Kärt Hellerma
„Koer ja kuu ehk Seitse päeva jaanuaris”
Tuum, 2018


Saatused tõusid spiraalselt taeva poole, ikka üles, täisnurkselt maaga, vertikaalselt, mitte horisontaalselt, saatused nagu hõõguvad, helendavad ribad, laperdasid, kõikusid nagu tuules, põimusid üksteisega kokku. [ — ] Saatuste ämblikuvõrk, mida mööda tuli väikestel inimtäppidel liikuda; vahel kaotas mõni oma saatuseriba silmist, aga see oli tal kogu aeg selja taga; õieti selga polnudki, oli vaid saatus, üksnes tema.” (lk 328)

Elu kihutab täiskiirusel tundmatusse. Tallinnasse kerkib klaasist ja betoonist pilvelõhkujate mets, euromündid kõlisevad võõralt ja uudiseidki kuulates paistab, et maailm muutub iga päevaga aina sõgedamaks: pealinna sünnitusmajades toimuvad lahtiste uste ja vaba mikrofoni päevad, Floridas ehitatakse kolossaalset laeva, mis oma suuruse tõttu ühtegi sadamasse ei mahu, Rumeenias on aga vallandunud surmav tapjapisik …

Kärt Hellerma kolmas romaan „Koer ja kuu” heidab pilgu nelja tallinlase ellu praeguse sajandi teise kümnendi algul. Eri päritolu ja vanuses inimesed jagavad vaid kortermaja trepikoda, ilmudes aeg-​ajalt põgusalt üksteise teadvusesse, et sealt siis taas kaduda. Tegelaste – pensionäridest Aaroni ja Maria, kergeuskliku Nastja ja kangekaelse Maksimi – seitsme päeva jooksul areneva mõttevoo kaudu avaneb Hellermale omane ühiskonnakriitilisus[1]. Vaatluse all on 21. sajandi (Eesti) ühiskonda ilmestavad probleemid: kultuuriliste väärtuste ja hoiakute muutumine; rahvuste, põlvkondade ja sugude vastandumine; minevikuga toimetuleku valu ja tulevikuühiskonna hirmutav-​ängistav tõejärgsus.

Ehkki romaani temaatika on kohati muserdav, suhtub Hellerma ühes oma tegelastega sellesse argiselt lõbusalt – või on sellega vähemalt harjunud. Sest elu on ju tegelikult lihtne: kraanist jookseb vesi, poeriiulitelt toit otsa ei lõppe ja pensionistki jätkub, et kuu lõpuni toime tulla. Tuleb lihtsalt vähem tuleviku pärast muretseda ja leida endas jõud mineviku üle nalja heita.

Hellermal on hämmastav võime luua ehedaid tegelasi. „Koera ja kuu” karakterid on tõepoolest täiesti tavalised Eesti inimesed, kelle argimõtted ja –toimetused kajastavad pisut karikeeritult ja tabavalt oma ajastut. Sellest hoolimata pole nad müütilised kangelased ega iseloomutud eestluse võrdkujud. Nad on eraldiseisvad ja kordumatud tüübid, kelle isiksus ja veidrused või hoopis perekonnaseis ja sugu moodustavad tervikuna väikese ühiskonnamudeli. Eredaim kuju Hellerma tegelaste arsenalis on ehk Maksim, kellele meeldivad kirevad diskoriided ning kes tahab filmida tuult ja elab omaenda kummalises fantaasiamaailmas, mida varjutab üksnes mure Soomes töötamise eest saamata palga pärast. Hoopis teistsugust vaatenurka pakub aga pensionärist Maria, kes kulgeb tasases tempos läbi küllaltki üksluisete päevade. Lisaks ilmestavad ühiskonna läbilõiget pisut kibestunud endine arhitekt Aaron ja isemoodi maailmatajuga esoteerikahuviline Nastja.

Tegelaste ehtsus avaldub iseäranis hästi dialoogide tabava argisuse kaudu. Ning kuigi inimeste vestlused keerlevad enamjaolt tühiste ja natuke igavategi päevamurede ümber, võiks öelda, et dialoogide katkematu monotoonsus omandab peagi omaette kirjandusliku mõõtme. Proosalised vestlused vanadest tuttavatest, igapäevatoimetustest ja raadiost kuuldust põimuvad lõpuks tänapäeva elu karikeerivaks tervikuks. Nii mõjub Maria ja tema sõbranna dialoog ehedalt, kuid ka pisut totralt, see annab aimu „Koera ja kuu” iseäralikust stiilist:

„„Sa oled kuidagi loppis küll” [ — ].
„Eks see ole kehvast unest,” tunnistas Maria. „Aga ma tegin kohvi juba valmis. Ja arva ära, mis meil kohvikõrvaseks on?”
„Ega ometi barankad?”
„Kust sa teadsid?” muheles Maria.” (lk 316)

Tabava dialoogi kõrval on autor usutavalt esile toonud ka isiksuste mitmetahulisuse. Iseloomud saavad loo kulgemise jooksul aina konkreetsema kuju, andes endast aimu inimese mõttevoos, tema minevikus ja viisis, kuidas ta ümbritsevasse suhtub. „Huvitav, et pildid vaimusilmas on enamasti soojad, sooja valgusega kaetud või sellesse kastetud, mõtles Maria. Ilmsi nähtav pilt ei tarvitsenud sugugi olla nii helge ja armas. Ka vanad perekonnapildid ammu lahkunutest olid teistsugused kui elavatest tehtud fotod. Seepiakarva fotodelt vastu vaatavad suguvõsa liikmed levitasid mingit lummust, mida elavatel ei olnud.” (lk 130) Maria mõttevoog lisab talle kummalise sügavuse – sellest aimub tegelase isiklik minevik, omamoodi maailmataju ja pisut perekonnalugugi, ent seejuures pakub see lugejale võimaluse samastumiseks. Hellerma ei anna oma tegelastele hinnanguid. See jääb lugeja teha. Nõnda on romaani lugedes justkui ilmselge, et need karakterid peavad olemas olema ka väljaspool Hellerma loodud maailma – nende elu oli enne romaani sündmustikku olemas ning nüüdki kõnnivad Maksim ja Nastja ja Maria ja Aaron kuskil Tallinna tänavail ning proovivad mööduva ajaga kohaneda, enda elu küsimustele vastuseid leida. Hellerma romaani suur – kui mitte suurim – tugevus ongi ehtsad tegelased.

Hellerma asetab rõhu inimese heitlusele kiiresti muutuvate ühiskondlike väärtustega. Kuidas leppida tõigaga, et terve elu püsinud põhimõtetel pole enam kaalu ega ühiskondlikku toetuspinda? Kas minna kaasa uute ideedega, isegi kui need näivad rumalad, ja nõnda endale valetada? Või jääda enesele truuks, ent muutuda ühiskonna naerualuseks? Peamiselt tegeleb sääraste küsimustega endine arhitekt Aaron. „Koeras ja kuus” on vähe ülepaisutatud kujundeid, kuid Aaroni projekteeritud raskepärased hooned on ühed neist. See on metafoor kunagistest kivinenud ideaalidest, millest on elutöö lõpetanud inimesel raske vabaneda, sest väärikus ei luba seda. „„Huvitav on olla elus, kui sinu aeg ja sinu ühiskond, kus sa elasid, on surnud,” mõtles Aaron, tajudes korraga erilist, unenäolist üksildustunnet. „Enne olin ka mina maiste seaduspärasuste vang, kohaneja, jah, omal moel ka võimu teener. [ — ] Nüüd olen eikeegi. Või nagu eremiit kõrbes. Kas peaksin hakkama tikutopse korjama või esperanto keelt õppima?”” (lk 69) Sarnaste küsimustega pistab rinda ka noor Nastja neljandalt korruselt, kes kardab, et oma rahvusliku identiteedi tõttu ei suudagi ta Eesti ühiskonda lõpuni sulanduda. Naist vaevab hirm – või on see hoopis tema salajane soov? – kaasmaalaste silmis alatiseks nähtamatuks jääda.

„Koeras ja kuus” on satiirilisel moel vaatluse all ka tõejärgne ühiskond. Tegelaste teadvust ummistavad pidevalt meediast tulvavad libauudised, mis katkestavad oma absurdiga hetkeks päevatoimetusi, aga libisevad seejärel inimeste õlakehituse saatel unustusse. Sääraseid uudiseid iseloomustab hulk kiretut statistikat, mis kirjeldab küll ühiskondlikku protsessi ammendavalt, ent jätab kõrvale inimese enda ja tema inimlikkuse. Sest lõppude lõpuks ei näita inimese suurust ju see, kui ta suudab teha „kaks tuhat sammu, kui naabrimees teeb tuhat” (lk 192). Hellerma käsitluses on meediamüra tänapäeva inimese suurim vaenlane. Pidev infotulv võib kahtlemata põhjustada segadust, intriige, tõest irdumist ning teataval määral eneseteadvuse kadu. Infot on palju, isegi kui inimeseni jõuab sellest kõigest murdosa. Nii on igaüks loonud juhuslikult kuuldu põhjal oma tõe, oma maailma, mida teistel on tihti raske mõista. Näiteks Nastja seab oma elu ajakirjas Naiste Hääl ilmuva esoteerilise kalendri järgi, ning ehkki tema elukaaslane peab sedasorti lektüüri ajuloputuseks, ilma milleta võib ajakiri lugejate puuduse tõttu põhja kõrbeda, on naisel õigus oma valikutele ja tõele.

Ühiskonna pidev tulevikku rühkimine, mis avaldub „Koeras ja kuus” peamiselt tehnoloogia ja informatsiooni levimise pidevas arengus, tekitab segadust aga iseäranis siis, kui minevikuraskus rõhub, tuletab end meelde ega leia lahendust. Eestlaste ühises teadvuses laiutavad paratamatult mälestused Nõukogude okupatsioonist ja selle koledustest. Seepärast kardab teisel korrusel elav Maria teatris käia. „Mis häire see tal oli? [ — ] [V]iga polnud temas, vaid temast väljaspool, pärit eestlaste kollektiivsest alateadvusest, kus peitis end hulk tumedat karva mäluolendeid, kellega võitlemine käis ühele suure sõja järel sündinud lapsele üle jõu. Maria teadis et Tallinna pommitamise ajal 1944. aasta märtsis käis Estonias parajasti „Krati” balletietendus.” (lk 128)

Siinkohal peaks märkima, et „Koera ja kuu” puhul tundub Hellerma ühiskonnakriitilisus pisut väsinud. Ehkki praegusaja ühiskonna tõejärgsus on murettekitavalt tähelepanuväärne, näib Hellerma kujutlusviis liialt ülepakutud. Ühiskonnakriitika avaldumine muidu vägagi argise tegevustiku kaudu annab sellele paratamatult äärmiselt ajaliku ilme ja olemuse. Ehkki praegu orienteerub lugeja raamatu ajas ja ruumis hästi – viited lähiminevikule ja praegustele probleemidele on selgesti äratuntavad –, tekib küsimus, kas ka kümne aasta pärast suudavad (nooremad) lugejad teose temaatikaga suhestuda.

Kuigi „Koera ja kuu” tegevustik toimub ainult seitsme päeva vältel, liiguvad aeg ja ruum välgu– või internetikiirusel tulevikku, ning romaani lõpp tundub seetõttu algusest aastate kaugusel olevat. Aja liikuvus väljendub minevikku unustada püüdva oleviku ja end pidevalt meelde tuletava mineviku vastanduvate maailmade vahel, mis eksisteerivad tegelaste teadvuses. Ning võib-​olla ka tundmuses, et ehkki tegevus toimub nädala vältel, on lugeja pärast raamatu lugemist tegelasi tundnud juba aastaid, elanud neile kaasa ja nende pärast muretsenud.

Mulle näib, et Hellerma romaan on meeldetuletus (Eesti) inimesele, et kuigi aja kulg on paratamatu, on sellega kohanemine ja kaasaskäimine võimalik. Tuleb lihtsalt enesele kindlaks jääda ning mineviku-​tuleviku asemel vahel ka olevikule mõelda. Nii leiab kõik lõpuks lahenduse, loksub paika, laabub.



[1] Pikemalt on Hellerma ühiskonnakriitilisusele viidatud Iiris Viirpalu arvustuses „Mõõkhambulised ja hõbedased laulud” (Värske Rõhk nr 51).