Arvustus

Aja niit nõelasilma ja paranda maailma

Kertu Virumäe 12.06.2024

Eero Epner, Innokentius III, Nora Ikstena, Berit Kaschan, Jan Kaus, Eva Koldits, Hollie McNish, Mirtel Pohla, Mingo Rajandi
„Elajannad“
2023[1]

 

Draamateos „Elajannad“ jutustab naiste raskest elust. Autorid ise on teose määratlenud passioonina ja see sõna võtab hästi kokku kogu lavastuse mõtte. Passioon tähendab nimelt vaimulikku oratooriumi, mille põhitekst pärineb evangeeliumist ning mille teemaks on Kristuse kannatused. „Elajannade“ põhitekst ei pärine küll evangeeliumist ega ole seotud ka Kristusega, ent on sisu poolest sarnane passiooniga. Lavateose idee autorid Eva Koldits ja Mingo Rajandi ning dramaturg Berit Kaschan on väga osavalt pannud sõnadesse naiste kannatused, mida maailmas on ikka ja alati alahinnatud. Naisi on ju peetud nõrgemaks sooks. Kuidas aga saab naine olla nõrk, kui ta peab elu jooksul läbi tegema nii palju katsumusi? „Elajannad“ edastab imeliselt (aga kui imeline see tegelikult ikka on?) täpselt naiste elu valu.

 

Kes on elajanna?

Elajanna on keegi naine, kes elab. Nagu on teenijanna naine, kes teenindab, lauljanna naine, kes laulab, näitlejanna naine, kes näitleb. Nii, nagu nende töö on teenindamine, laulmine, näitlemine, on elajanna töö elamine. Oi, ärge alahinnake seda tööd! See võib olla isegi raskem kui kõik eelnevad tööd kokku. Aga mis see raskus ikka loeb? Naine saab ju kõigega hakkama, isegi elamisega.

 

Mida tunneb lapseootel naine?

Lapseootus – järelikult oodatakse last. Ootuses on palju helgust ja elevust. Ootuses on palju mõtlemist. Lapseootel olles mõeldakse ikka sellele, kuidas last kasvatada, milliseid õpetusi talle anda, kuidas teha temast iseseisev ja tugev hing. Lapseootus on justkui uue lehe pööramine, pattude heastamine. Omaenda valesti elatud elu küll muuta ei saa, aga uue elu tulevikku saab helgele teele suunata. Iga ema tahab lapsele helget tulevikku. Iga naine tahab olla hea ema. Ei, iga naine peab olema hea ema, sest see on nii ette kirjutatud. Naine peab olema hea ema ja jutul lõpp!

 

Kas sünnitamine on tõesti nii hull?

Sünnitus. Lapse ilmale tulek. Kas see on elu ilusaim või hoopis rõvedaim sündmus? See on ju uue elu tulek, järelikult kõige ilusam sündmus. Aga see on ka tunde kestev valu, verised limaklombid põrandal, kellegi pea väljatulemine kellegi teise tagumikust. Ei tundugi enam nii ilus, mis? Ega see tegelikult ei olegi väga ilus, ilus on vaid see, mis välja tuleb – uus elu.

Sünnitus ise ja naise kannatused selle ajal on koledad, lausa hirmsad. Aga sünnitus on naiste kohus maailma ees, naiseks olemise valu.

 

Kas armastus on raske?

Armastus. Armastus on kiindumus. Kiindumus on tahe olla kellegagi koos, viimse päevani välja. Igaühe jaoks on siin maailmas keegi, kelle embuses veedaks tunde, kelle juttu kuulaks õhtuni, kellest ei laseks kunagi lahti. Tundub lausa taevalik olla armunud ja lasta armastusel end kanda. Armastus ongi taevalik, aga ainult seniks, kuni kõik on hästi. Kui olukord hakkab allamäge minema, võib armastusest saada hoopis elu kõige rängem katsumus. Kui piisavalt kõvasti kinni ei hoia, võib armastus kaduda. Hetkega. Ja see on valus. Valusam kui sünnitus.

 

Kas mõrva saab õigustada?

Mõrv. Kellegi tapmine. Kuidas saab üldse mõelda, et see on õigustatav? Aga kui tapetakse keegi, kes kujutab endast ohtu, kelle olemasolu on kellelegi teisele nii suureks koormaks, et ainsaks väljapääsuks on mõrv? Kui tegu on vägivaldse mehega, kes tunneb oma naise suhtes üleolekut, mille väljendamiseks on valmis teda lööma. See ei ole veel kõige hullem. Kui ta on valmis lööma oma lihast last, seda väikest ja süütut olendit, kes pole midagi kurja teinud. Vot see on hull. Kas siis perevägivalda teostav mees ei vääri karistust? Kas siis perevägivalla all kannatav naine ei vääri vabadust? Jah, ta väärib karistust. Jah, ta väärib vabadust. Aga kas mõrv on ikka õige lahendus?

 

Miks peab ennast süüdistama?

Süüdistamine. Kellelegi süü omistamine. Olen kindel, et kõik on elus kedagi süüdistanud. Olgu selleks väike vend, keda süüdistada viimase šokolaaditüki võtmises. Olgu selleks õpetaja, keda süüdistada halva hinde panemises. Need süüdistused on kerged, tühised. Kuidas aga tulla toime enese süüdistamisega valesti elatud elu pärast, valesti kasvatatud laste pärast, valesti valitud mehe pärast? Võib-olla mõtteviisiga, et mis tehtud, see tehtud. Tagasiteed niikuinii ei ole, seega pole mõtet ka ennast süüdistada. Elu läheb ikka ja alati täpselt nii, nagu see tahab. Enese süüdistamine aega tagasi ei too. Enese süüdistamine on mõttetu.

 

Kas naine peab olema ilus?

Ilu on vaataja silmades. Ei, õigem oleks: ilu on ühiskonna silmades. Miks muidu on iluideaal peenikese pihaga, suurte rindadega ja siidiste juustega naine? Lausa koomiline on mõelda, kuidas ühiskond ootab naistelt laste ilmale toomist, kasvatamist, kodu korras hoidmist ja samal ajal ka ilusat keha, säravat nahka, terveid juukseid. Aga sellega ei tohi leppida. Peab veenma ühiskonda, et ka sünnitusjärgne venitusarmidega lontis kõht, nõudepesust karedad käed ja paarikuuse lapse toidujäänused juustes on ilusad. Isegi rohkem kui ilusad, sest nendes peitub oma lugu. Naise elu lugu. Ja see on ilus.

 

Kas armastus võib väljenduda julmuses?

Armastus ja julmus. Kaks nii vastandlikku sõna ja emotsiooni. Aga ometi võivad nad kõrvuti eksisteerida. Kui naine sünnitab lapse maailma, kus on nälg ja viletsus, siis kas selle lapse tapmine on koletu mõrv või hoopis armastusavaldus? Kui jätta laps ellu, ei ole ema küll mõrvar, ent ilmselt puudub tal oma lapse vastu armastus, sest ta jätab ta maailma kannatuste kätte. Kui ema aga lapse tapab, on tema armastus lapse vastu tugevam kui hirm julmuse ees. Ta armastab julmalt.

 

Kas naine väärib oma passiooni?

Passioon on suurteos. Seal tuuakse välja ebaõigluse käes kannatanu katsumuste jada. Seni on tõelist passiooni väärinud vaid Kristus, keda inimesed kohtlesid ebaõiglaselt ja panid kannatama. Ka naisi on koheldud ebaõiglaselt ja pandud kannatama. Kas naiste kannatused on aga piisavalt tähelepanuväärsed, et vääriksid oma passiooni? Mina arvan, et on.

Need küsimused võivad tabada igaüht, kes on lugenud draamateost „Elajannad“. Pakun välja kõigest mõned vastused, kuid iga teine lugeja võib neile hoopis teistmoodi vastata. Tegelikult peabki iga lugeja neile erinevalt vastama. Minu tõlgendus on lihtsalt selline.

 

Kuidas ma selleni jõudsin?

See on üpriski raske küsimus. Esiteks, selle teose lugemiseks ja läbitunnetamiseks on tarvis palju julgust, sest tuleb ette ränki kirjeldusi sünnitamisest, mõrvamisest, isegi kannibalismist, mis alguses võivad tunduda edasi lugemiseks liiga hirmsad. Ma siiski ületasin selle hirmu ja lugesin edasi. Tasapisi hakkasin taipama, et elu ongi selline, et nendes kirjeldustes pole midagi ebainimlikult hirmsat. Keskendutakse sellele, kuidas mõningad eluetapid päriselt mööduvad ja milliseid katsumusi peab naine läbima. Ja mulle hakkas see meeldima. Mulle hakkas meeldima see ausus, mida näitekirjanduses tihti ei kohta. See ausus puges mulle hinge ja pani mõtlema teemade üle, mis juba sajandeid on aktuaalsena püsinud, teemade üle, mis puudutavad naisi ja nende elu. „Elajannasid“ lugedes valdas mind tõeline tunnete kompott, kuhu kuulusid kurbus, jälestus, viha, šokk ja mitmed muudki emotsioonid, millele ma nime anda ei oska. Ma olin tunnetest üleküllastunud ja segaduses, mis aga ei kergendanud mu vaeva, kui tahtsin tekkinud küsimustele vastuseid leida. Lavateose teksti lugemine ei paku kindlasti rahuldust, pigem tekitab see ängistust ühiskondlike survete ja normide pärast, mis takistavad inimest olemast tema ise. See ängistus ning teadmatus, kuidas selle vastu võidelda, jäid õhku rippuma. Aga iga teos ei peagi olema lõpuni arusaadav, vahel on vaja ka selliseid, mille lõpp jääb lahtiseks. Maailma paremaks muutmise eelduseks on tunded ja mõtted, mida tekst tekitab. Ja „Elajannades“ neist puudust ei ole.

 


[1]   Lavateose teksti saab lugeda Eesti Teatri Agentuuri näidendite andmebaasist.

 


Kertu Virumäe (19): „Olen Tartust pärit noor ja lõpetan sel aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi loodussuuna. Hingelt peaksin ennast siiski rohkem humanitaariks, sest kirjandus, kunst, muusika ja teater panevad mu silmad tõeliselt särama. Olen ka Jakobi Mäe Teatristuudio II lennu vilistlane ning seega on mul mõningaid kogemusi lavastusprotsessi ja näitlemisega. Oma vaba aega veedan peamiselt kooris lauldes, klaverit mängides või raamatuid lugedes ning loomulikult ka erinevaid kultuurielamusi kogedes.“

eelmine / järgmine artikkel