Arvustus

“Aga kõik toob ju meelde midagi olnut”

Priit Põldma 11.04.2022

Vaikne ookean | Kai Aareleid | Raamatud | Varrak raamatupoodKai Aareleid
„Vaikne ookean“
Varrak, 2021

Kai Aareleid jääb oma kolmandas romaanis „Vaikne ookean“ truuks eelmistest tuttavatele teemadele: nagu „Vene veres“ (2011) ja „Linnade põletamises“ (2016), on siingi fookuses ühe perekonna lugu, eelkõige mitme põlvkonna naiste saatusemustrid. Vaheldades nõtkelt tegevusliine ja -aegu, analüüsib Aareleid hoiakute väljakujunemist, elumuutvate valikute tagamaid ning südame kutse ja kohusetunde võitlust.

„Vaikne ookean“ moodustub enamasti kahe tegelase vahel hargnevatest selge alguse ja lõpuga stseenidest või ühe tegelase siseilma vaatlustest. Teoses pole kohta argisel eluvoolul, igas stseenis või pildis adub mõne suure sündmuse eel- või järelkaja. Autor keskendub üksnes olulisele: sündidele ja surmadele, armumistele ja haigetsaamistele, taipamistele ja taandumistele. Detailsed olustikukirjeldused seostuvad alati pöördeliste sündmustega, paigad sööbivad tegelaste mällu kui tähenduslike hetkede tummad tunnistajad. Sündmustik hargneb Tallinnas, Tartus, Peterburis (Leningradis), Helsingis, Riias, Madridis… Ja muidugi on tähtis roll Vaiksel ookeanil, sel igatsuste sihtmärgil, suurel tundmatul. Sama hoogsalt hüppab romaan üle aastakümnete, tegevus toimub vahemikus 1961–2010, põigates ka 16. sajandisse. Uus peatükk võib lennutada lugeja mitu aastakümmet ajas tagasi (või edasi), tagasivaateid esineb ka peatükkide sees – mõni olmeline detail või juhuslikult pillatud lausejupp viib tegelased hetkega minevikku. „Aga kõik toob ju meelde midagi olnut. Iga lumi toob meelde eelmised lumed, iga jalutamine varasemad jalutamised,“ mõtiskleb Karl, ühe peategelase isa ja teise mees (lk 175). Aareleiu tegelaskujud defineerivad ennast mineviku, kogetud traumade ja õnnehetkede kaudu. Kõik olevikuline on mõne minevikukogemuse peegeldus.

Romaani läbiv teema on mustrite kordumine – kesksed tegelased, arstist ema Emma, kelle sünniaasta jääb 1940ndate lõppu, ning tema tõlkijast tütar Stella, sündinud 1970ndail, satuvad sarnastesse suhterägastikesse: kogevad reetmist ning jäävad ise truuks oma valikutele, perekonnale. Mustri kordumisest on tegelased isegi teadlikud, ometi ei õnnestu neil sellest välja murda, valu vältida. Muster on eelaimustega palistatud, juba enne abiellumist arutleb Stella: „Kuidas see mul välja tuleb, see elu, Andersiga .. Kui ma mõtlen teile, sinule ja isale, kuidas ma tean, et minul …“ (lk 201) Mõte katkeb, Stella ei söanda seda lõpuni mõelda, kuid lugeja juba teab, et verinoorel Stellal oli õigus, ta elu kulgeb vanemate omaga sarnaselt. Teadlikkus ei päästa kannatustest, kuid võib neid leevendada, muutes üksiku traumaatilise hetke pikema narratiivi osaks ja tehes nähtavaks valuviivude seosed ja süsteemid. Iga reetmine toob meelde eelmised reetmised, iga haigetsaamine varasemad haigetsaamised. Meelde ei tule mitte üksnes see, mida isiklikult kogeti, kaasa kumisevad ka vanemate ja vanavanemate valusad läbielamised, ühisjooned on näha niikaugele, kui perepärimus ulatub. Mälestused ja mälestuste mälestused kinnitavad, et rängast valust ja kannatusest on võimalik elusalt läbi tulla, aga see lohutus võib olla omalaadne lõks – valumustrite kordumisele keskendudes ei paista tulevikuski muud kui traumakogemuste lõputu taastulek. Maailmataju, kus kõik toob meelde midagi olnut, on kergendus ja koorem samaaegselt.

Erinevad kõnelejad, sarnane hääl

Ehkki romaan käsitleb minevikumustreid, on see kirjutatud läbivalt olevikuvormis: lugeja viiakse otse sündmuste keskele ja tegelaste mõttemaailmade sisse. Piir autorihääle ja tegelaste sisekõne vahel on vaevutajutav – kuigi tegelastest kõneldakse kolmandas isikus, ei teki nendega distants. Enamik olukirjeldusi ja arutluskäike mõjuvad vabade kaudmõtetena, kuuludes pigem sündmusi läbielavatele tegelastele kui neid kõiketeadvalt kauguselt seiravale jutustajale. Autoripositsioon ja implitsiitsed hinnangud avalduvad sündmuste järjestamise ning sellest tekkivate seoste kaudu: nii tuleb esile tegelaste põlvest põlve kanduv suutmatus oma tundeid õigeaegselt sõnastada, võimetus vältida etteaimatavaid kannatusi ja valmistada seeläbi vähem valu nii endale kui teistele.

Aareleid elab tegelastesse kütkestavalt sisse, kuid võib-olla just seetõttu paistavad karakterid üsna ühenäolised: tuntavalt ei eristu ei keelepruuk ega sisekaemused. Põhiliselt esitatakse lugu Emma ja Stella perspektiivist – ema ja tütre sarnasus mõjub põhjendatult, on teose teenistuses. Üksikutel kordadel näidatakse sündmusi meeste vaatenurgast, nende kirjutatud tekstide, Emma kallima Viktori kirjade ning Stella mehe Andersi päevikumärkmete kaudu. Kirja ja päeviku vorm ei jäta aga väljenduslaadile erilist jälge, need tekstijupid sarnanevad muu tekstivooga. Läbivaks võtteks on tähendusrikaste hetkede kirjeldamine mõne üksiku mällusööbinud detaili kaudu – pilk, puudutus, intensiivne sisemine aisting kasvab olukorra kvintessentsiks. See on võluv ja kaasahaarav, kuid kas ei sisaldu kirjades ja päevikutes harilikult rohkem eneseanalüüsi ja -õigustusi, mitte üksnes sündmuste poeetilist jäädvustamist? Nende meediumite spetsiifika rakendamine võinuks muuta teose mitmekesisemaks, teinuks romaanist polüfoonilisema terviku. Kõnelejate vaheldumine ei too kaasa erilist muutust, meeshääled esitavad küllaltki etteaimatavalt samas helistikus sama meloodiat. Meestest jääb nende endi kirjade ja päevikukatkete kaudu samasugune mulje nagu sellest, kuidas mehi kirjeldatakse naistegelaste pilgu läbi – üsna selgelt aimatavad motiivid ja eesmärgid saavad vaid kinnitust. Meeste peamine tung on avastada uusi maid – rännata ringi ja luua aina uusi lähedussuhteid, et ühest väsides järgmise naise rüppe heita. Nende lipukirjaks võiks olla lause, mille Anders tähendab üles pärast kirgastavat vahekorda armukesega: „Janu on alles, aga tagasitulek seda ei kustuta. Tuleb minna kaugemale.“ (Lk 226) Poeetilise meelelaadiga rüütatud rohutirtsu-mentaliteedi kujutus mõjub valusalt tõetruult: olemata küll läbi elanud mitmeid teoses kujutatud situatsioone, võin ennastki selles peeglis ära tunda. Pikapeale muutub see egoistlike igipoisikeste plejaad pisut üheülbaliseks: kas ei joonistuks naistegelaste isikupära välja mitmeplaanilisemalt, kui nende ellu satuks erinevamate hoiakutega mehi?

Romaani maailmamudel on klaar: elu hoiavad koos naised, kes ohverdavad oma igatsused ja ületavad traumad, et ühine perekonnaelu jätkuks. Karm ja kurb. Kuid mitte ainult, Aareleid näeb ses julmas mustris ka ilusat: ei Emma ega Stella loovuta eneseväärikust, nad on oma valikutes teadlikud ja tasakaalukad. Nende hingesuurus seisneb võimes andestada, leppida, edasi elada.

Romaanis kõlab veel üks hääl – kuus peatükki kannavad pealkirja „Kirjutaja“ ning viivad tegevuse 16. sajandisse, mil kastiillasest kroonikakirjutaja Andrés de Valderrábano jäädvustab maadeavastajate jõudmist Vaikse ookeani äärde.[1] Kauge aegruumi kaudu osutatakse nüüdisaegsete maadeavastaja-loomuga meeste eeskujudele, ajaloolistele arhetüüpidele. Esialgu tundusid need peatükid veidi kunstlikult külgepoogitud: Kirjutaja tekste on liiga napilt, et need kehtestuks iseseisva tekstitasandina; teost läbiv poeetiline kirjelduskeel distantseerib olmest ning loob ajatuse- ja avaruse-taju niigi – jõudsin juba mõelda, kas romaan poleks terviklikum ilma selle ajaloolis-geograafilise ekskursita? Kuid teose finaalis paljastunud paralleel põhiliinide ja Kirjutaja märkmete vahel andis sellele narratiivitasandile ootamatu lisatähenduse, muutes ta lausa möödapääsmatuks.

Keel ja keha, vastandite pinge ja põimumine

Aareleiu keelekasutus on erakordselt ilus ja väljapeetud, sõnavara rikkalik, laused voogavad, tunda annab autori tõlkija- ja toimetajataust. Tekstis on ohtralt epiteete ja viisimäärusi, iseäranis varjundirikkalt iseloomustatakse kehalisi tajusid, aistinguid. Viimaste seas tõusevad eriliselt esile lõhnad, ka need on mälu käivitid: igal linnal on oma spetsiifiline lõhn; võõraste lapsevankrite magus-kirbe lõhn tuletab meelde oma lapse imikuiga; valge sireli lõhn kunagises koduaias assotsieerub vanaema lõhnaõliga jne. Külluslikele kirjeldustele vastukaaluks on dialoog lakooniline, koosnedes peamiselt nappidest lihtlausetest.

Ehkki romaan on dialoogirohke, ei jää märgilised hetked üksnes verbaalsele tasandile, vaid kajastuvad tingimata ka füüsilises reaalsuses. Iga suurema sündmusega kaasneb mingi selgepiiriline füüsiline muutus: miski puruneb, keegi kukub, puhkeb torm, keegi puudutab kedagi või möödub tähenduslikult puudutamata… Intensiivne pildilisus, tegevuslikud kujundid, tihe dialoog ning loo ülesehitamine selgelt piiritletud stseenide kaupa – kõik see kokku viib mõttele, et „Vaikse ookeani“ põhjal võiks luua kaasahaarava mängufilmi või lühisarja. Režissöörid-produtsendid, avastage kaasaegne kirjandus!

Füüsiliste kogemuste seas on oluline koht seksuaalsusega seonduval. Romaanis kujutatakse delikaatselt mitut seksuaalvahekorda, veelgi iseloomulikum on aga vaoshoitud ja õrn, kaunilt aimatavalt väljendatud sensuaalsus, näiteks „Emma paneb käe tema seljale. Ta tunneb läbi halli pintsaku kiirgavat soojust, laseb sel endasse valguda, tunneb, kuidas miski kõhus ärkab, aga lähemale ta praegu ei saa minna“ (lk 192). Keele- ja kehatasand põimuvad tähendusrikkalt hetkel, mil teismeline Stella saab teada oma isa paralleelelust ja võrdleb teadasaamist süütuse kaotamisega, mida ta veel kogenud ei ole. Sõbranna Viki, kellele Stella teatab, et kaotas täna süütuse, pärib lausungi seekordset tähendust taipamata: „Kas oli valus?“ Stella ei vaevu Vikile olukorda selgitama, vastab vaid: „jah, sest see on tõsi“ (lk 30). Metafoor teeb läbi metamorfoosi, muutub õieti topeltmetafooriks: kujundliku lausungi tavapärane sisu (esimene vahekord) saab omakorda metafooriks tegeliku olukorra kohta (šokeeriv teadasaamine). Kehalise analoogia loomine on ainus võimalus anda keeleliselt edasi hingelist traumat. Kuigi Viki ei mõista Stellat ses dialoogis üks-ühele, on ta tänu topeltmetafoorile sõbranna hingeseisust adekvaatse pildi saanud. Rohkem ei tarvitse midagi selgitada.

Keel pidestab, aga ka vangistab tegelasi. Peategelased ei suuda mõtetest ja keelest viivukski loobuda, lihtsalt tunda ja olla. Olla üksnes oma keha ja olla üksnes oma kehas. Emma uurib Karlilt, mida too tunneb või mõtleb seksuaalse rahulduse hetkel, mees vastab, et „sel hetkel ja selle hetke ümber valitseb peas tumm tühjus. Ei midagi, mitte ühtegi mõtet.“ (Lk 231) Emma ei mõista meest, temale on taoline tühjus tundmatu, ikka läbistavad ta pead mõtted, moodustuvad verbaalsed kujundid. Stella püüab šokiseisundeis saavutada todasama tumma tühjust. Nähes midagi, mida ta näha ei tahaks või tohiks – oma isa koos võõra naise ja lapsega; oma ema koos võõra mehega; oma meest koos võõra naisega –, eemaldab Stella selt pildilt isiklikke suhteid väljendavad nimetused. Trauma tekib sõnadega tähistatavatest suhetest ja nende vastuolulisusest, pildid ise on neutraalsed, mööduvad. Kui poleks sõnu, siis poleks ka valu? Motiiv kordub: „Ta nägi tüdrukut, naist ja oma isa. Õigemini: tüdrukut, naist ja meest, nii oli lihtsam mõelda: meest.“ (lk 21); „Naine ja mees – järsku ei suuda Stella mõelda: ema ja too võõras, vaid mõtleb: naine ja mees, nagu ei puutuks nad temasse“ (lk 48); „lihtsalt mees ja naine, mitte Anders ja too võõras“ (lk 19). Nimetustest loobumine toob hetkelise leevenduse, aga Stella teab, et see on vaid enesepettus, valu edasilükkamine: keel, suhted ja mälestused saavad ta lõpuks ikkagi kätte. Ta on verbaalne olend, kel pole oma identiteedi eest pääsu.

Või ehk siiski? Nimetustest loobumine kulmineerub romaani finaalis, kui Stella teeb viimase katse end ja Andersit ahistavatest nimedest ja mälestustest vabastada. Teose eelviimane peatükk „Playa de la Paz“ on üks salapärasemaid stseene kogu teoses – tunnistan, et selle dramaatiline ulatus jäi mulle märkamatuks, kuni lugesin Aija Sakova arvustust[2], mis just selle peatüki kaudu teost tõlgendab. Sakova nüansitundlik käsitlus on silmiavav, ent ei lahenda mõistatust ära – romaani lõpp on armutult ambivalentne. Stella ja Anders on jõudnud Vaikse ookeani äärde. Anders seisab veepiiril ning Stella vaatab teda, püüdes kujutleda, „et ta ei tunne seda meest. Et see on võõras, kelle nägu ta ei ole veel näinud. Kui mees varsti pöörduks, alles siis näeks ta teda esimest korda. Näeks tema silmi.“ Anders ütleb midagi, Stella ei kuule ja palub seda korrata. Stella hoiab „sõrme valmis, ootab õiget silmapilku. Ja mees kordab. Nüüd ta kuuleb, mida mees ütleb. Kas me siia olimegi kogu aeg teel?“ (lk 279) Anders pöörab pead ja vaatab Stellat nii, nagu näeks temagi oma naist esmakordselt. Peatükk lõpeb sõnaga: „Nüüd.“ Nüüd mis? Kas Stella tõesti tulistab ja kogu lugu lõpeb tragöödia mõõtkavas – petetud armastaja tapab reetliku kallima? Vahest seejärel iseenesegi? Kas mustritest välja murdmine, rusuvatest mälutaakadest vabanemine, vaikuse lõhkumine saab toimuda vaid verevalamise kaudu? Korraga omandab fataalse kaalu 16. sajandi maadeavastajaid kirjeldanud kõrvalliin: kui kapten Vasco Núñez de Balboa oma meeskonnaga Vaikse ookeanini jõudis, mõisteti nad süüdi mässus ja viidi hukkamisele. Kas Stella ja Anders, viimaks Vaikset ookeani näinud, seisavad ligi viissada aastat pärast Balboad ja Valderrábanot samuti tapalaval? (Kas sellele vihjabki kroonikakirjutaja Andrés de Valderrábano ja Andersi eesnimede sarnasus?) Kuid morbiidset lahendust ei mainita kordagi otsesõnu, taoline verine lõpp ei tundu haakuvat teose üldise lepliku ja lepitava tonaalsusega. Seega näen sõrme valmishoidmises, et midagi tõeliselt pöördelist saaks juhtuda, pigem kujundit – armastajad, kes näevad Vaikse ookeani kaldal teineteist nii, nagu kohtuksid esimest korda, suudavad ehk ka vanad valukehad ületada, otsast alata. Ka Vaikne ookean, mida Stella ja Anders esimest korda koos näevad, pole ses romaanis eelkõige maailma suurim veeväli, vaid midagi, mis asub tegelaste vahel – mahavaikitud haigetsaamiste, etteheidete ja igatsuste kogum. Kui nad mõlemad seda ja teineteist näha suudavad, võib ehk kõik veel muutuda? „Nüüd“ võib tähistada viivu, mil senised mustrid läbi lõigatakse ja saab alguse midagi uut ja tundmatut, tõelisemat kui vanade traumade lõputu kordamine. Aareleid ei anna palju vihjeid, et lootust kinnitada, aga ei võta seda lugejalt ka ära.

Ühes voodis

„Vaikse ookeani“ võlu on näiliste vastandite sujuv sidumine: põimuvad igavikuline ja olustikuline, ajalooline ja eraeluline, keeleline ja kehaline tasand. „Minevik ja tulevik magavad ühes voodis,“ kõlab romaani moto, Paavo Haavikko värsirida. Teos annab motole täiesti konkreetse ja maise sisu: „Ühes voodis“ on pealkirjaks peatükile, kus Emma ja Karl arutavad oma abieluvoodis esimest korda Karli kõrvalsuhet. Sellest romaan räägibki: miks ja kuidas magatakse edasi ühes voodis – nendega, kes on haiget teinud, ja nendega, kellele on haiget tehtud. Nõnda, et mõlemad magajad on juhtunust teadlikud, aga vaikivad. Magavad, nagu midagi poleks muutunud. Ometi on kõik teisiti. Lootusrikas õnneaeg on mööda libisenud, kohutav teadasaamine on selle kaugeks kuldseks minevikuks muutnud, tulevik paistab kõle ja üksildane ning ikkagi veedetakse see koos. Kõik olnu on meeles, nagu seegi, et see oli, et enam ei ole ega tulegi… Selle meeleshoidmiseks magatakse ühes voodis. Võib-olla ei magatagi, sest und enam ei tule, lihtsalt lebatakse kõrvuti. Midagi ütlemata. Valus vaikne ookean.

Kai Aareleiu poeetiline, näiliselt lihtne, kuid mõistatusi sisaldav romaan aitab seda ookeani näha. Ehk ületadagi.


[1] Aareleid viitab „Kirjutaja“ lugude inspiratsiooniallikana Charles L. G. Andersoni raamatule „Life and Letters of Vasco Núñez de Balboa“.

[2] Aija Sakova. „Kirjalik tunnistus kui sõrm päästikul? Mahavaikimise jäljed“ – Looming nr 12, 2021, lk 1734–1735.


Priit Põldma (27) on vabakutseline dramaturg.

eelmine / järgmine artikkel