Mis võiks olla raamatusoovituse mõte? See pole seesama, mis raamatu tutvustamine. Raamatuid tutvustada peaks olema lihtne – loed läbi ja kirjeldad, millest raamat on. Siiski vist mitte, tutvustus ei tohiks ju olla ainult sisukokkuvõte. Raamatu teeb lugemisväärseks mitte lugu, vaid see, kuidas lugu jutustatakse. Suurepärane kirjanik suudab hommikul silmade avamisest mõtlemapaneva loo kirjutada. Vähemandekas ei pruugi ka lapse surivoodil istuvast emast midagi meeldejäävat paberile saada. Olgu selle raamatututvustuse keerukusega, kuidas on. Küsimus on ka selles, kas raamatusoovitus üldse peaks raamatututvustust sisaldama.
Raamatusoovitus on isiklik. Mulle tundub, et tegemist on hea raamatuga, ja siis ma soovitan ka teistel seda lugeda. Või, miks ka mitte – soovitan mõne kirjandusteoseks kutsutud nähtuse peale mitte mingil juhul aega raisata. Igal juhul on see minu soovitus. See soovitus iseloomustab pigem mind kui soovitatud raamatuid. Ja sel juhul ei pruugi raamatu sisu olla oluline – kui just see pole põhjus, miks ma raamatut lugedes sügava elamuse olen saanud. Samuti pole tingimata oluline mainida loo jutustamise viisi. Igavalt kirjutatud raamat ei saaks minu jaoks niikuinii oluline olla.
Ma ei tea, kellele ma eelneva kirjutasin, võib-olla iseendale. Nüüd saan aru, mida ma tegema hakkan. Hakkan minu jaoks olulisi raamatuid soovitama. Soovitan, nagu minult küsiti, kolme raamatut. Ja jälle olen segaduses. Ma olen ju oma elu jooksul läbi lugenud rohkem kui kolm raamatut. Mul pole endal aimugi, kui palju rohkem. Kindlasti sadu kordi rohkem – veidi enam kui 55 aasta jooksul (lugema õppisin mõned aastad enne kooliminekut) paar raamatut kuus. Niisiis, pean valima kolm minu jaoks kõige olulisemat raamatut, enam kui tuhandest, ja neid siis ka soovitama. See ei ole võimalik. Suurte raskustega saaksin ehk leida kolmkümmend. Pigem sada. Aga mitte kolm. Ei ole minu jaoks ainult kolme kõige-kõigemat. On palju rohkem. Ja mille alusel valida? Võiks ju pakkuda neid, mis mulle kõige kauemaks meelde on jäänud. Näiteks „Peep ja sõnad“, „Kitsetall, kes oskas lugeda kümneni“ ja „Hea eit ja õel eit“? Ei ole nagu päris see.
Mõelnud nii ja naapidi, jõudsin lõpuks lahenduseni. Kõigepealt piiran nende raamatute hulka, mille seast vajalikud kolm leian. Häid raamatuid on muuhulgas ilmunud erinevates sarjades. Kuigi neidki on päris mitu, leidsin ühe, mis tundus just sobivat – „Suuri sõnameistreid“. Oli selline sari, mis peale kõige muu on enam-vähem minu eakaaslane. Ja kuna sarja autorid olevat kõik suured sõnameistrid (väide, millega ma suuremalt jaolt ka nõus olen), siis võib loota, et minu soovitatu võib veel kellelegi lugemisväärseks osutuda. Siin need kolm ongi. Koos pinnapealse selgitusega, missuguse jälje nende lugemine minusse on jätnud.
Roger Martin du Gard ja tema „Perekond Thibault“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1960) on kindlasti raamat, mille lugemine võib jätta jälje. Mulle jättis. Ma ei oskagi päris hästi öelda, miks. Nagu oleks ühe pere lugu, ja samas palju erinevaid lugusid. Mingi segane värk. Selle raamatu teeb eriliseks lugude jutustamise viis. Loed – ja maailm avaneb teistsugusena, kui ta varem on olnud. Loed veel, ja veel, ja veel (seda saab teha küll, ikkagi neli köidet), ja järjest enam süveneb arusaam, et pinnapealse all on suurem lugu, terve omaette maailm, mis sõnadesse ei mahu. See sõnaväline maailm, pigem millegi hõlmamatu taipamise tunne kui jutustamata lugu jutustatute kõrval, ongi mind saatma jäänud.
Teine raamat, mida tahan esile tõsta, on teistsugune – Lo Guan-Tžung olevat 14. sajandil kirjutanud raamatu „Kolmevalitsus“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1959). Nii kauge aja tagant pole selge, kas ta ikka selle raamatu kirjutas ja kui ka kirjutas, siis kui palju meieni jõudnud teost vahepeal „toimetatud“ on. Raamat on ajaloost, sündmustest, mis olevat toimunud enam kui tuhat aastat enne teose kirjutamist. Kahte köitesse on jõudnud mingid omapärased lood. Mäletan siiani, kuidas seda raamatut esimest korda lugesin. Esimesed sadakond lehekülge olid väga igavad. Teised sadakond… olid veel igavamad. Ma ei tea siiamaani, miks üldse jätkasin. Hästi tegin, et jätkasin. Sest korraga muutus asi huvitavaks. Lugesin ja avastasin, kui keerukas ja mitmetahuline oli nii ammuste inimeste mõttemaailm. Seda keerukust võib muidugi leida ka näiteks mitme tuhande aasta tagustelt filosoofidelt (nendest kahtlemata suurim Aristoteles), aga siin on kõik teistmoodi. Tegelasi on tohutu pilv, nii lihtrahva kui ülikute seast. Ja minu jaoks oli väga põnev avastada, mismoodi väga erinevat masti inimesed – kas siis autori tahtel või sellest sõltumata – oskasid näha asju nii vapustavalt mitmekesiselt ja märgata olulist ja kasulikku seal, kus teiste meelest võib-olla midagi sisukat ei toimu. Tegelaste väärtushinnangute mitmetahulisus on samuti avastamisväärne. Ja kogu aastatuhandetevanune inimkultuur. Kuidas sai see nii arenenud olla? Tundub, et palju arenenum kui näiteks ühe meie naaberriigi (ei tea, millise?) megalomaanist imperaatori ülistatud „eriline“ tsivilisatsioon, millel tsivilisatsiooniga suhe üldse puudub.
Kolmas raamat, Sinclair Lewise „Arrowsmith“ (Eesti Riiklik Kirjastus, 1958) on aga hoopis kolmandatsugune. Selles raamatus on minu jaoks esiplaanil (loomulikult hästi jutustatud) lugu. Lugu on Martin Arrowsmithist, kellest saab teadlane, ma ütleksin, „päris“ teadlane, sellise meelelaadiga uurija, kelle eesmärgiks on asjadest arusaamine ja selle kaudu inimkonna aitamine. Minu jaoks kõneleb raamat sellest, mismoodi on olla teadlane. Viimased kaks-kolm aastakümmet annavad Arrowsmithi loole uue tahu. Nimelt on ka päris elus sellised teadlased olemas olnud ja neid leidub ka praegu. Kuigi tegemist tundub olevat hääbuva liigiga. Varem oli teadus maailma mõistmiseks. Nüüd on sellest saanud omapärane iludusvõistlus, millel suhe maailma mõistmisega hakkab tahaplaanile jääma. Selmet tunda huvi, mida teadlane on teada saanud, on oluliseks muutunud see, kui mitu teadusartiklit on teadlaseks kutsutud kodanik avaldanud ja kui mitu korda on teised teadlasteks kutsutud kodanikud neile artiklitele oma kirjutistes viidanud. Mõnes ülikoolis või muus teadusasutuses töö saamiseks ja hoidmiseks on lisaks vaja veel kolmandat, süvateaduslikku (?) näitajat: kui palju on kodanik suutnud oma töö tegemiseks raha leida. Nimelt peab tänapäeva teadlane töö tegemiseks oma tööriistad ja materjalid kaasa tooma. „Arrowsmith“, kuigi kirjandusteos, näitab, et teadusliku avastuse olulisus ei seostu tingimata artiklite ega ka viidete arvuga. Päris ilma rahata paraku ei saa, aga kindel võib olla ka selles, et maailmas, kus raha teenimine on muutunud eesmärgiks omaette, saab seda kulutada ka ainult teaduslikkuse mulje loomiseks. Ja ometi on teadlaseks olemine – nii nagu Martin Arrowsmith seda on (raamatud on eatud, kõik nende tegelased „on“, niikaua, kuni raamatuid loetakse) – määratult põnevam kui edevuse laadal ilusate sulgedega (loe: viidetega) eputamine ja „tunnustatud teadlase“ mängimine. Nagu näha, on ka see raamat minu jaoks isiklik.
