17
Igavik. Igavik kasutab ebaausaid vahendeid,
et mind hirmutada. Mitte lasta end hirm-
utada. Kasutada ainult käsi ja köisi, mitte
hoolida higist, mis alati vajub kaenlaaugu
kaudu kõikjale. Pesta ennast ainult psühho-
loogiliselt. Meelerahuks. Võtta kogu oma
elu kokku, toppida see selga ning seljakotti
ja minema mediteerida. Nii-öelda. Nii
öelda.
Mul on kohustustunne end aidata. Ma
sooviksin rääkida selle sisemise põetajaga
ja teda veenda, et olen terve.
Halva ilma puhul on võimalik minna ainult
ühte kohta: õue. Kõik on toas, kõik otsivad
defitsiiti, seda saab kõikjal otsida. See park,
see pink. . . Kas keegi on siin varem
käinud? Istuda – maitsta, seista – tunda,
kõndida – kõndida minema. Ma loetlen asju
ning tunnen ennast hästi.
Ma loetlen asju, mida oman, ning selle
tegevuse nimi on kirjeldamine. Kirjeldada.
Otsida veel asju, mida loetleda.
Must lind lendab jälle madalalt. Surm.
Must lind lendab jälle madalalt. Küll
kõik on hommikuvalguses selge ja õhtu-
pimeduses aimatav.
18
Teha märkmeid. Kanda kaasas
vihikut, nagu praegu. Kaks asja,
mis kirjutamist segavad, on külmus
ja pimedus. Proovida kirjutada nende
kiuste. Mõelda hiljem sipelgatest, kes
kaunistavad paberit. Vähehaaval.
Tasakesi.
Hääled, mis tulevad kaugelt. Hääled,
mille olemasolu on arvamismäng.
Aken on irvakil. Tuul vilistab aeg-
ajalt ning loob sedasi Teose.
Järk-järgult mõista keskkonda.
Järk-järgult unustada teadmised kesk-
konna kohta. Imperatiiv ehk käskiv,
nagu seadus, ei käsuta kedagi. Visklev,
karjuv, märatsev laps joob õlut
pimedas pargis. Mängida asotsiaalsust.
Asotsiaalina mängida keskklaslast.
Kesk kaski laskuda vaske. Veri ja
raud ja raske laud, rauast.
Pisik on väike ja surub mu pead
vasakule. Ma vaatan. Ma vaatan
ja näen pimedat parki – laulda
raskelt.
31
Jõudsin siia. Hoian kõik inimesed hääletul.
Nad on nagu mälestused nüüd. Nagu nutma
ajavad kaadrid sellest, kes oli elus, aga enam
ei ole. Ma leian maast vahel fotosid. Ma ei
oska öelda, kuidas need sinna satuvad. Pildid
noortest pimedal terrassil. Nad joovad õlut.
Pilt noorest naisest imikuga. Minu jaoks
on nad kellegi teise mälestused. Minust
saab alati teine inimene neid vaadates, selle-
võrra võin ma naeratada või nutta. Kõik need
hääletud inimesed meenutavad neid pilte.
Ja et ma unustasin midagi. Et me pidime
kokku saama. Iial enam ei rääkinud. Ma
ootan. Unustan püüda su pilgu, võõras,
kellest oleks saanud ainus oma.
Nemad on. Nemad on üksi. Mina olen ka.
Esimesest ajast, kui mind ümbritses ila. Ma
olen end mitu korda pesnud. Ma olen maga-
nud kellegi teise voodis. Ma olen maganud
metsas. See ila oli puhtus – ma pole enam
puhas. Kurgust tõuseb üles hais pärast kuu-
endat sünnipäeva. Päev, millal needsin end.
Päev, millal näitasin isale legodest ehitatud
draakonit ja jalutasin õue.
Kes see tuleb üles? Kes see kannab põlle ja
paneb kulbi lauale? Ja ma hingan põue.
Selgitan silmi, kannan kahte püksi.
Mõrvan, ei püsi püsti. Ei arva, ei luba tõusta,
ei luba minema joosta.
3
Kui elu oleks pimedas komp-
amine, siis ma ei kompaks pimedas.
Lonkamine on vanemaks saamise
märk, mida märkab nagu vaba-
duse suurenemist ühtäkki ja elama
õppides. Lugu on täis lubadusi.
Lugu on täis printsiipe ilma tegudeta
ja pisaraid ilma põhjuseta. Kõik
hingab ja peegel on sile. Ma proov-
in osutada endale ja astuda
tulevikku, ma proovin jääda oma
osa juurde, ma proovin oma osa
paremini näha. Ideede valgus jätab
maha minu taha pikad varjud ja
pole lülitit ehk sulen silmad. Kingad
tooge järele, ma ootan õhtuvalgust,
et üles panna tähed ja kummardada neid.
20
Siin on üks naabruskond, kus on üks
tänav, Pesthuislaan, mille vahetus
läheduses on üks kohvik. Õhtul müüakse
seal õlut. Ma ei leia iial seda kohvikut
hõlpsasti ning satun segadusse mõeldes,
et oli ju siin, alati oli siin ja kuhu
see tänavgi on kadunud. Ja ma tahtsin
alustada: ma kuulen sireene idast. See
on see linn, ja tema vastand, sinine
silm, valge ja iirise segu.
Ma kuulen sireene idast. Ma istun ühe
teatri kõrval, inimesed räägivad näitlejatest
ja ärritatud külalistest. Sireenid on ammu
läinud ja mulle tuli meelde, kus pool ida
on.
Vahest on 1 hetk, mil kogu linn magab.
Mina magaks ka. Siis me ei ärkaks – pole ärata-
jat ehk vallandajat, pole kedagi, kes lapsed
lasteaeda tooks, maga edasi.
Miks sa nõnda karjud täna? Miks täna on
süda nii väike ja pinges nagu süsi keset mäge?
Ja ongi keeruline kõike jälgida. Veel keerulisem
on jälgimist hiljem kokku võtta. Õnneks mul
on õpetajad – need inglid Berliini tänavatel –
neil on koht, kus kohtuda, ja nad teavad,
et nad iial millestki enneolematust ilma ei
jää. Ja veider on see, et ma olen näinud
kõike, mida näha päikese all, aga ma tahan
seda kõike uuesti ja uuesti näha.
Johan Haldna (23): „Otsin Mikk Tšaškini kontakti. Kui kellelgi on, siis palun saatke johanhaldna@gmail.com. Ühtlasi, kui keegi on Veneetsias ja tahab kokku saada, võib kirjutada.“
