe, tähendab, jalake hakkas ikkagi värisema – arvan, õigem on ikka Ivanovi endaga kohut käia.

… igatahes on mu elu õnnestunud, ma võin vedada ämblikuniiti kust iganes, igast tema punktist, lõpmatuseni, järgnevus ei oma enam mingit tähtsust – ja pealegi, mis asi on järgnevus? Milleks mulle see, kui mind vaimustavad ainult sähvatused, etteaimamatud sähvatused? (lk 349)

Kas Ivanovil endalgi seal järg alati täiesti käes püsib? Teine asi: too kerge korralagedus on lihtsalt (aga kindlasti mitte lihtne!) üks meetod, millega ajamasinale aur sisse puhuda. Ajas liikuda ju inimene eriti ei oska – aga tahaks küll! Kirjanduses natuke saab, viguritega. Suurem osa kirjanduses kogetud ajas rändamisest ei erine märkimisväärselt ajalooraamatus loetust – ikka ollakse juba tark, vaadatakse kaugelt, targana, kõik on lõpuks võrdlemisi loogiline, on põhjused, teisiti ei saanukski olla. Harva, kui kättpidi kohale viiakse. Aga Ivanov viib. Raputab kõik korralikult segi (nagu nõid peotäie konte) ja kallab välja (loeb mustritest minevikku, ennustab tuleviku kohta), aru küll täpselt ei saa – ja ega vist ei peagi saama! –, aga kuidagi väga usutav on. Ivanovil on ajamasin, igavesti habras seadeldis, midagi kiviheite- ja algelise aurumasina vahepealset, aga töötab, selline väike ime. Kas ta ise teabki, millest ja kuidas see tehtud on?

… ükskõik mis laval jätsin ma asjaarmastaja mulje; kõik teadsid, et ma pole see, kellena esinen … (lk 383–384)

Helistab vend, küsib (vähemalt mulle tundub, et just nii ta küsib): „Kas ma helistan sulle täna?” Mul läheb juhe täitsa kokku, see on nagu kontrollküsimus, vastan: „Jah, mu teada on praegu täna.” Ise mõtlen, kurat teab, viimasel ajal on veidrad sõbrad tekkinud, musjöö Morgenstern, Šeršnjov, Lazarev, Bogolepovid, Igumnov … kuigi, ega ma neid väga ei tunne, natuke tunnen ka, nagu ikka inimestega, mõnda rohkem, mõnda vähem, aga eriti mitte, tegelikult ei tunne kedagi. Hiljem küsisin venna käest igaks juhuks üle: „Eks ole, et täna on kindlasti ja nimelt … täna?” Vend ei jaganud kohe ära. Seletasin, olen jälle Ivanovi lugema hakanud. Äsja see oli, kui olin talle põhjanud, et uus raamat ei kõlba kuhugi, ei meeldi, aru ei saa; praalisin: jätan pooleli, jätsingi juba, panin järjehoidja vahele! Aga nüüd siis vend ainult noogutas, arusaaja ja nagu kaastundlikugi pilguga. Umbes nagu oleksin jooma hakanud või naisega kuidagi tülli läinud või jälle Dostojevskit lugenud või … noh, taolist. Hakkasin siis vennale asja seletama: „Tead, tegelikult polegi vaja tervet raamatut lugeda, seal on lehekülgi … mõnel hästi valitud leheküljel on kogu sisu kokku võetud … loen sulle … oota … kohe leian …” Alustasin leheküljelt nelisada kuuskümmend kaks, aga päris peatüki lõppu ei jõudnudki, enne jooksin minema. Ise mõtlesin, väga hea, suur tänu, vennas! Hullusega ei tohigi kaasa minna, see on kõige tähtsam! Seda tean omast käest, ega alati pole siis mina see kõige hullem, õigemini, harva, kui olen. Hulludega tuleb just sedasi, ettevaatlikult, külmalt, peaasi, tuleb ise väga rahulikuks jääda, muidu on lõpp. „Ja näed! Ikka lugesin valesti!” mõtlesin endamisi juba tänaval. Oleksin pidanud hoopis Sevastjanovi kohta lugema, jah, nimelt Sevastjanovi, vist ainuke mõistlik mees kogu raamatus:

Miks ma peaksin tagasi minema? Minu jaoks on see võimatu. Minu jaoks pole naasmist. NSVL on teine riik, see ei ole naasmine. Ma vaatan fotosid, katsun vanu asju – see on minu naasmine. Ainult niiviisi see võimalik ongi. Elutoas jäi kell seisma. Parandasin ära. Hakkas käima. Vaat, palun, naasmine. Kunagi tiksus see kell Venemaal, mina olin noor, arvasin, et mul on tulevik, avar tee, jõuan kõike, ei jõudnud midagi, kaks sõda ja siin veel see okupatsioon kah. Härrased, meie rong on läinud. Toda Venemaad enam ei ole ega tule enam kunagi. Kõik, ajajõgi on ta minema kandnud. (lk 400)

Mul on kombeks jätta raamatute viimane kümnendik või kahekümnendik (olenevalt kogumahust) lugemata. Elu on huvitavam kui kirjandus ja parimates raamatutes on alati rohkem esimest kui teist. Aga raamatu lõpus, seal kipub teisipidi olema, parimatelgi. Otsad on ju vaja kokku siduda! Ja mitte et need poleks osavalt või nauditavalt seotud – kui sageli need päriselt ongi, meisterlikult! Ent selles vist asi ongi, liiga meisterlikult, sageli. Elus on ju teistmoodi. Ja kui otsad jäävadki kokku sidumata, kui raamat oma viletsast maisest päritolust enne lõppu väikeste kirjanduslike kaunistustega – raamid ja lehvid ja ilusõlmed! – märku ei anna, ega siis pole tingimata etem, võib-olla on koguni viletsam veel. Raamat saab läbi, aga lugeja on nagu tänavale tõugatud. Jätan tihti raamatute lõpud lugemata ja need jäävad mu sisse elama, need raamatud, mõni vast eluajakski, võin neid edasi elada, omamoodi, nagu parasjagu tahtmist ja tuju on. Ja pole siis ime, kui keegi küsib „Kas täna on ikka … täna?”, võpatan, kui olen parajasti kusagil ära.

Ent kust on minusse tulnud kurbus? Ma olen alati tundnud end õnneliku inimesena ja ma olen seda hoolega varjanud. (lk 34) Me kõnnime käsikäes absurdiga, lähenedes kuristikule. (lk 474) Pst! Ivanov räägib õnnest! Sedavõrd suurest, mis kirjutaja sisse ära ei mahu. Ja ei mahugi, sest osa sellest valgub lugejale kaela, õnnestav nagu soe vihm. Ööbik – puhteaja kalligraaf – punub oma laulu sõlmekesi. Laternad põlevad armulikult. Vihm jätab klaasile hõredaid pikki kriipse. Taevas on peenikesteks salkudeks kammitud. (lk 383) Ühes toas mängib Ariel Pink, teises raadio, Vikerraadio vist, mõni jutusaade, seina tagant kostab lapse nuttu, väljas kamandavad poisikesed, uks käib. Maailm paistab hoopis teistsugusena, kui sa vead laipa. (lk 384) Mitte see lõik! Ajasin segi. Nüüd! Pst! Ivanov räägib õnnest! Ma ei suuda hoomata oma siseelu seadusi ja selle kuritegeliku – nagu mulle mõnikord näib – tunde olemust. (lk 475; ta jätkab, õnnest!) Ma ei väida, et olen kogu aeg kerge südamega ringi jalutanud, ei, täieliku vabaduse seisund on ujunud kohale nagu harv pilv, hiilinud ligi ja karanud mulle kallale nagu pime sadu või häbiväärne iha, nagu varga kihk mingit asjakest omandada, nagu maniakaalne tõmme oopiumi poole või uni, elav ja silmapilkne. (See kõik – õnnest!) … ja siis pole ma olnud suuteline teda minema peletama … (Mida? Õnne! See on pöörane!) … maailm on ime – sedavõrd täiuslik, et seal on kohta ka igasugu nurjatustele … (lk 475)

 „Monsieur Morgenstern?
Ah?
Ärgake, monsieur Morgenstern.
Viktor seisab tema kohal, ajaleht käes.
Aa, see olete teie, mu sõber.” (lk 479)

Mõnikümmend lehekülge on veel minna. Mida siis ütleksin, kui keegi küsiks, kas olen Ivanovi kalmistu asukaid lugenud? „Jaa, olen! Meeldis. Väga.” Enamasti ma raamatute kohta muud öelda ei oskagi, meeldis või ei meeldinud. Ja kui ei meeldinud, pole see kunagi päris tõsi. „Ära unusta hetki, mil oled elanud, kuidagi päriselt, õnnetu või kurb olnud. Ega ei unustagi, naljalt ei unusta, see lihtsalt ei lähegi, päris-päriselt, meelest” – seda ütleksin ka, sedasi salapäraselt, kui keegi küsiks. Ja mida see tähendaks? Ei tea mina! Keskkooli ajal pidime „Jevgeni Oneginit” lugema. Meeldis väga! Kandsin raamatut veel tükk aega kaasaski, istusin kusagil, lugesin jälle. Aga klassis, kui arutati, räägiti aina duellist. Mis duell? Ma polnud mingist duellist kuulnudki!

 


[1] Raamatud „Hanumani teekond Lollandile”, „Bizarre” ja „Kuutõbise pihtimus” (eesti keeles ilmunud vastavalt 2012, 2014 ja 2015).

eelmine / järgmine artikkel