Värske Rõhu aastapreemiad 2023
Värske Rõhu aastapreemiad pälvisid Janika Läänemets, Andreas Kübar, Teele Pärn, Henri Otsing ja Ove Averin!
Kolmapäeval, 27. märtsil jagas Värske Rõhk Tallinnas Paavli Kultuurivabrikus üritustesarja Paavli.LIT raames 2023. aastal ilmunud kaastööde eest aastapreemiaid. Preemiaid jagatakse neljas kategoorias – luule, proosa, kriitika ja vabaauhind – ning laureaadid ja nominendid valib välja ajakirja toimetus koos kolleegiumiga.
“Suur rõõm on tõdeda, et noor kirjandus on jätkuvalt uhkelt eripalgeline: leiab nii igatsus-, loodus-, keele- ja identiteediluulet, sürri, puhast huumorit ja ühiskonnakriitikat, nõtkeid tõlkeid ning suurepärast analüüsi- ja jutuvestmisoskust. Kirjandus on noorele autorile ja lugejale jätkuvalt oluline ning Värske Rõhu aastapreemiate jagamine on ennekõike võimalus tänada kõiki, kes on meie tegemistele aasta jooksul kaasa elanud,” sõnab ajakirja peatoimetaja Hanna Linda Korp.
Luulekategoorias pälvis auhinna Janika Läänemets (Värske Rõhk nr 82, 86), proosakategoorias sai esikoha Andreas Kübar lühijuttudega “Paljad inimesed” ja “Imre pann” (Värske Rõhk nr 82), kriitikapreemia pälvis Teele Pärn Maryliis Teinfeldt-Grinsi luulekogu arvustuse eest (Värske Rõhk nr 86) ning vabaauhinna sai Ove Averini ja Henri Otsingu päevik (Värske Rõhk nr 86).
Lisaks laureaatidele astusid aastapreemiate jagamisel üles luuletaja Joonas Veelmaa ning ansambel ants1.
Aastapreemiate jagamist toetas Eesti Kultuurkapital. Täname!
foto: Elo Vahtrik
*
oo beibi
sul on kõige ilusamad jalad
mida olen näinud
täpselt nii siledad karvased
nagu mulle meeldib
tule mu kaissu täna
lihtsalt puhkama
ma luban et ma ei ürita midagi
*
tuss
vagiina
kiisu
pussy tight
pussy clean
pussy fresh
soe
märg
pehme
hommikusöök
õhtusöök
elulooja
aga kus on kliitor?
can you help me find the clitoris?
ütleb Dora the explorer
vähesed teavad
kuid paljud otsivad
see väike punkt
mis võib panna su naise karjuma
voodis
kus on kliitor?
mina tean
võit
saan rohkem naisi kui teie
vestlus baaris töökaaslasega
töökaaslane töökaaslasele:
„kuidas sul suhetega on, Mihkel?“
mina: ,,kas tunnete end ka vahel nagu
see pingviin seal y8 mängus kes inimesi teenindab
ja laudu koristab?“
*
mu südames on täid
kes mängivad monopoli
umbses suitsuhaisu täis toas
vahel lasen nad välja ka
kuid nad jooksevad alati
raha
mitte armastuse poole
pean neile vist suitsetamise ära keelama
*
tõstan jala
vaatan et talent on mu adi talla alla kinni jäänud
kui tükk orbiti nätsu
mis on välja sülitatud peale kanget suitsu
kaks sammu
talent istub nüüd säriseval elektripostil
ümiseb laulu võililledest ja karikakardest
püüan ühe laulu kinni
kuid see pääseb minu peenikeste sõrmede vahelt läbi
talent haihtub
koos karikakarde ja võililledega
Marleen Krause (22): „Kui põhikoolis või gümnas pidid kõik midagi klassikaaslaste kohta kirjutama, sain enamasti vastuseks „omas maailmas“.“
Reijo Roos
„tere kas tohib / tere kas võisõ“
Varrak, 2023
Kauno menininkų namai, V. Putvinskio g. 56, Lietuva
+370 37 223 144
Tere, kas tohib küsida, why should a young Estonian poet even title his poem after the phone number of Kaunas Artists’ house?
Yeah… I have no idea.
[—]
A kas võisõ küsüdä, what is his poem about?
I don’t know why, but I thought about ground and worms, something like that. Maybe it is about spring and new beginnings too… Worms, who are waiting for spring!
—
Teo(se)võimelise füüsilise isiku Reio[1] Roosi kakskeelne luulekogu „tere kas tohib / tere kas võisõ“ on üks hea ja praktiline teos. Täpselt paras kelle-jaoks-mille-jaoks-kirjandus-sureb-välja küünikute rahustamiseks, sest erinevalt paljudest teistest kogumikest täidab Roos selle väljaandmisega selgesti sõnastatud ratsionaalset eesmärki. Võiks lausa öelda, et kvooti – ta teab, et Eesti Kirjanike Liidu liikmeks saamiseks peab kandidaadil olema ette näidata vähemalt kaks teost. Just sellesse sekti kuulumise soov andis noorele autorile viimase vajaliku tõuke oma teise luulekogu koostamiseks, mis kandis algselt puist ja punast tööpealkirja „tere kas tohib kirjanike liitu astuda“.
Süvaliit, korruptsioonihais ja eestlaslik vajadus omakohtu järele
Kirjanike Liidu kodulehel surfates pole raske märgata rubriiki „Tervitame uusi liikmeid“, mis annab kinnitust, et kaks kuud peale teise luulekogu ilmumist on Roosist saanud ühingu täieõiguslik liige. Eesmärk on pühitsenud abinõud: kaks piisavalt „teosest“ teost laual, soovituskirjad soolas, häälteenamus taskus. Hoolimata helgete peade nõustuvatest noogutustest tuleb siiski säilitada eluterve kriitikameel ja alati kahelda rohkem kui vaja: süvariigis saavad olla vaid süvaliidud ja kes teab, kelle käsi Roos Hooandjas kokku lükatud rahaga pesi, et needsamad käed hiljem tõrkumata tema liitumisele alla kirjutaks. „ok nali“ (lk 37), aga „tere kas tohib / tere kas võisõ“ ülesehituselt CV-le sarnanev sisukord lausa meelitab mind mängima mõttega, kas Roos ikka on antud luulekogu põhjal liitu astumise vääriline. Otsustamisel tuginen Eesti Kirjanike Liidu põhikirja kümnendale paragrahvile, milles on sätestatud liidu liikme kõik neli kohustust.
§10 alapunkt d:
EKL-i liige on kohustatud teatama juhatusele liikmete arvestuse pidamiseks oma nime, aadressi, elektronposti aadressi, telefoninumbri, isikukoodi ja muud EKL-i juhatuse poolt Loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel küsitavad andmed ning teatama nende muutumisest kahe kuu jooksul.
Roos peidab küll kogu isikliku informatsiooni luuletuste pealkirjadesse, kuid võtab siiski andmete esitamise käsku tõsiselt: peatükis „kontakt“ on ühe telefoninumbri asemel kirja pandud hoopis kaheksa, millest enamik on välisriikide suunakoodidega, ning peatükis „elukoht“ jagatakse kindla aadressi asemel kaheksat postiindeksit, millest lõviosa viitab eri paikadele Eestis. Kuna aga kiirete kirjanduslike hädaolukordade puhul võib olla igati tarvilik teada, milliselt numbrilt Roosiga ühendust saab, otsustasin vähendada vaeste EKLi andmehaldurite koormust ning helistasin tõe huvides ise kõik peatükis „kontakt“ leiduvad telefoninumbrid läbi.
Esimestel katsetel ei õnnestunud üheltki numbrilt elumärke tuvastada. Seega uurisin Google’i abil välja, et kontaktide omanikeks on näiteks Ukraina valitsuse raudteetranspordi aktsiaselts Ukrzaliznytsia, Stockholmi Arlanda lennujaam, Kaunase kunstnike maja, Vimmerby puhkekorter Station Villa ja Tallinki Viking Line’i Silja klienditeenindus. Viimaks kandis vilja ka helistamine: kuigi Roos jäi tabamatuks, sain toru otsa Kaunase kunstnike maja administraatorineiu, kes oli nõutu, miks noor autor oma luuletuse pealkirjaks just tema töökoha telefoninumbri võis valida.
Viisin iga teise küsimuse peale naeru pugistava, kuid abivalmi leedukaga läbi kolmeosalise eksperimendi: kõigepealt lugesin talle ette Roosi luuletuse „+370 37 223 144“ eesti keeles, siis võru keeles ja lõpuks (kohutavas, ent loodetavasti mõistmist soodustavas) ingliskeelses otsetõlkes. Iga etapi vahel uurisin, mis võiks tema arvates puhtalt keelendite kooskõlast või sõnade rütmist lähtudes olla luuletuse sõnum ning milliseid tundeid salmid temas tekitasid. Samuti palusin tal võrrelda eesti- ja võrukeelset versiooni ning avaldada arvamust, kumb on „näist parõmb“ (lk 49).
Laiapõhjalise ühest leedukast koosneva valimiga kiiruuringu tulemustest saab järeldada nii mõndagi. Näiteks selgus, et eesti ja võru keele mitteoskajale võib luuletus „+370 37 223 144“ meenutada:
- tumedat ja tuulist hilissügispäeva ja õõtsuvaid puid (eestik. versioon);
- mulda ja usse, samas ka kevadet ning uusi algusi (võruk. versioon).
Kõlaliselt olevat võrukeelne variant mõnusam: pehmem, lihtsakoelisem, voolavam ja rahustavam.
§10 alapunkt c:
EKL-i liige on kohustatud oma tegevuse ja käitumisega mitte kahjustama EKL-i mainet.
Roosi register: kümme potentsiaalset mainekahjustajat
Roosi luuletuste peategelased („minad“ või „temad“):
- ropendavad neljas eri keeles korraga: „perkele vittu kuradi / fitta jävla raisk“ (lk 20);
- väärkohtlevad loodetuult: keeravad ta kahekorra, viskavad kraavi ja saadavad kõige tipuks putsi (lk 24);
- reklaamivad öösel veepüstoli ja palja tilliga Vabaduse väljakul ringilaskmise võimalust ning poevad siis nalja kui kaitsva õigustuse taha (lk 37);
- räägivad pastakast läbi sittumisest (lk 39);
- ärgitavad luuleõpikutest hakklihahautist tegema (lk 39);
- väljendavad janu vere ja vägivalla järele ning mainivad siis nagu möödaminnes hüüumärkide perse toppimist (lk 40);
- kuulutavad, et eesti luule on surnud: mattunud pääsusita ja rukkilillelaipade alla (lk 40);
- propageerivad joobes olekus luuletamist ja huiavad „arvustajavendadega“ (lk 42-43);
- lasevad oma mõtetel tappa teisi lihunikunoaga nii, et veri lendab (lk 50);
- tapavad aega ja saadavad minutid ja sekundid võlla (lk 56).
Roosi mahlane, suisa voorimehelik suuvärk tuletab meelde, kui paljud hästi kõlavad tähtede ja häälikute kombinatsioonid on negatiivsete tähenduste koorma all lukus. Teoses kasutatud vähetuntud võõrvulgaarsused aitavad mõista, et keel on lihtsalt üks parajalt ahistav väikese ringi kokkulepete kogum, sest miks muidu saab meie miljonilise mätta otsas üsna segamatult hõisata „fitta-fitta-fitta“, samal ajal kui kõlaliselt peaaegu identne eestikeelne vaste pälviks vaid üldsuse halvakspanu.
§10 alapunkt b:
EKL-i liige on kohustatud tasuma liikmemaksu.
„tere kas tohib / tere kas võisõ“ on täis korduvalt kasutatavaid motiive. Üks ühiskondlikult aktuaalne teemakomponent, millest Roos oma teoses söögi alla ja söögi peale juttu teeb, on toidu kõrge hind: tema lugudes küündib liigkallite võileibade ja kohvi maksumus lausa tuhandetesse eurodesse. Kirsina tordil mainitakse ka vastikut kapitalistlikku survet pidevalt midagi soetada, ning suvalistel põrandatel magamist.
Kogu see kompott paneb tõsist muret tundma „vaese eesti-soome poisi“ (lk 20) maksevõimekuse pärast: kust leida ressursse EKLile liikmemaksu tasumiseks, kui seis juba praegu nii hapu on? Siiski ei maksa Roosi kaua peedistada, sest noor poeet näitab üles rahatarkust ja head ärivaistu: „pigem osta selle / yheksa euroga, millega saaks yhe jaheda kokteili, / mõned vikingi aktsiad“ (lk 20). Lisaks küpsevad tema peas idufirmaväärilised ideed: udmurdikeelsed arvutimängud ja karjalakeelne Instagram.
„tere kas tohib / tere kas võisõ“ füüsiline eksemplar on paras kapsas, kuid vähemalt on tunda loodussäästliku mõtteviisi mõjutusi: raamatul puuduvad tõsiseltvõetavad kaaned, esikülge katab pealkirja ja sisukorra segapuder. Lehtede vahel asub ka uhke kirbuturg, mille valikus on näiteks üks paar kahe lehekülje pikkuseid pükse ja kaks paari vanu sandaale hinnaga 34 määratlemata ühikut. Kahjuks pole EKLi liikmemaksu suurus avalik info, kuid usun, et pisut lisaraha võib Roos luulekogusisese riiete müügikataloogiga teenida küll.
Tegelikult on see vaesuse jutt pelgalt suitsukate: luuletuses „närbumine“ algab iga mõtteline lause kuuluvust näitava fraasiga „tal on“ ning üles loetakse 39 omandit. Kuigi Narva, Lasnamäe, kaugele jõudmise soovi ja üleliigse armastuse eest poest midagi ei saa, on seda kokku ilmselt ikkagi rohkem, kui teoses ära mainitud eesti ühel jõukamal mehel Kristo Käärmannil.
§10 alapunkt a:
EKL-i liige on kohustatud järgima EKL-i põhikirja ja täitma EKL-i juhtorganite otsuseid.
Võttes arvesse asjaolu, et Roosi teisel luulekogul oli 20 sisutoimetajat, olen ma üsna kindel, et tal pole probleeme kõrvalseisjate näpunäidete ja mõistlike ettepanekute arvesse võtmisega. Muuhulgas võtab ta kuulda, mida räägivad „need arvustajavennad“ (lk 42). Näiteks 2022. aastal ilmunud Roosi esikteose „kured kotkad kajakad” arvustuses soovitas Saara Liis Jõerand noorel luuletajal kasutada sagedamini väljajätte. Rohkema tõlgendusruumi vajadust ilmestas kriitik ühe rongiteemalise luuletuse ebavajalike lõpuridadega: „Ja et kui „rongijuhid lähevad tulevad tagasi / ja siis lähevad koju“, on juba öeldud, et „nagu me kõik / ykskord“ (lk 11).“ Oma teises luulekogus Roos sama reha otsa ei astu ning jätab sarnase motiiviga luuletuse lõpu lahtiseks: „rong oleks nagu seisma“ (lk 25).
TÄHELEPANU!
Tegemist on tulemusetu statistilise satiiriga, liiga põhjaliku pealiskaudsusega, mis ühegi hinnangu andmisele ei pretendeeri. See ei peegelda kuskilt otsast „tere kas tohib / tere kas võisõ“ keerukat sisestruktuuri ja -elu: ei räägi leidlikest alltekstidest ja vihjetest, mis moodustavad luuleüleseid maastikumängulisi skeeme (sh turismibüroo kvaliteediga reisimarsruute), aja- ja kultuuriloolisi mõistatusi ning ootamatult tabavaid keelelise sümbioosi vilju. Kõrvaltoimete tekkimisel kindlasti mitte helistada suvalistele välismaa suunakoodidega telefoninumbritele. Kui tahad teada, mis toimub päriselt end EKLi suurte kaante vahele haakinud lahtise seljaga hallis köites, siis loe ise, laiskvorst!
Arvustus pälvis preemia Värske Rõhu noorte kriitikute konkursil.
[1] Arvustajavenna tõsiseltvõetavuse kaitseks: kas keegi üldse teab kedagi, kes teaks kedagi, kes vaevub ReiJo nimes j-tähte korralikult välja hääldama?!
Maara Parhomenko (19): loe lühiintervjuud kriitikakonkursi võitjatega siit!
Anette Pärn (22), Riste Sofie Käär (21), Henri Otsing (29), Maara Parhomenko (19)
Tutvustage oma (kirjanduskriitikat) kirjutavat mina! Milline ta välja näeb? Miks ja kuidas ta mõtleb ja tegutseb?
Riste: Kõik, mida kirjutan, põhineb raamatutel, mida algklassides lugesin (mõtlesin kõik oma mõtted ilmselt viieteistkümnendaks eluaastaks ära) ja haiglasel veendumusel, et esindan kõiges, mida ütlen, üldinimlikku-universaalset arvamust ning esoteerilist tõde.
Anette: Ma ei arva, et kirjutav mina erineks näiteks porgandit koorivast minust. See miski… tundlikkus on kõikjal läbiv. Üks mu sõber kirjeldas seda kord nii: „Sul on seljas valge… ei, mitte vist valge ja pigem ka mitte kleit, aga… mingisugune kummaline rüü. Ja päikesetõusul sa õhkad põllul, aga see põld pole otseselt… ilus. Maapind on täis mingeid veidraid tükke ja 30 aastat vanade viinapudelite klaasikilde. Kaugusest kostub korraga idamaiseid gonge ja katoliku kiriku kellasid ja reivi-muusikat. Ja sa tantsid paljajalu eklektilist tantsu. Kuskil on ka keegi Lotmanite kauge sugulane, kes hõikab arütmiliselt sekka: „Biosfäär!““
Henri: Kirjanduskriitikat saab kirjutada ka ilma mingi käsituseta kirjandusest üldisemalt. Ja tihtipeale tulebki oma eelnev käsitus ukse taha jätta. Hea teos ei kuulu teatud mõttes talle määratud žanrisse, st tal on omaenda reeglid ja kategooriad – hea teos on oma žanrist või isegi kirjandusruumist üle. Ja sellised teosed nõuavad, et ka minusugused kirjanduskauged tüübid end kohale veaksid ja oma n-ö kodanikukohust täidaksid. Mõnikord seisneb viimane lugemises, mõnikord lihtsalt raamatu ostmises ja harvem ka arvustuse kirjutamises.
Maara: (Kirjanduskriitikat) kirjutav Maara:
- Ostab ise (!) arvustatava teose (21,99 €) Tudengi Teisipäeval (-12%) Rahva Raamatust, hellitab lootust, et auhinnaraha on suurem (oli!).
- Kirjutab poole viieni (2,5) hommikul, nädala ainsasse (1) asjalikku loengusse ei jõua.
- Koostab kõikidest teoses mainitud asukohtadest Google Mapsis kaardi, tulevikus teeb selle järgi palverännaku. Samas saadab hindamiseks arvustuse, mille esimeses lauses on autori nimi vigane.
- Läheb teose esitlusele (kuu aega pärast arvustuse valmimist), sunnib autorit kirjutama oma eksemplari kaanele kriitikuid ülistava pühenduse.
Soovitage üht raamatut, lavastust, filmi või muud kultuurielamust, mis on teid viimasel ajal õhku tõstnud (ja seal mõnda aega hoidnud).
Riste: Lugesin sel suvel Astrid Reinla (see tšikk, kes „Õnne 13“ alustas!) novelle ja sain aru, et maailmas on vähemalt üks inimene veel, kes teab, kuidas asjad päriselt toimivad. „Inimestega“ ja „Plekk-katus“, mõlemad uskumatult head kogumikud, teemadelt-stiililt umbes nagu Valton, kui ta ei oleks tüütu vanamees.
Anette: Sattusin eelmisel kevadel Londonis olles USAst pärit eksperimentaalmuusiku ja -kunstniku Lonnie Holley kontserdile ja see tühistas hetkeks igasuguse mälestuse gravitatsiooni kunagisest olemasolust. Minu jaoks on väärt kunsti tunnus see, kui see suudab kogeja sellise piirini viia, et on tunne, nagu tahaks justkui minestada. Jagelesin kontserdi vältel oma silmadega, mis end pidevalt sulgeda tahtsid, sest Lonnie ausus oli lihtsalt nii ere, et tundus pimestav sellesse otse vaadata. Ma pole kunagi varem ega hiljem kelleski niivõrd puhast inimlikkust kogenud. Katarsis.
Henri: Vanamuusika ansambel Graindelavoix. Kui puudub eelnev kontakt vanamuusikaga (nagu mul), siis tasub kuulata „läbi“ millegi tuttava: kuulata neid nagu aegluubis dubstep‘i või oma lemmikhoone arhitektuuri muusikavormis vms.
Maara: „Ikonostaas Ene-Liis Semperiga“ Fotografiskas!
*
kirjutan aina oma nime
suure valge kajaka
noka siseküljele
et ta kannaks mu üle mere
loojangu keele alla
mälestuseks
kära rikkus
kas me suudame luua ka vaikust?
või kohvimasina sisin ja logisevad tänavakivid
kilkav imik haukuv koer ja teetööd (nad kaevavad taas
me linna üles vaatavad kõhu alla
üks tõstab teised hoiavad
pilku)
valjuhäälne vareste hädakisagi
nagu pasun nagu vaskpuhkpillide orkester
ka mina tahan põgeneda vaikuse laka alt
peegeldusest välja
katkematu mõttevool ja
kopsime prahi lusikalt
sendid rahakotist kellegi kassasse ma
ostsin uue kleidi sellega pole kuskile minna
pole kanda ega imetleda
nii ilus riidepuul siiski vaadata
kassidel kraapida
litritel pudeneda
pühin pürstiga kokku
ja valan helklevateks prügimägedeks
kaevan minagi linna üles
ronin ise ta asfaldisse
higistama ja hiilgama
loodan et pargid ei kao
olen sulavesi sulaasfaldil
kui päike lõõmab kõnnin
kõnnitee varjulisel poolel
õhk tummine puulehtede niiskusest
kui kübar on ununenud
kannan peas puude varje
ka nüüd kohvikus
kärbes aknal
langeb pilk latvadele mida tuul
lainetab. roheline toon täiendab
rikkalikult linna materjalihalli
neid hooneid suurte tumedate akendega
ma ei igatse. nagu poliitikud
päikseprillidega piidlemas
mu tühje taskuid ja sente
mida pingsalt ei loe vaid
olen nõus endast tänavale poetama
nende sentide eest võiksin osta juba
mitte midagi kuid ka see maksab rohkem
ja ma kopikaid kogudes
rublat ikka ei saa
*
homme oleks kole kaduda
korjata kokku kodinad ja astuda
üle lagunenud läve mida aina remonditakse
valmis ei saagi, mitte enne kui oled ise valmis
minema
homme oleks kole kaduda
kista kappidest kaltsud ja suruda kompsu
hüpata kaarega üle halli vee mis on kuivanud lombiks
aga meenutab endiselt merd
kajakad on kolinud isegi sisemaale
kus õhk ei lõhna soolaselt
vihm tibutab nagu ennemuistsel aal
aga sajab sõgedamalt
ja sõge on ka süda
üks kodumaata mees otsis kohta kus olla
saatusele vastu ei saa, ainult sajanditele
sest ta kaevatakse kunagi välja
nagu oleks tulevik alles eile
homme oleks kole kaduda
selleks ajaks on lõkked kustunud
ja külm võtab nagunii
vihm tibutab nagu ennemuistsel aal
aga sajab sõgedamalt
ja sõge on ka süda
linn ehitab end kokku mitmest külast
põldudel närtsivad koolimajad
väikesed poed riisutakse nagu sügislehed
riismetest nostalgiat ei teki
ei suuda armastada pterodaktülosi
kui silm on harjunud lindudega
homme langeb taevast midagi veel
lisaks vihmale ja lindudele
näed seda
kui jääd paigale
elron
loksun vastu maailma hundinuialist
ja lõhenenud kalalaibatriibulist kallast
vastu maailma paekivilõhnalist kallast
tuuleveski vinnab taeva eriilmelised värvid
lõngadeks värtnal
vahepeal tunnen et elame vastupäeva
aga sellest ei muutu midagi
ikka loksume
vastu maailma konarlikku kallast
rong loksub vastu linna
neelab liipreid
neelab inimesi ja liitreid
Kaarepere Kaarepere
kuhu sa kaardud
Maardu Maardu
kuhu maandud
ah kohtade küllane konjak
maitseb vängelt-vängelt
kui pole kellega juua
Jaama-Jüri pani pillid kotti
ja mina oma tagavarasilmad
et ei näeks maailma mustavat kallast
mille vastu loksume
Jõgeva Jõgeva jõuad sa kuhu
koju, oh, koju
kui tuul mind enne
vastaskaldale ei puhu
Puhja Puhja
kuhu sa puutud
vastupäeva
ja sellest midagi ei muutu
Aliis Aalmann (28): “Pidev dilemma: kas lõigata juukseid või mitte.”
Prügikastis tuhnimise kolinad-sahinad. Raskelt ja klirinaga kukuvad pudelid spordikotti. Pudeliklirin ja masinavärk öises linnas, mis inimesi neelab.
Aeg tiksub. Elu tiksub. Saatus tiksub. Naabrinaine tiksub rasedusest, kuskil tiksub liising, viisakalt selga tõmmatud triiksärk, tere-kuidas-läheb-naaber hõigatud uhke aia tagant pärast Selveris-käiku; kardin ette, mask langeb, viska viina, Soodom ja Gomorra – tiksub. Minul. Surve. Tiksub. Mu peas. Pomm. Tiksub. Üks pudel. Teine. Üks pudel ja teine.
Henri tätoveeritud käsi tuhnib prügikastis, kuskil kumab kuu, kuskil sünnivad lapsed, kuskil ollakse rikkad ja kuskil vaesed. Juveelipoe erksad värvid peegelduvad. Käsi paneb suitsukonise pudeli spordikotti. Siis naaseb ta uuesti prügikasti ja jätkab tuhnimist.
Taamal kostub ragisev side, ja kellegi sammud. Taktikalised kindad haaravad Henril õlast. Nüüd on käsi surutud vastu seina. Vilkurid peegelduvad jõulisemalt. Käe sõrmedelt tilgub suitsukonist õlut.
Natuke hiljem on Henri haardest vabanenud. Meespatrull klohmib teda ja loeb epistlit. Varem riisus Henri rumennidega üle Euroopa juveelikaid, aga nüüd korjab pudeleid. Milline tõus karjääriredelil.
„Kerjused ei vali,“ vastab Henri.
„Fooliumpaberi kohta tegime protokolli, eks sa ise seletad seda oma kriminaalhooldusametnikule.“
Pikem paus.
„Kõik ve? Võin ma nüüd minna?“
Henri sülitab maha ja vaatab tühja pilguga patrulli.
„Kuhu, lilleke, nüüd?“
„Mul on hommikul tütre lasteaia –“
„Sul pole mitte sittagi ega hakka ka olema. Kui ma sind veel öösel siin tiksumas näen…“
Meespatrull paneb taarakotile veel jalaga. Sõnum on selge.
Öö asendub varahommikuga. Stroomi, kajakad, Ragn Sells ja sõja eest pagend tüübid, kes vestikestes prügikaste tühjendavad. Henri luusib varahommikul ringi ja püüab leida pudeleid, jääda tavakodanikele märkamatuks, stigma-stigma, aga kajakad näevad. Henri mõtleb, et miks linnud küll öösiti ei lenda, täpselt nagu nublu loos.
Sadamas talub ta mööduvate inimeste mühatusi. Pensionärid ahhetavad. Noored nolgid itsitavad. Henri surub ego alla ja korjab salatisi, rokaseid pudeleid. Korjamist saadab klirinate kakofoonia, korjamise leitmotiiv.
Henri longib mööda Lasnamäe kullaärist. Ootab surnumatja näoga foori taga, vanamutid üksteisele Maxima kottidest poeoste näitamas. Kõrvanurgast kuuleb kedagi pobisemas: tuli Riigikogusse oma kuluhüvitisi saama ja lihtsalt neli aastat ära tiksuma.
Ja juba luusib Henri kõrvalisel vanalinna tänaval, taamal purunevad pudelid prügiautos. Henri märkab tagahoovis klaaspudelit ja seab juba sammud sinnapoole, kuni näeb, kuidas ehitaja oma prahi sellele peale kallab.
Henri sorib lastepargi prügikastis. Temast mööduvad kelkivas tujus NOOR ISA ja NOOR EMA oma POJAGA. Vanemad püüavad last Henrist eemale hoida. Poeg vaatab küsiva pilguga tema sorimist.
Henri üritab Šnelli tiigi ääres prügikastist märkamatult paar pudelit välja koukida. Keegi nühib parasjagu tuvisitta autoaknalt maha. Tšakra-naine teeb pargis joogat, taustal JBList kostev idamaine muusika. Tuvivaatluse zen. Seda veidram, et on novembrikuu.
„Ära lõhu, sa segad tuvisid,“ õiendab Tšakra-naine: pool-Krišnahare, pool-Šamaan.
„Mida?“
„Sa rikud meie öko-tasakaalu. Maailm on niigi…“ viskab samal ajal tuvidele saia. „Ja meie selle õrre peal, saeme, tähendab, seda oksa, ee… noh, pomm tiksub, noh.“
Henri kangestub. Vahib ainiti tuvisid. Ajab nad joostes minema.
Henri on Prismas ja sobrab prügikastis. Nagamannid itsitavad ja sülitavad demonstratiivselt nätsu sinnasamma prügikasti. Taamal kostab juveelipoe reklaam. Henris hakkab midagi keema ja kohe-kohe plahvatab. Vaevu suudab ta ennast tagasi hoida. Henri surub ego alla ja korjab salatisi, rokaseid pudeleid.
Külma trotsides, suits ees, puhkab Henri taarakoti kõrval. Vahib edukaid brändi-inimesi, kes õnneliku näoga juveelipoest välja tulevad. Varsti kekutab poest välja Kristiina, vajutab nupust viienda seeria bemmi lahti, viskab kotid tagaistmele ja istub ette. Veel mõned õnnelikud, edukad kliendid, keda Henri kadedalt jälgib. Vanad kombed võtavad võimust. Henri skaneerib poodi – vitriinid, kaamerad, paanikanupp. Järsku haarab Henrist käsi. Käsi, millel ilutseb uhke käekell.
„Teeme uuesti või? Aga seekord tahan suuremat protsenti,“ teematab tuttava kirvenäoga Virx, pärit väikesest külast, kontol mitu keissi, hammast, bemmi, kunst-tissi.
Henri virgub ja märkab Virxi. Tätoveeringud, hästi istuvad riided, käes Goldtime’i kott. Musklis, rikas ja egoga.
„Ma sellepärast tulingi. Mul on teemat vaja,“ ütleb Henri.
Hundi mentaliteet tiksub. Stigma tiksub. Maskid ette, üks jääb rooli, adreka ja hundibandega uks maha, ise kaifist sassis, pikali-pikali. Tiksub. Suva see kõne dispetšerile, mendibussid ja K-Komando – tiksub.
„Nalja teed? Kaua sa seal istusidki?“
„Legaalset teemat.“
„Mis sa tahad nüüd Rimi külmaleti taha minna või?“
„Kerjused ei vali.“
Kristiina hüüab Virgot.
„Näe, legaalne teema,“ ütleb Virx ja ulatab oma visiitkaardi. Kaart on nii rõvedalt kuldne, nii ego, nii boss. Sinna on kirjutatud:
ROYAL MASSAGE & ENTERTAINMENT OÜ
VIRGO KUUSK
Juhatuse liige
Henri haarab visiitkaardi, võtab tagataskust rahakoti ning pillab endale märkamatult maha paar krobelist paberit. Virx kummardab ja korjab need üles. PISIKESE TÜDRUKUTIRTSU FOTO ja VARESEJALGADEGA JOONISTUS.
„Issi printsess. Millal sa teda viimati –“ uurib Virx. Henri haarab paberi ja pildi ruttu Virxi käest tagasi.
„Tal on homme sünna.“
Paus.
„Sa oled mulle võlgu. Ma istusin su eest kinni. Äkki sul on turvameest vaja.“
Virx piidleb Henrit tema abituses.
„Virgo. Ega Sa Godot ole, et sind ootama peaks. Lähme roosidele järele,“ hüüab Kristiina. Virxi ülespuhutud enesekindlus kaob.
„Õigus. Ma pean minema. Juba tulen, kallis!“ vastab Virx.
Kerge kaalumispaus.
„Henri. Mul on silmad peal. Maksuamet aina pitsitab ja pinnib, et miks töötavas poes ühtki töötajat registreeritud pole. Mu käed on seotud,“ ütleb Virx. Siis heidab Henrile viimase pilgu, lööb nukid ja läheb alandlikult autosse. Henri närib vihast igemeid. Ta on reedetud ja alandatud.
Varahommikul kajakad karjuvad, kui pudelid prügimäel kokku surutakse.
Henri veab suuri taarakotte Prisma kärus ja sammub jäätmejaama poole. Seal kallab ta pudelid suurde kogumismasinasse. Kogumismasin urahtab, liigutab, hakkab tööle. Henri ootab närviliselt. Masin jääb seisma.
Pikem paus.
„Noh?“
Henri üritab mingeid nuppe leida, klõpsib midagi. Kogu alandus, ootus, pinge saab temast võitu ja ta hakkab masinat taguma. Taob nagu metslane, taob kogu oma vimma – kuni temast haarab kinni jõuline Taarapunkti-tüüp.
„Mida sa lõhud?“
Henri ei tee välja. Klõpsib ja tambib edasi. Taarapunkti-tüüp kisub teda eemale.
„Ära näpi mind.“
Henri ei suuda enam ennast ohjeldada ja peksab veel. Taarapunkti-tüüp püüab teda kinni hoida, aga Henri maania ei vaibu. Kinnihoidmisest saab kähmlus. Kähmlus liigub kogumisjaama taha. Kuulda on pudeli klirinat. Masinad urahtavad. Oiged, korin, löögid, sumbuvad roppused. Klaaside purunemine. Ohked, raevusööstud, töntsid löögid.
Hilisõhtul kajakad karjuvad, kui pudelid prügimäel kokku surutakse. Kassajärjekorras – tiksub. Pole ainult Al Qaeda ega Bin Laden, et – tiksuks. Bolti oodates, parklas teist autot riivates, ketšupiplekk tööriietel – tiksub. Pole Putin, pole Kim Jong Il, et tiksuks.
Unisel varahommikul pühib Kristiina stoilise rahuga vitriine. Pilk silmab uhkeid kaelakeesid ja sõrmuseid. Ta leiab ühe ilusa kaelakee, avab vitriini ja proovib peegli ees kaela. Poodi sisenevad kellegi sammud. Alguses kuuleb Kristiina ainult lõõtsutavat hingamist. Ümber pöörates märkab ta esialgu verepiisku steriilselt puhtaks nühitud põrandal. Siis juba marraskil põlvi. Tätoveeritud käsi. Veriseid nukke… Ja lõpuks sinise silmaga Henri nägu. Higi, mis graatsiliselt ta kehalt maha tilgub.
Kristiina tardub. Silmside. Kristiina käsi hakkab värisema. Henri pilk skaneerib ümbrust – turvakaamerad, paanikanupp, tänaval toimuv.
Henri haarab taskust terava servaga pudeliroosi.
„Ja nüüd avame vaikselt selle kassa. Aeg tiksub. Teeme seda hästi kombekalt, sest sa ju tahad edasi elada. Suursuguselt, nagu issi printsess?“
Novelli põhjal valmis BFMi 15. lennu lindifilm (lavastaja Art Nõukas, produtsent Annaliisa Alla).
Krismar Rosin (33) on koondatud töötaja, kes suurest murest hakkas pildikirjanikuks.
Mirjam Parve
„Varjukeha“
Kirjastus Puänt, 2023
Soetades oli minu „Varjukeha“ pehme, puhas ja salapärane – raamatukaant, mida võis silitada kõige rahuldustpakkuvamal moel, kaunistas sädelev ja groteskselt mõjuv kartuliidu. Kartuliidu kaunistab raamatukaant siiani, ainult et raamat on vahepeal elu näinud, saatnud mind bussis, rongis, koolis, peol, näitusejärjekorras, imanud endasse ohtralt pisaraid ja teevett. Kaas läigib nüüd kümnetest või sadadest sõrmejälgedest, olles tõestuseks kõigile nendele kordadele, mil kogu kätte võtsin ja avasin. Kuid nii, nagu minu ümber vahetusid kohad, vahetusid ka mõtted sõnade taga – iga kord tuli lugeda justkui esimest korda.
Kuigi see on esimene kord Parve tekstidel raamatu vormis ühtede kaante vahele saada, on tema loomingut juba avaldatud kultuuriajakirjades, samuti on ta pälvinud Liivi luuleauhinna ja olnud nomineeritud August Sanga nimelisele tõlkeluule auhinnale. Tõlkimine moodustabki teise ja sama olulise poole Parve kirjutamiskehandist – ka debüütkogu võõrustab originaalloomingu kõrval autori tõlkeid Anna T. Szabó, Alice Oswaldi, Edna St. Vincent Millay, Marija Dejanovići, Rainer Maria Rilke, Emily Dickinsoni, Miklós Radnóti ja János Arany tekstidest.
„Varjukeha“ on tervik paljudest erinevatest häältest – Parve oma neist kõige tooniandvam – ja minagi tutvusin tekstidega kõigepealt kuulmise kaudu, nimelt Kadriorus Kirjandustänava festivalil, kus autor neid ette luges. See vokaalne kohtumine oli nii mõjus, et hiljem paberilt sõnu lugedes kuulsin (või nägin?) jälle autori häält. Sealjuures üldsegi mitte probleemselt, stiilis luulemina-järjekindel-samastamine-autoriminaga, pigem hakkas hääle motiiv toimima omaviisi siduva elemendina sõnakujude, tekstide, keha ja väljendatava vahel, andes lugemiskogemusele palju juurde. On huvitav, et luulemina tekstides väga palju ei ütle, pigem vaatab, näeb, riisub, mõtleb, võtab kuju, koorub, täpsustub, sirutub välja. Näiteks tekstis „Ajuti näen“: „seni võin teda vaadata / olla väga tasa / väga tänulik ja õrn / kuni hüatsindid lõhnavad end surnuks“ (lk 59). Intensiivsused asuvad mujal kui karjes või kiljatuses. Toon siia kõrvale võrdluseks tõlke Miklós Radnóti luuletusest „Otsisklev ood“: „Teab-mis-ajast ma võtan end kokku, et rääkida ära / oma armastust sulle, ta peidetud tähesüsteemi, / ühes pildis ehk vaid, ainult peamise, tuuma.“ (lk 74) Teksti lõpuks luulemina ammendava sõnastuseni ei jõua, ta ei oska armastust ära rääkida. Otsimine aga jääb kestma. Mulle näib, et ehk saadab Parve tekste sama püüdlus: „kuidas kirjeldada seda väsimust / oodatust sügavam lomp mis / neelab puulatvade peegeldused“ (lk 32).
Elu on võimatu kirjeldada, sest kõik on pidevas muutumises, liikumises, ümbersaamises. Elul on kihid, näod, ta toimub hoovustes. Mitmed „Varjukeha“ tekstid tabavad silmapilke, mil elu jääks justkui korraks seisma, sisendavad hetkeks lootust, nagu oleks kätte saadud midagi tõelist, nagu oleks võimalik, et see ei kao kohe jälle ära: „vahel näen kuidas kellegi näos / kerkib pinnale tema nägu / nagu vahel on sõnades mõte / korraks nii pinna ligi / et peaaegu lõikab vett / ta tume selg“ (lk 6). Miks tundub, et need hetked on tõelisemad kui elu ise? Kui millegi mõte koondub korraks ja avaldub ühes kontsentreeritud silmapilgus, kui kihid sulavad sekundiks ühte ja kõik on peaaegu arusaadavalt meie ette laiali laotatud? Kuidas tulla toime kaduvikuga, sellega, et kõik need momendid kuuluvad iga sekundiga aina enam minevikku? Ma ei tea. Aga see tunne on väga tuttav. Huvitaval kombel väljendavad sellised tabamise-hetked inimese sisemuse pinnaletõusu, samas kui loodus näib olevat see, kes on suutnud kaduvikust välja rabeleda, eksisteerib oma iseolemises pidevas olevikus. Siia üks võrdlus samast tekstist: „ta on iseoma lind ja see ilu / pole kellegi jaoks ega tähenda midagi / pole kellegi jaoks / on mulle korraks hoida / kuni ta mujale lendab“ ja „üks õrnusvalu üks heldimus / korraks näed kuidas kellegi sees on üks järv kalad kõrkjad / elud heledad linnud tumedad taevas“ (lk 59).
Tajun, et suur osa Parve tekstidest tegeleb kõikvõimalike piiridega, mis maailma kategoriseerimise eesmärgil igale poole tõmmatud on. Võib ju eristada puud ja inimest, ühiskondlikult kasulikku ja kasutut kodanikku, oma ja võõrast, valu ja ükskõiksust, keha ja selle kujutist, fluidumit, kompostihunnikut… aga kui lahutamised hakkavad tunduma kummastavatena, tuleb need kahtluse alla seada, justkui läbi valgustada. Läbiva joonena kerkib tekstides esile kehalisus ja kohe tekib ka hulk küsimusi – kelle keha? missugune keha? kellele ta kuulub? Vastavalt häälestab lugejat kogu esimene (nimi)luuletus, aga keha kategooria tõmbab üsna otseselt (ja lummavalt) lahti järgmine tekst: „oli öö oli väga valge olin külm nagu õhk ja / märkasin nagu tavaliselt märkan kevaditi et olen / kitsaks jäänud kas nagu vana kuub kas ilu / on vahepeal kasvanud kas mina / olen kinni kasvanud nagu järv nagu haav liig sitket liha / hingan hästi ettevaatlikult ja proovin / v e n i d a“ (lk 64). Keha ei ole see, mis ta on alguses, võib-olla pole ta isegi midagi enamat, võib-olla on keha ise piir, mis määrab inimese teadliku tunnetuse ulatuvuse ja võib-olla on võimalik keha piire laiali tõmmates saada osaks sellest tundmatusest, mis enne nii kättesaamatu tundus. Võtan oma sõnad tagasi – millegi kahtluse alla seadmine ei pruugi tähendada selle läbivalgustamist, võib-olla toimub hoopis sellesse sadestumine. Ilusamini ütleb Anna T. Szabó: „Rohekalt kumavast pimedusejärvest / tõusevad pinnale kehad. / Ulbivad selili ajavees / ja naeratavad.“ (lk 9). Ja vastab Parve: „tahan libiseda une rohelisse tiiki / ja jätta endast vee peale ainult / märkamatu hingamise“ (lk 10).
Originaaltekstid vaheldumisi tõlgetega loovad tekstikehandi, kus piirid ei ole nii selgelt defineeritavad. Erinevad ääretused saavad kokku ühtede kaante vahel, luues nõnda eriskummalise ja jagatud kontinuiteedi. Ühelt luuletuselt teisele libisedes avaneb (inim)kogemus kui üksainus lakkamatult lahtirulluv sündmus. Haprus ja raskus kui sellesse kogemusse rõhuasetusi vajutavad motiivid torkavad eriti teravalt (ja valusalt) silma hävingu ja surmaga tegelevates tekstides. Kui elu on üles ehitatud nii keeruliselt, tekib selle hukku nähes seletamatult tühi ja lootusetu tunne. Keerukus peaks justkui elule püsivuse andma, aga praktikas on kõik hoopis talumatult üürike: „Kõik ongi kogu aeg võimatuse piiri peal / (taevas tee meile selgeks / aga taevas ei tee)“ (lk 45). Parve tekste lugedes tunnen, kuidas muidu nii äraleierdatud mõte tähenduse seisnemisest selles, et kõik on muutuv, jõuab mingisugusel veidral moel päriselt kohale. Mitmetes tekstides väljendatakse ebakindlust, muret, luuletus hargneb lahti nagu lõng, esitab küsimusi ja jääb äraootavale positsioonile, aga just sellest protsessilisusest koorub välja hämmastavalt klaar seisukohavõtt, selge ja tundlik pilk. Marju Lepajõe on ühes Ööülikooli loengus öelnud, et teksti vorm võiks sisu pingestada ja seda lausa ülendada[1] – arvan, et Parve luuletustes on see õnnestunud ja seetõttu tabavadki nad mind nii õigest kohast. Usaldus teiste autorite vastu annab (talumatut) täpsust juurdegi, haprus muutub korraga hapramaks ja raskus raskemaks. Marija Dejanović: „kus ma ilmavalgele tulin / – imekombel elusana – / kui ema lebas nagu lihatükk laual, ümberringi suremas / sõdurid ja tsiviilisikud“ (lk 49). Taevas ei tee seda meile selgeks, aga tõlke olemasolu Parve luulekogus teeb meile selgeks midagi muud.
Sellegipoolest ei väljendata luuletustes kaugeltki ainult muret – palju ruumi on ka imetlusel või imestusel. Imetlusega koos käib enamasti loodus, mis suudab olemas olla inimesele kujuteldamatutel viisidel. „[o]h osata olla / nagu puud“ õhkab luuletus ja jätkab mõne rea pärast: „ja lunastada jälle maailm / läbikumavate lehtedega“ (lk 19). Puud, vastupidiselt inimestele, on veel võimelised maailma välja lunastama, hüatsindid ei pea oma olemasolu põhjendama, vaid on pelgalt lõhnamisega kõigeks piisavad. Seevastu inimest ja tema kalduvust loodust taltsutada ja plastpotti toppida ei õigusta miski. Taimi ja nende võimeid ei saa ära imestada, nad hämmastavad iga hetk uuesti ja võtavad sõnatuks, nad ei mahu hästi nendesse raamidesse, mille oleme ehitanud meie, nad tõmbavad inimese neist raamidest väljapoole ja jätavad keeletuks. „vaate sügavus / vedelen puupingil ajajõe põhjas / aeg tuleb vahtra tagant ja voolab / katuse taha / tundub et nüüd on surnudki oldud võib elada“ (lk 39). Siiski on mingit sorti võlu ka inimestes ja nende kohmetutes, obsessiivsetes ja kaootilistes suhetes loodusega. „vanade inimeste aedades / lihtsalt liigutav / vanamoodne vahettegu / korral ja kaosel“ (lk 16) ning „sebivad märtsikuistest importköögiviljadest härdunud inimesed / hüpitavad vaat et pisarsilmil redisekimpe / näod ereroheliste kapsapeade valgel pisut vähem hallid“ (lk 53). See tuletab meelde, et poeetika on ehk just argipoeetika ja kõige ootamatumaid ilusid võib otsida korduvast ja tavapärasest. Kevad tuleb (siiani) ikka igal aastal uuesti ja nagu ütles autor Klassikaraadio saates „Delta“, elu on tihti naljakas ja armas ka.[2]
„Varjukehast“ on keeruline kirjutada, takerdun mitmeid kordi oma tunnete virvarri ja läbimõeldud tõlgenduste kääridesse. Luulekogu teeb midagi seletamatut – toob tundmatuse lugejale lähemale ja näitab selle tuttavlikkust, säilitades kogu aeg soovi vajuda veelgi sügavamale. Püüan „Varjukehast“ pisarad ja teevee välja pigistada, aga nad on juba lootusetult üksteisesse põimunud.
[1] Marju Lepajõe. „Innocentius III inimelu viletsusest“ – Raadio Ööülikool, 16.01.2016.
[2] „Ilmus tõlkija, toimetaja ja luuletaja Mirjam Parve debüütkogu „Varjukeha““ – Delta, 19.09.2023.
Emma Lotta Lõhmus (20): „kuna kirjelduse leidmine oli nii vaevarikas ja ei kandnud vilja, saab järeldada, et olen kirjeldamatu!“
Raija Katarina Heikkilä
emakeelepäevaks
väliseestlase keel longab yle kynga
ta rehkendab, tunneb vinkleid
jõululauas võtab alati pitsi valget viina
ta on närviline, kardab vigu
alustab pehmelt
palub puhtas eesti keeles
njuujorgi stockholmi toronto
aktsendiga
kui teenindaja ei saa aru
proovib uuesti, orgaanilisemalt
I’d like a neljaviljapuder with almond milk
and some maasikamoos
sõlmed
kas me sidusime tõesti ise
need embkumb-
keelsed sõlmed
mida nüüd oma värelevate
siniste sõrmedega
lahti harutame?
Agnes Aavik
Keeletu
Mitu keelt päevas näed?
Aga nädalas?
Liiga intiimne
on see arv
on see tõde
Pahad lapsed
näitavad keelt
aga pahad lapsed on
popid
ja neid ei kiusata
Tegelikult ei taha
aga näitan keelt
Mai tea
kui mu vanemad peaksid
fb tegema
siis vahetan kindlasti profiilipilti
Nora Raud
eh
Kahekeelsed on kahemeelsed,
valekeelsed valemeelsed,
minevikuta igavikuta.
Sülitan patused sõnad suust.
Ni laulon aint Öse kunningas kuust.
Sofia-Elizaveta Katkova
*
keel on minu kodu
ma muudkui löön end vastu
kodumaja nurki
keel on minu alustugi
ma seisan selle peal kikivarvul
et ära mahtuda
temas ei ole
puitu ega kive ega õlgi
ainult õhk
(tlk Kaia Beilmann)
*
kas ma kannan keelt nagu kleiti
sest et see on ilus ja mugav
või kasutan keelt nagu meest
sest et ta on mõnus ja rikas
kas ma teen miskit sellest
kui pööran keelt pahupidi
kogemata või hea meelega
käitun kellegagi niisama
kas ei näi see kuigivõrd vääritu
ebaloomulik kandmine
ebainimlik kasutamine
ning mu päris olemasolu
*
tuleb üsna
tegus päev
lükka aken
lahti astu
uksest välja
kraabi oma initsiaalid geodeetilisse punkti kanalisatsiooniluuki kruusakivvi pargipinki linnaosalehte elektrijuhtmeile äärekivvi veetorru trammiistmenahka
jõua õhtusöögiks koju
jäta nuga lävepaku taha
linoolile
pese käed ära
nagu kord ja kohus
head isu
*
naise töö on ketipoe kuivaineriiulite vahel hammastega pakenditesse auke rebida
naise töö on murda krohvitükke seintest oma nüriks näsitud küüntega
naise töö on karelda katusel kuni talad vaikselt järele annavad
naise töö on heita plastikpudeleid ürgorgudesse lihtsalt et näha mis juhtub
*
ostsime abikaasaga uue korteri
hakkasime tegema lammutust
tirisime kõik kahhelplaadid
vannitoaseintelt maha ja
trampisime puruks
segistid juurisime välja akna-
klaasid võtsime lihtsalt eest
las tuba tuuldub krohvi
lõime seintelt maha
linoolile kuhja
köögimööbli toppisime ahju
ja siis võtsime ahju õhtu-
poolikuga tellisteks
nüüd on noorpere-
laen heades kätes
*
nii raske on olla riigikogu muusa
päevad läbi meelega iivet pärssida
pikkida päid kui maasikaid kõrde
vaiade otsa vabaduse väljakule
niiiiiii raske on olla
riigikogu muusa
miss raplamaa
puldi taga nätsu
närida tomp mikri
alla suruda ja
sinisele saalile
ilmekalt ja veenvalt
tõdeda et noh
mis seal ikka
homo homini
lupus est
*
täna on see päev täna taovad poisikesed
hotellifuajeedes üksteist maadlusmängus
elevusest vaeseomaks täna ootavad
pensionärid radikuliidist hoolimata
bussipeatuses täna käivad naised tänavail
ringi lokirullid peas täna uuristavad
teismelised oma nimed lõpuks lakitud
vineeri täna on riigipüha
täna tuleb ära täna saab teada
kas hing on olemas
*
lubasin päikese tol ööl
paljakäsi solgiämbrist
välja tuhnida ja magamis-
toa aknale riputada ent
käed olid nõudepesust
lõhki kuivand ja külmad
ja kõrvetasin
end ära
ju ma siis ei luba enam
midagi ju siis sina ei ärka
eal enam üles sest väljas
on ikka veel hämar
ju serviisid kuivavad
restidel tilguvad seepi
letile sest silmad ei seleta
ju päike ragiseb toanurgas
kartulikoorte all edasi
pööripäevani välja
*
täna täitsa tõsimeeli usun
kui ütled et tead elu mõtet
et leidsid kompostikasti
põhjast kartulikoorekuhjast
jumala ja nüüd ta elab su
toanurgas ja joob ainult
sooja piima ja muud ei
tee kui magab ma usun
kui ütled et oled näinud
teispoolsust unes ning
tegelikult seal muud ei
tehta kui riisutakse lehti
ja korjatakse pange
mädanenud õunu ja
kevadisi rotilaipu
usun kõiki ilmutusi
mis käsivad sul uksi
hoida lukus ja ära pesta
randilised kohvikruusid
mis oma tee on leidnud
voodite alla ja valamusse
*
hakkaks varsti pihta elutööga
kui vähegi suudaks valida kas
pigem joonistada üles pärnu
maantee asfaldimustrid üks
ühele mõõtkavas või õppida ise
linnaliinibusse töötlemata toorainest
kokku panema õmblema istme-
katteid paigaldama tagatulesid või
mõelda välja uusi sillutisetüüpe
või ehitada üles kõik poolikuks
jäänud suvilad ühendada lõpuks
torustikud üldveevärgiga ja elektri-
juhtmed illegaalselt otse maantee-
äärse elektriposti külge oleks ometi
nii lihtne kui mul oleks elutöö
poleks midagi kurta
Elo Valner (20) nägi unes, et Villu Tamme tantsis maakonnaliini bussis valssi.
27. märtsil jagab Värske Rõhk Paavli Kultuurivabrikus Paavli.LIT üritusteseeria raames seekordseid aastaauhindu. Üles astuvad laureaadid, Euroopa luuleprõmmu meister Joonas Veelmaa ja Värske Rõhu autoritest kubisev punkansambel ants1!
Nominendid:
LUULE
Janika Läänemets (VR 82, VR 86)
e.g.s. (VR 82)
Sofia-Elizaveta Katkova (tlk Kaia Beilmann) (VR 83)
Nora Raud (VR 84)
Karola Ainsar (VR 85)
PROOSA
Andreas Kübar (VR 82)
Getriin Kotsar (VR 83, VR 85)
Joonas Väli (VR 83, VR 86)
Loora Kaubi (VR 85)
Sigrid Suppi (VR 86)
KRIITIKA
Heleri All Andrus Kasemaast (VR 83)
Silvia Urgas Mudlumist (VR 83)
Nicolas Lotman Genkast ja DEW8-ist (VR 84)
Teele Pärn Maryliis Teinfeldt-Grinsist (VR 86)
Rahel Ariel Kaur Mikk Tšaškinist (VR 86)
VABA
Mona Tärgi ja Reijo Roosi tõlked Soome vihikus (VR 82)
Lydia Risbergi päevik (VR 83)
Johanna Kiige tõlge Julia Kerninoni romaanikatkendist (VR 84)
Mari-Liis Korkuse välgatus (VR 85)
Ove Averini ja Henri Otsingu päevik (VR 86)
Nominendid ja laureaadid valiti välja Värske Rõhu toimetuse ja kolleegiumi ühisel koosolekul.