Paavo Piik „Lakoonia“
45 lk, 2008
Toimetanud Lauri Eesmaa
Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau


„indie-​õhtu. koha võtab sisse ansambel /​veenisaagijad. näha on alternatiivses riietuses /​enesehaletsejalikke noori. ma olen õiges kohas.” Paavo Piigi uus luulekogu võiks sama hästi kanda pealkirja „Iroonia“. Paavo võtab sul käest kinni, näitab mõnda hoiakut, nähtust või kinnistunud stampi – meediast, tänavalt, poest, raamatust, filmist või enda (enda? minu? sinu?) elust – ning küsib siis tõsise näoga: „On ju südantlõhestav?“ Kui sa noogutad, võib ta järgmisel leheküljel ühe teise lugejaga sinu üle naerma hakata. Kui otsustad kõiki tekste vaimuka sarkasmina tõlgendada, leiad read „Maailmavalu ei tunne puhkepäevi”. Tõsiselt või irooniliselt, Paavo destilleerib tänase iPodi-​põlvkonna identiteediauru sillerdavaks veeks, mis juues pähe hakkab.

Priit Kruus