Rupi Kaur
„Mesi ja piim”
Tõlkinud Airis Erme
Rahva Raamat, 2018
Kui kuulsin, et India juurtega kanada kirjaniku Rupi Kauri 2014. aastal avaldatud menuk „Milk and Honey” tõlgiti eesti keelde, tabas mind esmalt küsimus, miks küll. Paistis, et sotsiaalmeedia on juba niigi täis kompositsioone, kus MacBooki ja tassikese kohvi kõrvale on justkui pooljuhuslikult sattunud Rupi Kauri teos, saateks mõni inspireerivam rida raamatust. Kauri sihtrühm on peamiselt millenniumlased, kes tunnevad end ingliskeelses keeleruumis piisavalt mugavalt, et emakeelset tõlget mitte vajada (eriti kui autor viljeleb pigem minimalistlikku stiili). Suurem osa luuletustest mõjuvad tõlkes aga veelgi banaalsemalt ja kohati tekib tunne, nagu oleks teos otse Google’i tõlkest läbi lastud: „sa küsid kas see on hea / tunne ja ma vastan jah nii kähku nagu oleksin hästi / harjutanud. aga see näitlemine.” (lk 38) Kui üldiselt peetakse luule tõlkimist keeruliseks, sest tõlkija on justkui kaasautori rollis, siis Kauri proosapärane luule ei olnud ilmselt just suur väljakutse.
Rupi Kauri loomingut on nimetatud enterluuleks, Tumblri-luuleks, Instagrami-luuleks – kokkuvõtvalt millenniumlaste luuleks. Suuresti ongi Kauri stiili mõjutanud sotsiaalmeedia ning selle vormi- ja sisupiirang: telefonis infovoogu kerides kahaneb tähelepanuvõime, mistõttu peab teksti formaat olema kergesti haaratav ja võimalikult üheselt arusaadav. See võib aga luulele omase mitmetähenduslikkuse ning kujundlikkuse asendada lakoonilisuse ja üheplaanilisusega. Tihti esitab luuletaja popkultuuris tüdimuseni äraleierdatud tõdesid: „sa ei pea neid / ennast tahtma panema / nad ise peavad sind tahtma” (lk 96) või „nõnda nagu armastad ennast / nõnda õpetad teisi / sind armastama” (lk 186) – read, mis sobiksid mõnele Koduekstrast pärit motivatsioonitahvlile. Ei saa öelda, et igasugune metafoorsus on täielikult kadunud, aga Kauri kujundid mõjuvad lihtsakoeliselt, kohati suisa naeruväärselt: „ma olin muusika / kuid su kõrvad olid välja lülitatud” (lk 115) või „olen kunstiga täidetud muuseum / kuid sinu silmad olid kinni” (lk 100). Paralleeli võib tõmmata hittlugudega, millest jäävad kõrvu kaikuma õõnsad read nagu B.o.B-i ja Hayley Williamsi loos „Airplanes”: „Can we pretend that airplanes in the night sky are like shootin’ stars”1.
Paljusid Rupi Kauri lihtsakoelisi luuletusi on internetis parodeeritud. Üks markantsemaid näiteid on Adam Gasiewski ja Emily Becki populaarseimatest vine’idest ehk kuuesekundilistest humoorikatest videoklippidest pärit lööklausetest koosnev raamat „Milk and vine”, mis matkib Kauri raamatukujundust ja kirjutamislaadi: „you / almost made me drop / my croissant”2. Paadunud Rupi Kauri fännid (ja ka autor ise) ütlevad aga, et ta kasutab kõigest siirast ja lihtsat eneseväljendusviisi, mille puhul on ausus tähtsam kui vormiline täius. Kauri luule võiks liigitada uussiiruse alla: see püüab mõjuda vahetult ning kaotada piiri autori ja tema loomingu vahel. Ometigi ei ole uussiirus tegelikult läbinisti aus kunstivorm, sest autor valib siiski, kuidas ta ennast lugejatele esitleb. Raske on aru saada, kes Rupi Kaur päriselt on, sest ta räägib endale pidevalt vastu. Ühest küljest loob Kaur pildi sellest, kuidas mehed näevad naistes ainult seksobjekti: „ta oli esimene poiss / kes õpetas mulle et mu keha / kuulub soovijale” (lk 12), samas seksualiseerib ta iseennast ridadega „aga ta / ei limpsi silita ega ime kunagi nagu mina” (lk 88). Autentsusest rääkides tasub mainida ka asjaolu, et Rupi Kaur on saanud plagiaadisüüdistuse analoogse kirjutamislaadiga Instagrami-luuletajalt Nayyirah Waheedilt, kes on nüüdseks süüdistuse sotsiaalmeediast kustutanud. Muidugi võiks öelda, et valdav osa millenniumlaste luulest ongi jagamisplatvormide tõttu ühesugune. Rupi Kaur ei eita, et kogub inspiratsiooni teistelt sarnase stiiliga luuletajatelt.
Kohati tundub, et Kaur on loonud endale temaatilise kaitsekilbi: tema loomingut ei saa kritiseerida, sest see puudutab naiseks olemise valupunkte. Kuidas kritiseerida vägistamist, soolist ebavõrdsust, seksismi või naistevastast vägivalda käsitlevaid luuletusi ajal, mil paljude jaoks on see esimene kord sellistest teemadest üldse lugeda? Minu arvates peaks aga keskenduma asjaolule, et luule on esmajoones kunstivorm, mitte eneseteraapia (mis ei tähenda, et eneseteraapiat ei tohiks ega saaks kunstipäraselt esitada). Lõuna-Aasia naiste kannatusnarratiivi enda omana esitlemine hägustab piiri kollektiivse ja isikliku vahel – privilegeeritud keskkonnas kasvanud naine kõneleb vähemuse eest, kelle kogemusi ta tegelikult ei hooma. Kaur ei valda Indias kõneldavat pandžabi keelt kirjutamise tasemel ning kasutab kultuuri ja loomingu põimimiseks gurmukhi kirjastiili, milles puuduvad suured algustähed ja muud kirjavahemärgid peale punkti. Samas on sellised tunnused Instagrami- või Tumblri-luulele üleüldiselt omased (rääkimata sellest, et kirjavahemärkide ärajätt on juba üsna vana võte).
Kuna Kaur on ilmselt enim tsiteeritud autor Instagramis, kuuluvad tema miljonite fännide hulka ka paljud rohkem või vähem kuulsad naised, kes kõik samastuvad Kauri luuletustega. Rupi Kaur meeldib nii vähemustele, kelle eest ta väidetavalt kõneleb, kui ka lääne naistele, kes tema luuleridu enda piltide alla kirjutavad ja kes on nendest inspiratsiooni saanud. Luuletaja populaarsuse taga on muu hulgas asjaolu, et ta kirjeldab naiseks olemise valu laiemalt, kuid keskendub samas otsese vägivalla ohvritele ja mõjub seeläbi teraapiliselt. „Mee ja piima” esimene peatükk „Haavad” lahkab tütarde suhet ema ja vägivaldse isaga ning noorte naiste kokkupuuteid meestega, kes neid ainult seksi eesmärgil ära kasutavad: „ma olen seksinud ütles tüdruk / kuid ma ei tea / mis tunne on / armastust jagada” (lk 20). Kaur maalib trööstitu pildi maailmast, kus isakompleksidega naised lasevad ennast passiivselt ära kasutada ja mehed näevad neis üksnes objekti. Sisult on luuletused kindlasti kõnekad ja vajalikud, vormilt aga enamasti üsna nõrgad, sest neil pole rütmi, riimi ega huvitavaid kujundeid.
Kaur pole loonud tugevat naiskarakterit, tema naistegelane on alati ohver või keegi, kelle vägi peitub peamiselt tema ihus: „jumalanna sinu jalgade vahel / paneb suud vett jooksma” (lk 188). Ühelt poolt rõhutab Kaur, et naised ei peaks jalgu raseerima, oma keha häbenema ega meestele alluma, teisalt aga idealiseerib mehi, kelle jaoks seisneb naise väärtus ainult tolle kehas. Nii kirjeldatakse ühes luuletuses olukorda, kus mees palub Kauril oma loomingut kirjeldada, ent autor hakkab teda seepeale hoopis silitama. Naine pole Kauri teoses peaaegu kunagi aktiivne jõud, vaid keegi, keda vallutatakse: „sinu keha / ei ole tema kodu / ta on külaline” (lk 165) või „sinu keha / see ainus / mille all ma tahan / olla riieteta” (lk 129). Lugedes igatsesin vähem stereotüüpset kujutelma naiseks olemisest, et naise jõud ei peituks kõigest tema välimuses ega võimes lapsi ilmale tuua. Tahtnuksin rohkem isiklikkust, hinge. Võib olla on see privilegeeritud lugeja pilk, kes ei pea oma päritolu ja seeläbi ka läänes eksootilise välimuse tõttu diskrimineerimist taluma. Ometigi on rassiteemat suhteliselt mahukas kogumikus mainitud minimaalselt: „ära räägi mulle et minu naised / ei ole sama kaunid / kui need kes / elavad sinu maal” (lk 170). Kohati tekkis tunne, et autor soovib lihtsalt võimalikult suurt hulka lugejaid korraga kõnetada.
Kogumik on jaotatud neljaks peatükiks: „Haavad”, „Armastus”, „Lahkuminek” ja „Tervenemine”. Nende eesmärk on moodustada ühtne tervik eri traumadest, milles kõigis peaks väidetavalt leiduma midagi magusat (kui uskuda sisukirjeldust raamatu tagakaanel). Südamevalu on üks mõjukamaid põhjuseid, miks luulet luuakse või loetakse. Romantilise luulega on aga oht muutuda kulunuks või imalaks ning suur osa Kauri luuletustest just sellised ongi. Tõenäoliselt on paljud millenniumlased kirjutanud blogisse südamevalust pajatavaid tekste (põlvkond enne neid kirjutas sahtlisse, kuhu selline luule võikski jääda) ja ilmselt meenutatakse neid hiljem kerge muigega. Rupi Kauri luuletuste peamine probleem seisnebki selles, et kuigi autoril on kindlasti annet loomingu kaudu sotsiaalselt õrnadel teemadel rääkida, ei olnud tal tegelikult enne internetis kuulsaks saamist ja esimese luulekogu edu mahti oma stiili lihvida.
Eestisse kipuvad uued suundumused jõudma muu maailmaga võrreldes pigem hiljem – seda on seni rohkem puuduseks peetud. Rupi Kauri puhul see paraku ei kehti, pigem oleks ta fenomen võinud meist mööduda. Ei saa kõrvale vaadata sellest, et Rupi Kaur on suurt mõju avaldanud ka eesti luulemaastikule. Ilmekad näited on Elina Naani „Lukuga päevik” ja Nete Tiitsaare „Ööraamat”, mis paistavad silma sarnase lakoonilise stiili ja proosapärase luulekeele poolest: „sul on suurem läbisõit / vahet pole / loeb side / kõik”3. Nii nagu omal ajal levisid kulutulena Paulo Coelho, Elizabeth Gilbert ja E. L. James, on ka Rupi Kaur osa moest. Sellegipoolest tekitab Kaur ilmselt rohkem vaidlusi kui ükski eelmainitud autoritest, sest luulet on objektiivselt hinnata palju keerulisem kui proosat. Aina rohkem otsitakse luules vormimängude asemel lugu, millega samastuda, ning seepärast on uue põlvkonna elutempoga sobiva luule keel lakooniline ja kergesti haaratav. Tuleb endalt küsida, mis on olulisem: kas see, et oetakse (osade meelest) halba luulet, või see, et keegi luulet üldse loeks?
