Intervjuu

Luule ei hammusta. Intervjuu Joosep Susiga

Joosep Susi / Tõmmu Hiid Sidruniga 15.04.2019

 

 

küsis Tõmmu Hiid Sidruniga

 

Kohtusime Joosuga esimest korda ülikooli raamatukogu kohvikus, meil sattus olema seljas sama kampsun ja algul oli suur segadus, kes laua millisesse otsa istub. Joosu lõhnas sigaretisuitsu järele, kuigi ta ütles, et pole nüüd juba aasta aega tõmmanud. Mis on imelik, sest kui palju ma ka ei suitsetaks, ei haise ma kunagi.

Terve elu olen võidelnud omaenese negatiivsete eeldustega. Alles nüüd, kui hakkan vanaks jääma ja juuksed kukuvad peast, tekib vargsi tunne, et midagi hakkab paika loksuma. Nüüd avastasin näiteks, et tegelikult olen põline tsentrist ja et igasugune tasakaalutus ajab iiveldama. Kes sina oled? Ümberringi, näed, intellektuaalid politiseeruvad ja tunnevad õlgadel lasuvat väärtuspõhist kohustuskoormat. Sina kui noor ja ärgas kirjandusteadlane – kes sa oled ja mille eest võitled?

Tõepoolest, jääb mulje, nagu oleks sõda lahti (aga võib-olla ongi?). Võideldakse keele eest ja võideldakse kultuuri eest ja võideldakse keskkonna eest. Võideldakse asja eest ja võideldakse võitlemise pärast. Mõned ehitavad NO99 teatri ette neljandat seina. Kirjanike maja ees põletatakse kultuurkapitali lippu. Võideldakse võitluseid, mida on võimaldatud võidelda.

Keskkooli lõpuklassis rüüpasime sealsamas Harju tänaval kallite kaasteelistega veini ja laulsime Jacques Breli laule. Ühtäkki avastasin antikvariaadi aknalt iseenda peegelduse – ma olin mustvalge ja rangelt kahemõõtmeline. Veelgi enam jahmatas, et mulle vaatas vastu väikene inimene. Nüüd elan tsitadellis ja loen. Ma defineerin end lugejana.

 

Sa uurid doktorantuuris lüürilisuse ja narratiivsuse pingevälja eesti luules. Kõlab, tuleb tunnistada, võrdlemisi tagurlikult ja igavalt. Ütleme siis kohe ära: sa oled ludiit! Keegi ei loe ju tänapäeval enam luulet. Ma olen aru saanud, et tänapäeval üksnes kirjutatakse luulet. Või mis luule see enam on …

Lugesin hiljuti üht inglise tudengite suhtumist käsitlevat uurimust, millest selgus, et valdav osa tudengitest ei tunne ülikooli õppima asudes mingit huvi luule vastu, ei oska seda lugeda ega hinnata. Enamgi veel, paljud lausa kardavad luulet. Muret tekitavaks teeb uurimuse aga see, et käsitleti kirjandustudengeid. Nojah, mis siis mittekirjandustudengitest veel rääkida …

Mul on viimasel ajal olnud harjumuseks kõrvutada nüüdisluulet (levi)muusikaga. Kui viimane on okupeerinud kunstlikult loodud tundeilma, siis luule – ja eriti lüüriline luule – on jäänud tagaplaanile, kuigi iha teatava rütmi ja korduse printsiibil ning keele eri kihte raputava ja sikutava ja venitava ja rebiva järele on endiselt märkimisväärne. Ma ei pea luule positsiooni sekundaarsust otseselt mingiks karjuvaks probleemiks ja eks põhjusedki joonistuvad ju selgelt välja.

Toetudes lüürikateoreetiku Jonathan Culleri mõne aasta eest ilmunud ja minu hoiakuid tähelepanuväärsel moel teisendanud mahukale uurimusele, osutaksin ühele häirivale tendentsile, mis iseloomustab nüüdisluule retseptsiooni. Näib, et on kaks võimalikku suunda: kas käsitletakse rangelt vormi (ja seda eeskätt seoses meetrumi või lihtsalt teksti vabavärsiliseks määratlemisega) või otsitakse luuletuse tähendust. Ehk oleks viljakas – iseäranis arvestades tendentse luuleväljal ja viimase vabavärsilist dominanti – eristada teineteisest meetrum ja rütm. Need on kaks eri mõistet. Neist viimane avaldub paljudel tasanditel ja on märgatavalt dünaamilisem kui meetrum.

Kunagi räägiti luuleanalüüsis sagedasti nn instrumentatsioonist (selle võib praegu tinglikult asendada sõnaga „muusikalisus” või „musikaalsus”). Luulesse võikski vahel(!) suhtuda nagu muusikasse. Me ei küsi ju tavaliselt, mida see pala tähendab. Pigem võtame rohkemal või vähemal määral avatud hoiaku ja laseme sel palal end mõjutada. Me kogeme. Luule puhul tuleb tähendusele sageli muidugi keskenduda, aga see ei ole tavapäraselt sugugi peamine. Ehk võiks vahel küsida, miks see konkreetne luuletus mõjub? Mis teeb selle teksti sedavõrd võimsaks? Ja selgubki kohe, et tähendusega ei ole sel suurt midagi pistmist. Traditsioonilise meetrumiga veel vähem. Praegune suundumus kirjeldada luuletusi teemakeskselt primitiviseerib luulet. Kui sõnastada, mida tähendavad Ristikivi värsid „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe”, pole pääsu võrdlemisi klišeelikust ja banaalsest kokkuvõttest. Ometi ei ole see luuletus ei banaalne ega klišeelik.

Kui küsida, mis muudab sellised autorid nagu Mihkelson või Kaplinski – või ükskõik kes meie klassikutest – niivõrd kvaliteetseks, ei saa piirduda pelgalt meetrumi, prosoodia või teksti eri tähenduskihtidega. Ometi, need tekstid mõjuvad. Enamgi veel, nad tekitavad midagi sellist, millest luuleeritluses pole tänapäeval üldse kohane kõneleda: lugemisnaudingut!

Aga see tähenduspaine, vajadus panna luuletusele näpp peale, on juurdunud väga sügavale. Juba põhikoolis keskendutakse luulelugemisel esmajoones tähendusele (ja siis metafooridele ja metonüümiale jne). See võib olla üks olulisematest põhjustest, miks luuledidaktika pole enam kirjandusõppe tuum (mida ta kunagi kahtlemata oli). Teisisõnu, luule on midagi keerulist, sest väljendus on keeruline ja mõtteni jõudmine komplitseeritud.

Kõik see tuleb väga tuttav ette. Keskkoolis lugesin päris palju luulet. Näiteks Baudelaire’i sai küll lakkamatult loetud, aga see lugemine oli kuidagi vildakas ja lõppeks jõudsin arusaamale, et ma ei saa luulest aru. See on midagi liiga keerulist ja ligipääsmatut. See arusaam oli oluline, sest kui ikka aru ei saa, tuleb midagi ette võtta. Ja kuna ma aru ei saanud, võtsin ette ja hakkasin ainult luulet lugema.

 

Miskipärast loen sellest välja, et sinu jaoks on kirjanduse keskne hindamiskriteerium sõnastuse ainuvõimalikkus. Kas ma eksin? Tunda ära, et kuidagi teisiti ei ole seda võimalik öelda … Meenub Kaplinski ühe luuleteemalise luuletuse algus: „Mis on luules peamine? – Ei sisu ega vorm, / ei traditsioon ega novaatorlus. / Ei kujundid, riim ega rütm. Ei poeetika. / Ei haridus ega harimatus. On vaja / ainult tuletada meelde, mis tähendab / sõna „inspiratsioon” – inspiratio – sissehingamine. / Ju siis ka väljahingamine – exspiratio.” Muide, mulle on kunsti puhul didaktilised põhjendused tundunud alati kuidagi üleliigsed. Võib-olla on põhjus selles, et ma ei salli lapsi. Seetõttu hülgasin ka oma poja.

Ma natukene peatuksin siiski luule pedagoogilisel mõõtmel. Väidan, et mingil hetkel lörtsitakse luule potentsiaalset didaktilist ja sotsiaalset mõju. Kui mina põhikoolis ja keskkoolis õpetasin, tuli ikka kurja ja väga süsteemset vaeva näha, et kabuhirmu luule vastu maandada. Näidata, et luule ei hammusta. Luule ei tule kallale. Et luule lugemiseks ei pea tingimata kõigest aru saama. Keskkooliõpilased ei tunne sageli näiteks hiphopmuusikas luulet ära. Nad ei pea seda luuleks sel lihtsal põhjusel, et see pole keeruline ja see mõjub. Ilmselt mõjuksid ka Suits ja Liiv, kui neid lugeda mitteluulena.

 

Oot-oot, kes lörtsib?

Esmajoones lörtsib luule võimalikku mõju muidugi lugeja ise. Määrav on lugemishoiak. Kui ma hakkan härra Sidruniga vestlema ja arvan, et ta on totaalne jobu, siis küllap hakkavad vaikselt ilmnema totaalsele jobule omased tunnused. Kui ma aga hakkan härra Sidruniga vestlema ja võtan hoiakuks, et tegemist on sümpaatse fiktsiooniga, siis küllap ilmnevad vaikselt ka positiivsed tunnused. Kui ma kardan luulet ja arvan, et ei saa sellest nagunii aru, ei ole erilist mõtet seda ülepea lugeda. Aga eks see lugeja positsioon lähtub üldisematest ühiskondlik-kultuurilistest tendentsidest.

Praegune luule s(t)aatus vaesestab märkimisväärselt kirjandusdidaktikat. Olen veendunud, et luule kaudu on võimalik väga tõhusalt toetada ükskõik mis vanuses inimese kujunemisprotsessi. Ma ei pea silmas, et kõik peaksid luulet lugema. Sugugi mitte. Eks luule jääbki mingis mõttes perifeerseks kultuurivaldkonnaks, aga oluline on olla sellega kokku puutunud ja teadvustada, et luule võib midagi pakkuda. Ses mõttes on igasugused luuleslämmid kasulikud. Rõhutavad luule oraalset funktsiooni. Näiteks Contra rolli eesti luules ei maksaks sugugi alahinnata. Kuigi ta ise ei tarvitse enda mõjust arugi saada. N-ö kõrgkunstluulesse see muidugi ei puutu, aga see polegi ju taotlus.

 

Kas noore humanitaari elu on raske?

🙂 Hea küsimus!

 

Eks ma ole ka vahel lugenud seda tänapäeva luulet. Kohe, kui raamatu kätte võtan, taban end äratundmiselt, et Dostojevski või Mann või Musil on ju eksistentsiaalselt sedavõrd sügavamad. Mida on Kristjan Haljakul öelda, mida Verlaine’i tekstides juba polnud? Mida on Kerttu Rakkel öelda, mida Tolstoi juba ei kirjutanud? Mida on Kristiina Ehinil öelda, mida … Miks ma peaksin seda lugema? Parema meelega istun kodus, peksan pihku ja viskan viina. MILLIST ÕIGUSTUST SA NÜÜDISLUULELE ÜLDSE NÄED?

Sellisel juhul ei näe ma ka praegusel jutuajamisel mõtet. Mida on minul öelda, mida pole varem juba eri perspektiividest rohkelt artikuleeritud? Ja kui aus olla, siis eks sinu küsimusigi on sadu ja tuhandeid kordi püstitatud. Ometi, küsida tuleb ja neile küsimustele ei saa jätta mõtlemata. Sest need küsimused luule kui sellise funktsiooni kohta on olemuselt filosoofilised – nad ei eelda ammendavat vastust, vaid seda, et üritataks jõuda lähemale nähtuse olemusele ja algupärale.

Olin kunagi röögatu teatrihuviline (vaatasin peaaegu kõiki eesti lavastusi). Viimased kümmekond aastat olen teatrit pigem vältinud, sest see ei paku mulle(!) suurt midagi. Tõsi, mingist äraspidisest harjumusest avastan end sageli ikkagi teatrisaalist. Küll aga meeldib mulle tantsuteater – seal kasutatakse žanrilist eripära (tantsiv keha) vahest kõige intensiivsemalt. Teisisõnu, ma saan tantsuteatrist tavaliselt midagi, mida mujalt pole võimalik saada. Mu meelest on see oluline ka luule puhul. Luule tegeleb keelega kõige intiimsemalt ja intensiivsemalt. Nii sügavale keele sisse ei ole võimalik mujal minna. Kvaliteetne lüüriline luule kätkeb midagi, milleni pole mujal võimalik jõuda. Seega, nagu Mart Velsker on selle sõnastanud, kaude on luulet vaja kõigile, kes eesti keelt ühel või teisel moel kasutavad. Ka neil, kes luulet ei salli, luulet ei loe või luulet ainiti teietavad. Seda esiteks.

Ehk võiks su küsimusele vastata, kirjeldades mõnd lüürilisusele omast tunnust. Lüüriline luule ei ole rangelt võttes mimeetiline, vaid tugevalt performatiivne (kaude võib seda sõnastada ka õpikulikult: lüürilisuses on tugev eneseleosutus, semantiseeritakse foneetilist, morfoloogilist, grammatilist tasandit jne). Mis aga olulisem, lüürilises luules ei kehtestata fiktsionaalset maailma, vaid võetakse hoiak meie maailma suhtes.

Võib-olla kõige huvitavam on küsimus lüürilise luule adressaadist. See tüüpiline pöördumine (apostroofsus) kellegi poole näiteks armastusluules on kompleksne: tegelikult ei ole pöördutud tolle „sina” või „surma” või „isamaa” vms poole, vaid esmajoones lugeja, kogukonna poole, aga samal ajal ka nii lüürilise lausuja enda kui ka tolle sõnastatud adressaadi poole. Kui Beebilõust kirjutab/laulab: „Sind ootasin ma koju, isa, / sa ei tulnud, ei tulnud kaua”, siis selline pöördumine on dünaamikalt tugevalt traditsiooniline. Ja kuivõrd see erineb toimimisloogikalt näiteks luuletusest „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” või värsist „Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!”?

Kõikidel juhtudel tehakse läbi midagi rituaalset, midagi väga intiimset. Nagu ka mainitud Culler on rituaalsetele aspektidele keskendudes väitnud, ei tähenda selliste värsside lausumine kellegi/millegi konkreetse poole pöördumist, vaid hoopis millegi väga olulise kehtestamist. Mingisuguse väärtussüsteemi artikuleerimist ja rituaalset läbimängimist, lootuses, et see võiks maailma asjade seisu kuidagi paremaks teha.

 

Ahsoo! Seega, kirjandus võib vahetult maailma muuta??? Mingis mõttes tuleb nõustuda. Aga siit edasi kerkib küsimus, mispärast tuleb seda hoiakulisust temaatiliselt eksplitseerida? See oli vist Adorno, kes väitis, et lüürika on alati sotsiaalse antagonismi subjektiivne väljendus.

Küsimus on muidugi õigustatud. Tõsi ta on, sageli võib eksplitsiitne reaktsioonilisus päevapoliitika suhtes vähendada luuletuse mõju. Ometi, valdavalt kipub olema nii, et luuletuse temaatiline hoiakulisus taandub luuletuse enda performatiivsuse ees, selle ees, et luuletus ise muutub sündmuseks. Näiteks „Eile nägin ma Eestimaad” iseloomustab mu meelest seda protsessi ilmekalt: see on ühelt poolt reaktsiooniline ja konkreetne, aga veelgi enam üldine ja väärtushoiakuid manifesteeriv.

Ja tõepoolest, väita võib ka nii: kvaliteetne lüüriline luule on essentsiaalselt sotsiaalpoliitiline ja selle mõjusus põhineb paljuski just eespool toodud lüürilisuse tunnustel. Olen luule võimsuse ilmestamiseks sageli utreerides küsinud, missugune oleks maailm praegu, nüüd, kui koraan ei oleks kirjutatud sedavõrd elliptilises vormis.

 

Mis puutub aga muusikasse, siis näiteks räpi algupära on ikkagi ju afroameeriklaste getost võrsunud rassi- ja klassivõitlus. Mida on sel resigneerunud ja lodeval mõminaräpil pistmist räpi võitlusliku algega? Mida on hiphopil pistmist luulega?

Vahel on tunne, et näiteks nüüdisaegne hiphop või levimuusika laiemalt kasutab primitiivsel moel üksnes võtteid, mis olid omased juba esimestele suurtele lüürikutele (nt Sappho, Pindaros jne). Viimaste lugemine pole viimasel ajal miskipärast enam au sees. Tegelikult on see viljakas pinnas, millelt luulet vaatlema (ja ka kirjutama) hakata. Neid tundmata pole nagu eriti mõtet … Sünkroonset ja diakroonilist pilku tuleks samal ajal pidevalt alal hoida.

Üldiselt kohtab hiphop- ja räppmuusikas – erinevalt popmuusikast laiemalt – väga põnevaid tekste. Siin avaldub muu hulgas keele kõlaliste aspektide, korduse, rütmi potentsiaal. Genka ja Paul Oja on omamoodi segu Runneli ja Kompuse luulest. Liiati semantiseeritakse just hiphopis üllatavaid kõlasarnasusi vahest kõige ehedamal kujul. Piisab, kui kõrvale tuua näiteks mõni Mart Kanguri luuletus: „olen rabe / ja laisk aga / rabelais’d raisk / kokku ei tule”. Aga näiteks dialoogipõhine pala korduva värsiga „Oo, kallis, ole minu ämblikmees” mõjub pigem lüürilisust pilavana.

 

Ma olen leinas. Ma leinan taga kõrge-madala eristust … Tead, vahetame teemat. Küsiksin vahelduseks nii, et mida sa luulekriitikalt siis ikkagi ootad? Või siis ka nii, et mida sa kriitikat tehes silmas pead?

Esmalt – ja see võib kõlada liigagi iseenesestmõistetavalt – ei peakski partikulaarsetelt tekstidelt eriti midagi ootama. Vähemasti mitte midagi konkreetset. Pean silmas seda, et kriitika võib olla igasugune: kriitika kriitika pärast, kirjanduspropaganda, vormianalüüs, lugemiskogemuse kirjeldus jne. Oluline on pigem, et ilmuks erisugust kriitikat, et see kriitika oleks läbimõeldud ja et kirjutaja eviks teatavat käsitööoskust.

Mida ma ise silmas pean? Ma ei kirjuta palju kriitikat. Peamiselt kirjutan kriitikat n-ö sahtlisse. Harjutamise mõttes kirjutan sageli mõnele kogule arvustuse. Nagu minu suurim armastus Proust on kirjutanud: lugemine on iseenesest lihtne meelelahutus. Iga vähegi erudeeritud inimene ju loeb. Aga lugemine võiks mingist hetkest olla pingutus ja selleks läheb tarvis kirjutamist kas või kujundlikus mõttes. Tekste tuleb n-ö edasi kirjutada.

Mis puutub avaldatud tekstidesse, siis olen lähtehoiakuks võtnud arusaama, et minu arvustus ei pea olema selline, mis mulle meeldib, vaid selline, mida oleks kas kriitikaväljale ühel või teisel põhjusel vaja või mis kriitikaväljalt puudub. Näiteks kirjutasin mullu Vikerkaarde arvustuse Andrus Kasemaa luulekogule. Mulle endale sellist teksti lugeda ei meeldiks, aga eesmärk seisnes milleski muus: kuna kriitikaväljal ühe luuletuse lähilugemist ei tehta, siis võiks seda proovida. Tulemus muidugi kõige etem ei olnud …

Toon võrdluseks hoopis spordiajakirjanduse. Kunagi sai loodud selline kummaline infantiilne kuju nagu Hugo Tipner, kes kirjutas Õhtulehes. Selle nime all võtsid sõna paljud humanitaarid (kaasa arvatud mina). Lähtehoiak oli selline: teksti idee ei pea kattuma autori hoiakutega. Tekst peaks olema selline, mis võiks spordiajakirjanduse väljal eksisteerida, mida mõni inimene võiks kirjutada, aga mida eesti spordiajakirjanduses kohe kindlasti keegi kirjutama ei hakka. Registreerida potentsiaalseid hoiakuid. Oli lõbus. Mõne enda kirjutatud teksti puhul sain härra Tipneri peale väga vihaseks, sest tema väljaütlemised olid lauslapsikud.

Üldse väärtustatakse kriitikas ehk liialt enda nime. Aetakse taga mingit geniaalsust. Minu üks kunagine juhendaja ütles väga tabavalt, et pole üldse tähtis, kelle nimi teksti all on. Tähtis on see, et luulekriitikas ilmuks häid ja erinevaid tekste, mis oleksid mitmekülgsed ja tabaksid vähemasti mingil moel analüüsiobjekti essentsi. Olen sellega täiesti päri. Praegugi olen teiste tekstidele vahel robustselt lõike juurde kirjutanud või neid maha kratsinud.

 

Kas kirjandusteadlane saab süütult lugeda? Puhtal ja vahetul tasandil?

Kirjandusuurijal on käsitööoskus, mis muudab lugemise mitmekesisemaks ja huvitavamaks.

 

Ütle nüüd – ilma igasuguse valehäbita, ausalt –, kes on head eesti luuletajad ja kes halvad?

Kvaliteetsel kirjandusel on kindlasti objektiivseid tunnuseid. Aga hea-halva dihhotoomia pole väga viljakas. Viimase lause korrektsus ajab muidugi pisut iiveldama. Nagu sind igasugune tasakaalutus. Ehk soovid ise sellele küsimusele vastata?

 

Vaatan tänavusi kultuurkapitali luuleauhinna nominente. Tõtt-öelda ei leia ma nende seast ühtegi väga paeluvat teksti. Haljak, Krull ja Kruusa on head, aga ei midagi erilist. Ahi, Ehin ja (:)kivisildnik jätavad külmaks. Märt Väljataga raamat oli khuul.

Sul on potentsiaali! Kirjutada näiteks teos „Eesti luuletajad 2019. aasta seisuga, olulist”.

 

Sa ei nõustu minuga?

Ei. Iseäranis suhtun skeptiliselt selliste väljaütlemiste otstarbekusse.

 

Kas kriitik või luuleteadlane peaks luulet kirjutama?

Mingil äraspidisel moel on kriitik paratamatult luuletaja. Isegi siis, kui ta luulet ei kirjuta. Peas hakkavad ikka kuju võtma mingid luule struktuurid, seosed, rütmid jne.

Ja mingis mõttes on luule kirjutamine ka kasulik. Tegin ise mullu eksperimendi: ma kirjutan iga päev luuletuse, kuigi ei ole päris kindel, kas neid luuletusteks pidada kõlbabki. Ja nii 250 päeva jutti. Analüüsivõime rikastamiseks, teksti toimimismehhanismide etemaks tajumiseks. Kusjuures eesmärk polnud kirjutada head luulet, vaid saada eri tüüpi tekstide kirjutamiskogemus, et mõista paremini näiteks kompositsioonilisi aspekte.

Pastišš (või igasugune imiteerimine) on luuleuurimuses üks paljudest meetoditest. Kvaliteetse luule kirjutamise pretensioon ei ole aga sugugi tähtis. Pigem vastupidi, mul on tunne, et luuletajaid, kes arvustavad, on niigi palju (ja see on üks paljudest kriitikasuundadest, mis peaks olemas olema), aga üldiselt on need tekstid võrdlemisi ühetaolised ja mu jaoks suhteliselt igavad (mõne erandiga).

 

Kavatsed peagi luulekogu välja anda?

Ei! Nagu öeldud, olen lugeja. Aga ses mõttes on kriitik ja luuletaja muidugi samas seisus: nende mõlema peamine töömeetod on robustses mõõtmes kvaliteetne lugemistöö. Mis hõlmab edasikirjutamist.

 

Pakun siis välja, et võid hoopis minu nime alt avaldada. 🙂 Sul ei ole vahet ju.

Pigem soovitaksin vahel kasutada ka nn vasaku käe reeglit. See on paremakäeliste potentsiaal lõpetada kirjutamisprotsess: haarata vasaku käega pliiats paremast käest. Metodoloogia pärineb Blanchot’lt.

 

Mis värk sul muidu selle spordiga on? Võrdlemisi higine värk … Tippsport on mu jaoks natukene lapsik ja arusaamatu ollus.

Tegelikult on nii pedagoogikas kui ka kultuuriväljal laiemalt kehalisus endiselt kuidagi kummalises seisus, tugev tabu. Keha ja vaimu koos- või ebakõla – olgugi et labane väljendus – on väga oluline küsimus.

Muide, kas pole nii, et suur osa akadeemilises ruumis töötavatest inimestest on suured spordifanaatikud. Põhjus on mu meelest lihtne – see on legitiimne viis elada välja oma spontaansed tunded, emotsioonid. Olla lapsemeelne. See on vabatahtlik alaealisus. Ses mõttes passib jalgpall teadlasele väga hästi! Pealegi, mulle näib, et need, kes elavad end välja spordiväljal, kipuvad vähem sõna võtma poliitilistel teemadel.

Aga kas pole ka näiteks jalgpalli jälgimisprotsessis midagi väga lüürilist? Vahel võiks luulele läheneda jällegi nagu jalgpallifänn – analüütiliselt, aga tugeva emotsionaalsuse ja subjektiivsusega. Kusjuures lüüriline adressaat on jalgpallis ju pidevalt kohal. Kui karjun tribüünil, et mängija X on idioot, ja kirjeldan mingil robustsel viisil tema ema või õde, siis sel pole mitte mingit seost lausuja arusaamaga, missugune on mängija X, tema ema või õde. Pigem on see jällegi rituaal, millega kinnistada seda maailma seisu ja väärtussüsteemi, mida ma hindan. Teisalt on see jällegi kinnitus mängijale X, et tegelikult teda mängijana hinnatakse. Kui Sartre ei kritiseerinud kunagi mõttetuid kirjanikke – kõige hullemad olid ikka klassikud, nagu Camus –, siis eks jalgpallis ole samamoodi. Kõige suurem idioot on vastasmeeskonna kõige parem mängija.

Tõsi, luule puhul võib tuua ju paralleele jalgpalli ja muusikaga jne. Aga sellega tuleb olla väga ettevaatlik. Need võrdlused on rangelt tinglikud. Lisaks, kui luule on väga tähtis, siis tippsport seda ei ole. Aga see mittetähtsus muudab spordi muidugi väga oluliseks valdkonnaks.

 

Ütlesid, et sind ei paelu enam teater. Ometi lõid kaasa G9 osalusteatri vormis lavastuses „Hingede öö”. Mis sind Ristikivi romaanis paelub vms?

„Hingede öö” on isiklikult minu jaoks märgiline tekst, kuigi Ristikivi hilist loomingut hindan palju kõrgemalt (nt „Rooma päevikut”). Mis mind paelub? Sõnastaksin kuidagi nii, et romaanis on tugev multikodeeritus, mis on piiritletud ja kontrollitud. Igat lõiku võib lugeda mitut moodi, aga need lugemisviisid on tekstipinnal antud. Näiteks võib üks lõik anda edasi pagulaskogemust, inimese piiripealsust jne, aga kõik need lugemisviisid on väga selgesti välja joonistatud. Ilmselt on see klassikale üldse omane.

Mis puutub aga lavastusse, siis eesmärk oli osalusteatri vormis tõlkida romaan teatrikeelde. Pealtvaataja ise on peategelane ja võib kogeda (näiteks lüürilise minana) romaanist tuttavaid stseene, olla nende sees ja seda enda arhitekstuaalset teadmist rakendades ise kogeda. Mingis mõttes tundub see ainus viis, kuidas anda romaani edasi nii, et teater kui meedium ei oleks pelgalt vahendaja, ilukirjanduse narratiivi edasiandja, vaid ka tähenduste genereerija. Nii et jah. Sõnastuse ainuvõimalikkus on üks kesksemaid kriteeriume. Tunda ära, et kuidagi teisiti ei ole seda võimalik teha …

eelmine / järgmine artikkel