LUULE
Urmo Mets
ISAH
Kelly Turk
Indrek Lõbus
Kaarel Künnap
Kadri Raiend

PROOSA
Mikk Pärnits
Norman Kuusik
Hiie Tamman
Siim Ghert Preiman
Anu Varik

NORRA VIHIK
Morten Wintervold
Kristina Leganger Iversen
Audun Mortensen
(tlk Mari Pihl)

INTERVJUUD
Eda Ahi
Audun Mortensen

ARVUSTUSED
Grete Nellis „Salto mortalest“
Laura Kalle „Keti lõpust“
Evelin Arust Marko Mägist
Maarja Pärtna Siim Kerast ja Helena Läksist

ILLUSTRATSIOONID
Ludwika Mach
Sofia Palma

Värske Rõhu 30. numbrist leiab rea tekstieksperimente Urmo Metsalt, Mikk Pärnitsalt ning ISAH-​ilt, norra noore luule vihiku Mari Pihli tõlkes, intervjuud äsja luulekogu „Maskiball“ avaldanud Eda Ahiga ning norra kontseptualisti Audun Mortenseniga, mitu tugevat debüüti ja muudki põnevat. Ajakirja on kujundanud Maris Kaskmann, kasutades Ludwika Machi ja Sofia Palma illustratsioone.

Luulerubriigist saab üle mitme aasta lugeda uut luulet Urmo Metsalt, kelle perspektiivi– ja keelemängud on rõõmsalt vahedad. ISAH tuleb välja möödunud sajandi alguse stiilis rühmitusemanifestiga, Kelly Turk jätkab moodsa tibiluule ja provintsi unistustetaevaste kaardistamisega. Debütant Kadri Raiend visandab täpseid teatraalseid pilte prussakatest ja konkubiinidest, Kaarel Künnap annab oma versiooni klassikalisest äramineku teemast, Indrek Lõbus esitab Talitaja loo.

Proosaosas on Mikk Pärnits kaevanud välja oma kuue aasta eest ilmunud jutukogu „Näiv on jääv“ ja seadnud sellest leitavatest sõnadest kokku uue loo. Norman Kuusik teeb „Kevade“ tegelastest Tartu tudengid, Hiie Tammanilt on ajakirjas tugev psühholoogilise jutustuse katsetus, debütandid Siim Ghert Preiman ja Anu Varik esinevad kergemate ja krutskilikumate paladega.

Kriitikarubriigis on vaatluse all kahe äsja lõpetanud lavaka, Paavo Piigi ja Kristiina Jalasto näidendite „Keti lõpp“ ja „Salto mortale“ lavastused, mida on arvustanud vastavalt Laura Kalle ja Grete Nellis. Evelin Arust kirjutab sellest, mis teeb Marko Mägi luulekogu „Maitsestatud kanad“ nõnda huvitavaks, Maarja Pärtna aga näitab, miks ei tasu Siim Kera luulekogu „Las ma istun siin kuni orkester mängib“ ja Helena Läksi luulekogu „Helena läks“ hoolimata nende näiliselt sarnasest poeetikast siiski päris ühte patta seada.