Talvike Mändla
„Kosmonaut”
Värske Raamat, 2017


Talvike Mändla on enda sõnul vabakutseline rändluuletaja, voolaja ja jalutaja,[1] kes naudib veidrat muusikat ja imelikke inimesi.[2] Õnnekombel polegi see kunstlik poosetamine või tühjad sõnad – sellest annab tunnistust ka Mändla 2017. aasta lõpus ilmunud debüütkogu „Kosmonaut”. Värske Raamat tutvustab huvitavat poetessi, kelle (võimalikud) poeetilised puudujäägid korvab kummastav kujundikeel. Igav Mändla luule seltsis küll ei hakka, selles võib kindel olla.

Mändla tekstides torkab silma õrn muinasjutulisus, mis avaldub jutustamislaadilt: „Meid ei olnud veel olemas, /​see oli enne meie aega. /​Piits oli piisoninahast, /​käepide pirnipuust.” (lk 48); temaatiliselt: „Me kümblesime hommikuni jões, /​mina ja pruunisilmne kunstnik Esperazast,” (lk 34); ning samuti unenäolises sürreaalsuses: „Värvin oliivipuud sinimustvalgeks, /​kasekirjuks, /​heidan tiigrina nende vahele,” (lk 15); „Äkki siis, kui inimesed olid /​varakevadised /​mõõkhambulised /​konnad.” (lk 12) Muinasjutulise keskkonna loomiseks võtab Mändla appi hulga suuri sümboleid: „Linnulaul käis, /​kus külad ja hiietammed, /​talunaiselt talunaisele. /​Kividesse löödi /​hukatud meeste nimed /​ja laps jäeti kivide kõrvale.” (lk 8); „Raske on leida Põhjanaela, /​liiati siis veel kuud.” (lk 14); „Ühel pool piiri on liiv, /​poolkõrbe peidetud kuld. /​Teisel pool piiri on mägi,” (lk 41); kuid märkimisväärseks teeb need read see, et autor ei pruugi suuri ja laetud metafoore teadmatult – ürgsed kujundid ei mõju mitte domineerivalt, vaid loovad eelkõige keskkonna, kus sünnib ja peitub Mändla luule mõte ning tuum. Et aga suuremad kujundid loovad tekstidele ennekõike tausta, paistavad nende vahelt selgemini välja värskemad ja väiksema tähendusväljaga kujundid nagu „plastiliinist põrand”, millest „su velvetist pükstele jäävad /​sinised laigud.” (lk 26); paberlaevukesed, „mille /​hõbepaberpurjedele /​luuletusi kirjutasime.” (lk 30) või „väikesed katkised inimesed”, kes torgatakse „kõrre otsa kui maasikad” (lk 56). Need kujundid annavad teksti mõtte selgesti ja tugevasti edasi, sest on täpsemalt ja kindlamalt seotud teemaga, mida Mändla parasjagu käsitleb. Autor on põiminud algupärased kujundid tähendusrikkamate ning seega raskemana mõjuvate sümbolitega nii, et moodustub – võib-​olla kohati lausa liiga – rikkalikult kirju ja üksikasjalik muster „läbitallatud palvevaibal” (lk 42).

Praeguste luuledebütantide tekstides näeb vähe millegi muu kui vabavärsiga katsetamist – nii ka Mändla kogus. Vabavärss paistab (vähemalt näiliselt) andvat luulele suurema voolamisvabaduse. Autor kasutab järjepidevalt komasid, lauselõpupunkte ja suurtähte (aga mitte näiteks jutumärke). Nii mõndagi Mändla luuletust võiks vähese vaevaga ja näiliselt suurema muutuseta lugeda proosatekstina: „Kuuekümneaastane kingsepp /​võttis taskust /​väikese vasara, /​koputas sellega mu oimule /​ja ütles: /​mina olengi päevakoer.” (lk 50) Siiski ei saa Mändla loomingut proosaluulena määratleda: „Jagab jaopärast lootust: /​kaks mulle, üks sulle, /​kaks mulle, üks sulle, /​tema ei saa, /​tema nägu on katmata, /​vale raamat peos, pilk /​otsata valelik, pilkab vist” (lk 57). Küll aga võinuks vormi teadlikum valik kujundite loodavale suuruse ja väiksuse kontrastile paljuski kaasa aidata. Näiteks saanuks vabavärsi asemel kasutada väga kindla riimi ja rütmiga lugulaululikku stiili või kirjutada sekka hoopis sonette – võimalusi ju on.

„Kosmonaudis” on palju juttu armastusest, kuid mitte alati sellest ilusast ja võrdsest armastusest. Luuletajamina tunneb hoopis, nagu oleks ta „Sinuga seotud nagu /​koer peremehega, /​esimesest hetkest alates.” (lk 33) Tema armastus on imetlev: „joon sinust end purju, /​joon sinust end surnuks,” (lk 20); kõikehõlmav: „Ma pole mõnda aega /​sinu peale /​üldse mõelnud. /​/​Ainult siis sa tuled /​mu meelde, kui ma [ — ] sisse hingan /​välja hingan” (lk 16) ja lausa anuv: „Armasta mind ajatäiteks, /​oodates bussi või trammi, /​reklaamipausi ajal [ — ] teinekord kulub seks tunde, /​teinekord ei saagi aeg täis.” (lk 62) Armastus halvab luuletaja: „Mina ei saa /​selgelt enam mõelda, /​olles näinud sind lähedalt.” (lk 32) Juttu on ebavõrdsest armastusest, sest alati on teine olulisem, teine, kelle „naeratus on /​mägioja” (lk 20) Minategelast pisendavad suhted ei jää aga (õnneks?) püsima ja armastus kaob peaaegu nähtamatult: „Läheb lihtsalt mööda, /​liigsete sõnadeta, /​korraks on kurb, /​kauaks ei ole.” (lk 22); „Ma ei tea, mis suunas sa läksid.” (lk 14) või ka labaselt ja maiselt: „Kraabin kintsult su /​kuivanud jälgi /​ja meenutan, /​millal ma viimati kedagi /​kaine peaga armastasin.” (lk 12)

Mändla luule peamine teema ongi luuletaja enda saamatus– ja väiksustunne (iseäranis oma partneri või terve maailma kõrval), soov olla suur: „Sina tahtsid alati suureks saada. /​Mitte kehalt, vaid /​suureks, /​vähemalt filosoofiks. /​Mina suuremaks.” (lk 26) Samas leiab tekstidest kohati lausa halvavat kartust, et suureks ja võimekaks ei pruugigi kunagi kasvada: „Olla Ikaros, /​lennata kõrgemale ja veel /​kõrgemale, /​unustada, et [ — ] päriselu on /​olemas, et piirid /​on olemas” (lk 53). „Mina ei taha kogu eluks, /​tahan kord siia, siis sinna. [ — ] Mina ei taha suitsuses särinas, /​tahan eredalt, pauguga. [ — ] Mina ei taha ainust ja õiget, /​tahan natuke valesti,” (lk 7) kirjutab Mändla luulekogu avatekstis, justkui tunnistades varjamisi, et tema loomus ei võimaldagi tal (vähemalt praegu) võimsamaid mõõtmeid võtta. Nii pole kosmonautki mitte luuletajamina, vaid miski, milleni ta kunagi ei küündi: „Olen maganud tähise taeva all, /​kuid kosmonaut minust ei saa. [ — ] Kuidas ma hüppan /​ühelt tähelt teisele, /​Andromeeda ja Ursamajoor, /​kui vaevalt küündin oksalt haarama /​kevade esimest kirsiõit, /​sügise esimest surma.” (lk 46)

See, kuidas kirjutatakse, ja see, millest kirjutatakse, on „Kosmonaudis” omavahel märkimisväärses harmoonias: kujundikasutus täiendab luules käsitletavaid teemasid ega kaota samas iseseisvat tähendust. Luulemina väiksus– ja väärtusetustunne ning enesekindlusetus on asetatud suurte sümbolite keskele, mis muutuvadki seeläbi justkui väiksemaks, kuid nii torkavad need kontrastina veelgi paremini silma. Seesugune täpsusele pretendeeriv stiil, mille sisemine toimemehhanism ja taotlused jäävad esimesel pilgul nähtamatuks, on vähemalt minu jaoks juba kogenuma luuletaja tunnus. Nii demonstreerib Mändla mängleva kergusega, et heal luuletajal ei pea tingimata olema pikaaegset kirjutamiskogemust.

Talvike Mändla tugevate kujunditega rikastatud luule kummastav ebamaisus ja muinasjutulis-​mütoloogilisus annab tekstide mõtte mõjuvalt edasi. Samal ajal tuleb meeles pidada, et liigne kujundirikkus ja sellega kaasnev ähmasus võivad kergesti sünnitada selliseid unenägusid, mida dešifreerib üksnes magaja ise. Tähtsaim on aga see, et väärtustatakse kujundikeele, vormi ja teema sujuvat kooskõla. Ka järgmistes luulekogudes võiksid teemad leida oma olemusele sobiva luuleümbruse, tulemused olgu aina köitvamad. Küllap on siis ka Andromeeda ja Ursamajoor kunagi luuletaja käeulatuses.



[1] Värske Rõhk 2/​2017, lk 143.
[2] Värske Rõhk 3/​2015, lk 145.