Manfred Dubov „Täna leitakse kõik üles

64lk, 2016

Manfred Dubov on eestivene autor, kelle täpne ja minimalistlik luulekeel mõjub nagu rida eredaid välgusähvatusi. Kujundid on ekspressiivsed, autori hoiak pingsalt eksistentsiaalne ja intiimsed elamused võtavad kosmilise mõõtme. „Täna leitakse kõik üles“ on Manfred Dubovi esimene raamat. Teksti saadavad autori illustratsioonid.


URG

varjulained
valguse peegellained
helilained
kalju sees
olen teispool tühjust

edasi
kõikidest kanalitest edasi

virvendus mis ei peatu
soe tuul mis ei peatu
kaljud noorenevad
vesi laguneb
unemaailm laguneb
me pead puutuvad kokku
see on koht kus me algame

me hoiame üksteisest kinni
me voolime üksteise luid ümber
me pead puutuvad kokku
see on koht kus me algame

täna leitakse kõik üles

ritsikaparv vahetab kohta.
Kristjan Haljak „Palavik

80 lk, 2014

Toimetanud Carolina Pihelgas
Kujundanud Valter Jakovski

Kristjan Haljaku luulet iseloomustab palavikuline hoog ja tähenduste virvarr. Tekst on lakkamatus muutumises ja üllatavaid kujutluspilte heidetakse lugeja ette hooletu elegantsiga. Autori sürrealistlike eeskujude hulka kuuluvad prantsuse kirjanduse suurkujud nagu Breton ja Artaud, aga näiteks ka Andres Ehin.


*

kajakas ei leidnud kirja üles
ta oli päris kindel
et see sai pandud vahetult enne und
härjapea jõkke ja olgugi et puuris
nokaga läbi asfaldi veeni välja siis
ei olnud kirja haisu kuskil
oli ainult kirja vari voolavas
vees aga see kirjaviirastus polnud piisav
ja kajakas ei teadnud
kas kõlbab inimese pojale kinkida
rikutud kaupa aga
sitta kah
mõtles kajakas
ja hõõrus kirjaviirastuse
tiivaotsaga läikima
ja kinkis ära

Kelly Turk „Reaalne elu

76 lk, 2014

Toimetanud Carolina Pihelgas
Kujundanud Maris Kaskmann
Illustratsioonid Heinrich Sepp

Kelly Turk on uus ja põnev hääl eesti nooremas luules. Tema tekstid ei tegele autori lüürilise minaga, vaid heidavad pilgu väljapoole: luuletustes saavad hääle nii soome ehitaja, noored trenditibid kui ka tavalised eesti jõmmid. Autor kasutab palju slängi ning tal on õnnestunud inimesi tabavalt portreteerida nende keelekasutuse kaudu.



kuhu lähevad väikesed paksud tüdrukud?

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad solvuvad
maja taha
pesukuivatusnööride
alla
harjutama
harjutama kõnet
kuidas
paika panna
vastikuid kõhnu tüdrukuid
kellele ema viitsib iga päev
punupatse teha
nii tugevaid
et silmad on orbiidist väljas
ja kellele vanaema viitsib
kleite õmmelda
nende vastikute roosade udusulgedega
ja sametise riidega
mis paksudel tüdrukutel
tooks pekivoldid välja

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad vihastuvad
vetsu
et harjutada peegli ees
lööke
millega väikeseid vastikuid
poisse oimetuks lüüa
otse teiste poiste silme all
tulgu raibe siis veel ütlema
pekinägu

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad suureks kasvavad
kergejõustikku
jõusaali
toitumishäirete kliinikusse
triatlonile lõuna-​aafrikasse
rikkale mehele
rasvaimusse
vaesele mehele
et poleks midagi süüa
kommipoodi tööle
enesepiinamiseks
või hakkavad
luuletajaks

kuhu lähevad
väikesed paksud tüdrukud
kui nad surevad

ei ütle!

Kristina Viin „Nõtkel elevandisammul“

77 lk, 2014

Toimetanud Carolina Pihelgas
Kujundanud Maris Kaskmann
Illustratsioonid Kristina Viin


Kristina Viin on tuntud julgelt šokeeriva kunstniku ja omapärase illustraatorina. Tema debüütkogu tekstid on kantud Lõuna-​Eesti maastikest, need on ekspressiivsed ja nägemuslikud ning tegelevad muuhulgas ka naiseks ja emaks olemise painete ja rõõmudega.


MINA EI PEA SAAMA
superstaariks
filosoofiadoktoriks
aasta emaks
mina pean jääma ellu
mina olen enese nägu
minu elu on minu nägu
kerge laevuke
elu tõmbetuules
oma nõrkusi
lehviva purjega
pea kohal kuulutamas
tehes nähtavaks
inimese tugevust

mina pean voogama
mööda seda jõge
verenire seelikusabapidi
antud aega kaardistamas
näljased hulkurkiskjad
lõrisemas järel
mina pean kandma seljas
terasest selgrootuge
valusalt lülide vahele lükitud
mina pean olema mina
katkistes saabastes
katkise tiivaga lind
kullatükid
vasemas peos

Sveta Grigorjeva „Kes kardab Sveta Grigorjevat?“

86 lk, 2013

Toimetanud Carolina Pihelgas

Kujundanud Maris Kaskmann

Sveta Grigorjeva (s 1988) on jõulise ja täpse väljendusviisiga noor autor. Tema luuletustes kirjeldatakse ausalt ja humoorikalt tänapäeva Eesti multikultuurset ühiskonda, mh ka eestivene identiteediküsimusi. Grigorjeva luuletusi on avaldatud Värskes Rõhus ja Vikerkaares, autor on Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia laureaat (2013).

*
minuvanused inimesed saavad juba lapsi
ostavad kortereid võtavad liisinguid laene
soetavad igaveseks mööblit panne potte kaasi
vahetavad kolmandat töökohta neljandat meest viiendat naist
koeri ja kasse

mina saan nelja päeva pärast 25
just viskasin nukud nurka ja alles hakkan vaikselt huvituma poistest

mulle meeldib aega maha võtta meeldib peatuda
teen kõike suure hilinemisega
vahel isegi unustan korrapäraselt hingata sest
võin elada ühest sügavast hingetõmbest päris pikka aega

ma ei heida kellelegi ette kiirust ja kohalejõudmistungi
igaühel omad tempod ja rütmikõikumised
lihtsalt naljakas on et saan nelja päeva pärast 25
just viskasin nukud nurka ja hakkan alles huvituma poistest

ootan millal vanemad tulevad minuga kord
seksist rääkima ja sellest et
kust kohast lapsed tulevad

Indrek Lõbus „Kirjad Hebronist“

61 lk, 2013

Toimetanud Triin Ploom
Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Indrek Lõbus kirjeldab debüütkogus „Kirjad Hebronist” üht põgenemist, sihikindlat ja üksildast teekonda välja kõigest harjumuslikust, lahtiütlemist pealiskaudsusest ja pelgast mängimisest, et minna ja rääkida oma lugu kohas, kus keegi kunagi ei küsi, kust tullakse. Rahulikult, kompromissitult ja omanäoliselt.


ära ole kurb

Ära ole kurb. Et oleks varemeid,
on vaja lõhkuda.
Varemed on rohkem väärt
kui templid –
nad on rohkem väärt kui sina ja mina
ja kõik need vanad jumalad.
Ära ole kurb, las lapsed jooksevad
kunagi nende sammaste vahel –
lapsed, kes midagi vanast seadusest ei tea,
kes midagi surnutest ei tea,
kes meie nimesid ei tea.
Ja las vaimud hoidku keeled hammaste taga
ja vanad lood las jäägu meiega, sest
millest selgelt rääkida ei saa, sellest tuleb vaikida.

Tõnis Vilu „Oh seda päikest“

92 lk, 2013

Toimetanud Carolina Pihelgas

Kujundanud Maris Kaskmann

Tõnis Vilu debüütkogu Oh seda päikest astub dialoogi eesti loodusluule traditsiooniga ning on samal ajal ka värske ja põneva luulekeelega. Autori vaatlused ja mõtisklused on täpsed ja tähelepanelikud ning eristuvad praeguse noore luule peavoolust oma küpsuse ja väljendusrikkuse poolest.

MILLAL TULEB JÜSSI?
keset lagendikku on üks
muldpõrandaga onn
väike-​maarjast mitte väga kaugel
kuhu fred jüssi
ei põika sisse teed jooma

ta viis kunagi ammu
kaasa kadakanõmme
ja mere
ja nüüd ei ole
siin enam midagi
seljakotis kanda

mis sa teed

Lauri Teder „Mullikile“

67 lk, 2013

Toimetanud Carolina Pihelgas

Kujundanud Lauri Järvlepp

Lauri Teder tegeleb vaimukalt ja sõnaosavalt pealtnäha tavaliste teemadega nagu noorus ja armastus. Tedre luule on mänglev, kirjutatud kergelt iroonilises võtmes, tihti viidatakse popkultuuri klassikale nagu The Beatles või Talking Heads. Raamatu õrnalt melanhoolsesse tooni lõikub aeg-​ajalt teravamaid pilte ühiskonnast. Raamat oli 2013. aasta Kultuurkapitali luulepreemia nominent.

*

pehme naishääl
telefonisse:
mulle teeb muret
et sa mind üldse ei puuduta
et mu läbipaistvates sukkades jalad
ei põle sinu pilgust
et verele kraabitud kiindumusel
on hundid sabas
et mul pole sinu aadressi
et mul pole sinu numbrit
et su nimi on nii valus
et ma pean seisma keset tänavat
ja rääkima selle tükikesega sinust
iseendas
hoidma telefoni kõrva ääres
et mind hulluks ei peetaks

Eda Ahi „Maskiball“

60 lk, 2012

Toimetanud Triin Ploom

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Klassikalistes luulevormides ei kirjuta just paljud noored autorid, ammugi siis nõnda nõtkelt ja stiilitundlikult kui Eda Ahi oma debüütluulekogus, mis heidab tema sõnul lugeja ette „mõned näod ja näotused“. Eda Ahi luule on mänguline, võtab vabalt poose ja näole maske, on emotsionaalselt mitmekesine ja vaatleb asju erinevatelt positsioonidelt – nagu hea luule ikka.

de jure

ah, andesta, et olin nõnda kõrk.
küll uskusin, et sina võid mind kaitsta,
kuid olin selleks lihtsalt liiga nõrk,
et lasta oma nõrkust välja paista.
sa tundusid nii hirmutavalt lõplik
kui tupiktänav säravsuures linnas.
mind sügavale südamesse võtsid.
ma kartsin, et võin vangistuda sinna.
kuid täna kerkib uusi hirme taamal
ja lõplikkus on minevikumure.
mu peas sa oled lõpmatuseks saamas
nüüd ametlikult. jäädavalt. de jure.

Linda-​Mari Väli „Eikeegi eikunagi eikusagil“

141 lk, 2011

Toimetanud Johanna Ross

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Linda-​Mari Väli skvotteriromaan toob meeldivat vaheldust viimase aja padurealistlike noortekate pikka ritta. Ehkki ka siin on lugu kirja pandud realistlikus võtmes, on „Eikeegi eikunagi eikusagil“ selgelt ideeromaan, mille tegevuse käivitab noorte mõtlevate ja ülitundlike tegelaste jõudmine veendumusele, et asjad on maailmas tõeliselt mädad (Sellelt maailmalt ei taha me midagi, lk 126), ja ettekujutus õiglasemast ja säästlikumast eluviisist, millele romaani sündmustik on rohkem proovikiviks, võimaluseks tunnetada idee piire ja avada see lugejale kogu oma ulatuses. Linda-​Maril on õnnestunud anarhistlike maailmavalutajate mõttevoog kirja saada nii intensiivselt ja paljusõnaliselt, et see võtab kohati silme eest kirjuks, kuid ilmselt on see raamat üks paremaid sissevaateid noorte mässumeelsete maailmatunnetusse, mis pealegi paitab lugeja sisemist kuulmist väga voolava, elava ja omapärase keelega.

Raamat valiti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali 2011. aasta parima laste– ja noorteraamatu auhinna nominendiks.

Lauri Eesmaa

Maarja Pärtna „Rohujuurte juures“

43 lk, 2010

Toimetanud Triin Ploom

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Maarja Pärtna luule on mõistatuslikult kütkestav. Viie aasta jooksul Värskes Rõhus ja Vikerkaares (algul kriipsu nime all) avaldatud valimikud on teda luuletajana näidanud mitmest üsna erinevast küljest ning see paljusus iseloomustab ka seda üsna õhukest vihikut. “Rohujuurte juures” on kõige paremas mõttes tudengiluulekogu. See on veel otsinguline, kompab piire, ihkab tavaelu mehaanilisusest tabada ehedaid tundeid, argiprobleemidega jageledes leida loovaid mõtteid. Luuletused kõiguvad pidevas kapseldumise ja avatuse, kahtluste ja siiruse pingeväljas, püüavad koondada mõlemad pooled ühte tervikusse, lennata orbiidil nõnda, et juuredki ei unune. See luulekogu sisendab lootust, stardiplatvorm on elegantselt kirja saadud.

Raamatu kujundus märgiti ära konkursil „25 kauneimat Eesti raamatut“.

Lauri Eesmaa


initsiatsioon

kes usaldab sind
su lakkamatu naeratusega
kes usaldab sind
kui oled väga väsinud
teed hooletusvigu ning unustad end oma rollis
kes usaldab sind
kui unenägudes
käid kiilaspäiseks tütarlapseks torniaknal siiralt rõõmustamas –
kes usaldab sind
kes sind usaldab?
[ – ]

Tuuli Taul „Täiuslik ja turvaline“

76 lk, 2010

Toimetanud Triin Ploom

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

„Täiuslik ja turvaline“ on seni eelkõige andeka jazz-​muusikuna tuntud Tuuli Tauli debüütkogu, kus autor avab end luuletajana vähemalt sama huvitavalt kui autorilaulude loojana. Luulekogust leiab nii armastus– kui ka linnaluulet, nii lüürilisi kui ka sotsiaalkriitilisi noote, mille seob ühte noore loomingulise inimese isikupärane nägemine ja nõtke mäng situatsioonide ja valitsevate hoiakutega. Tuulil on võimet märgata, ta luule on meloodiline ja detailitäpne, millele lisab värvi kerge (enese)irooniaga kaasnev humoorikus, mis annab valitsevatele kurblikele meeleoludele juurde põnevaid alatoone.

Lauri Eesmaa

*
see sinu äraminek on
see sinust äratulek on
nagu käekella kadudes
terve päev
tühja rannet vaadata
nagu käekella kadudes
veel ülejäänud kuu
oma tühja rannet vaadata
nagu käekella kadudes
ka aasta hiljem
oma tühja rannet vaadata
teadmata
palju aega
on möödas

Triin Tasuja „Provintsiluule“

60 lk, 2009

Toimetanud Triin Ploom

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Triin Tasujalt ilmunud luulekogu on arvatavasti ausamaid puberteedipiibleid uuemas eesti luules. Süüdimatu, ebakindel, rahmeldav – mis iganes märksõnu kasutada puberteedi kirjeldamiseks, Tasuja luulekogus on need kõik siiral ja iseenesestmõistetaval moel olemas. Võtkem Triin Soometsa temaatikad, Liisi Ojamaa romantika, Elo Viidingu agressiivsus ja Andra Teede lapselik ülbus – nendega ei ole sel raamatul väga palju seost. Puberteetlikkus ei ole Tasujal poeetiline raamistik, tema linnaromantika lähtub paekivise Tallinna vanalinna asemel hoopis tundmatust kolkast, tema agressiivsus ei ole ennastõigustav ja tema ülbus ei ole poos, vaid silmanähtav ja siiras kaitserefleks. Tasuja on andekas autor läbi teist laadi õnnestumismehhanismi – nagu loeks poolkogemata ühe kolkaplika salajast salmikut või nagu kohtuks temaga juhuslikult õhtuses bussipeatuses. Ja kuigi selle peatuse lähedal elab Andra Teede ning Tasuja võib-​olla suitsetab Liisi Ojamaalt laenatud sigarette ning ehk kannab samasuguseid kontsaga kingi nagu Elo Viiding, jääb pärast vestlust pähe mõte: „Ta vist tõesti ongi selline.”

Priit Kruus

Barthol Lo Mejor „Popdada“

143 lk, 2008

Toimetanud Lauri Eesmaa

Kujundanud Martin Rästa

Popdadad istuvad kellegi sisustatud keldris, kes põrandal, kes toolil, mõni laual. Seinad on täis vähetuntud iidolite plakateid, Glämmis toimunud pidude kuulutusi ning popdada-​maale ja –graafikat. Helisüsteemist välub ruumi Mylo — Rikki.wav hakitud heli, mis progresseerub meloodiliselt. Laual on pudel šampust ja kofeiinitabletid. Arutatakse päevakava, plaanides on tühjades majades otsida ja ajakirja jaoks katustel fotosid lavastada; šampust juua ning kirsikividega inimeste pähe täpsust tulistada. Katused on alati piisavalt tühjad igasugusest üleliigsest vanast prahist, mida tänavad paraku täis on. Nüüd laseb Glen (vanus 13) ššampusekorgi vastasmaja kontorihoone aknasse, järgneb iseloomulik plõnn ja ehmatanud pintsak näitab häiritult rusikat…

Paavo Piik „Lakoonia“
45 lk, 2008
Toimetanud Lauri Eesmaa
Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau


„indie-​õhtu. koha võtab sisse ansambel /​veenisaagijad. näha on alternatiivses riietuses /​enesehaletsejalikke noori. ma olen õiges kohas.” Paavo Piigi uus luulekogu võiks sama hästi kanda pealkirja „Iroonia“. Paavo võtab sul käest kinni, näitab mõnda hoiakut, nähtust või kinnistunud stampi – meediast, tänavalt, poest, raamatust, filmist või enda (enda? minu? sinu?) elust – ning küsib siis tõsise näoga: „On ju südantlõhestav?“ Kui sa noogutad, võib ta järgmisel leheküljel ühe teise lugejaga sinu üle naerma hakata. Kui otsustad kõiki tekste vaimuka sarkasmina tõlgendada, leiad read „Maailmavalu ei tunne puhkepäevi”. Tõsiselt või irooniliselt, Paavo destilleerib tänase iPodi-​põlvkonna identiteediauru sillerdavaks veeks, mis juues pähe hakkab.

Priit Kruus

Jim Ashilevi „Nagu poisid vihma käes“

96 lk, 2007

Toimetanud Auri Jürna

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Täiuslikus maailmas ei ole kiskjaid, on ainult inglid, kes ei janune kunagi tragöödia järele. Kelle silmad on selged. Kelle silmavalgetel ei ole kollaseid plekke. Täiuslikus maailmas ei ole kohutavat üksildust. /​… /​Mitte keegi ei janune äkksurma järele. Täiuslikus maailmas on meie veri täis kõiki maailma parimaid aineid ja ärkvelolek on kestev eufooria. /​… /​Ja mitte kellelgi pole mitte kunagi nähtamatut kuldset revolvrit kukalt kraapimas. Mis sa arvad, mis on need tiivanukid meie selgade peal? Need on mälestused parematest aegadest. (lk 8990)

Jim Ashilevi fenomen ei seisne tema nooruses (kui andekad noored oleks haruldus, poleks ju Värskel Rõhul ega Värskel Raamatul suurt mõtet) ega draamavormiga debüteerimises (ega kõik pea luulest alustama!), vaid oskuses rahuliku jälgijapilguga rebida lugejas pinnale puhas ja aus valu, mida ühiskonna osaks kasvamine nõuab. Küllastunud vabaduse maski taha peituvad piirid, normid, reeglid on surunud inimese hirmude ja komplekside rüppe ning ühtäkki on ta nii uskumatult üksi. Silmnägu laial naeratusel, peod trende ja käepigistusi täis, elab ta täiuslikus maailmas, kuldne revolver kukalt kraapimas.

Läinud aastal tõdes Jim, et liba-​rõõmulugu on pigem kahjulik, siiras õuduslugu tervendav — nii maailma kui üksikisiku mastaabis (24 V 2006, Pärnu Postimees). Ja ehe tuikamine silmis-​südames, mis näidendi lugemisele järgneb, ongi justkui suur sõõm lämmatavalt värsket õhku. Fakt, et “Poisid” on just draamatekst, on küll oluline, kuid mitte möödapääsmatu. Nagu Andres Noormets, näidendi lavastaja Endla teatris, ütles: „Jim on teatri poolt kodustamata ning tema näidend seisab lihtsast prêt-à-porter’st kaugel.”(27 V 2006, Eesti Päevaleht).

“Nagu poisid vihma käes” on voolav pildistik poeetiliselt kaunikõlalise teksti ja tumeda siseanalüüsi sees. See on fantaasia, labürint, reaalsuse peegeldus, enesepaljastus, äratus, lahtine aken vihma kätte. Küsimus ei ole “kas”, vaid “millal”.

Auri Jürna

Martin Vabat „Mina olengi kirjandusklassik“

48 lk, 2006

Toimetanud Auri Jürna

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Martin Vabat kirjutab, „et meie oleme kirjandusklassikud, /​et meie oleme kunstimuuseum, /​et meie veel oleme elus, /​et meist te kirjutate raamatuid“ (lk 5) ja et me mitte kuhugi ei kao.

Martin esines luulega nii esimeses kui kolmandas Värskes Rõhus, algul muigavalt ja mänguliselt, hiljem teravalt ja etteheitvalt. Martin on hariduselt ajaloolane, vaadetelt mässaja, hingelt eestlane. Selle parimas ja üllaimas tähenduses. Tema luule on segu vahedast sotsiaalkriitikast, kirglikust kodumaa-​armastusest ja veendunud teadmisest, et „kaks pluss kaks on viis, on muus me elu meie /​neli oleks vastus neile, ent nemad pole meie” (lk 44). Juured sügaval Eesti-​maa mullas, teab ta, et „nüüd kui /​suud solgivad me tänavaid /​on keel kingitus, mida paljud ei vääri” (lk 21) ning leidliku ja keeleteadliku meelega teeb ta au noorteluulele.

Kirjanduskriitikat ennetades ja veidi tögades kommenteerib ta humoorikate kõrvalhüpetega omaenda loomingut: „krahv professor dr Tiit-​Toomas Brensin von Elitarst zur Estetique /​– /​: Ma olen oma loenguis palju rääkinud tulevikus tõenäoliselt aset leidvast klassika piiride hägustumisest ja kõrgkultuurse kirjanduse kuldajastu lõpust. Antud autor on selle suundumuse tõendiks. Tõepoolest. Seega ma sügavalt kahtlen, kas talle au kõrgkultuurse kirjandusdistsipliini raames käsitletud saada üleüldse osaks langeb” (lk 10).

Martin Vabat on üks neist vähestest Rõhu autoreist, kes eesti internetikirjanduses ei osale. Linnasagin ja tehnikaimed ei ole talle just kõige omasemad ning kui vähegi võimalik „suurlinnast külakolkasse /​lähen koju tagasi, /​mullivannist metsamüklasse, /​hüppan enda ette /​vette, /​tahan koju tagasi” (lk 43). Ometi on kirjutamine sama normaalne ja vältimatu elu osa nagu õhk, vesi ja mõtlemine. Vahel ka klaas külma õlut. „Nii et tsiteerige mu värsse ja looge, /​looge /​neist maailma rõõm, /​selle õndsusest õllid lauale tooge /​ja teadke, /​et valgest hingest /​saab parima ihu /​ja südamest lähtub /​me maailma lõõm” (lk 34).


Auri Jürna

Eliina Korts „Lööklaused murravad metsi“

58lk, 2006

Toimetanud Auri Jürna

Kujundanud Lilli-​Krõõt Repnau

Esimese Värske Raamatuna ilmus veebruris 2006 Eliina Kortsu luulekogu „Lööklaused murravad metsi”. Värskes luulekogus sõnastavad tekstid oma sisu ja meeleolu ise. Enesekindel ja julge veendumus on, et „see kes sa olla tahad sa saaksid kohe praegu kui sa vaid tahad“, kuid selleks „pole vaja tarkuse mõttetut liiva mis matab teie väljamõeldised“, vaid igatsust „teha tööd millegi ilusa kallal millesse saaks sukelduda nagu mineraalvette“.

Eliina erialane haritus kumab vastu pea igalt leheküljelt, kuid jääb mõõdetult diskreetseks taustaheliks. Leidlikud sõnamängud, viited ja nimed esinevad kogu lehekülgedel mänglevas sõbralikkuses, tuttavlikus igapäevasuses, lihtsalt ja loomulikult.

Valdava armastuslüürika kõrval, mille rahulik-​nukker ja hell-​skeptiline hoiak takistab nõretav-​magusa tekkimist, domineerib terase pilguga mõtteluule, analüüsides halastamatult ennast, maailma ja ennast maailmas. („Tahan, et sõnad mu sees elaksid ja kirjutaja elamused sama ehtsad kui mul. Et kujundid veidikegi seda ümbritsevat halli igavikku muudaksid ja uudaksid“)

„Tõesti, lugeja ei tohi kunagi surra las poeet teeb seda tema eest“, kirjutab Eliina, kuid tegelikult on poeet elu ja tervise juures. Ta on noor, enesekindel ja küps mängima kaasa eesti luulemaastikul, ka
teadmisega, et „pikk tee on käia meie tulevikku ja me vanemate minevikku”.

Eliina debüüt on karge ja mitmekülgne tervik. Värske Raamatu sarja avalöögina on ta aga ka kummardus ning puhtsüdamlik armastusavaldus kirjandusele.

Auri Jürna