Proosa

***

Anastassia Kuznetsova 5.04.2023

Ma ei mäleta, millisel suvel see juhtus. Või õigemini, millisel suvel see võib-olla juhtus. Väiksena sulasid aastad kokku, nagu kaerahelbepuder moosiga, ja sügis oli lihtsalt vihm ja kuldsete lehtede poolroiskunud lõhn, kevad oli lihtsalt vesine asfalt ja talv oli kokkusurutud lumepall. Suvi oli eriline. See köitis, sõi, määris leiva peale moosi ja tõstis sind maast üles, kui sa jalgrattalt maha kukkusid. Suvel polnud nädala- ega kuupäevi, polnud kell üheksa magamaminekut ega pimedaid hommikuid. Suvi oli. Oli niikaua, kuni ma olin laps, kuni ma mõtlesin, et päike tiirleb ümber maa, ja teadsin, et metsas elavad suurte, helendavate sarvede ja niiskete ninadega hirved, kelle selja peal kasvavad sinililled.

Ma elasin pisikeses linnas. Öeldakse, et väikelinnas teavad kõik üksteist, kuid minu jaoks polnud see tõsi. Ma teadsin ema ja naabrinaist Mallet, kes kuivatas oma aias kurke. Teadsin Heinot, kes käis meil akent parandamas, Onu Kiievit ja veel paari last, kellega ma Kiievimajas klaaspudeleid ja korke otsimas käisin. Vahel tundus mulle, nagu me otsiksime midagi veel. Ah jaa! Kass Kriasooni teadsin ka. Temast ju kõik algaski.

See juhtus vihmasel päeval. Kui sügis võib rahulikult vihma poetada, ilma viha ja mureta, siis suvi kallab kõik oma veevarud ühe valanguna välja. Suvevihmad on raevukad ja pühendunud, nad lõhuvad teed ja koorivad aedadelt värvi. Kui niimoodi kallas, ütles naabritädi Malle alati, et lõpuks tuleb maailma lõpp ja Jeesus ja inglid tulevad taevast alla otsustama, kes on hea ja kes on halb. Ma teadsin, et inglid ei ole tegelikult ilusad valgetes kleitides olendid, vaid koletised, kellel on palju silmi ja käsi ja imelikud loomanäod. Sander näitas mulle neist üht pilti, kui ta külas käis. Sellest hetkest peale nägin ma tihti unes, kuidas nende veidrad näod vihmast esile kerkivad ja mind oma nukrate koerasilmadega vaatavad. Ma mõtlesin, et neil on vist taevas igav, nii et rääkisin neile oma päevast, sellest, et ema jälle nuttis ja keegi lõi vana lasteaia seina sisse augu.

Niisiis, Kriasoon. Kriasoon oli räbal, triibuline(?) ning äärmiselt pikkade vurrudega kass. Ta hulkus linna peal ringi, elades prügist ja vahel mõnest uksest välja pistetud piimakausist. Nagu on enamiku meie linnas olevate asjadega, teati ka tema päritolust väga vähe. Iga kord, kui ma kelleltki küsisin, miks ta nimi Kriasoon on, sain erineva vastuse. Kriasoon pole ju üldse kassinimi. Miks talle Villem või Miisu nimeks ei pandud? Ainult ema vastas alati samamoodi. Ma ei mäleta, mida ta ütles. Ma arvan, et kui ma talt praegu seda küsiksin, ei mäletaks tema ka. Ma ei tea, kas ta mäletab üldse, et me selles linnas elasime. Et minul oli lapsepõlv.

Juhtus aga see: Kriasoon kadus ära. Ta haihtus. Ja kõik unustasid, et ta oli kunagi eksisteerinud. Mõtlesin, et kõva vihma tõttu ei kuulnud keegi seda klõpsu, seda maailma nihkumist, kui teda enam ei olnud. Või äkki ta siiski veel oli? Lihtsalt keegi ei teadnud seda enam. Järgmisel hommikul märkis naabritädi Malle, kui ta piimakausi uksest välja tõi, et: „On vast üks imelik tava! Mis tondile ma seda piima ikka annan?” Ma olin ikkagi õnnelik, et Kriasoonist midagi järele jäi. Iga kord, kui keegi piimakausi ukse ette välja pani, mõtlesin ma tema peale, kuigi peale tema nime ei tulnud enam midagi meelde.

Meie linn koosnes üksnes vanadest hruštšovkadest ja veel vanematest poollagunenud puumajadest – kaks vastamisi seisvat arhitektuurivõimu, mis kuidagi maalisid ühte ja sama pilti. Linna keskosas, justkui selle pensionärikeha südameks, seisis Kiievimaja. Kiievimaja oli see sellepärast, et seal elas Onu Kiiev. Kiiev polnud kohe kindlasti ta päris nimi. Ilmselt tuli ta kunagi ammu Kiievist või mainis seda lihtsalt jutu sees, aga igal juhul jäi nimi külge.

Onu Kiiev oli järgmine, kes kaduma läks. Nüüd tagasi vaadates ei tundu see imelik. Lihtsalt jõi ennast täis ja läks metsa hulkuma, kukkus seal mõnest suuremast künkast alla. Aga mina teadsin. Ma tundsin, kuidas linn läks nagu klõpsuga tühjemaks, kui teda enam ei olnud. Kiievimaja jäi aga püsima, nagu midagi poleks juhtunud. Ma arvan – ei, ma olen kindel –, et see oli viimane asi, mis püsima jäi. Viimane tükike sellest linnast. Kui see haihtus, siis haihtus ka meie linn.

Järgmisena läks tädi Malle. Ükski kadumine polnud dramaatiline, pigem haihtusid nad vaikselt, märkamatult, pooleldi unustatud juba siis, kui nad veel olemas olid. Malle oli eriline. Ta hoidis kõvasti kinni. Päev enne kadumist kutsus ta mu enda juurde, istutas maha ja valas haisvat kassinaeriteed. Ta pigistas väga kõvasti mu kätt ning siis ütles… Ütles midagi. Mul on raske meelde tuletada, mida need, keda nüüd ei ole, öelnud on. Kuid ma tean, et ta rääkis mälestustest. Jah! Ta rääkis mulle oma elust. Ta rääkis, kuidas tema ema küüditati, et kui ta oli seitseteist, tõi keegi Teodor talle Jaltast ananassi ja uue Zarja käekella, kuidas ta kahekümne viie aastaselt veebruarijääl libises ja jala murdis, kuidas ta tappis vihahoos ööliblika akna peal ja siis nuttis terve öö. Kuidas ta kõike seda unustama hakkab. Siis pigistas ta mu kätt veel kõvemini ja palus, et ma kunagi ei unustaks. Siis pani ta oma tassi köögilauale maha ja läks magamistuppa. Rohkem ma teda ei näinud. Ma olen talle tõeliselt tänulik. Ilma selle vestluseta oleksid kõik mu mälestused linnast lahkudes kadunud, täpselt nagu mu ema omad. Vahel mõtlesin, et tädi Malle uskus ka minu hirvedesse. Et tegelikult ta teadis.

Üks oluline asi, mis ilmselt põhjustaski meie linnast lahkumise, oli elutoa seina peal rippuv vana, tammepuust kell. Kui ema ütles, et varsti hakkab õhtusöök valmis saama, siis istusin ma kella all lebava vaiba peale ja jälgisin pendli sujuvat liikumist: vasakule, paremale, vasakule, paremale, vasakule, paremale, vasakule… Vahel julgesin elutuppa tulla siis, kui kedagi kodus ei olnud. Olla üksi selle raske pidevalt tiksuva kellaga oli justkui seista silmitsi iidse jumalaga – hävitav ja püha. Minu rekord oli 11 sekundit. Kui aina rohkem asju kaduma läks, proovisin ma võimalikult kaua kodus olla. Võib-olla tundsin, et kui kedagi kodus ei ole, siis kell haihtub. Paari nädala pärast kukkus mu missioon lõpuks läbi. Ema võttis mind kaasa pikale jalutuskäigule läbi linna (nüüd juba tühjade) tänavate. Kui tagasi tulime, kella enam ei olnud. Ma saan emast aru. Pärast selle kadumist muutus toas õhk raskeks ja nätskeks. Iga tuppa toodud elus asi tundus kohe närtsivat. Ka meie närtsisime aeglaselt. Mu ema tundis nagu minagi, kuidas tema kopsud kokku kleepuvad, ta lihtsalt ei teadnud seda.

Augustis, kui kased vana bussipeatuse juures hakkasid kollaseid lehti langetama nagu pisaraid, sõitsime emaga ära. Kuni ta autos telefoniga rääkis, jooksin ma kaskede juurde maha ja surusin peotäite kaupa roiskuvaid, augulisi, kuldseid lehti oma taskutesse, kotti, kapuutsi sisse. Kui linnapiirist üle ja edasi, aina kaugemale sõitsime, nägin ma tahavaatepeeglist, kuidas ema järjest rohkem ja rohkem unustama hakkas. Ma lugesin oma peas mälestusi, samal ajal kui nad tema näolt kadusid – kuumad plekk-katused, grafiti lasteaia seinal, lõpmata tilkuv kraan, aknaparandaja Heino, tolmulõhn, metsas ringi hulkuvad sirelilillad varjud. See oli vist mu viimane suvi. Jah, nii oligi. Pärast seda sai kõik otsa – ja sündis uuesti. Mul kulus kaua aega, et oma mälestused tagasi saada. Kui nad üldse on mälestused, kui ma ei mõelnud seda kõike lapsena välja, et kodukaotusega hakkama saada. Kuid ühte asja ma tean: kui oma taskutes lehtede järgi kompisin, oli seal alles vaid kollakas, veidralt soe tolm.

 

Anastassia Kuznetsova lugu pälvis novellikonkursil Värske Novell peapreemia.

 


Anastassia Kuznetsova (15)

Sinu tekst tegeleb mäletamise ja unustamisega – kuidas sa sellise teemani jõudsid? Mida unustamine sinu jaoks tähendab?

Alguses kirjutasin lihtsalt midagi suvest: sellest veidrast, tardunud tundest, mida vaid sellel ajal kogeda saab. Seejärel hakkasin mõtlema, kuidas seda pisikest kirjutist arendada, mis sündmus seal aset leiab. Pärast mõningast urgitsemist jõudsin lõpuks unustamise ja mäletamiseni. Mingil hetkel sain aru, kui hästi selline teema selle looga, selle linnaga, mis on igas mõttes ajast maha jäänud, tegelikult töötab.

Mälestused on minu jaoks olnud alati äärmiselt köitev teema. Tihti vaatan maailma enda ümber mitte otse, vaid mälestuste ja nostalgia häguse kardina tagant. See muudab arusaamise maailmast pehmemaks, subjektiivsemaks, just nagu impressionistlikuks maaliks. Nii vaatab ka peategelane häguse filtri kaudu enda minevikku. Teda takistavad mälu muutlikkus, lapsepõlve teadmatus ja selle veidra olukorra üldine segasus, kuid ta jutustab selle loo siiski meile just sellisena, nagu see tema jaoks oli.

Kui kaua oled kirjutanud? Kuidas sa kirjutamiseni jõudsid, millised tekstid on sind sellel teekonnal inspireerinud?

Päriselt hakkasin kirjutama umbes neli aastat tagasi. Alguses kirjutasin lihtsalt niisama väikeseid lugusid, kuid protsess toimus pigem minu enda peas. Mida rohkem ma endale lugusid ja tegelasi – vahel isegi luulet – ette kujutasin, seda rohkem hakkasin ennast siduma sõnadega, sain aina rohkem aru, kui suur võim neil on. Kui aus olla, siis toimub suurem osa minu loomingust ikka veel pea sees – ma ei kirjuta pooltki nii palju kui tegelikult tahaksin.

Ma arvan, et tegelikult on mind kõige rohkem inspireerinud lastekirjandus. Või kirjandus, mis teeskleb, et on lastekirjandus. Mulle meeldivad raamatud, mis kasutavad lapse vaatepunkti (nagu osalt ka minu novell), kuna nad avavad uue akna, mille kaudu kõike vaadata – tihti palju ausamini ja selgemalt kui kirjanduses tavaks on. Heaks näiteks võiks tuua Tove Janssoni muumitrollide lood.

Mõni värskem lugemiselamus?

Virginia Woolfi „Lained”, mida hetkel loen. Ma imetlen Woolfi stiili, tema oskust luua sügavaid ja mitmetahulisi tegelasi. Kindlasti soovitan midagi tema loomingust lugeda.

eelmine / järgmine artikkel