Internetiajakiri Reaktor on esimene avaldamiskoht paljudele ulmekirjandusest huvitatud noortele. Aasta 2011 oktoobrist ilmunud ajakirja antakse välja kord kuus ning peale algupäraste (lühi)juttude võib sealt leida raamatu-​, filmi– ja mänguarvustusi, intervjuusid, ülevaateid ulmeteemalistest üritustest ning mõtisklusi ulmekirjanduse kui nähtuse ja selle eri tahkude üle. Ei saa jätta märkimata, et Reaktor on fanzine[1]. Nagu mõiste põhjal võib järeldada, töötab ajakiri üksnes vabatahtlikkuse alusel – ei toimetajad ega kaastöölised saa rahalist tasu. Fanzine’i käigushoidmine (ja seeläbi ka järgmise ulmepõlvkonna kasvatamine) on eri riikide ulmekirjanduse entusiastide seas omamoodi missioon ning Reaktor ei ole siinkohal erand. Reaktori toimetajad peavad ajakirja peamiseks eesmärgiks[2] just noortele autoritele avaldamisvõimaluse andmist. Ehkki see vastab kindlasti tõele, satub sinna ka kirjanikke, kes on eesti žanrikirjanduses juba tuntud, näiteks Indrek Hargla või Maniakkide Tänav. Nii on Reaktoris esindatud väga erisuguse kogemuste pagasiga autorid.

Mõistet „ulme” või „ulmekirjandus” on eesti keeles võimalik kasutada katusterminina – see hõlmab nii teadusulmet (ingl science fiction), fantaasiakirjandust (fantasy) kui ka õuduskirjandust (horror fiction). Žanridel on palju alaliike, mis tuleb Reaktori puhul välja just teadusulmeks liigitatavatest lugudest: silma jäävad nii sotsiaalseid probleeme lahkavad tekstid, virtuaalreaalsuse ja selle potentsiaalsete piiride ulatuslikkusega katsetavad jutud ning ajakirjaformaati arvestades pikad, mitmeosalised jutustused, milles kujutatakse väga põhjalikult läbi mõeldud tulevikumaailmu. Allpool annangi ülevaate ulme alamžanridest ja nende näidetest.

Sotsiaalses ulmes (social science fiction) pole tähelepanu pööratud teadustehnilistele motiividele, pigem kujutatakse selles meie kaasajas esinevaid ühiskondlikke probleeme tulevikulises keskkonnas. Näiteks tõstatub Seili Ülperi 2011. aasta oktoobris ilmunud jutu „Kosmosekass”[3] esimeses dialoogis rassiküsimus: vähemusrassi kuuluv peategelane Kaile satub konflikti teise liiki kuuluva tegelaskujuga. Loo päästab stereotüüpsusest see, et mõlemad tegelased näivad üksteisesse suhtuvat võrdse vastumeelsuse ja äkilisusega ning peategelane keeldub ohvrirolli astumast.

„Kosmosekassi” lugedes jääb hoolimata tagasihoidlikust mahust silma kirjeldatud maailma eriline värvirikkus. Seda tundmust rõhutavad kõikmõeldava välimusega tulnukolendid (üks neist näeb välja nagu sombreerot kandev kurk). Loo maailm on kaleidoskoopiliselt kirev ja eriilmeline, kohati näib tegevuskäik võtvat peaaegu absurdse pöörde. Näiteks kohtub Kaile humanoidse, kuid järk-​järgult kassilaadseks olendiks moonduva tegelaskujuga, kelle peamine eesmärk on kosmilise üliolendi Kosmosekassi teenimine. „Kosmosekassi” esimest korda lugedes tekkis umbes samasugune tunne nagu ühes „Tähesõdade” neljanda filmi stseenis, kus Luke esimest korda Mos Eisley cantina’sse astub: palju on vaadata küll, aga kuhu ma nüüd õigupoolest sattusin …

Teadusulmes on alamžanre ja –teemasid arvukalt ning paljud neist on ka Reaktoris suuremal või vähemal määral esindatud. Näiteks küberpunki, mis kogus laiemat tuntust tänu William Gibsoni romaanidele ja Ridley Scotti filmile „Blade Runner”, esindab J. J. Metsavana jutustus „Ükski laip ei ärka ellu”[4], mis ilmus 2013. aasta jaanuarinumbris. Küberpungi peamine tunnusjoon on see, et ulmeline kõrgtehnoloogia satub ühiskonna pahupoole kätte. Selle vastuolu kõrval leiab Metsavana loost teisegi, esmapilgul võõristust tekitava kontrasti: nimelt on jutustuse peategelane elektrooniliselt täiustatud Enn, kes on elusalt maha maetud. Juba see, et mees eksisteerib, on vastuoluline: ta on pooleldi inimene, pooleldi masin. Ennu mahamatmine muudab olukorra veelgi vastakamaks: Enn on surnud, ent pooleldi ikkagi elus. Tema igatsus elu järele on tugev. Laskmata end segada eetilistest ega moraalsetest dilemmadest, häkib Enn tema kõrval lebavasse saatusekaaslasest masinlaipa ja kasutab surnu elektrijõul liikuvat keha enda haua lahtikaevamiseks. Kuna jutustus on kirjutatud väga hoogsalt ja humoorikalt, ei tekita lõpustseen (Ennust on alles kõigest ärarebitud pea ja ta kõnnib võidukalt surnuaiast võõra laiba kaenla all välja) mitte õudu ega tülgastust, vaid pigem heameelt, et peategelane suutis niivõrd keerukast olukorrast pääseda. Vastanditega täidetud lugu saab üllatavalt harmoonilise lõpplahenduse.

Reaktoris ei ilmu sugugi ainult teadusulmet ja selle eri väljendusvorme, võrdväärse mitmekülgsusega on esindatud fantaasia-​kirjandus. Jättes hetkeks kõrvale tõsiasja, et ka fantasy’l on palju alamžanre, võib Reaktoris ilmuva fantaasiakirjanduse jaotada kaheks: jutud, mille eeskuju on ilmselt angloameerika traditsioonist pärinev fantasy (viimast esindavad sellised autorid nagu J. R. R. Tolkien või C. S. Lewis), ja jutustused, mis näivad nii sisu kui ka stiili poolest inspireeritud eelkõige eesti rahvapärimusest.

Folkloorse päritoluga fantaasiakirjandust näitlikustab hästi Tea Roosvaldi „Neljatuulekõlad”[5], mis on kirja pandud Herta Laipaiga „Hauakaevaja lugudest” tuttava kunstmuistendi stiilis. Laipaiga jutte ühendav folkhorror’i element on Roosvaldi jutustusest küll puudu, kuid siitki kumab läbi rahvapärimuslik ehedus, justkui oleks see tõeline folkloor, mida rõhutab näiteks loodusmotiivide (sh ürgse naiseliku jõu) esilekerkimine. Ka üleloomulikke võimeid, mis peategelane Sinimaris ühtäkki avalduvad, saadab järjest tugevamaks muutuvate tormi-​iilide dramaatiline taustakoor. „Neljatuulekõlades” jääb silma peategelase isikliku tragöödia rõhutamine. Üksikasjalikult läbimõeldud fiktsionaalse fantaasiamaailma loomise asemel kujutatakse hoopis inimlikku õnnetust (üksildust, pettumust, võimetustunnet). Just tänu sellele jätab loo muinasjutulikult õnnelik lõpplahendus lugejale mõjusa tunde.

Kuna „Neljatuulekõlad” on mõjutatud rahvapärimusest, võib selle fantaasiakirjanduse reeglite järgi liigitada low fantasy alla. Nimelt ei toimu tegevus mitte väljamõeldud kohas, vaid lugejale tuttavas normatiivses maailmas, kuhu on kaasatud imetabaseid ja seletamatuid elemente, mida ei tohiks füüsikareeglite järgi eksisteerida. Terminiga high fantasy tähistatakse seevastu kirjutisi, mille süžee hargneb autori kunstlikult väljatöötatud fantaasiamaailmas, mis jääb küll oma sisemistele loogikareeglitele truuks, kuid võlukunsti või maagiliste olendite eksisteerimine on selle maailma elanikele iseenesestmõistetav. Kaks järgmist näidet juhinduvadki high fantasy printsiipidest.

Elin Njäu jutustuse „Lugu Annarisest”[6] tegevus toimub ajal, mil maailm oli teistsugune, vihjates, et sündmustik võib areneda kauges minevikus. See väide on aga pelgalt formaalne, sest sisuliselt on see väljamõeldud maailmas toimuv high fantasy. Silma jäävad müüditaotluslikud tendentsid, näiteks on tegelased mütoloogilised olendid (inglid, draakonid, haldjad) ning loo tegevuspaik on müütidele omaselt vertikaalse mõõtmega, ulatudes jumalate ja inglite elupaigast allilmani välja. Autor on üritanud maailma laiendada, lastes ingel Annarisel rännata ühest linnast teise ning kõrvaltegelastel talle lugusid jutustada, aga paratamatult jääb lugejale sellest maailmast pinnapealne ja ükskõikne mulje. Ehkki inglite linnad, inimeste kuningriigid ja iidsed sadamad võiksid lugeja kujutlusvõimest kantuna mõjuda erakordselt meeldejäävalt ja isikupäraselt, on tegevuspaigad pigem hallid ja igapäevased.

Sama probleemi all kannatavad ka jutustuse tegelaskujud, kes hoolimata imetabasest päritolust osutuvad võrdlemisi igavaks ja üheülbaliseks. Võib küll väita, et ka müütides esineb üleloomulike võimetega kangelasi, kes sarnanevad lihtsurelikega, ent selles loos tegutsevatel müütilistel olenditel pole inimlikke nõrkusi ega moraalset kahepalgelisust – nad on lihtsalt igavad ja üksteisest peaaegu eristamatud. Ainuke tegelaskuju, keda autor on üritanud rohkem avada, on Annaris ise, ent temagi on algusest lõpuni ühtemoodi õilis, julge ja eksimatu. Rännakumotiivi kasutamine on high fantasy’s äärmiselt levinud, aga siin on see väljaveninud ja pinnapealne. Peategelase saatusele kaasaelamise asemel jääb lugeja pigem ükskõiksele positsioonile. Kuna jutustus ise on niivõrd laiahaardeline, tulnuks süžee nii ruumilises kui ka ajalises plaanis koondada kitsamatesse piiridesse.

Samuti kuulub high fantasy alla Vincent Arckharumi lühijutt „Orkisepp”[7], mis on teiste tekstidega võrreldes mitmel põhjusel erandlik. Esiteks on see tõepoolest väga lühike: kogupikkust on vaid 500 sõna ringis. See näitab, et high fantasy ei pea ilmtingimata olema tellisepaksune romaan ega romaaniseeria. Teiseks, nagu ka pealkirja järgi võib arvata, põhineb jutt Tolkieni „Sõrmuste isandal”. Esimeses isikus kirjutatud loos kujutatakse sepikojas relvi valmistava orki elu viimaseid hetki. Teda ümbritsevad vägivald, toorus ja õelus – võib oletada, et kogu orki senine elu on niisugune olnud ja ta ei oska muud tahtagi. Orki surm on niivõrd trööstitu, et tekitab kaastunnet neiski, kes on Tolkieni teoseid lugenud ja tunnevad orkirassi koledusi. Tähelepanu keskpunktis on tegelane, kes saab „Sõrmuste isanda” triloogias ja teiste Keskmaa rassidega võrreldes ehk kõige vähem tähelepanu – enamasti kasutab Tolkien orke selleks, et kuri vallutusplaan täide viia. „Orkisepas” kirjeldatakse aga lihtsa orki igapäeva, kus vägivaldne ja tülgastav surm näib olevat sage ja isegi tavaline.

Ulme– ja fantaasiakirjanduse kõrval on Reaktoris laialdaselt esindatud õuduskirjandus. Kui fantasy võib mõnevõrra meelevaldselt kahte kategooriasse jagada, siis õuduskirjandus on tunduvalt varieeruvam, ulatudes gooti romaanidest inspireeritud õudusjuttudest[8] ja folkhorror’ist[9] absurdi piirini küündivate zombilugudeni. Absurdsus ei ole tingimata negatiivne hinnang, mida tõestab näiteks Jaagup Mahkra jutustus „Verepulm vaksalis”[10], mille tegevus areneb peadpööritava kiirusega ning iga järgnev stseen tahab olla eelmisest suurejoonelisem ja avaldada veelgi rohkem muljet. Loo tegevuspaik on Siberi avarustes asuv lumme mattunud kolkajaam ning peategelased kolm Eestist pärit pisivarast, kes satuvad külmal talveööl jaamahoonest varju otsides vastamisi hullumeelse halli vanamehe ja tema surnust ülesäratatud verehimulise mammutiga.

Jutu kõige tugevam külg on selle ülimalt grotesksed kirjeldused. Kuna jutustuses tegutseb verejanuline inimlihasööjast zombimammut, on mõistetav, miks autor on liigsesse delikaatsusesse kaldumisest hoidunud. See oleks vaid hiilgava groteskivõimaluse tuuldelaskmine: „Rüve loom tõstis pooleks rebitud Jaani üles ning pistis ta, pea ees, oma suhu. [ — ] Jaani pea läbis looma kohutava suu tervena, kisendades kurgus edasi, kuni sealsed limased eritised tema ninasõõrmetesse ja suhu valgusid ning karjumise võimatuks tegid .. hambad töötlesid aeglaselt oma ohvrit, närides kõigepealt puruks maksa, selle ümber olevad sapipõie ja neerud ning pannes oma survega mehe kõhuõõne lõhkema, vabastades soolikad. Et Jaani rindkere ülaosa koos südame, kopsude ja suurema osa selgrooga kohe algul sügavamale mammuti kurku suruti, jäid nood mäluvatest hammastest puutumata ning mehel ei õnnestunud teadvust kaotada.”

„Verepulm vaksalis” on eneseteadlik lugu, milles pealkirjas lubatud vägivald (verepulm!) on narratiivis seatud taotluslikult esiplaanile. Verepulm viitab ühel ajal nii tekstis leiduvale rohkele vägivallale kui ka mänguliselt hoogsale stiilile. Selle jutu abil oleks võimalik seletada õudusjuttude ja –filmide fenomeni: lugu võib olla täidetud täiesti uskumatute ja võimatute tegelaste ning erakordselt raevuka vägivallaga, kuid kuna see on kirja pandud niivõrd meelelahutuslikul viisil, on lugu vägagi nauditav.

2016. aasta jaanuaris ilmunud Tea Lalli jutustus „Rõika peeglivabriku needus”[11] on aga kummituslugu, milles paranormaalne element on sama olulisel kohal kui Mahkra loos, ehkki seda avatakse lugejale märksa vaoshoitumalt ja järkjärgulisemalt. Loo keskme moodustavad kolm motiivi: prohvetlik-​hoiatavad õudusunenäod, mis annavad peategelasele aimu, et midagi on valesti, peeglid ja nendega seostuv maagia ning needuse perekondlik pärandumine.[12] Need motiivid on õudusžanris mõistagi levinud, ent see, et need esinevad korraga ja moodustavad seejuures ka terviku, pole sage juhus. Iga motiiv viib järgmiseni, liikudes loo kulminatsioonini.

Ehkki jutustuse avab üleliia levinud žanrispetsiifiline klišee – õudus osutub kõigest peategelase unenäoks –, on luupainajatel siiski konkreetne ülesanne. Unenäod on tegevustikku algatav jõud, sest just nende abil mõistab peategelane, üksikema Kats, et põhjustel, mida ta isegi täiel määral ei mõista, peab ta üles otsima vana salapärase peegli. Peegel saab peagi narratiivi osaks ja õudusulmelise elemendi põhifookus nihkub peeglile. Peegel sunnib Katsi salapärastele ja hirmuäratavatele sündmustele vastuseid otsima. Unenäod küll hirmutavad teda, aga peegel, tõmmates lõksu nii Katsi vanurist ema, väikese tütre kui lõpuks ka naise enda, osutub märksa tugevamaks, lausa füüsilise ohu allikaks. Iga uus õudusulmeline motiiv on jõulisem kui eelmine. Nii selgub, et kõige olulisem, loo kese, on kolmas ja viimane motiiv: needus, mis peegli kaudu edasi kandub ning mille eesmärk on hävitada iga naine, kes end silmitsema jääb. Motiivide järk-​järgult kasutuselevõtmine annab loole suurepärase kulminatsiooni: aastakümneid hiljem ilmneb, et ehkki peategelase leitud peegel on juba ammu hävinenud, kestab needus siiski teiste peeglite kaudu edasi.

Aeglases tempos kulgev üleloomulik õudusjutt nagu „Rõika peeglivabriku needus” vajab õnnestumiseks sobilikku atmosfääri, sest selle eesmärk on peategelases (ja seeläbi ka lugejas) ärevuse ning ebakindluse esilekutsumine. Selles loos aitavad sobilikku atmosfääri kujundada näiteks peategelase unenäod, milles lisaks salapärasele needusekuulutajale kirjeldatakse keskkonda: metsaradu iidsete puude all, kaduvat päevavalgust uduviirgude vahel ja oksarisuga kaetud mustendava veega kraave. Ehkki see on kõigest unenägu, ärgitavad looduskirjeldused lugeja kujutlusvõimet. Peale kujutluspiltide aitavad teadmatust, salapära ja isegi paranoiat luua karakterid, eelkõige Katsi vanadusnõtruse all kannatav ema, kelle jaoks on peegel samal ajal nii enneolematult hirmutav kui ka vastupandamatult ligitõmbav.

Võib öelda, et Reaktoris ilmuva originaalloomingu tugevus on tekstide erinevus ja stiilirohkus, mis ei ole autorite suurt hulka arvestades muidugi üllatav. Mainisin kolme peamist žanrikirjanduse alamliiki (teadusulmet, fantaasiakirjandust ja õuduskirjandust), kuid leidub lugusid, mida on keeruline kindlasse kategooriasse lahterdada. Sellistes žanriruumi perifeeriasse või vahealasse jäävates tekstides pakutakse tihti välja uusi võimalusi kindlale temaatikale lähenemiseks. See tähendab, et žanr laieneb ja mitmekesistub ning välditakse üheülbalisust. Ehkki žanrikirjanduse alamliikidele on omased traditsiooniliselt väljakujunenud tunnusjooned, võib teatud žanriline „ebapuhtus” mõjuda ka uuenduslikult.

Tekstide ilukirjanduslikku kvaliteeti on autorite rohkuse pärast keeruline üheselt hinnata, sest ilmselgelt võib ajakirjast leida nii kogenumate autorite kui ka debütantide tekste. Paljud autorid on Reaktoris piirdunud üheainsa teksti avaldamisega. Ühe tendentsina võib nimetada asjaolu, et kui autor on avaldanud mitu teksti, on ka tema lugude üldine tase märksa kvaliteetsem kui paljudel ühekordsete üritajate juttudel. See kvalitatiivne mitmekesisus pole aga Reaktori kontekstis sugugi negatiivne, sest fanzine peaks juba printsiibilt olema avatud kõikidele fännidele, hoolimata nende kirjutamiskogemusest. Mõne jaoks võibki jutt olla kõigest ühekordne katsetus, omamoodi proovitöö. Teine võib aga avastada, et fiktiivsete maailmade loomine ja arendamine pakub oodatust suuremat huvi. Kuna Reaktori toimetust ja põhilist lugejaskonda võib pidada žanrikirjanduse asjus keskmisest teadlikumaks, on algajal autoril võimalik asjakohast tagasisidet saada.

Kahtlemata on Reaktori peamine funktsioon žanrikirjandusest huvitatuile avaldamisplatvormi pakkumine ja selle ülesandega saab ajakiri kindlasti hakkama. Reaktorit hoiavad toimimas ulmehuvilised ja see näib olevat mõeldud samuti eelkõige teistele ulmehuvilistele, eksisteerides eesti kirjandusajakirjade kontekstis justkui omaette ruumis. J. J. Metsavana, kes on üks Reaktori sagedaimatest autoritest, avaldas sellekohast arvamust repliigis „Žanrikirjanduse alaväärsusest”[13]. Ta nendib, et ulmekirjanduse maine on üldsuse silmis viimaste aastate jooksul paranenud, kuid ta jääb siiski seisukohale, et ulmelisi tendentse kasutavad peavoolu kirjandusteosed (ehk slipstream–kirjandus) on eelkõige ikkagi hingeliste üleelamiste ja sisekaemuse keskne[14] ilukirjandus. Ehkki Metsavana repliik annab küllaga põhjust igivana diskussiooni – milliseid tekste võib üldse žanrikirjanduse alla liigitada ja milliseid mitte – taaselustamiseks, näitab see ühtlasi selgesti, et lõhe ulme– ja peavoolu kirjanduse vahel on endiselt olemas.

Usun, et Reaktori toimetus peab ajakirja tähtsaimaks ülesandeks ulmikute lugemis– ja kirjutamisrõõmuks avaldamispaiga pakkumist, mitte ulmepõlgurist lugeja ülemeelitamist. Kuna ajakiri on järjepidevalt ilmunud peaaegu seitse aastat, on sel ilmselgelt pühendunud lugejaskond. Neile, kel seni ei ole olnud ulmekirjandusega lähemat kokkupuudet, annab Reaktor mitmekesise ülevaate nii žanrikirjandusest kui ka teistest žanrimeediaga seotud teemadest. Žanri eripäradega tuttavale ulmehuvilisele on Reaktor aga igakuine lugemisvara.



[1] Inglise fanzine ’fänniajakiri’ on termin, mis on tuletatud sõnadest fan ’fänn’ ja magazine ’ajakiri’.
[2] Vt http://​ulmea​jakiri​.ee/​?​s​u​m​m​a​r​y.
[3] Vt http://​ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​k​o​s​m​o​s​e​k​a​s​s.
[4] Vt http://ulmeajakiri.ee/?jutt:-%DCkski-laip-ei-arka-ellu.
[5] Vt http://​ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​n​e​l​j​a​t​u​u​l​e​k​o​l​a​d.
[6] Vt http://​ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​l​u​g​u​-​a​n​n​a​r​i​s​e​s​t.
[7] Vt http://​ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​o​r​k​i​s​e​p​p.
[8] Nt Miikael Jekimovi „Novembriöö” (http://​www​.ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​-​n​o​v​e​m​b​r​i​o​o).
[9] Nt Tea Roosvaldi „Neljatuulekõlad” (http://​www​.ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​n​e​l​j​a​t​u​u​l​e​k​o​l​a​d).
[10] Vt http://​www​.ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​:​-​v​e​r​e​p​u​l​m​-​v​a​k​s​a​l​i​s.
[11] Vt http://​www​.ulmea​jakiri​.ee/​?​j​u​t​t​-​r​o​i​k​a​-​p​e​e​g​l​i​v​a​b​r​i​k​u​-​n​e​e​d​u​s.
[12] Ka jutustuse pealkirjas on need kolm motiivi: paik, mida peategelane unes näeb, osutub Rõika peeglivabrikuks, loos kujutatud peegel on mõistagi samas vabrikus valmistatud. Needus on iseenesestmõistetav.
[13] Vt http://​www​.ulmea​jakiri​.ee/​?​r​e​p​l​i​i​k​-​z​a​n​r​i​k​i​r​j​a​n​d​u​s​e​-​a​l​a​v​a​a​r​s​u​s​e​s​t.
[14] Samas.