Leelo Tungal
„Neitsi Maarja neli päeva”
Eesti Raamat, 1980


„Humoristliku tooniga teos, mille peategelaseks on äsja 9. klassi lõpetanud Maarja. Tema suvise koolivaheaja nelja päeva sündmuste taustana on autor osanud anda küllalt mitmekülgse pildi tänapäeva koolielust üldse,” seisab „Neitsi Maarja nelja päeva” esmatrüki, 1980. aastal ilmunud noorte-​jutustuse sisekaanel. See erineb märkimisväärselt Värske Rõhu kriitikatoimetaja napisõnalisest soovitusest, mille saatel raamat 2017. aasta viimasel kuul minuni jõudis: „… kuna sulle meeldib Tungal ja sulle meeldib hääletamine.”

Leelo Tungal ei vaja pikka tutvustamist, tema tekstid on legendaarsed, tegelased ehedad, kirjutamislaad täpne ja vahetu. Sama vaimukad kui Tungla laused on ka „Neitsi Maarja nelja päeva” peatükke sissejuhatavad illustratsioonid. Jaan Tammsaare peen ja detailirohke mustvalge graafika meenutab saksa raamatukunstniku Klaus Ensikati stiili, paeludes vaatajat noorteraamatu kohta üllatava, aga mitte kohatu mitmekihilisusega. Omal ajal 30 kopikat maksnud eksemplar – odavam kui rongipilet või pruukost Võidu sööklas – oli seni hämmastavalt hästi säilinud, aga mina sirvisin huumorirohkete joonistuste juurde tagasi pöördudes pehmekaanelist raamatukest nii palju kordi, et see jääb igaveseks narmendama.

„Muidugi pahandas ka minu taat, et kenal kibedal suveajal tahan Riiga sõita, aga kui ma lubasin pärast sõitu temaga heinale minna ja vähemalt viiskümmend lepavihta teha, arvas isagi, et olen oma hea klassitunnistusega ka väikese lõdvestuse ära teeninud.” (lk 47)

Kana, küpsised, kommid, mõned hilbud ja neli pakki tualettpaberit spordikotti – ja minek. Kui tõsiselt saab võtta peaaegu neli aastakümmet tagasi kirjutatud realistlikku teost, mille liikumapanev jõud on Tartu maantee ääres viipavad teismelised tüdrukud? Jutustades südikatest neidudest, kes ei pelga Riiga sõitvast bussist maha jäänuna ükskõik kuhu seigelda, on „Neitsi Maarja neli päeva” korraga nii ajastutruu olustikukirjeldus kui ka helge muinasjutt, milles haldjast ristiema rolli täidavad ülihoolitsevad tädid.

Siinne pealkiri on õigupoolest laen Lux Expressi hüüdlausest, mis kõlab nii: „Meil on Sulle kingitus – 390 km vaba aega!”[1] Bussifirma võimaldab viietunnise edasi-​tagasi retke Tallinna ja Tartu vahel sisustada tööasjade, filmielamuse või unenägudega, sest iga hetk on liiga väärtuslik, et seda teele ja kaasliiklejatele raisata. Varaküpsetel neidudel on vastupidi: aeg, eriti suvevaheaeg, on see vähene, mida neil on külluses. Sündmused venitavad viietunnise retke neljale päevale ja 176-​leheküljelise raamatu täidavad kiire meelelahutuse asemel tunnetest toituvad isiklikud tähendused.

Teekond viib Koplist läbi Sürgavere ja Põltsamaa Tartusse ning üle kapsapõllu tagasi Tallinnasse. Ettejuhtuvate autode peatamine ehk suupärasemalt hääletamine on teose narratiivi skeletina küll oluline. Samas ei ole see kohatud kaaskulgejate analüüs, nagu ma veerandsaja aasta jooksul nii kodus kui ka võõrsil lugematuid kilomeetreid autost autosse ja autodega rännanud plikana salamisi lootsin. Samuti ei saa „Neitsi Maarja nelja päeva” võrrelda Roald Dahli 1977. aastal avaldatud ja mitte ainult noorele lugejale mõeldud novelliga „The Hitchhiker” („Hääletaja”), mille peategelane on äsja uue BMW soetanud autojuht, kes satub hääletaja kihutusel pahandustesse. Novelližanrile omane puänt asetab müstilise mehe seiklusrikka päeva lõpuks päästja rolli.

Nii novellis kui ka Tungla leebema kuluga lühijutustuses toovad juhuslikud sõidud ootamatuid kohtumisi, samuti saab peategelane suletud ruumi vaikses eraldatuses võimaluse mõtiskleda. „Säärast äralõigatust on vaja selleks, et – väljaspool ligipääsmatuid asju, aga mitte ilma nendeta – sünniksid meie sisemiste lugude tundmatud maastikud ja kummalised muinaslood,” tabab Michel de Certeau juhtumisi tolsamal 1980. aastal Prantsusmaal ilmunud kogumikus „Igapäevased praktikad”[2] ühistranspordi võlu. „Neitsi Maarja neljas päevas” on liikumine mugav ja egoistlik võte, millega eiratakse tõsiasja, et enamasti on autojuhil põhjus, miks ta võõra tee kõrvalt peale korjab. Peatumisteekonna võrrandis on omal kohal haletsus, igavus, heategevus, nostalgia, usk karmasse ja aus edevus, kuid noorte hääletajate jaoks sulavad autod juhtidega ühte, taanduvad pelgalt tehnilisteks vahenditeks, mis kannavad peategelasele mõtteruumi pakkudes teda ühest sündmuspaigast teise. Ajaloo, mälu ja identiteedita mittekohad, nagu arvaks Marc Auge[3].

Sama kinnised kui vaikivad sohvrid on teose ülejäänud meestegelased: isad, klassivennad, kavalerid, Tartu „kuuasjadest luuletajad” ja asjalikud kirjanikud jäävad müstiliseks nähtuseks. „Neitsi Maarja neli päeva” on ennekõike karakterikeskne lugu, milles on ka Maarja truusid kaaslasi skemaatiliselt kirjeldatud. Ometi elustuvad nad peategelase täiskasvanulikult viimistletud loogikaga sisekaemuses. Maarja jaoks eksisteerib veel parimate sõprade järk, hoolimata sellest, et hea ja kurja polaarsed kategooriad juba murenevad. Sõbrataritriaad Maarja-​Stiina-​Aet on ideaalne, lausa üleloomulikult idülliline. Aus, otsekohene ja tasakaaluks kõhklev minategelane Maarja, kelle eneseotsingud hõlmavad kodu ja kooli, maad ja linna, tootvaid ja loomingulisi töid, sõbrannasid ja kavalere. Melanhoolne luuletaja Stiina, kellele meeldivad kaerapõllud, sest need näevad välja kui pisarameri, ja Põltsamaa vanad varemed. Seltskondlik ja diplomaatiline Aet, kelle isa on kuulus kirjanik. Nad on sümpaatsed ja rohkemgi veel, nad äratavad empaatiat. Nad on kõik korraga autori alter ego’d ja samal ajal on neid kujutatud nii vaimukalt, et nad mõjuvad lausa teraapiliselt, täis hoogsat lusti ja rõõmu, õhinat ja armastust ning igapäevasituatsioone ilmestavat ninakust, mida saavad endale lubada vaid teismelised tütarlapsed. Võimalus süüvida tavalise teismelise argielusse toimib ka puhvrina, vältimaks paatoslikku ühiskonnakriitikat režiimi kohta, mis sai läbi vahetult enne minu sündi ja mille tõsiselt võetavaks lahtimuukimiseks jääb mul seetõttu vahenditest puudu.

Seega muudab just rohujuuretasandil püsimine teose aegumatuks. Ilma ulmeliste või uudisekünnist ületavate dramaatiliste sündmusteta, hoidudes segadusse ajavast slängist ja langemata küüniliste kommentaaride kiusatusse, on Tungla elulooliste sugemetega realistlik noorteromaan tõesti usutav, peaaegu etnograafiline kirjeldus kogemustest, mida saab võrrelda tänapäevagagi. Tunnen ära koolivahetuse ja uue klassiga kohanemise kadalipu, viltu vedanud kooliekskursioonid, spordivõistlused ja vägikaikaveo klassijuhatajaga, koolipeod ja suvevaheaja pöidlaküüdireisid, pragmaatilisuse, kui unenälg on tugevam kui pelg: „Fantoom ulus õues, kuid hirm oli äkki kui peoga pühitud – ootepinkidest saime endale mugavad naeltelmagaja-​asemed, spordikotid kõlbasid oivaliselt patjadeks. Mulle meenus tädi kaasapandud „noore daami ööpesu” – kaks tervislikku flanellöösärki, ja me tõmbasime need teksaste peale.” (lk 79)

Toonase ja praeguse vahele on muidugi mahtunud ka olulisi muutusi. Raamatus kirjeldatud Taani kuninga aia lumi on praegugi porine, aga Tallinna vanalinna kohvikud tõukavad teismelisi eemale, sest nad kruvivad hoogsalt juurde prestiiži, mis hirmutab avalikus ruumis uljalt endale kohta otsivaid põhikooliõpilasi. Teadmiseks kõigile, kel Tartusse asja: tõesti, rongijaamas lahutab radasid tunnel, aga ülikooli kohvik on vaevalt see koht, kuhu nooruk sammud seaks, et kiluvõileibu ja vahukoort limpsida. Tudengipõlve pidav boheemlastest luuletajaskond hingitseb veel, aga Tartu vaim näib olevat kolinud internetti. Võidu söökla menüü, millest kolm neidu ja tädi valivad jutustuses linnupetteks hapukoort, kurgisalatit, külmad lihalõigud ja šokolaadiga – taas! – vahukoort, kõlab praeguses kontekstis lõbusalt vanamoodne.

Pöidlaküüt on hääbuv nähtus, nagu ka smooritud kana (sic!) ja metsapeatused, mida nüüd asendavad mõnekümnekilomeetriste vahemaadega bensiinijaamad, kus võõrad vanaemad pakuvad leebe naeratuse saatel wrap’i ja kodust kebabi. Hoolimata rahvastiku negatiivsest iibest lisandub autosid teele mürinal ja samas jääb teede ääres seisvaid masinapüüdjaid aina vähemaks, sest bussi– ja rongifirmade kõrval pakuvad odavat küüti autojagamisvõrgustikud. Õpilasmalev kapsapõllul, hapukoorekompressid herilasepaistetusel, sovhoosi tantsupeod ja katkev telefonikõne sidejaoskonnast on samuti nähtused, mis on nihkunud mineviku paralleelmaailma.

Ometi on „Neitsi Maarja neli päeva” nii igapäevaeluline ja paatoslikust ängist vaba, et mõjub värskendavalt ja tõsiselt võetavalt. Kriminaalseid olukordi ei teki, vääraimad teod on vaksalis raudtee ületamine ja klaas veini ülikooli kohvikus. Kurbust saab maitsta üksnes õnnetu armastaja ja perevägivald on anomaalia, mille all kannatamist näeb tütargi ema dostojevskilikult märterliku naudinguna. Kogemus, millest keegi aru ei saa ja mis pikemale arutlusele ei tulegi. See on lugu, millest võrsub ka ajastukaugelt kaedes moraal: noorus on ilus aeg.

Peategelasest kaks korda vanem autor ilmutab end täiskasvanud tegelastena, ta kirjutab teose kulminatsiooni 30-​aastase kirjaniku Peet Meieri sõnadesse: „Saate kuusteist! Taevas, kui ilus aeg! Naiivsed ja naljakad mured, õigemini kujutlusvalud … Peas kõik segi kui rosolje – ei, ärge võtke seda solvanguna – rosoljes on küll hapusid, magedaid, soolaseid ja magusaid kuubikuid, kõik roosa kastme sees õieti tabamatud, kuid toit on täiesti söödav, täiesti söödav …” (lk 113) Maarja ei jää Peetrile vastust võlgu: „Teate, kirjanik Meier, võib-​olla ütlete te kuuekümneaastaselt kolmekümnese kohta ka sama mis praegu minu kohta: kujuteldud mured, helesinine lapsepõlv ja mis kõik veel. See on see kõigi vanakeste leierdus .. räägi, lapsuke, mulle oma mured, ma natuke naeran nende üle, ja siis ütlen, et jagatud mure on pool muret … Just nii te kõik leelutate, sest teie tunnetel pole mälu. Mäletate ainult sündmusi – et näe, sain „kahe” ja nutsin – küll olin ikka lapsik, halba hinnet võis ju nii hõlpsasti parandada. Aga mina mäletan selgesti, et esimeses klassis oli mu kõige suurem mure, kas saan koolimaja välisukse lahti … Ja mul on meeles, et tolleaegne südamevalu ukse pärast piinas mind samuti kui praegune …” (lk 114)

Visuaalne kontrast roosa rosolje ja helesinise lapsepõlve kujutlemise vahel on tabav, sest mõlemal kõnelejal on õigus, aga nad räägivad ealiste iseärasuste pärast teineteisest mööda. Kuidas on seotud helesinine lapsepõlv ja retrospektiivne rosolje? Maarja süüdistab kirjanikku lapsepõlve naivistlikus kujutamises, aga juba varem selgub, et ka „vanakeste” tunnetel on mälu, tänu millele võib Meier jaotada muljed hapudeks, magedateks, soolasteks ja magusateks kogemusteks. Empiirika koguhulk ja aktuaalsuse möödumine tingivad vajaduse edasi liikuda, katta eluetapp selle ühisnimetajate roosa kastmega. Seega on täiskasvanu õndsas tagasivaataja positsioonis, mis lubab juba läbi elatud murede kohta kerge südamega õpetussõnu jagada. Teismeline tõlgendab seda aga liigse distantseerumisena. Olles võimeline tooma detailselt selgeid paralleele lapsepõlve ja praegusaja emotsioonide vahel, naeruvääristamata üleolevalt kumbagi eluetappi, muudab Maarja elukogemuste hulga ebavõrdsuse hoopis enda trumbiks.

Noortekirjandus on nišikaup, raskeid teemasid käsitlevad universaalsed eneseabiraamatud kõige õrnemas eas lugejaskonnale. Koolivägivald, virtuaalkiusamine, sõltuvus mõnuainetest või manipuleerivatest inimestest, õnnetused, enesetapud ja surmad on 21. sajandil tavapärased vahendid, millega kirjanikud iseseisvuse ja vastutuse võtmise kohustuse sisse juhatavad. Peaaegu nelikümmend aastat tagasi kirjutatud „Neitsi Maarja neli päeva” on õnnelike noorte lugu, selliste, kelle õnne taga seisab ühelt poolt nende endi siiras ja usaldav hoiak, teisalt hädavajalikud maapealsed kaitseinglid. Lugu tüdrukutest, kellest ma praegu niivõrd ei erinegi, kui jalutan südatalvel maakodust ilma kõhkluseta magistraalini ja tõstan pöidla püsti, et linna loengusse jõuda, sest bussid peatuvad siin vaid kaks korda päevas. Meile ühine individuaalne optimism – on see naiivne või pragmaatiline?




[1] Lux Expressi kampaania „Võta vastu 390 kilomeetrit vaba aega!”. https://​lux​ex​press​.eu/​e​t​/​v​o​t​a​-​v​a​s​t​u​-​390​-​k​i​l​o​m​e​e​t​r​i​t​-​v​a​b​a​-​a​e​g​a
[2] Michel de Certeau. „Igapäevased praktikad I. Tegemiskunstid” – Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2005, lk 174.
[3] Marc Auge. „Kohad ja mittekohad. Sissejuhatus ülimodernsuse antropoloogiasse” – Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2012, lk 77.