Tõnis Vilu
„Ilma„
Tuum, 2014

Tõnis Vilu postapokalüptiline luulekogu „Ilma” (Tuum, 2014) maalib lugeja silme ette pildi inimühiskonna lõppu tunnistanud maailmast ning seal laiuvatest tuha– ja lumekõrbetest, mida mööda uitab üksik lapshingega rändaja. Juhiks jutustajakirjeldused ja binokliks ränduripilk, on lugejal võimalik sellest vahel rängastki teekonnast osa saada. Autor kirjeldab ühest otsa saanud tsivilisatsioonist järele jäänud konte tõrvaloike kivisid varemeid /​ lund tuhka lõhesid (lk 25), kuid sellest hoolimata ei kujunenud niisugusest kaduvusest lugemine kuidagiviisi masendavaks või traumeerivaks. Liikumine mööda Vilu leebe loomuga, ent jõuliselt mõjuvaid värsiridu, pakub etteaimamatult turvalise lugemiskogemuse ja hoopis midagi paeluvat sõlmivat ja head on selles rännus (lk 25). Võib-​olla on selle põhjuseks luulekogu struktuurne järjepidevus. Autor, kelle kujutlusvõime on „Ilmas” lammutanud tsivilisatsiooni, ei tegele seal samasugusel hävituslikul kombel väljendust või värsiridu lõhkuvate vormieksperimentidega. Teost läbivad katkematud kaksikvärsid, mis loovad kirjeldatud agooniale kontrastiks loitsivalt mõjuva korrapära.

Võrreldes autori debüütkogus „Oh seda päikest” (Värske Rõhk, 2013) esitatud meditatiivselt mõjuvate ning melanhoolselt kaunite looduspiltidega, võivad „Ilma” teemavalik ja teoses kirjeldatud katastroofijärgne olustik tunduda esialgu üsna ehmatavad. Ometi ei erine see pilk, mille Vilu heidab end ümbritsevale realistlikumale maailmale „Päikeses” sellest, millega ta vaatleb oma ettekujutuses loodud tuhaseid maastike „Ilmas”. Autori mõtisklevad kirjeldused alluvad neis kahes kogus samadele printsiipidele, sest kummaski püüab jutustajapilk justkui silmadega kinni pista seda vähest /​ ilma laiumist /​ mille all enam sõnu ei järgne („Oh seda päikest”, lk 39). Mõlemas luulekogus vaatleb luuletaja ümbritsevat lüürilise täpsuse ja osavõtlikkusega ning põeb nähtu seejärel oma sõnades läbi.

Vilu viimases luulekogus laotuvad tuha– ja lumeväljad erinevad esmapilgul küll suuresti sellest maailmast, millest on saanud inspiratsiooni esimesse teosesse koondatud tekstid, ometi on neil ühisosa. Nii ühes kui teises kogumikus kirjeldatud maastikud on valdavalt inimtühjad ja võõrale kättesaadavad vaid neid vaatleva jutustaja kirjelduse või diagnoosi kaudu. Inimtegevus on Vilu kirjeldatud paigust kas puudu või olemas ainult hajuva mälestusena, mida märgivad metsa alla pillatud kommipaber või varemetest leitud nipsasjakesed: ei ühtki inimest /​ kes võiks sind ära näha /​ või näidata näpuga /​ seda kommipaberit /​ mis metsa alla pudenes („Oh seda päikest”, lk 12); mahajäetud hurtsikus /​ nipsasjakeste ajalugu /​/​[ — ] /​/​ keegi on kunagi tahtnud mäletada /​ rääkida kellegagi („Ilma”, lk 53).

Autori kahte teost eristab teineteisest nendes kujutatud poeetilise pilgu suhe ümbritsevasse. Luulemina, kes mõõdab Vilu esimeses kogus lagendikke, mereääri või linnatänavaid, näib maastike ja neis peituvate objektide tähendustega täitmist või sõnadesse tõlkimist nautivat. See nauding ei ole küll otsesõnaline, vaid aimatav, nagu nähtub järgnevatest värsiridadest: oksad on jälle olnud sümbol /​ loomale /​ kes oma saaki neisse peidab /​/​ oksad on jälle olnud elu väärt /​/​ mõte („Oh seda päikest”, lk 77). Nagu tsiteeritud värssidest võib näha, käib maailma sõnadesse ümberütlemine tema debüütteoses nõtkelt ja valutult.

Vilu teises teoses on suhtumine kirjeldamisse vastandlik, silma jäävad ainult kunagise elu jäljed (lk 29). Mäletamisest ja nähtu sõnalisest salvestamisest saab seejuures rusuv kohustus. Meenutamine on ränduri jaoks valuline ja üksildane tegevus, sest nii otsa saanud tsivilisatsiooni kui ka selle riismetega reageerivat uut olustikku peaks justkui suure vaevaga /​ meeles hoidma (lk 5). Sellele vaevale vastukaaluks pakub autor võimalust vaadelda ümbritsevat kui puhast lehte ja kirjeldada uut maailma selle enese seatud tingimustest lähtuvalt, sest loobudes ilma loobumisest /​ poeb põue midagi ilmatult sooja /​/​ õhk saab roheliseks libleks /​ tuhaväljad muutuvad lumetormis /​/​ soovikaevudeks (lk 48). Erinevalt korrastatud inimasustusest ei ole maailm Vilu luuletustes ju tegelikult otsa saanud, vaid on lahti ja laiali /​ nii nagu keegi pole veel näinud (lk 24). Autor kutsub teoses nii rändurit kui ka lugejat vaatama enda ettekujutustes loodud universumit puhanud pilguga, uurima seda alguse ja mitte lõpuna.

Tõsi, selline lahti laskmise meeleharjutus (lk 6) on kohati üpris keeruline, sest lakkamatu tuul puhub varemekirjelduste vahel nii ränduri kui ka lugeja silmad vanade tähenduste tahma täis. Tõlgendades aga uut maailma millegi alguse ja mitte lõpuna, võib teksti ängistava temaatilise pealispinna alt üles leida lootuse. Selline lugemine toob päevavalgele uues maailmas säilinud elukihu ja olemistungi, märkab elu mis pole alla andnud /​ elu mis tahab tulla veest välja (lk 25). Vilu on järelilma toonud lugejani teistmoodi, võib-​olla isegi puhastunud olemises, milles on küll vana ilmakorra riismeid, mälestusi ja varemeid, kuid ka ootamatu võimaluste paljusus, paratamatu taastärkamise ning uue elu aimdus: maailm on miskipärast võrsel lubanud /​ olla /​/​ ja võrse /​ on määratud seda lubadust täitma (lk 59). Autor tõukab lugejat vaatama luulekogus loodud maailma, mis on mingil salapärasel viisil tsivilisatsioonist ja sellega kaasnevatest tähendustest puhastatud, kui uutele kirjeldustele ning lugemisvõimalustele avatud ruumi.

Nii kadunud maailma mäletamine kui uue (ümber)mõtestamine on teoses kirjeldatud iselaadselt üksikute ning keelest sõltuvate protsessidena: ei ole kedagi, kes ütleks /​ mis /​/​ mis on /​ mis /​/​ keel võtab erinevate näriliste kujusid /​ mängib läbi kõik maagilised jahitrikid (lk 39). Uus ilmakorratus paljastab muu hulgas keele kui väljendus– ja suhtlusvahendi piirid. Keele toimimine sõltub selle valdajate olemasolust, rändur aga uitleb teoses kujutatud maastikel üksi ning vanal ajal edasiantud keeleoskus /​ sumbub iseenese ringi (lk 12). Ellujäämise seisukohast on vanast maailmast lähtuv keeleoskus talle koormaks, sest sunnib mäletama ja meeles pidama, takistades lahtilaskmist. See hoiab rändurit liigselt mineviku küljes kinni, lubamata kõneleda uue maailma ilust: õunapuuõite nägemata silmuseid /​ igatsedes ei saa midagi öelda /​/​ jääkristallide mosaiigi imest (lk 26). Teisalt rändab ta maailmas, milles kehtib hoopis teistsugune grammatika ning kõnelevad ilma kirjamärgid (lk 41).

Kummalisel kombel näib, et sõnade abil niivõrd puudutava maailma loonud autor, kelle surma ja kaduviku kirjeldused on tõepoolest elavad, seab keele kui oma töövahendi väljendusvõime justkui kahtluse alla ja laseb vana maailma mälestust salvestanud vihikul luulekogu viimastes ridades hävida õlileekide äkilises kuumapalangus (lk 59). Keele kui meediumiga polemiseerimise temaatika seob Vilu teiste oma põlvkonna noorte Tartu poeetidega, kes samuti keeleküsimusega enda loomingus rinda pistavad.[1] Siiski ei pruugi vihiku hävimist teose lõppvärsis lugeda kui sümboolset kirjeldust poeedi allajäämisest keelele. Autorit ei tasu siinkohal samastada ränduriga, kes uue maailma keelelise kujutamisega hädas kipub olevat ning kelle kohta on teoses lausutud: lugeda seda kõike nagu vihikukirja /​ võib ju osata /​/​ aga ise nii kirjutada /​ rändur küll ei mõista (lk 41). Tegemist tundub olevat hoopis uuest keskkonnast innustatud katsega keelt ümber defineerida.

Uus ilm on loonud tingimused, et võiks toimida imeline sulgunud keel (lk 12). Keel ei ole teoses mitte reaalsuse salvestaja või kirjeldaja, vaid reaalsus ongi keel. Seejuures ei ole tegemist ängistava meediumiga, mis võimaldab kirjeldatud maailmale pelgalt tuima „kriipspunktjoon-​ümberolemist” (nagu keelele on viidanud Helena Läks oma debüütkogus „Helena läks”, lk 25). Keel on vahend, mis justkui võimaldab objektidel ilmuda ise, nende eneste seatud tingimustel. See ilmumine ei vaja juurde tõlgendajaid ega lisatähendusi, mis lõppkokkuvõttes läheksid suhtlussituatsioonis ikka kaduma. Niisuguste segajate puudumine tähendab aga seda, et üha rohkem on võimalik märgata maailma kuidagi puhtalt: paar kriipsu lumel ongi vist see viimane kunst /​/​ mis maailmas alles on jäänud /​ aga seda rohkem on maailma /​/​ sellisena nagu ta on /​ valged kaltsud pole filtrid /​/​ kui pole teist rändajat /​ siis pole enam loore sirme sõelu (lk 13). Muutunud maailm kirjutab teoses ennast justkui ise, kasutades selleks ilma kirjamärke, mida on vaja vaid lugema õppida.

Nagu mainitud, ei pea „Ilma” autor ränduri kombel keele kui meediumi piiratuse pärast muret tundma. Valitud väljendusvahendile ei ole Vilu mingil viisil alla jäänud. Maailma, mille ta on loonud, võib kirjeldada kui eneseküllast, elavat ja aistitavat – isegi kui selles kirjeldatakse surma ning hävingut. Lugejal ei jää tunnet, nagu ta oleks millestki ilma jäänud.

[1] Heitlusest sõna, mõtte ja väljenduse vahel on kirjutanud näiteks Carolina Pihelgas luulekogus „Õnnekangestus” (Eesti Keele Sihtasutus, 2011) ja Helena Läks oma debüütkogus „Helena läks” (Verb, 2010).