Proosa

“London” ja teisi jutte

Kelly Turk 15.04.2019

london

täna on taas teisipäev. vaatasin vana tuttava ja tema peigmehe pilte, nad olid reisil, soojal maal. olen alati pidanud teatud inimesi valelikeks armastajateks, mulle tundub, et põhjus, miks too ja see koos on, on miski muu kui armastus, miski muu kui see jeesuskristuslik armastus. minusse laskub kahtlus, et humanitarismi asemel liidavad neid kokku maised perspektiivid. oletan, et neil puudub julgus elada oma elu kui kunstiteost, selle asemel eelistavad nad neodekatentsi, hübriidintellekti, raadiost kostvat linnulaulu ja tsüklilist elu. nende elu näib mulle kui kirikukalender, kui altar, mis sulgub ja avaneb taas ainult ettekirjutatud sündmusteks. nad ei taha hulluks minna. kes kord ei ole kaotanud meelt, ei ole saanud vaimuks, ei saa selleks kunagi … ta jääb enesekordusesse. ekslema hämarusse, hoidma ülal seina.

kõige tõepärasem hullumeelsus on märkamatu, see hullus, millest enne kirjutasin, on ainult hämarus, mis laskub hingele, loor, mis tõmmatakse enese silmadele, kõik ruumid on pimedad, ükski maja ei ole kodu, on ainult külluse ihalus, on ainult püüdlemine millegi poole, mis on kusagil kaugustes. ja on olemas ainult üks tõeline nõdrameelsus ja see on eitada elu, tõeline hullumeelsus on märkamatu, ta on igal pool, ta on mudeli mudel – kui müüt, mis oma kergluses on tõele lähemal kui inimene sinna eales pääseb. see on kui autoparklast kostev linnulaul. sa otsid linde, aga neid ei ole, on ainult kõlarid ja vool. ma ei arva, et õiglasem oleks elada originaalina, allikasse jõuab ka koopia, ja iga koopia jõuab originaali, suubub igavikku, aabrahami sülelusse.

kas tõesti, ikka, ikka pärast neid kõiki, pärast seda paari aastat nad armastavad teineteist? kas tõesti on nemad kaks ette määratud olema teineteise messiad, päästma teineteist rusuvast külast, kus puudub elekter, kus puudub tualett, on sund tassida raskeid veepütte saja kümnendale korrusele, rebenenud seelik vesiste reite ümber kinni, rasked tünnid käsi välja venitamas. kas nõnda lõppeski nende vähetasustatud ja soovitatavalt alandlik teekond loomatalitajana. kes andis neile loa sovhoosi uksed kinni lüüa ja minema marssida, linna, kus on ainult purunenud unistused, neile, kes enese originaalsusesse ei uskunud. mis vahet seal siis on, kas olla koopia või originaal, kui kõik lõppeb ikka halastavate käte embusesse mähitult. kes lubas neil minna linna, võtta omaks kahvel ja nuga, tõendades nende immigrantide natuuripärast ebapädevust, nende kokkukuulumist karvaste ihudega.

välja, immigrandid! kuradi luuserid ja segaverelised, kaduge välja siit, segaverelised, kelle ema ei mallanud magatada noid, kel oli prestiiži. võtke oma viiulid ja kirbud. haarake kaasa oma purjus mehed ja kärnas lapsed, oma lõtvade elukommetega ja liigselt lustakad naised, hoorapurikad!

see siin ei ole mingi kuradi new york ega chicago, kus kõik juhtub ainult nendega, kes usku madaldavad. see siin on london, kus õnn saab osaks neile, kes end surnuks töötavad, ja alles siis saavad igavesti elada.

olen käinud mõlemas, nii new yorgis kui ka chicagos, new yorgis peksin oma lapse jänesega surnuks, kogemata, ja chicagos uputasin mehe viskitünni, kogemata.

ma ei suutnud enam kannatada, olin just budistliku ellusuhtumise kohta lugenud ja mõistnud, et pooled kannatused olen iseendale vabatahtlikult valinud. nagu lapsed ja mehe. kes siis teadis, et muutun ja lõpetan olemast koopia, kui on võimalik olla originaal.

nende raskus, nende paine, nende nüristav meel, neis puudus elurõõm, nad nägid linna nii, nagu nad nägid meie kodu, räpase kuseurkana. mina aga sündisin siia ilma tähesäras, valgustama neid, kel on raske, kuid oleks ma enne teadnud, et nukrameelsetega ei ole tarvis abielluda.

mehe leidsin pesuköögist ja lapse sünnitasin pesuköögis, auravate linade vahel. soe higi nirisemas rebenenud auku. karjed ja pesu ootavad linad.

kõige noorema poja jätsin alles, ta oli niikuinii lollakas. keegi ei tahtnud teda mõista, isegi mina ei püüdnud seda teha. tema kurjast moonutatud silmad heidutasid mind, pärast sünnitust plaanisin ta surnuks näljutada, aga mees sattus peale just siis, kui mängisin filipi roietel bachi.

lihtsalt, ma ei uskunud, et see on minu poeg, mina sündisin ju tähtedest, mitte kurjaallikast. ju anti ta mulle õpetuseks. jumal annab ju täpselt nii palju, kui jaksad kanda.

kuu aega enne lahkumist püüdsin lõpetada filipi väärastunud elupäevad arseeniga, aga ega lolle murra miski, ka mitte mürk. ainult oksendas ja sittus, koormas mind veelgi, süvendas mu tuska. kuni lõpuks keerasin ukse kinni, neelasin võtme alla ja istusin laeva peale. sõitsin lihtsalt minema, londonisse, kus tähed ei ole pimedad.

kas te tõesti arvate, et mind huvitas, mis filipist sai? või miks ma ei viinud teda lihtsalt kloostrisse või miks ma ei võtnud teda endaga londonisse kaasa, lasknud ta tänaval lahti kui marutõbise koera, soovinud tuult tiibadesse ja jätkanud oma elu kusagil kõrvaltänavas. või miks ma lihtsalt ei saatnud teda sinna, kust ta tuli. aga milleks, ta oli niikuinii nõdrameelne, ta võib-olla ei saanud oma kannatustest isegi aru, veel vähem minu omadest, ehk ta isegi ei märganud, kui lahkusin. on kergendus olla nõdrameelne. filip ei abiellunud, vaid keppis koeri ja lambaid, justnagu ta isagi.

aga mina randusin ja sünnitasin taas.


cjaha päevikusissekanne
väljavaateid aknast
7. oktoober 1967

„sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina, issand, sinu jumal, olen püha vihaga jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile …” (2ms 20:3-5)

paar aastat tagasi, siis, kui elasin veel mujal, magasin ühes järjekordses voodis, ühes järjekordses toas, ühtede järjekordsete inimestega, nägin ühel ööl unes, ööl, mille veetsin mäletamist mööda omaette, und mäest. see mägi kõrgus minu ees, lilla mägi, ja see mägi oli lilla. minu üllatuseks ei seisnud ma selle mäe tipus, või kui te mõtlete taro peale, siis kaheksa peekrit, rändur jätab kõik kaheksa peekrit maha, tee peale maha, sest neis ei olnud, vähemalt üheski neist, miskit säärast, mis oleks pakkunud janusele juua. kõik peekrid olid täidetud täitmatute unistustega. ja siis ta otsustabki minna, minna otsima midagi paremat. kuu saatis minejat küsival pilgul: kuhu sa küll lähed, mis sinust edasi saab? aga isegi rändur ei tea, mis temast saab, tal on lihtsalt vaja minna. see tunne on kui tuul, mis puhub arusaamatutel põhjustel, enesele teadmata suunas. lilla-lilla, ainult intuitiivne teadmine, sisemine kõiketeadev mina, aimab.

seisin unes lillakas ruumis, minu ette laotus tee, mis näis viivat mäeni, mäletan end mõtlevat ja isegi ehk tundvat ahastust tee pikkuse üle. tundus ilmatu maa minna. aga elu paradoks on, et seisma ei saa jääda, peab edasi minema, peab edasi minema, jätma maha kõik, mis ei teeni enam oma eesmärki, ma ei tea, mulle tundub, et asi ei ole isegi mahajätmises, vaid see lihtsalt võetakse ära, universum võtab ära, ja just ennist mõtisklesin aknast välja vaadates, et ainuke selgus, mis tabab vaatajat, on siis, kui sünnib tervikpilt, ja kohe, kui see pilt luuakse, ta ka hävitatakse. kõige peadpööritavam selgus on lagunemise eel. sissevaade tegelikkusesse. ja vaataja õnneks, vägivaldsest tõest olenemata, mureneb illusioon jumala armastavate ning pihuks ja põrmuks muljuvate rusikate abiga. nii et ei ole vahet, kas tahta või mitte. mägi on ikka. ees. või taga.

minu õnneks, või õnn, mida tundsin und nähes, oli teadmine, et minu kõrval, sealsamas teepervel mäe juures, seisab veel üks kogu, keegi mees, minu mäletamist mööda oli ta tume. tume mees.

unes ei näinud ma ei enese ega ka tolle mehe nägu, vaid hoidsime käest kinni, mägi kõrgumas silmapiiril. mägi kõrgumas meie ees. lihtsalt üks pilt. ja see uni oli lihtsalt üks pilt. pilt mäest ja kahest inimesest, käsikäes. mul on tunne, et me justkui jagasime täpselt sama kergendustunnet. aga võib-olla ma eksin.

ma ei tea, kes see mees oli, tol hommikul, kui ärkasin, kahtlustasin üht sloveenlast, et ehk on tema see tume mees, ta oli ainuke tume mees, kes mulle meeldis. tol hetkel. nüüd on veel üks. aga vaadake, kui olete korra eksinud, või isegi kaks või kolm korda, ei pea te enam kõiki tumedaid mehi noiks, kes teiega üle mäe rühivad. seega olen pooleldi minetanud vaate tumedale mehele, ehk isegi veidike skeptiliseks muutunud, ja kuigi, kui hakkan sügavuti meenutama pilti mäest ja lillast aurast meie ümber, suudan kõige selgemini meenutada siiski ainult toda tumedat meest. skeptitsismist hoolimata.

teisalt ei suuda ma ka mitte mõelda võimalusele, et ehk sümboliseerib see mees ainult mind, või kõiki neid tumedaid mehi, kellesse olen armunud olnud, kes on suutnud mulle näidata mind kõige grandioossemalt. või olen mina ise see mägi, mis tuleb ületada? ületada iseend. kas see ongi lõppude lõpuks üldse tähtis?

kõige õigem oleks ehk suhtuda ellu kui ülempreestrinna või keiser: kõik, millel on vaja tulla, tulgu ise.

kolisin äsja, taas, taas üks tuba, taas üks voodi, taas uued inimesed, taas mägi, mida ületada. kuid minusse on sugenenud tunne, et too mägi, mida kord unes nägin, need paar aastat tagasi, et too mägi saigi minetatud. sest siia tuppa kolisin, õigupoolest see põhjus, miks tahtsin siia üldse tulla, seisnes seinale maalitud lillades mägedes. mägede tagant tõuseb kuu.

riputasin seinale pildi „the art of disney”, pilt, mis kujutab walt disneyt, kes ületab koos miki hiirega käsikäes silda, maailma, kus kõik on võimalik. midagi rohkemat, midagi tavareaalsusest ülevamat. tavareaalsusest. ülevamat.

„sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida, sest mina issand, sinu jumal, olen püha vihaga jumal, kes vanemate süü nuhtleb laste kätte kolmanda ja neljanda põlveni neile …” (2ms 20:3-5)


hoian mickey mouse’i käest kinni

ein ein ein tag meines lebens! ich will! will ich? will ich? seisan kinojärjekorras. olen hiljaks jäänud. film on itaalia keeles. saksakeelsete subtiitritega. saan natuke aru. kolm aastat tagasi olin siin lähedal. oli taasiseseisvumispäev. apokalüpsis. täielik hullus. uriinijoad. granaadid. soomukid. maskides mehed. kõlarid üürgasid itaaliakeelseid sõimusõnu. tulge lammutama. meloodia. aru sain vähestest sõnadest. noored fašistid vahajopedes. lubavad tappa tolle, kes neid represseerib. ahistab. nad tahavad teada, kes nendega räägib. kust see hääl tuleb? kusesed tänavad. nad nägid oma linna nii, nagu nad nägid oma elu: tolmuse kuseurkana. granaadid ei lenda. ratsavägi. palju mundris mehi. liivamäed. paljastatud rindadega naised, mehed kõigist ühiskonnakihtidest. mickey mouse’i süleluses.

üks pilet sellele filmile, millele olen hiljaks jäänud. millisele täpsemalt? „apooria teooria”. ostan pileti. toimub vahetus. tundmatu nägu rahatähel. viisteist minutit. kaks ust. ühes minu film. teises kellegi teise film. kõik otsused on õiged. astun saali. film käib. naine nikub meest. peaaegu kõrvalosaline armatseb kõrvalosalisega. nussivad ja tõmbavad kokaiini. peaaegu peaosalise tuharale on tätoveeritud vikerkaar ja kolm tähte. kõige ülemine täht on kõige suurem. positiivne vabadus.


wiktor kulerski päevikusissekanne
24. september 1993

punase päeviku sissekanne. pärast toda hommikut, kui kaotasin enda üle valitsuse. luuletus minu tunnetest ja läbielamistest, üle nädalase hilinemisega küll. ma vist kahetsen, kuigi justnagu oleks võitnud ka. võitnud enese enese üle. ma ei kahetse toast välja tormamist, kahetsen ehk seda, et ma ei suutnud lahendada sedasama ammu vindunud tüli kuidagi teisiti kui nii, nagu välja kukkus.

see oli juhus. see oli juhus. aga võib-olla juhus ongi me saatus. lugesin kunagi, juba ammu küll, tuntud vene kirjaniku teost ja üks tema tegelastest nentis, et meelelises kaoses säilib selgus.

ja säilibki, aga väga ratsionaalne, tahtega ratsionaalselt moraali minetada, aga mis saab siis, kui ma allun oma vihale. sest on ainult see hetk. kõik on siin. ja pärast seda ei ole enam midagi. ega ei olegi midagi, peale selle luuletuse. kes vabandust palub, see tõendab süüd.

libedad kui sapp, sinised kui armastus

kui võtsime end päris esimest korda alasti. nõnda kahekesi. sina ja mina.
oli minu ainukene mõte minu ainukeses peas mõte meist siin nõnda
alasti, meist kui protsessist, nõnda alasti. ma vaatasin kõrgelt meie peale,
vaatasin meie peale, nõnda nagu meie peale saab vaadata läbi kõigi
nende silmade, kelle ihust me siia oleme tulnud, kelle pärast sa siin minuga
oled, ja minu keha rääkis mulle kõige valgemal hetkel, kõige algupärasemal
hetkel, mil minust sai olevus, nõnda.
kõigi nende suuga, kelle ihust tulen, nõnda.
kui sa siit ära lähed kord, kord, kui sa siit ära lähed, hakkad sa mind veel armastama.
meie rinnust lendasid välja sinised tuvid, nad lendasid vastu lampi,
vastu seinu, vastu voodit, vastu ust, ja välisust, ja kööki, ja tagasi.
vastu klaasi, vastu nägu, vastu nägu, vastu meie käsi,
ja jalgu, ja selga, ja voodit, ja linu, kus magatasime end.
vastu meie mehelikke sääri, vastu meie naiselikke puusi,
vastu meie mehelikke silmi, meie mehelikke päid.
meie aukudest roomasid välja maod, libedad kui sapp,
väänlesid mööda põrandaid, mööda sääri, aina juurde ja juurde,
neid roomas aina juurde, noad käes, lamp kõikumas.
sõid meie nahka, meie silmi, sülitasid koledaid sõnu, närisid meie käsi,
sõid me juukseid, me linasid, me patju, raamatuid, mida me niikuinii ei lugenud.
surusid käed meie kõridele, surusid me pead vastu seina, kallasid tablette kõrist alla, surusid
kätte nuge. ümisesid: ma ei armasta sind, sest ainult mina tean,
kuidas see, kuidas see,
sa ei arvagi, mis sinust minu sisse jääb, ja see ongi halb.

ma loodan, et see luuletus lahendab kõik minu valud, ja pressingud edasisteks päevadeks.

sellest see vene kirjanik küll ei rääkinud, sellest selgusekoormast, mis tuleb hiljem, võib-olla rääkis, aga teisiti, ta oleks võinud ju lisada, kas või remargina, et kogu ülejäänud elu pühendatakse unustamisele. aga mina olen kangelaste soost ja suudan unustada kõik, ja mina suudan unustada, sest ma olen kui tiik. aga päris nii ma ka tegelikult ei arva. mina olen kui jõgi.

mina suudan koormast vabaneda, ja pealegi, kui keegi meist vabandust ei palu ega taha seda teha, siis ei olegi süüd. siis ei olegi koormat. ja mina olen kui jõgi. seega, milleks üldse see kuradima luuletus?

mis kuradi patukahetsus. ma loen selle hiljem ette, kõva häälega, nii nagu keskajal, ja see luuletus ongi mõeldud kõva häälega ettelugemiseks, auditooriumile, publikule. ja keegi publiku seast on tundnud neid samu tundeid ja ta saab katarsise, ja nõnda saab minu tegu suurema tähenduse kui see, mis praegu on, üks selge seik minust endast siin elus. või ta tunneb karistust, et jumal on näinud tema tegusid, veel keegi teab, ja tema teab siis ka mind. ta teab, kes ma siis olen, milleks ma võimeline olen, kuhu võin enesega minna. mida võib minult oodata. ükskõik kuidas sellele olukorrale lähenen, ikka on halb. juba inimlikul tasandil, ja hingelisel tasandil. ma kardan, et jumal nägi mind. ma vaatasin veel taevasse ja soovisin miskit. taas. ikka on mul vaja soovida sedasama soovi – milleks? kui ma üldse mäletaks, mis ma täpselt soovisin. kahtlustan, et olen soovinud seda mäletamatut soovi mitmes varasemas elus, ikka ja jälle. kui tobu võib üks inimene olla. ja ikka ja jälle kordub see taas. kas see luuletus siis ainult kinnitab mu süüd. äkki see ongi karistus, see kuradima luuletus.


vabaduse viljad

täna on pühapäev. raadiost mängib bändi ühel ilusal päeval jõuan kuule laul „ühel ilusal päeval”. istun lillas hommikumantlis laua taga ja ehitan üles klaaslinna. sest looduse sisse on mähitud deemon. rinnust valgub lõputu punane auk. leekides keerduvad tummade käed. respiraatorid. kunstlilledega dekoreeritud toad. tehisintellekt näljastele.

mis tähtkujust sa oled. mina olen kaksik. väga tore, minu parim sõbranna on samuti kaksik. ta kolis teise linna. siit eemale.

kas sa usud, et linnas elamine muudab inimese hingelist seisundit? kas sa arvad, et kui inimene näeb uut, siis ta muutub uueks? utsitan inimesi kogu aeg tagant, et nad koliksid kusagile kaugele. iga hinna eest. iga nädal. ainult siis on võimalik olla rahus. unustada tulevased elud.

carpe diem. milleks mõelda igavikule. milleks öelda „homme on taas uus päev, uued võimalused”? ja nii palju elusid on, mida mitte elada. ütlen neile, et jätke siinne elu ooteruumis, avage väravad, astuge ooteruumist päris ellu. lainesse. olge kogu aeg laeval. sadamat tundmata. sadamat isegi nägemata. triivige. odüsseus. aga jätke silmad alles. hoidke eemale nõidadest, või nautige neid. ärge tundke muret ei aidsi, autobiograafiate ega determineerituse pärast. carpe diem! uus valgustus. ja sa ütlesid, et sa uurid valgustusaega. ooteruum on mööda lastud võimalused. ärge muretsege aidsi pärast.

ta praeb köögis muna. kell neli hommikul. taaslavastan stuudio viiskümmend nelja. olen edie sedgwick, olen mustades sukkpükstes, jalgevahel auk. õiges taaslavastuses balansseeriksin diivanil. kas ma meenutan sinu meelest edie sedgwicki? kangutan paremat jalga ülespoole, nagu baleriin, kes elab ühikatoas koos kolme trupiliikmega. mind ootab teise linna maha jäänud keskkooliaegne kallim. ta usub, et olen eriline. tema eriline baleriin. ta kogub raha, et siia sõita. ta tahab vahejaamast lahkuda. aga seniks, ütle mulle, kas ma meenutan sinu meelest edie sedgwicki? ütlesin, et ma ei tea, kes ta on! aa, okei, ta oli see, kes käis bob dylaniga. ja tegi kunsti.

kes tahab olla müüdud? sõidan trammis. asun langenud linnas. sõitsin peatusest mööda. üks trahv. annopoli poole. tramm nr 25, annopol. uks avaneb mitu korda. ühest aknast paistab ookean. teisest minu nägu. pühin näo maha. järgnen linnaelanikele. uks avaneb mitu korda. kuni paistab trepp.


laev

kas igavesti võib-olla lõputult? mis juhtub siis, kui inimene muutub skeptiliseks kõige suhtes, mis lubab kesta lõppematult. suhted, mis tunduvad kui lõputu teene, sina viskad kinda maha, mina võtan üles (pea meeles: vaba tahe!), mina viskan kinda maha, sina võtad üles (pea meeles: vaba tahe!) ja me mõlemad teame, et: esiteks, feodalism on lõppenud, transformeerunud millekski keerulisemaks, teiseks, milleks korjata üles miskit, mis ei ole minu oma.

või armastus, mida kord alustasime ja mis muudkui kordub taas. ja taas. kui me sinuga usume metafüüsilisse kordusse. ühendusse, mis loodi sadu või tuhandeid aastaid tagasi.

ütled, et kui keegi ainult küsiks, millisel sajandil tahaksid elada või millisel kümnendil, siis vastaksid, et 18. sajandil või 1920. aastal. ja kui keegi küsiks minu käest, millisel sajandil tahaksin elada, vastaksin, et tahan olla siin ja praegu. modernist. ratsaväega eesotsas. ja saada ükskord fiktsiooniks altaril. nõnda nagu kristus – keegi ei mäleta, kõik ainult teavad.

muusika, mida kuulan taas ja taas. olenemata tüdimusest. olenemata frustratsioonist. olenemata mugavustsoonist. teades neid sõnu, tean ma juba neid meloodiaid, hääldusi, sõnu, sõnu, miski jäi vahele. turvaline. nagu loeksin raamatut, teades lõppu. alustaksin armastust, teades lõppu. monogaamia on igavuse algus. suudluste lõpp. ja igavesti, ja igavesti. ja taas vahetada poosi. muutuda masinlikuks. ja taas üle kirjutada. ja taas eneses kahelda. taas küsida, mida toob mäletatud algus. põletada küünalt kahest otsast, ja aina korrata, põletada küünalt kahest otsast.

üsna pea pühendan sulle mõne laulu – kuidas saad armuda kellessegi, kes ei tea gainsbourgi?

how can you fall in love with a guy who doesn’t know gainsbourg? if you expect him to be sweet with you, i will say good luck to you.

ekslen trammis, aknast valgustab silmi sillaehitus, konstruktsioonid, uus linn, vana linna rüpes, nööritud mehed, koeline metall, sõnad, maha jäetud sõnad – see siin on pühendatud anitale, olen olnud kaugel ära, see siin on kirjutatud minule, siinsamas lõid klaase kokku klaudia ja marcel ning lubasid korraldada revolutsiooni, seinad veriseks! siin otsustas torota, et ta siiski ei taha saada näitlejaks, liiga raske on lõhkuda mina, ta tahab olla publik, ta tahab olla hindaja, siin mõtles philip, et ta jätab siiski torota maha ning kolib viini, hakkab arstiks, või arhitektiks, või seiklejaks, kõik on juhtunud liiga ruttu, ja liiga vara. ja torota ei taha enam näitlejaks saada, philip ei usu inimestesse, kes ei usu iseendasse. siin pildistas mateusz koos oma musta koeraga pilvelõhkujaid. siin nuttis kasia, kuulates bob dylani „young at hearti”, taas jäi kaks punkti puudu, taas peab ümber otsustama, minema londoni ärikooli asemel indiasse, ennast kaotama, ja leidma, hüvasti fiktiivne raha, hüvasti suurkorporatsioon, kasia ei taha enam uskuda mobiilifirma prioriteetidesse. you can go to extremes with impossible schemes. ta kogus kapitali. vähemalt ta kogus kapitali. siin lubas silvia kolida valele poole silda, seal on odavam üür. ja skandinaavia mõjutused, nõnda väitis üks välismaalane. siin otsustas ola, et ta ei suitseta enam kanepit ega söö rahusteid. viimati, aasta tagasi, oleks ta oma truud sõbrad peaaegu kaotanud. vähemalt nõnda tundus. talle. siin otsustas ola, et ta läheb hoopis taani kunstikooli, siin otsustas ta, et temast saab professionaalne diskor, aga ta ei võta enam rahusteid, ja isegi kui võtab, siis ei räägi ta sellest eales kellelegi. siin mõtles jan, et temast saab midagi rohkemat, temast saab midagi suuremat, ja temast ei saa säärast nagu ta vanemad, lastekirjanikud, temast saab midagi tähtsamat. ta otsib nüüd sõnu, mida öelda. ja ta käib siin nii tihti kui võimalik. lisab aina juurde. sõnu. siin langetas malgorzata otsuse, et temast saab mõjukas kuraator, nüüd on tal vaja leida õiged ameerika investorid, ehk saab temast isegi kunstikoguja, praegu ta küll varastab kohalikest baaridest maale, vahetevahel ka mujalt, enamasti mujalt, aga võib-olla kolib ta hoopis pariisi, siinne elu on nii hall, nii tühine, ja keel, milleks rääkida ühte keelt, kui on võimalik rääkida paljusid, ja korraga. siin otsustasin mina, et käigu kuradile lääne investorid, mina pööran pilgu hoopistükkis aasiasse. hiina pank. hiina pank. mõned investorid on end siia juba kohale ehitanud. chinese pank. ja siis sõidan ühest metroo otsast teise. teisest metroo otsast esimesse. ootan aasia ärimehi.

13 päeva tagasi nägin unes, et mina ja mu vend püüdsime suurt pruuni lehma autosse suruda. punasesse autosse. lehm puikles vastu, ei tahtnud autosse minna. mitte et ta oleks olnud masinate vastu, pigem tajusin tema silmades umbusku. lehma silmades sillerdas sügav kahtlus. lummavad silmad kui hobusel. paisunud udarad, ootamas lüpsmist. sooned pungitamas sametise koe alt. tahtsin läheneda olukorrale diplomaatiliselt, küsisin: „püha lehm, milline on sinu kõige õnnelikum hetk siinses elus, või kui mitte siinses, siis mõnes muus ajas, jaga seda meiega.” lehm väristas lüpsmist ootavaid udaraid, skeletti, nahka, saba ja silmi ning vastas: „mind ei defineeri õnnelikud hetked, nii nagu mind ei määratle trauma. aga üks, mida tahan, on, et kõik seinad oleksid verised ja piima asemel serveeritaks mett.” siis ärkasin üles kauni naise kõrval, kes tahtis oma nägu varjata. kutsus mind kööki. pani istuma. praadis muna. sidruniga. ärritunud olekus. tema tahtis armastada, mina aga ihkasin lehma autosse pressida.

eelmine / järgmine artikkel