Eda Ahi „Maskiball“

60 lk, 2012

Toimetanud Triin Ploom

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Klassikalistes luulevormides ei kirjuta just paljud noored autorid, ammugi siis nõnda nõtkelt ja stiilitundlikult kui Eda Ahi oma debüütluulekogus, mis heidab tema sõnul lugeja ette „mõned näod ja näotused“. Eda Ahi luule on mänguline, võtab vabalt poose ja näole maske, on emotsionaalselt mitmekesine ja vaatleb asju erinevatelt positsioonidelt – nagu hea luule ikka.

de jure

ah, andesta, et olin nõnda kõrk.
küll uskusin, et sina võid mind kaitsta,
kuid olin selleks lihtsalt liiga nõrk,
et lasta oma nõrkust välja paista.
sa tundusid nii hirmutavalt lõplik
kui tupiktänav säravsuures linnas.
mind sügavale südamesse võtsid.
ma kartsin, et võin vangistuda sinna.
kuid täna kerkib uusi hirme taamal
ja lõplikkus on minevikumure.
mu peas sa oled lõpmatuseks saamas
nüüd ametlikult. jäädavalt. de jure.