Martin Vabat
„Lootuse akende vaikus”
Eesti Keele Sihtasutus, 2017


Martin Vabati viiendas luulekogus „Lootuse akende vaikus” liigub autor maistelt ja sotsiaalsetelt radadelt sisemaastikele ja –seisunditele. Möödunud aastal ilmavalgust näinud kogu sobib lugemiseks iseäranis talve ja kevade pöördepunktil, ajal, mil loodus hakkab lume alt välja sulama ja päevad võitlevad end pikast ja pilkase pimeda ajast iga nädalaga aina pikemaks. Samamoodi nagu talvest toibuvas looduses, püüeldakse ka siin väsimusest, tüdimusest, tuimusest ja madalseisust uue hingamise, lausa uue hinge või maailmatunnetuse poole. Kogu kannavad loodusmetafoorid: loodusjõudude ja nendega seostuvate omaduste kaudu väljendab autor erinevaid seisundeid ja emotsioone, aga ka emotsioonitust. Nii võib Vabati uues kogus näha mööndustega ka loodusluulet.

„Lootuse akende vaikust” läbib tugev hinge ja keha duaalsus. Autor eraldab vaimu ja hinge mateeriast, seades esimese jumaliku ja igavikulise pärusmaale, teise maise elu ajutisusesse. Ühtlasi on hing kõrvutatav elujõuga – elujõust tühjaks jäänud inimene on pelk kest, kes on suletud oma õnnetusse, tühjusesse ja tuimusesse. Dualistliku ilmatunnetusega on seotud ka soov kaduda, sulada või haihtuda ehk maisusest vabaneda: ihulist olemist nähakse takistusena, olematuseks saamise soov viitab (tagasi) hingeks saamise püüule, millele Vabat leiab erinevaid sõnalisi sümbolvasteid, olgu selleks „sulamine” (lk 10, 17, 30, 32, 33), „suitsemine” (lk 16), „hõljumine” (lk 12, 16), „voolamine” (lk 34), „ära tantsimine” (lk 34) või lihtsalt „vabanemine”, „priiks laskmine” (lk 25, 33). Ka mõnedel looduselementidel on vabastav roll, iseäranis tuulel ja veel, mis võimaldavad puhumise või voolamise kaudu hingel vabaneda või vähemalt „valgeks ja uueks” (lk 63) saada. Autor tõdeb korduvalt surma ja kaduvusse libisemise paratamatust, mis mõnel juhul saavutab leidliku ja omapärase kujundileiu kaudu tõelise poeetilise sügavuse: „Lõpuks peame kõik uppuma, /​uppuma teisele poole” (lk 17). Vormilt minimalistlikel ja sisult tõeliselt tähendusrikastel ridadel on eksistentsialistlik ja koguni religioosne mõõde: surm on kui uppumine teisele poole, isegi, kui me ei tea midagi sellest, mis „teisel pool” ootab.

„Lootuse akende vaikuses” avalduv religioosne maailmatunnetus on esil ka Vabati varasemates luuleraamatutes „Naerutaltsutaja” (2009) ja „Hargumine” (2014). Mina-​hääl tunnistab end kuuluvat enam jumalikku kui maisesse sfääri, millest tuleneb ka igatsus millegi muu järele. Vahest kõige selgemini väljendub jumalikkuse tunnetamine luuletuses „.. looja silm sukeldub minusse maailma kaema” (lk 39), religioossele ilmavaatele viitavad nii teksti esirida kui ka read: „Ainult üks igavene taevasilm, üks pikk kevadine päev, /​vaatab minust lõpuks siiski läbi”. Mina–hääl on justkui millegi kõrgema ja väerikka kanal, aimub arusaam inimesest kui ühest elu avaldusest jumalikult loodud maailmas. Ka keha-​hinge duaalsust võib näha kristliku ilmatunnetuse osana. Nagu sõnastab Vabat: „Kehalise olemasolu talumatu raskus vajub taas /​hinge peale nagu jääaeg.” (lk 52) Keha on paindumatu, jäik, maine ja võib koguni vanglaks saada ning sealt ihkab hing ära – oma päriskoju.

Teispoolsus, kuhu mina–hääl igatseb, asub tõepoolest teisel pool – see on (meta)füüsiliselt tajutav ja tunnetatav paik, kus hing saab end tõeliselt vabaks lasta, nagu kirjutatakse luuletuses „Kukkusin hingeserva pealt kehade merre” (lk 16). Sellest tekstist leiab „hingeserva”, „õhulise serva”, „igavikupiiri” ja „kahepoolsuse” kaudu viiteid ilmaruumile kui hinge päriskodule, ruumile, kus hing liigub erinevate olemise tasandite vahel. Nõnda kerkivadki esile metafüüsilised ja sümboolsed piirid, servad ja paigad ruumis. Keskmes on ka ruumiline aspekt: läve ületamine markeerib olemuse või kuju muutumist, astumist maisest ja kehalikust siitilmast metafüüsilisse teispoolsusse. „Seepärast pelgangi ihulikku ilma, /​sest mu kodu on ju seal /​teiselpool sedasama õhulist serva.” (lk 16)

Kõige kõlavamad on elu ja inimeseks olemist täpselt kirjeldavad kujundid nagu „Elu on nagu nähtamatu pallivise, /​kaar üle ihulise tegelikkuse.” (lk 27) See rida peidab endas mõjusat metafoori, mis seab taas vastakuti maise, kehalise pärismaailma ning millegi, mis füüsiliselt tajumatu, kuid siiski aimatav. „Elukaar” on tuntud kõnekujund, elu kui „nähtamatu pallivise” lisab aga kujutluslikku ruumi – palliviskega viidatakse millelegi, mida inimene ette ei näe ning mis on pigem metafüüsiline. Leiab ka mõttelise maailma ja väärtustega seotud tõdemusi, selgeid äratundmisi või tabamusi: „Ilu ja õnn poeb juhustesse.” (lk 45) Kus siis ikkagi paikneb inimene, kus on tema pärisolemus? Just seda autor transtsendentaalsetes, aga ka maisemates, loodusnähtusi kirjeldavates tekstides otsibki.

Keelelistest kujunditest ja poeetilistest mängudest domineerivam on aga teatava tundmuse sõnastamine. Vabati stiil on õhulisem ja tundeküllasem kui eelmistes kogudes – seni on prevaleerinud pigem kirjeldav-​proosalik kirjutamislaad. Kui kõrvutada värsket luulekogu aastal 2009 ilmunud „Naerutaltsutajaga”, torkab erinevus silma eelkõige igapäevaelutoiminguid kirjeldavates tekstides, mis mõjuvad nüüdisühiskonna suhtes iroonia– ja kriitikanoodina. Nii leiab „Naerutaltsutajast” ridu nagu „Vaatasin gmailist su saadetud pilti /​sa ei paistagi nii ära– /​lennanud.” (lk 54) või „Sina oledki kubjas /​ja orjanäru ühtaegu /​Teed töö ja raha tegu /​Teed edule jalategu” (lk 28). „Lootuse akende vaikuse” mõtisklevas-​kahtlevas, kohati romantilise stiiliga proovitakse leida aga viise, mis hingerahuseisundile lähemale viiksid. See on rahutu inimese püüd vaikuse, lihtsalt olemise poole – korraga nii äratahtmise kui ka kojujõudmise ihalus, mitte pidev soov hinnanguid anda, suhestuda ja kirjeldada.

Nagu eelmisteski kogudes, on ka „Lootuse akende vaikuses” olulisel kohal loodustunnetus. Mina–hääle püüd loodusega ühenduda seguneb ümbritsevas keskkonnas ja elusaines sõna otseses mõttes (jumala) loodu nägemisega. Loodus domineerib nii meeleolulooja kui ka kujundiloome alusena: inimese hingeseisundid ja meeleolud seatakse vastamisi looduspiltide ja –häältega, luues üldmulje inimesest kui terviku osast, mitte isoleeritud süsteemist. Sellele osutavad näiteks read: „Olen taeva liivatera, /​/​valguse peegeldus kõikjalt mujalt sinna, kus ma olen.” (lk 38) Tervik on aga osade summast suurem – inimese olemus ei koosne üksnes kehast, mõtetest, kogemustest ja emotsioonidest, vaid sellel on ka vaimne ja hingeline mõõde. Ühelt poolt maise, teiselt poolt hingelise eksisteerimisega on inimene otsekui üks endast suurema ja vägevama hingestatud elu avaldus. Just seda viimast autor rõhutabki, kujutades ühelt poolt jumalikkust ja igavikulisust, teisalt igatsedes looduse või looduselementide omadusi (voolavust, vabadust, kõikehõlmavust).

Lisaks kirjeldab mina–hääl, eriti teose teises pooles, seisundit, mida tänapäeva meditsiin tunneb depressioonina. Arvestades pea igast tekstist kajavat vabanemisesoovi ja tungi jumalikuga ühenduda, võib seda kõrvutada šamanistliku paradigma ja sellest lähtuva olukorraga, kus uskumuse järgi on haige hingel midagi häda ning šamaan, muutudes ise vaimolendiks, läheb haige hinge tagasi tooma. Ka „Lootuse akende vaikuses” käsitletakse depressiooni eelkõige hinge haigusena: olukorraga, kus hing on liimist lahti või n-​ö kodutu. Seisundikirjelduste tagant peegeldub teatav pidetus, hinge vaev ja vaimu tühjaksvoolamine. Samas on huvitav, kuidas Vabat on hoolimata emotsionaalselt keerulistest, isegi masendavatest teemadest kirjutanud nii, et lugemiselamus raskeks ei muutu.

Nõnda ei ole tegu lihtlabase „ängi-​raamatuga”, vaid eheda hingeseisundite luulekeelde ülekandmisega. Selmet kirjeldada ängi ja depressiooni proosaliselt, on emotsioonid või emotsioonide puudumine valatud tundeküllasesse kirjutuslaadi, mis toob lugeja tegelikult mina–hääle kirjeldatud kogemusele lähemale kui vahetu ja puhas, n-​ö kliiniline kirjeldus. Kui näiteks „Hargumises” on psühhiaatriahaigla meeleolusid ja olustikku edasi antud üsna kainelt-​kaalutlevalt, siis „Lootuse akende vaikus” viib lugeja teisele tasandile: Vabat ei kasuta oma seisundi ja meeleolu kirjeldamiseks enam bioloogilisi ega argiseid termineid ja väljendeid, vaid kõrvutab meeleolu looduspiltidega ja toob sisse sakraalse mõõtme. Need tekstid portreteerivad hinge madalseisu ja inimese sisemise rõõmu ja külluseallika tühjaksnõrgumist. Pealkirigi viitab ängile just lüürilise kujundlikkuse kaudu: ei vaiki mitte rõõm või õnn, vaid „lootuse aknad”. Ka „Lootuse akende vaikus” ise on äärmiselt jõuline kujund, andes edasi tühjuse ja meeleheite, käegalöömise seisundit, kus läinud on ka viimane õlekõrs ehk lootus, mis peaks inimest sellises olukorras püsti hoidma. Kui lootus vaikib, mida on siis hingelgi kosta?

Võrreldes Vabati varasemate kogudega on „Lootuse akende vaikus” tuntavalt poeetilisem, tunnetuslikum, peegeldades paikade ja olustike asemel enam mina–hääle sisemaastikke. Kui „Hargumises” kirjeldati olmelisi ruume, kus annavad tooni kohtumised teiste inimestega, siis siin on esil igavikulised teemad ja ruumid. „Lootuse akende vaikuses” kohtub mina–hääl justkui omaenda erinevate kihistuste, seisundite ja emotsioonidega. Luulekogu ongi ühe meeleseisundi koondportree, mis värvib korraga nii jõuliste kui ka haprate ja lüüriliste kujundite toel pildi ängi ja tühjusetunde nüansseeritusest ja sellega kaasnevast (ära)pääsemise lootusest. Keskmes on kontrast reaalse-​maise tegelikkuse ning igavikulise, hoomamatu ja äraseletamatu paiga vahel, kuhu inimese hing kuulub ja tagasi ihkab. Ning päris lõpus lubab end akende ja looduse kaudu kumavast valgusest aimata ka lootus.