Igor Kotjuh
„Loomulikult eriline lugu”
Tõlkinud Aare Pilv
Tuum, 2017


„Loomulikult eriline lugu” on vastuoludest kubisev luulekogu, milles puudub siiski palavikuline pinge või provokatsioon. Pigem mõjub teos meditatiivse, filosoofilise mõtisklusena, selles on tunda hirmu ja pidetust, kuid vaoshoitud kujul. Luuletused on esialgu avaldatud Facebookis ning kajastavad aasta jooksul kogutud muljeid igapäevaelust, maailmas juhtunud tragöödiatest ja sisekaemusi. Kotjuh kirjutab proosapoeeme, mis sobivad hästi tema päevikulaadse, sündmustele keskenduva kirjutamislaadiga. Tekstid on üldjuhul lühikesed ja autori eesmärk ei ole alati loo jutustamine, vaid hoopis mõtte või elamuse väljendamine. Doris Kareva on luuletaja varasema loomingu kohta tabavalt öelnud: „Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus.”[1] Võib öelda, et tema neljas luulekogu ei erine kuigi palju varem ilmunutest[2], Kotjuhi tekstides figureerinud teemad nagu luuletamine, rahvusküsimus, meedia tarbimine ja sõjahirm on ka „Loomulikult erilises loos” omal kohal. Senisest tuntavam on aga püüd tasakaalu ja erinevuste tunnustamise poole. Rõhuasetus on küsiva, vaagiva ja otsiva tooniga, nii et isegi luule kirjutamine on kahtluse alla seatud.

Kotjuhi proosapoeeme lugedes tulevad aeg-​ajalt ja isegi ootamatult meelde Artur Alliksaare polaarsustega mängivad luuletused. Esmapilgul on keeruline nende loomingut omavahel seostada – Alliksaar oli väga sõnalembene, ta pigistas keelest nagu sidrunist kõik saladused välja, Kotjuh ei kasuta aga kõlakujundeid ega kalambuure. Pigem seisneb nende ühisosa maailmatajus: nii Kotjuhile kui ka Alliksaarele on eri võimalused pidevalt avatud ning võimaluste variatsioone mängitakse luules omal moel läbi. Toomas Liiv on kirjeldanud Alliksaare loomingut nõnda: „Ent olemise üheks teravamini tajutavaks ilminguks tundub A. Alliksaarel mõnigi kord olevat just kõiges peituv võimalikkus, mis sageli realiseerub määramatus juhustemängus”, ja juurde märkinud: „Seda luulet kannab nii elamusaluses kui teostuses varjamatult ekstensiivne, et mitte öelda ekspansiivne tung ..”[3] Kotjuhi mäng eri võimalustega seisneb aga tasakaaluotsingus, mitte niivõrd piiridest väljumises. Jan Kaus nimetab luulekogu järelsõnas Kotjuhi leebeks relativistiks, sest ta ei mässa ega võitle, vaid püüab leida mõistmist erinevuste vahel[4].

Üks Alliksaare luuletus, mis Kotjuhi luulekogu lugedes meelde tuleb, on „Alternatiive”[5], mis koosneb sõnamängulistest vastanditele rajatud küsimustest nagu „Kas elu on naljakalt tõsine või tõsiselt naljakas? /​Kumb oleks õigem, – kas mõttetult leegitseda või leegitult mõtiskleda?”. „Alternatiive” ei meenuta ühtegi konkreetset Kotjuhi luuletust, vaid kumab fraasidest nagu „olla fotol mõistlik või naeratada” (lk 15), „olla mitte juht, vaid juhitav; elada mitte tänu, vaid kiuste” (lk 18), „võrrelda end mineviku parimate meistritega või püüda oma ajast ees olla” (lk 49). Nagu Alliksaar, tekitab ka Kotjuh pidetustunde, justkui millestki pole võimalik kinni haarata. Ühest küljest püütakse küsivate fraasidega jõuda mingi vastuse või lahenduseni, aga teisalt lükatakse seda korduvate pärimistega edasi.

Omapärane korduvuse efekt tekib Kotjuhi 23. juulil kirjutatud luuletuse (lk 9) ja Alliksaare „Autoportree”[6] võrdlemisel: „kord ta vallatles, kord käitus rõhutatult tagasihoidlikult” (vrd „Ma olen enesele mõistatus, /​mis võrdselt kätkeb ujedust ja uljust.”), „kord virvendas virmalistena, näidates maailmale oma andeid ja võimeid, kord läks eraklusse, sekeldustest väsinud, temas olid koos ekstravert ja introvert” (vrd „Kesk aja hallust köen kui tuliriit /​ja otsin kõige kiuste elulähet” või „Kui väsin laulust, lembest, valgusest, /​mind haarab kurbus, milles troost ja tabu”). Kotjuhi proosapoeemis paelub see, kuidas luuletaja kirjutab luuletajast, võttes alustekstiks luuletuse, milles teine luuletaja kirjutab endast kui luuletajast. Oluline on seega vaatepunkti muutumine: alustekstis kasutatud minavorm on Kotjuhi luuletuses asendunud kõrvaltvaataja pilguga ning on võrreldes „Autoportreega” ka toonilt rahulikum. Kui Alliksaare luuletus lõpeb reipa sedastusega: „[olla] kui pintslitõmme värvijulges maalis”, siis Kotjuhi tekstist kõlab tasakaalu otsimine: „et siis võiks lukk neid mööda libiseda, kinnitades iga hamba vastaspoole kahe hamba vahele.”

Mäng keele tinglikkusega on kahtlemata vabastav, seda enam olukorras, kus keelt ideoloogiliselt kontrollitakse. Alliksaar keskendus palju keelekasutusele ja Arne Merilai sõnul püüdis ta nõukogude võimu trotsides luua keelele uue keskkonna.[7] Keeleline kokkuleppelisus huvitab Kotjuhigi, aga ta ei demonstreeri selle toimimise riukaid. Pigem paistab tema luuletustest keelekeskse maailmanägemise kriitika. See väljendub kogumiku ühes iroonilisemas luuletuses, milles luulemina taunib rahvusliku mõtlemise piiratust: „вахел мытлен: микс вене турист, няхес лондони тянавал ребаст, хюйаб: ваата, брити ребане! кас поле ний, ет лондони ребане он лихтсальт ребане?”[8] (lk 73) Nimetamisele antakse sarnane hinnang ka ühes teises tekstis: „.. osata neid kirjeldada, kuid mitte osata neid nimetada. värske õhk ja anonüümsete taimede maailm.” (lk 17) Samas on luulekogus ka palju nimekirjalaadseid tekste, milles luulemina mainib järgemööda taimi, mida ta on istutanud, (lk 72) või kohtumisel intellektuaalidega nende vestlusteemasid (lk 11). Nendes tekstides püütakse võimalikult palju detaile ühte pilti haarata, et näidata mitmekesisust ja erinevuste kooseksisteerimist. Nimetamine osutub sellisel juhul möödapääsmatuks vahendiks.

Luulekogu dokumentaalne ülesehitus annab samuti edasi kriitilist hoiakut. Kuupäevastatud proosapoeemid rõhutavad ajaloo ja mälu olulisust, vastandudes üldistavatele mõistetele ning kontseptsioonidele: „ma ei taha lugeda sõjast, poliitikast, rassismist. ei taha lugeda küberkaitsest ega küberrünnakutest .. liiga palju olevikku, otsekui puhutaks kitsas toas täis tohutut õhupalli, mis üha rohkem surub välja mälu” (lk 50). Kotjuhile paistab olevat oluline jäädvustada mööduvat, mis moodustub üksikutest sündmustest ja ennekõike inimeste kogemustest. Sarnaseid mõtteid on ta avaldanud juba oma esikkogus: „Aga /​Üksikuta pole üldist, /​Sest /​Ilma minevikuta pole tulevikku.”[9] „Loomulikult erilises loos” on aga probleem üha rohkem võimenduv olevikutunne, mida tekitavad eri meediakanalitest paiskuvad uudised: „see muutub juba rutiiniks, tavaliseks sammuks, skeemiks. tendentsiks, eritunnuseks, aja märgiks. kõigepealt komistad ajakirjaniku tekstile sotsiaalmeedias: „Otsin inimesi Manchesteris. Jah, kommentaari jaoks.” seejärel avad uudised: „Plahvatus Manchesteris tappis 22 inimest.”” (lk 69) Iga kohutav sündmus peatab aja ning õige pea järgneb juba teine, mispärast koondub tähelepanu olevikku ja lähitulevikku. Kuna emotsioonid on pidevalt laetud, on võimatu toimuvast distantsi hoida. See osutub Kotjuhi sõnul kirjutades pigem takistavaks kui edasiviivaks jõuks: „aga kuidas kirjutada luuletusi 21. sajandil, mis on „rünnak ameerikale”, „terroriaktid prantsusmaal”, „sõda ukrainas”. mis on „põgenikud”, „propaganda”, „jõukultus”. kuidas siin puhata või distantsi hoida, kui kõike on nii palju ja see on nii lähedal” (lk 41). Hoolimata küsimusepüstitusest on Kotjuh suutnud keerulistest sündmustest emotsionaalselt distantseeruda ning luua seeläbi mõtlemapanevaid ja kaasahaaravaid tekste. „Loomulikult erilise loo” puhul ei teki ootust, et see võiks kuidagi üllatada või šokeerida, sest luulekogu rahulik, juurdlev laad annab sellele piisavalt kandejõudu.

Uudiste kiire päralejõudmine tekitab huvitavaid ajalisi nihkeid, millest on näiteks kirjutanud Maarja Kangro „Klaaslapses”. Raamatu autor viibib ühes episoodis Odessas puhkenud rahutuse keskmes, kuid ei tea sellest ise midagi, ning hiljem loeb Eesti uudistest, et temast paar kilomeetrit eemal hukkus isegi inimesi.[10] Sarnasest kummastavast kogemusest kirjutas ka Stefan Zweig, kes oli 1934. aastal enese teadmata Viini revolutsiooni keskpaigas: „Tulistati suurtükkidest, vallutati maju, kanti ära sadu laipu – mina ei näinud ainsatki. Igal lehelugejal New Yorgis, Londonis, Pariisis oli paremini teada, mis toimus, kui neil, kes me olime ometi näilised tunnistajad.”[11] Kotjuhi luulekogus on luuleminal vastupidine vaatepunkt – ta viibib toimuvast eemal, aga on meediakanalite vahendusel pideva sündmuste turmtule all. Informatsioon jõuab kiiresti kohale ja igapäevarõõmude nautimist katkestavad uudised sõjapropagandast või terrorirünnakutest. Nii juhatavad luulekogu sisse järgmised read: „vihmane suvi mõnede päiksepäevadest järjehoidjatega, pidev niiskus tihedal murul ja kassitapp, mis võtab tihedasse sõlme väljakasvanud põõsad [ — ] inimesi lömastav veoauto nice’is ja parlamendihoonet pommitav helikopter türgis, vaesed, vaesed tomatid on veel rohelised” (lk 7). Traagiliste sündmuste keskpunktist eemalviibimine põhjustab aga süütunde: „mitte magada on halb, magada tähendab võtta enda peale süü” (lk 63).

Ometi ei ole Kotjuh meediakanalite vastu põlglik ega kutsu üles nende kasutamisest loobuma. Kaus mainib järelsõnas, et Kotjuhi ei huvita tõmbumine vaimsesse atomismi, vaid kontakt enda ja maailma vahel[12]. „Loomulikult erilises loos” ilmunud luuletused on avaldatud Facebookis, mis on ühest küljest koht, kus luuakse kuvand oma igapäevaelust, teisalt aga võimas vahend hoiakute ja vaadete kujundamiseks. Kuigi suhtlusvõimalusi ja informatsiooni on palju, on ka oht kitsasse teabevälja langeda. Aga ehk peabki just kapseldumist soodustavas keskkonnas oma hääle kuuldavaks tegema? Sotsiaalmeediasse kirjutamine võib olla Kotjuhi vastus tema enda küsimusele: kuidas kirjutada luuletusi 21. sajandil, mil paberile eelistatakse üha rohkem virtuaalseid platvorme. Isegi luulekogu ülesehituses ja tekstide vormistuses on sotsiaalmeediale omaseid jooni: lause alustamine väikese algustähega, päevakajalisus ning isiklike muljete ja kogemuste napp sõnastamine. See ei tähenda aga, et see poleks ilukirjandus. Hoolimata asjaolust, et sotsiaalmeediasse kirjutatud tekste hinnatakse igapäevasuse tõttu sageli vähem, rõhutab Kotjuh just argipoeesiat: „sõber jutustab: „minuga juhtus loomulikult eriline lugu”, aga sinu jaoks on see sündmus. ja nõnda õngitsed poeesiat inimeste kõnest, otsekui võimaldaks see peatada aega, otsekui oleks selles mingi mõte” (lk 16).

Otsatud, peaaegu tähelepandamatud vastuolud saadavad luulekogu lõpuni. Nagu Alliksaar, mängib Kotjuhki võimaluste eri variatsioonidega, püüdes hoiduda kindlast vastusest ja äärmustest. Oluline on pidevalt säilitada kahtlev positsioon, mis ei ole seotud mitte mängulisuse, vaid hoopis vastuseisuga inimeste kitsasse teabevälja kapseldumisele. Tasakaalu otsimine ajal, kui sõjahirm ja radikalism on esile tõusmas, on küll paras ettevõtmine, ent Kotjuh teeb seda rahulikul ja kindlal moel. Ka äkilised ja kontrastsete pööretega luuletused, mis käsitlevad sõda ja terrorirünnakuid, sulanduvad kogumikku: tekstid kulgevad lehelt lehele, tekitades meditatiivse liikuvuse tunde. Kuigi Kotjuh sedastab, et peaaegu võimatu on kirjutada luuletusi 21. sajandi infotulvas, kus pidevalt laekub teateid üleilmsest vägivallast, on ta seda siiski teinud. Dokumentaalne päevamuljete jäädvustamine, tähelepanu pööramine mööduvale ja isiklikult kogetule leevendab olevikulist hirmupainet.



[1] Doris Kareva. „Kuidas kujutada headust?” – Looming 3./​.2016, lk 440442.
[2] „Teises keeles” (2007), „Usaldusliin” (2010) ja „Kuidas kujutada päeva?” (2015).
[3] Toomas Liiv. „Artur Alliksaare luule” – „Tekst teeb oma töö: arvustusi, esseid ja artikleid 19762009”. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2011, lk 10.
[4] Jan Kaus. „Harjutada ja kaotada tasakaalu” – Igor Kotjuh, „Loomulikult eriline lugu” – Tallinn: Tuum, 2017, lk 83.
[5] Artur Alliksaar. „Päikesepillaja” – Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 97.
[6] Artur Alliksaar. „Päikesepillaja” – Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 7.
[7] Arne Merilai. „Meie, Alliksaar ehk Õhtute tolm on tõepoolest kollane” – Artur Alliksaar, „Päikesepillaja” – Tartu: Ilmamaa, 1997, lk 419.
[8] „vahel mõtlen: miks vene turist, nähes londoni tänaval rebast, hüüab: vaata, briti rebane! kas pole nii, et londoni rebane on lihtsalt rebane?”
[9] Igor Kotjuh. „Teises keeles” – Tallinn: Tuum, 2007, lk 19.
[10] Maarja Kangro. „Klaaslaps” – Tallinn: Nähtamatu Ahv, 2016, lk 7172.
[11] Stefan Zweig. „Eilne maailm” – Tallinn: Eesti Raamat, 1988, lk 254.
[12] Jan Kaus. „Harjutada ja kaotada tasakaalu” – Igor Kotjuh, „Loomulikult eriline lugu” – Tallinn: Tuum, 2017, lk 86.